Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937-14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

A Night in the Lonesome October

(romaan aastast 1993)

eesti keeles: «Üksildane oktoobriöö»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
31
5
2
0
0
Keskmine hinne
4.763
Arvustused (38)

Raamat lummab esimesest leheküljest viimaseni, on täis üllatusi, teravmeelsust, õudust, ajalugu ja mis peamine – ammu tuntud raamatukangelasi… Sest RZ ise pea ühtegi inimesest tegelast välja mõelnud ei ole. Raamat on pühendatud muuseas Shelley’le, Conan-Doyle’ile, Poe’le, Lovecraftile, Stokerile. Seda on peetud Zelazny parimaks asjaks üldse ja arvatud, et ainult tema suudaks sellise teemade, tegelaste ja zhanride mikstuuri valmis keeta, välja pidada ja superheaks romaaniks kirjutada.

Peategelane on valvekoer Snuff; tema peremees, keegi needuse all Jack, kes aegajalt käib öises Londonis mingi mõõgaga inimesi rappimas… Tuleb tuttav ette? Jack naabruskonnas elavad veel nõianeidis Jilly, druiid Owen, keegi Krahv (kes rändab mustlastega ja magab kirstus), Good Doctor (kes elektriga ja vuukipandud kehaosadest mingit monstrumit ehitab); 2 härrasmeest McCab ja Morris; hull Vene munk Rastov (üsna melanhoolne viinalemb); fanaatikust vikaar Roberts ja keegi Larry Talbot, kellele aegajalt meeldib hundinahas ringi hulkuda. Kuna linnas on toimunud rida seletamatuid seeriamõrvu, siis uurib kogu seda kampa ja Suur Detektiiv oma abilisega.

Jagunevad need tüübid avajateks ja sulgejateks. On alanud oktoober, mille viimasel ööl - Halloweenil, teatud kuuga, teatud kohas, teatud vahenditega, teatud menetlusega saab avada värava, mille kaudu Vanemad Jumalad (Iidsed) tulevad maailma tagasi. Avajad püüavad neid välja manada, sulgejad neid takistada. Seda nimetatakse Mänguks ja see on kestnud juba iidsetest aegadest peale. Kõigil on mingid maagilised abivahendid ja mis peamine – loomadest abistajad. Madu, koer, kass, nahkhiir, rott, ronk,öökull, orav. Läbi loomade dialoogide ja juhtumuste meile kogu sündmustik avanebki.

Pole teada täpselt kuskohas riitus toimuma peab. Selleks on vaja pisut arvutusi teha. See on Snuffi roll. Loomad vahetavad omavahel infot, aidates peremehi koguda loitsude komponente. Mängijate hulgas hakkavad toimuma mõrvad… meeletu sündmuste virrvarr, milles koer ja kass selgusele tahavad jõuda. Suurel hulgal häid nalju ja põnevaid seiklusi koondab see lühike raamat, suurepärast dialoogi see õuduse, fantasy ja kriminulli ristand, milles Jack the Ripper, Huntmees ja Dracula on, vaata, et kõige sümpaatsemad ja inimlikumad tegelased.

Soovitan kuradima soojalt. Selle eestindamisest võiks tekkida resonants, mis võrreldav ainult “Härjapõlvlastega.” Kuigi “October” lööks ka neid…
Teksti loeti inglise keeles

Fantastiline. Mis kõlab siinkohal muidugi kuidagi banaalselt. Ei oska öelda, mida ma Zelaznylt sedapuhku ootasin. Ja igaks juhuks ei vaadanud enne lugemist eelkirjutaja arvamust. Aga igatahes ei osanud ma oodata _seda_.
Sisu on eespool ära toodud. Võiks ehk lisada, et peategelase Snuffi igapäevaste kohustuste hulka kuulub kontrollida, kuidas peavad end üleval the Thing in the Circle, the Thing in the Wardrobe, the Thing in the Steamer Trunk ning the Things in the Mirror ja nende peale igaks juhuks pisut lõriseda.
Tõenäoliselt läheb lummus mõne päeva jooksul üle. Aga tundub ikka väga hea küll. Paar korda näis lugedes pisut liiga - mänguline. Aga miks ka mitte. Ongi meister Z oskus näidata, et maailma saatus on rohkem mänguline kui hirmtõsiselt dramaatiline. Koosneb paljudest pealtnäha tähtsusetutest pisiasjadest. Millised raamatus on tõepoolest nauditavad.
Kui tõlkimisele mõelda, siis vääriks teos tõenäoliselt keeletundlikumat ja poeetilisemat oskust kui neil, kes seni Zelaznyga kätt proovinud. Ja ka Gohan Wilsoni illustratsioonid on väärtus omaette.
Teksti loeti inglise keeles

Kallaks natuke tõrvatilku meepoti sisse... Täiesti nõus, et tegu on vaimuka ja sädeleva (loomtegelaste dialoogides eriti) tekstiga ja muie püsib lugedes pidevalt suunurgas. Teksti puuduseks tuleb paraku lugeda seda, et sündmused küll arenevad, pinge aga ei kumuleeru. Viimase veerandi pealt lugu mitte ei vaju küll ära, kuid jääb - pinge mõttes - otsekui paigale tammuma. Üks ja sama mõnus-muhe jutuvestmine kestab kuni lõpuni, ja lõpp ongi lihtsalt lõpp, puänti tegelikult pole.

Maitseküsimus paljuski, ja kahtlemata on tegu teosega, mis eesti keelde tõlgituna hulga tänulikke lugejaid leiaks. Ja tõlkimine ise ei tohiks - teksti lihtsust arvestades - olla eriline probleem.

Teksti loeti inglise keeles

Imearmas lugu. Parim asi sügisel lugemiseks. Soovitaks soojalt RZ pikemate/tõsisemate teoste austajatele. Sisust on juba varem juttu olnud, ütleks vast veel, et tegu on suurepärase mixiga huumorist, müstikast ja mõrvadest, mille lahendamiseks on juhuslikult kohal Sherlock Holmes. Kahjuks pole ingliskeelset raamatut näinud, kuid venekeelne tõlge tundus vägagi asjalik.
Teksti loeti vene keeles

Raamatut sai esimesel korral kiiresti lugeda, kuid see ei teinud teda kehvaks. Lihtsalt tohutult huvitav oli.Tingimata tuleb seda ka teist korda lugeda, sest suhteliselt palju jääb esimesel korral varjule.Tõlge eesti keelde tundus päris normaalne olevat....
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat. Üle hulga aja taas midagi sellist, mille kohta võid kõhklematult öelda, et see oli väärt lugemine. Eripära ja loodud olustik... eh, seda peab lihtsalt kogema.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses, kui ma veel ei tabanud raamatu rütmi ära, tundus vähe imelik. Niipea aga kui ma enam ei oodanudki mingeid eriliselt tormlevaid sündmusi, hakkas päris meeldima. Sihuke tasane lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Briljantne! Kindlasti parim asi, mida ma viimasel ajal anglo-ameerika kirjandusest lugenud olen (nojah, kuigi Roger ise minu mäletamist mööda tshehh v6i poolakas oli). Selle raamatu puhul tabas mind sygav kahjatsus, et ma Rogerit muidu nii vähe lugenud olen ja mul tekkis raudkindel plaan seda puudujääki lähemal ajal parandama hakata. See kuidas Zelaznyäl on 6nestunud Bradbury Suure Sygise 6hustik tekitada ja sinna juurde mitte väga mnelanhoolseks minna on juba omaette saavutus. Ja see millise mängleva elegantsiga tegelaskujusid järjest avatakse, kuidas nende kohta siin ja seal justkui täiesti juhuslikku inffi nende mineviku kohta poetatakse.. Ja ei ole V.Varesega n6us - l6pp oli täitsa omal kohal, siin ei oldud isegi nägu tehtud, et tahetaks mingisugust yyratut puänti teha (tegelikult oli ju puänt olemas, aga mitte äris l6pus vaid aar lehekylge enne seda). Lihtsalt suurepärane.
Teksti loeti eesti keeles

Kogu (võimaliku) meeldiva lugemiselamuse rikkus ära pidevalt silmade ette kerkiv pilt maniakist ja tema koerast. Ükskõik kuidas Zelazny ka ei oleks esitanud või tahtnud esitada peategelast koera ning tema kaaslast Jacki, ei saanud ma lahti tundest, et selle taga on midagi veel. Iga kord, kui mainiti möödaminnes Jacki tegutsemist linnas ning koera ükskõikset-asjalikku suhtumist sellesse, hakkasin mõtlema, mida võiks/võinuks mõelda (kui see on õige sõna) Jack the Ripperi koer. Selle inimese koer, kes käib tänavatel, valib ohvri, tapab selle kümnete noahoopidega ning pöördub siis koju. Võibolla söödab veel oma koerale tapetu liha. Kas koer selle pärast armastaks vähem oma peremeest – vist mitte, sest see on ju hoolitsev, hea. Mida võiks koer üldse sellest arvata? Võibolla valvaks veel peremeest kummitavaid vaime. On loom ju niisuguses keskkonnas üles kasvanud ning nii on teda elu aeg toidetud. Õudne. Siiamaani tulevad külmavärinad ihule, kui sellele mõtlen. Mis/mida need teised loomad siis kõik tegid?

Kõigele eelnevale viitaks veel nagu ka koera nimi (mida eestikeelses tekstis joone all küll Nöpsikuks tõlgitakse). Snuff aga, paraku-paraku, tähendab ka veel maha lööma - ning nt pärast filmi «8mm» omandab see peamiselt perversse tooni. Häiris kogu lugemise vältel. Sinna juurde veel lakkamatud vilksatused filmist «The Cell» ja ongi kogu jubedus täielik. Eriti hirmutas selle kurjuse kergus ning (justnagu) positiivsus. Muidugi on siinkohal tegemist minu isikliku rikutusega ning kõike seda Zelazny teksti sisse lugeda on vahest vägivaldne ja ebaõiglane. Kuid mis teha. Nii see minu jaoks on.
3,4 kokku (tekst, dialoogid, tegelaste väljajoonistamine jms 5 - alltekst, vihjed 2)

Teksti loeti eesti keeles

Viimasel ajal loetud raamatutest parim. Algul tundus nagu emotsionaalne värving liiga kahvatu, aga süvenemise asi. Igatahes, kui keegi peaks siit baasist käimas vihjeid hea lugemisvara kohta otsimas, siis julgeksin soojalt soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Alla viie sellele säravale näitele ulmekirjanduse rajamaadest on küll kurjast panna...

Parandaks vea eelarvustaja sõnavõtus. Meelis Friedenthal räägib sellest, kuidas Jack The Ripper tappis ja lõikus ja vahest ka ohvrite liha sõi. See päris nii ei olnud, Ripper tappis naisterahvaid ja lõikas anatoomiliselt täpselt nende alakehast välja emaka. Mõni kuu enne Ripperi tegevuse algust oli keegi USA päritolu isik üritanud Londoni surnukuuridest osta vist kaheksat värsket emakat, mis aga ebaõnnestust; on teooria, et see kodanik asus oma karjuvat vajadust nimetatud organite partii järele muul viisil rahuldama, selleks kellegi palgates. Tapja aga hakkas millegipärast esimeste mõrvade järel lõikamist nautima ning lõikus peale emaka eemaldamist mitmel hilisemal juhul edasi. Koera toitmisega ei tohiks sel kõigel midagi ühist olla.

Mainima peab veel äärmiselt õnnestunud illustratsioone.

Teksti loeti eesti keeles

Ostsin romaani esiteks tänu kenale kaanekujundusele ja kõvasti kiidetud arvustustele. Ostsin ja lugesin, paar tundi läks. Vahepeal magasin ka. Jutt algas kenasti, oli ilusti omapärane ja humoorikas. Läbi tõsiste koerasilmade tundus maailm loetavana -- põnevana. Romaan on tegelikult nagu päevik -- ainult et see on "ühe koera oktoobri lugu". Rogerit ma varem polnud lugenud, seega suhtusin temasse kriitiliselt. Ja vahepeal hajus tähelepanu järelemõtlemisele, muidu lihtne tekst liikus silme ees, kuid jäin mõttest maha. Kahe silma vahele jäi kaks "mängijat" -- Morris ja MacCab, kelle tegelaskujud olid minuarust liiga vähe välja joonistatud. Ja ega Roger tegelaskujudele nii palju rõhku pannudki, tähtsamad olid huvitavad dialoogid ja koera tegemised. Näiteks pöörati tähelepanu sellele (vähemalt 7 korda), kus ja miks koer käis pissil, aga jäeti kirjutamata ajalooline tagapõhi, mida ma oleks väga hinnanud. Ja koer ise, ta oli ilmselt midagi hundikoera sarnast... noh, nagu alati nendes nõndanimetatud "poistekates". Eelpool nimetatud mängulisus ei seganud. Jutt rääkiski ainult ühest "mängust" e. tõsisest oktoobrikuu rituaalist. Teosel oli pidev areng, alguses lisandus aegamisi tegelasi juurde, siis hakkas info jagamine lugejale ja tegelastele. Ja niimoodi kuni lõpuni, siis oli nö. "lõpumadin". Aga mitte kolliga, vaid rohkem oli tegemist "köieveoga" = ukse sulgemisega. Tegelased olid kenasti omapärased, jätsid omanäolise mulje, kõik olid loomutruud, kuigi reaalselt see nii ei oleks. Peegli sees olevad vibalikud, Hea Doktori monster või See Kes Ringi Sees On. Nagu Hargla käest sain teada, valmis teos kiirelt ja mis see siis Roger Zelanzy`le oli? Temasugune tegija peabki oskama kirjutada sellist lihtsakoelist juttu nõnda kiirelt = 6 Q`ga. Meenutas veidi Pratchetit, kuid jättis veidi parema mulje. Ei olnud nii absurd, kõik toimus must-valgel igati loomulikuna, sest kogu teos oli esitatud läbi tõsiste koera silmade, "Kelle naeru oli raske näha/ märgata..."Kerge lugemine, väga sobiv aja veetmiseks. Kuid ilmselt jah, pikaajalist muljet ei jäta: kergelt tulnud, kergelt läinud - nagu ütlevad iidsed esivanemad (olgu muld neile kerge ja vihmaussid helded). Loodan, et J.Habich`il või kellegil teisel tuleb veel kunagi võimalus Zelanzyt tõlkida, siis ostaks meeleldi. PS: lk. 157 on üks kirjaviga -- peab olema VAADATES, aga on VADATES. Seniks aga: "Head lugemist". Hinne on 5 miinusega, Zelanzy oleks võinud 1 Q veel kulutada raamatu kirjutamise peale, kuna armastan kirjeldusi, neid aga jäi natuke puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan hakkas mulle meeldima pikapeale, lugemise käigus. Mu senine ainuke tutvus Zelaznyga pärineb aastate tagant "Needuste allee" kaudu, ehk ühe viletsaima raamatu kaudu üldse, mida lugenud olen. "Üksildane oktoobriöö" oli võrreldes sellega pigem meeldiv üllatus.

Et kohe romaani algusest oli selge, et seda ei saa lugeda tõsiselt, vaid humoristlikus võtmes, kohandasin oma hindamiskriteeriumid ümber, ühesõnaga - lasin latti allapoole. Ja jäin üldiselt rahule, neli on plussiga. Doyle`i, Shelley, Stokeri ja teiste tundmine andis lugemisel muidugi juurde, n.ö. puhta lehena romaani süvenedes jääks vist küll mokk töllakile. Ja muidugi - kohutavalt nõmedad illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

super...seda enam et oli ka õudne. tavaliselt mind õuduskirjandus ei kõiguta aga see teos ajas vahepeal värinad peale kyll - arvatavasti eriti selle ykskõikse tooni pärast. ja snuff ning ah kassi nime olen unustanud olid tõeliselt sympaatsed.
Teksti loeti eesti keeles

Mõne eelarvustaja ebatäpsused ja muidu märkused:
Illustraatoriks oli nimelt Gahan Wilson ja Zelazny kirjutas seda, nagu ma aru sain, 6 nädalat. Mõned illustratsioonid olid päris lahedad aga nad olid kohati u. 8 lk õige koha pealt eemale nihkunud. Ning üks kirjaviga oli veel lk 187 alt 4. rida. Ka ei tapnud Jack raamatu jooksul ühtegi süütut kõrvalseisjat (punapealt võttis ta lihtsalt tüki riiet).

Lugu ise oli lõbus aga samas ka veidi sünge - igaljuhul raamat, mis vääriks Stalkerit. Millegipärast kujutasin ma koera samamoodi ette, kui kunstnik. Sarnaselt Amberi sarjaga on ka siin müstiliste maailmade vahel rändamist + rääkivad loomad. Mõne koha peal on raamatu kiire valmimisaeg ennast tunda andnud - veidi viimistlemata. Raamatus oli ka mitmeid vastuolusid (vähemalt minu arust): Lk 40 väidab Quicklime, et ta on ka enne mänginud, samas jälle lk 120 ei tea ta jälle elementaarsemaidki asju. Kuidas see madu aga pidi teadma, kus nad talvel elavad (lk 161), see oli ju ajautine elukoht.

23.07.2002
Teos võitiski Stalkeri

Teksti loeti eesti keeles

Tõesti, ma arvan, et "oktoobriöö" on tunduvalt parem, kui Amberi sari. Ma aga ei nõustu siin sageli kõlanud väitega, et raamatu mõju on paari päeva pärast ununenud-tükk aega pole lugend midagi mis mind niivõrd kaasa haaraks. "Oktoobriöö" tõstis Zelazny minu "kirjanike ededabelis" igadahes kõrgelt kohalt veel kõrgemale.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat suurepärase huumoriga. Ma ei uskunud iialgi et ma kusagil saan näha Kõrilõikaja Jacki kui sümpaatset kuju või näha Suurt Dedektiivi dransvestiitsete kalduvustega.

Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.

Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.

Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea miks aga mulle meeldib see Zelazny romaan kõige rohkem! Tegelased on lahedad! Kuna ma ei olnud eriti palju ulmekaid sel ajal lugenud kui seda lugesin ei taibanud ma kelle järgi need olid võetud. Alles raamatu tagant lugedes sain aru! Ei taha madalaks langeda aga Täiega Vinge jutt! Kui saaks panna 10 punkti paneksin!
Teksti loeti eesti keeles
11.2011

Pean tunnistama, et sellele oktoobrikuisele õudusromaanile osaks saanud pea universaalne kiitus teeb mind sügavalt nõutuks. See on raamat, mis peaks mulle retsepti järgi üliväga sobima, siia on kokku segatud kõik minu lemmiktoiduained ja -maitseained. Ka olen ma suur oktoobri- ja halloweeni- ja hingedeaja ja surnutepäeva õuduse austaja. Aga nagu sel puhul tihti ei pruugi lemmikkoostisosadest kokku segatud roog endast midagi tähelepanuväärset kujutada. Nii ka seekord. Välja on kukkunud täiesti nõutukstegev raamat, mis on nii lihata ja luudeta, et paku või amööbile söögiks.

Lugu nagu oleks ja samas ei ole kah. Lugeda ei olnud igav ja lugemist ega raamatu soetamist ma absoluutselt ei kahetse ning ilmselt loen seda teksti kunagi elus vast veel, aga see pöörane hosianna, mida Ulmekirjanduse BAAS selle teose puhul lõhkemisi täis on, seda ma ei mõista. Üsna keskpärane raamat.

Kolib üht külla Londoni lähistel punt kummalisi (kirjandus)tegelasi, kellega on kaasas ka mingi loom või lind. Lugu ongi edasi antud Rappija Jacki koera (vihkan koeri) pilgu läbi, mis muudab kogu loo kuidagi veidralt ja vildakalt primitiivseks ja justkui kehvakeseks lastekirjanduseks, parajaks «Priidu ja Pontu» koomiksiks. Igatahes on romaan siis koera oktoobrikuine päevik, mille jooksul kõik kirjandustegelased ja nende loomad oma asju asjatavad, mingit suurt sündmust ootavad, omavahel varjatud võitlust peavad ja selleks suureks sündmuseks ettevalmistusi teevad.

Ray Bradbury Suure Sügise õhustikku pole Zelazny’l absoluutselt luua õnnestunud ega sellele isegi ligilähedale jõuda. Pole õnnestunud ka Tim Burtoni karikatuurset «Sleepy Hollow» laadis atmosfääri. Pigem on välja kukkunud üpris atmosfääritu teos. Kuigi käiakse Sherlock Holmesi Londoni öistel tänavatel, seda eripärast tunnet ei teki. Õieti ei teki ühestki sellesse teksti kokku pigistatud väljamõeldud tegelasest (Dracula, Huntmees Larry Talbot, dr Frankenstein) tema maailma tunnet. Nad kõik on nagu oma maailmast välja tõstetud ja asetatud steriilsesse ja värvimata jäetud kontuuridega koomiksimaailma. Umbes nagu «League of Extraordinary Gentlemen». Sama ebaõnnestunud siis.

Aga raamatu nimetamisega lastekirjanduseks teen ma ju viimasele liiga, kuna kui me tahaksime leida lastekirjandusest üht tõeliselt head õudusromaani, siis on meil ju olemas Otfried Preussleri «Krabat», atmosfääri, ängi ja õõva täis teos. Kindel on see, et mõnel järgmisel sügisel võtan ma pigem kätte «Krabati» või Bradbury «Vist on kuri tulekul», millest sugestiivsemat ja nauditavamat sügiseromaani polegi vist tänini loodud.

Kas raamatus siis midagi positiivset polegi? On ikka, loomtegelaste dialoogid ja omavahelised suhted on täiesti talutavalt heal tasemel, naljagi saab pisut, aga pigem tulebki minu arvamust võtta tasakaalustavas võtmes Ulmekirjanduse BAASis domineerivale kriitikavabale kiidulaulule.

Raamatu eestikeelsele väljaandele on ette heidetud kena kaanekujundust, aga ma lohutan, et sellest patust on teos puhas. Kaanepilt on täiesti hall ja sisutühi nagu tolle perioodi Varraku F-sarjale iseloomulik, tänapäeval jätkatakse seda kontseptuaalselt ja stilistiliselt tühja ning kehva 1990ndate graafikat Lois McMaster Bujoldi raamatute maakeelsete tõlgete kaantel, mis seetõttu on omavahel kaunis eristamatud. Silver Säraga võib nõustuda, et raamatus leiduvad Gahan Wilsoni mustvalged joonistused on parajalt nõmedad.

Raamatule on ette heidetud, et see võinuks õigel ajahetkel eesti keeles ilmudes ületada isegi Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitsealale» osaks saanud resonantsi. Jällegi on see hirm täiesti asjata, kuna romaan on nii kuradi tuim ja puine. Aga enim nõustun ma senistest arvustustest vast Mario Kivistiku hinnanguga: sündmused arenevad, aga pinge ei kumuleeru ning viimase veerandi pealt jääb lugu hoopis paigal tammuma. Hästi lihtne tekst igatahes.

Tõeliselt kummastav on aga, et Ulmekirjanduse BAASis on romaanile antud 34 hinnangut, neist 28 korral on hindeks olnud 5, koondhindega 4,79.

Teksti loeti eesti keeles

Roger Zelazny nimi on mu jaoks tegelikult üsna võõras. Kui natuke minevikus sorida siis 1992 ilmus eesti keeles "Needuste allee", kus seikles tegelane nimega Hell Tanner (kelle nimi on vast mõnedele tuttav samanimelise eesti hevipändi tõttu). Igaljuhul jättis "Needuste allee" pigem külmaks - omal ajal tundus selline keskmine pehmekaaneline sopakas olevat (nagu Kathrine kirjastuse paperbackid ka märkimisväärses osas olid). Vbolla praegu meeldiks selline postapokalüptiline sci-fi rohkem, kes teab.

"Üksildane oktoobriöö" on autori üks viimaseid romaane, mis teeb kummarduse Bram Stokeri, Mary Shelley, Edgar Allan Poe, Bradbury, Lovecrafti, Sir Arthur Conan Doyle ja veel mõne kirjaniku suunas. Tegu on korraliku keel põses kirjutatud jandiga, kus peategelaseks on hundisuuruses koer Snuff, lisaks kass Graymalk, öökull Nightwind, Suur Detektiiv, Krahv, Hea Doktor... kes on eeltöö teinud ja tutvunud mainitud kirjanike kuulsamate teoste ja tegelaskujudega aimab juba üht koma teist.

Või kas aimab ikka? Tegemist on korraliku tohuvabohuga, kus tegelasi on päris palju ning kõik teevad kogu aeg midagi ja ajavad oma pisikest asja, mis on üks osa suuremast pildist. Mängus on palju mängijaid, osad avajad, teised sulgejad ning kuna kõik toimub läbi koera silmade siis on kokkuvõttes väga mõnus seda lorilugu lugeda. Igal loomal on omakorda peremees, mis muudab pildi veel kirjumaks, mul möödus pool raamatut nii, et ei saanud hästi arugi, mis toimub. Samas oskab kirjanikuhärra nii hästi juttu vesta, et ei teki tahtmist ka raamatut käest panna. Ning see raamat polegi lihtne ja lineaarne teos, vastupidi. Dialoog on tihe ning "actionit" jagub igasse oktoobri öösse.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks raamat, mis mu meelest täiuslik.
Ei hakka pikemalt kirjutama täiuslik olemise erilisest zelasnilikust viisist. Eelnevaid arvustusi lugedes võin nentida, et samamoodi (täiuslik olemisest) arvajaid on terve hulk.
Ülejäänud ...

Täiuslikkus mu jaoks on sõltumatu eeskujuteoste täpsest tundmisest. Kõik need Larry Talbotid on mulle suht tundmatud. Ja mulle ei tundu, et „Üksildase oktoobriöö“ nautimiseks peaks tingimata lahendama ära kõik ristsõnamõistatused, mis siin pakutud. Kohati isegi vastupidi, iga kivi alla vaatamine ja leitu kaalumine kaotaks terviku taju.

Mõned ääremärkused.

Kujundusesest.
Graham Wilsoni pildid on väga head ja sobivad imehästi raamatu väändunud õhustikuga.Kaas näeb rõve välja, aga see pole ulme juures ebatavaline. Ebatavaline oleks hea kaanekujundus. Viimase kahekümne aasta konkurentsitult viletsaim Eestis välja antud raamatu kaanekujundus kuulub ulmesse – „Aphra“, milles Nikkarev on üritanud kõike ise teha: koostanud, tõlkinud, toimetanud, ... esimest pilditegemise katset ei tasuks kohe trükki anda. Panin otsingusse – (Uups!) Alar Raudoja on teinud selle pildi. Häbi!

Raamatu mõttest.
Jutt on kontaktist inimeste vahel, selle võimalikkusest ja vajadusest. Pärast tormilist esimest kolmandikku läheb õhustik järjest soemaks, nii nagu sõlmuvad suhted. Seda vaatamata välise halbaendelisuse kasvule. Lugejal ei ole hirm mitte abstraktse maailma pärast, vaid ikka konkreetsete inimeste või loomade pärast. Kellest lugeja on õppinud hoolima. Kõik ei saa ellu jääda, sümpaatseid ja kalleid on mõlemal poolel. Inimlik austus ja hoolimine on olulised ka vaatamata ideoloogilistele eriarvamustele.
Lõpuski hoolitakse väga töistest vastastest. Paremad hoolivad.
Läheduse tunde tekkimise ilus märk on minategelase naeratamisese ja naeruga seotu, vaikselt toimub muutus – algul ei saa keegi aru kui ma naeran, siis ei saa enamus aru ja mõnikord on see naermisest arusaamise lausejupp sõpruse deklaratsiooni asendav.
Või võõras olemise deklaratsiooni.

Ideoloogiast.
• Jaotust avajad/sulgejad nimetatakse korduvalt poliitilisteks eelistusteks.
• Platoni nimetamine. Platon oli (ja on) teatavasti marksistide/sotsialistide/revolutsionääride riigikujutluse (eliidi diktatuur, kus teisitimõtlemine on karmilt karistatav) filosoofiliseks õigustuseks.
Tsitaat (lk 124, 125): „... ja ma jäin mõtlema Iidsetele jumalatele, püüdes oletada, kuidas nad võiksid asju muuta, kui neile tagasitulekuks värav avataks. Maailm võis olla mõnus koht või vastik koht ilma üleloomuliku sekkumisetaga; me olime õppinud ise oma asju ajama, määratlenud ise, mis on hea ja mis on kuri. Mõned jumalad võisid suurepäraselt sobida selleks küll, et seada neid endale järgimisväärivaks ideaaliks, mitte aga konkreetseks eesmärgiks, mille poole siin ja praegu pürgida. Mis Iidsetesse puutub, siis ei näinud mina küll, mis kasu võiks tulla suhtlemisest nendega, kelle jõud meie omast nii lootusetult üle käis. Ma eelistaksin pidada kõik sellised asjad abstraktses Platoni maailmas, mitte aga muretseda nende füüsilise kohaloleku pärast.“
Allajoonimine on minu oma (AT). Kõlab nagu autori selgelt mõeldud ja sõnastatud poliitiline deklaratsioon!
• Marksismis on küllalt tähtsal kohal ürgkommunism, mis seondub (minu mõtlemises) Iidsete väljakutsumisega...
• Rastovtsevit peetakse venelane olemise pärast sobilikuks avajate hulka värvata. „ ... püüdis veenda Rastovit poolt vahetama – liberaalsed vaated ja vene sentimentaalsus võinuks ajendada teda revolutsiooni toetama.“ (lk 193)

Mis tunne võiks olla,
inimene olla,
revolutsiooni puhkedes –
Iidsete vallale pääsedes,
ei ole vist vaja,
tsitaate otsida.
Aga kujutlusvõimega lugeja võiks vaadata lehekülgedele 139 kuni 146, kuigi ka mujal on viiteid piisavalt.

Avajad on olemasoleva maailmakorra vihkajad, hävituse ihkajad (lootuses, et endale kah miskit võimu pudeneb).
Avajad on siis marksistlikud revolutsionäärid ja sulgejad konservatiivid. Pole kahtlust, kellele kuulub autori sümpaatia.
Veelkord – vaatamata ideoloogiate erinevusele on veel tähtsamad inimeste (inimlikustatud loomade) vahelised suhted ja inimiste inimlik kvaliteet.
Selle inimliku kvaliteedi juures võiks vaadata ka Vikaari isikut – avajate liidri koha hõivanud isik, kes revolutsioonilist lõppeesmärki lakkamatult silmas pidades ei hooli (ka kirjutamata) seadustest ja püüab kõiki teisi – konkurente, vastaseid – hävitada (ka enne õiget aega). Vikaarile meeldivad inimohvrid – kõigepealt juhuslik võimuesinda ja siis süüta lapsuke.
...
Mõte välisele kujule ja ebamäärased mälestused ideoloogilistest iseärasustest – Vikaar = Trotski?!?

Mõtte-eksperiment ideoloogia ümber.
Kas maailm on planeet Maa või maailm on näiteks üks maa (riik). Juhul kui maailm on üks maa (nagu näiteks Strugatskitel), siis võib ka avajate hulgas olla neid, kes mitmendat korda osalevad mängus...

Ma vaatasin natuke neid, kellele ei raamat ei meeldinud (väga). On roosasid, punaseid, punamustigi.
Poliitiline sümpaatia avajate suhtes tingib kriitilisema suhtumise raamatusse?!

Kuigi, on vähemalt üks avalikult roosa, kelle sulest on tulnud superlatiive. Ikka inimlik kvaliteet?

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: