Lühiromaan koosneb kahekümne neljast peatükist, igaühe tegevuskohaks on koht Fuji mäe ümbruses, Jaapanis, kust tuntud kunstnik Hokusai on seda mäge maalinud (neid pilte saab lihtsalt ka võrgust leida). Peategelasel (kelle nimi on Mari, aga kes pole siiski eestlane) on kaasas raamat Hokusai reprodega ja ta viibib omalaadsel palverännakul, järgides kunstniku teekonda. Siiski jäävad Fuji ja Hokusai jutustuse taustaks, olgugi et neile on palju tekstiruumi pühendatud: loodusvaated, maastiku muutus võrreldes ajaga, millal pildid joonistati, jne. Miks naine on valenime all Jaapanis, mida ta kardab, miks teda jälgitakse ja muu selline selgub alles teksti teises pooles. Enamik peatükke on nukrad ja nostalgilised mõtisklused ilmast ja asjadest, mis naise mälus ladestunud. Actionit on siiski ka veidi, samuti jutu teises pooles arenema hakkav sündmuste käik. Niipalju võib ehk ära öelda, et Mari hiljuti surnud arvutifriigist abikaasa on osanud surra ainult lihalikult, aga teadvuse jätnud ringlema arvutivõrku koos sellest tulenevate plusside ja miinustega.
Omapärane teos, vist isegi originaalne. Arvan, et teksti maksimaalseks nautimiseks peaks lugejal olema mingi tugevam sümpaatia Jaapani kultuuri vastu.