Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937-14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

Blood of Amber

(romaan aastast 1986)

eesti keeles: «Amberi veri»
Tartu «Fantaasia» 2010 (Sündmuste horisont, nr 16)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
8
0
1
0
Keskmine hinne
3.9
Arvustused (10)

Nagu Kroonikates ikka, tegevus on põnev ja ootmatute pööretega. Raamatu lõpus on lahtiseid otsi veel rohkem kui alguses. "Blood" raamatu nimes ei märgi mitte vervalamist, vaid Amberi kuninglikku verd. Eelnevast on teada, et isegi piisk seda verd annab palju lisavõimeid. Ja siin tulebki esile rida uusi tegelasi, kellel see piisk on täitsa olemas - sega tegelaste ring üha laieneb. Maagia ja nõidumine on muutunud juba enesestmõisteavaks. Mind see veidi häirib, uued tegelased tunduvad oma võimete poolest üliinimestena isegi Amberi printside kõrval. Häirivad ka pikad tegevuste kirjeldused ja mõtisklused, kroonikate esimene pool on sellest veast vaba. Samas mõnele teisele lugejale võivad need hoopis meeldida.
Teksti loeti vene keeles

Vaua!!! Lõpp oli suurepärane. Põnev, segadusse ajav, salapärane ja jälle mõtleva panev. Kui sul ennemgi millestki ettekujutus oli siis nüüd on kõik peapeale pööratud. Enam pole aru saada kes on head ja kes on halvad.

Jälle väga humoorikas kahekõne nii, et sure naeru kätte ära. Merl meenutab üsna palju minevikus olnud jutuajamisi mis on väga huvitavad.Meeldib väga see maagia mis seal kasutatakse. Corwin pole ikka veel välja ilmunud. Kahju tahaks tast midagi kuulda. Keegi ei tea mida teha ta laburündiga. Amber on ikka veel ohus nagu arvata on. Kes on salapärane Merlini vaenlane pole ikka veel teada. Kes see on tahaks teada?

No mis teha siis kui edasi lugeda järgmisi osi!!!!

Teksti loeti vene keeles ja inglise keeles

Järjekordne hoogne Amberi-lugu, eelmise osaga nii integreeritud, et aegajalt tuli “Trumps of Doom’i” üle lugeda. Võlur Merlin sukeldub üha enam surmavasse mängu ning isegi selle tagamaad ja eesmärgid hakkavad selgemaks saama - sedamööda, kuidas lisandub ühe uusi tegelasi. Merlinit oma isa Corwiniga võrreldes tükib pähe, et poeg on rohkem humoorikam kuju ja vähem dramaatilisem. Corwin meenutas enam klassikalist võitlejat, temasse mahtus ka enam poeesiat. Merlin peab heast naljast lugu - täbaras olukorras iseäranis, nii et leidsin end taas kedagi Phil Marlowe’d meenutamas...

Muidu on selle romaani parimaks leiuks saladuslik isik, kes meile Vintana esineb. Meelde jäävad veel - üsna kiirel tempol kulgevate sündmuste taustal - Bill Rothi eneseleidmine Amberi mereväes ja paar üsna head koomilist seika. Pealkiri vist on ka oluline - mõned vihjed tehakse, et Merlinis voolavat Amberi verd on kellelegi väga tarvis.

Hinde suhtes näitaksime siis üles printsipiaalsust ja märgime, et romaani finaal kulges kuidagi üksluiselt ja liiga segaselt. Eks ta teisest küljest muidugi järje suhtes hoia huvi üleval ka... Et mil viisil Merlin nüüd Alice’i Imedemaale sattus ja milleks seda vaja oli.

Teksti loeti inglise keeles

Selles osas tuleb mängu päris palju uusi tegelasi, kellel soontes voolab Amberi verd. Paistab, et Oberon oli ikkagi päris võimekas tegelinski, tema enda Mustrivaimu sõnul peaks tal olema 47 järglast. Nüüd keskendutaksegi rohkem nende uute tegelaste toimetustele, vanad tuttavad tegelased on jäänud tahaplaanile. Tegu on siis hoogsa ja põneva Amberi osaga, kuigi mind isiklikult häirib natuke maagia kasutuselevõtt. Seepärast on muutunud need uuemad tegelased lausa üliinimesteks, ning sellega on ka natuke esimese poole kroonikate võlust kadunud.
Teksti loeti inglise keeles

Jätkuvad siis Amberi valitseva suguvõsa seiklused, mille keskses osas astub nüüd juba üles võlur Merlin. Sündmused igatahes kulgevad hoogsas tempos ning autor eriti muljetamise peale aega ei raiska. Samas pöörab ta üsna palju tähelepanu jällegi söögile ning igasuguste loitsude ja loitsimiste kirjeldamisele. Maagiaga üldse käib Zelazni minu maitse jaoks natuke liiga vabalt ringi, päästes peategelase mitmel korral võlukunstiga plindrisse sattumisest. Üldjuhul peetakse natuke halvaks tooniks, kui autor kasutab deus ex machinat, kuid Zelazny teeb seda maagia abil justkui pidevalt. Minule üldiselt meeldib rohkem, kui alguses paika pandud mängureeglid kehtivad lõpuni. Samas on tegu ju stiilipuhta fantasy`iga, mille juurs võlukunsti olemuse üle virisemine tundub suhteliselt mõttetu tegevusena. Lõpp-kokkuvõttes täiesti loetav kraam. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Põnev ja äärmiselt hoogsa sündmustikuga raamat, meeldis rohkem kui kuues osa. Samas polnud ka nii mõjuv, et maksimumhinnet panna.
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks olgu öeldud, et olen seda teksti lugenud ka inglise keeles.

Siis olin noor ja kirglik ning Corwini-lood kuulusid mu lemmikraamatute hulka. Mu inglise keele oskus oli küllalt nadi, lugudesse sisseelamise võime aga üüratu.

Kui ma oleksin sattunud BAASi nt aastal 2000, siis oleksin sellele raamatule "viie" pannud ning hardalt kiitnud, kuidas nii äge, et Amberi-lood edasi lähevad ja Merlin on nii lahe ja Rinaldo on nii lahe ja üldse, kõik on taevalik.

Aga nüüd on aasta 2011.

Miks ei ole "Amberi veri" minu jaoks enam üldse hea raamat:

1) Alustuseks lükkab autor lugeja ette ligi 5 lehekülge eelmise raamatu süžeed tutvustavat kohutavalt igavat jutustavat teksti. See on vale tegu, sest

* see ei paranda kuidagi raamatu söödavust inimesele, kes ei ole Amberi-maailmaga varasemast tuttav. (Kiiresti ja kaasakiskuvuseta üles loetud sündmused ajavad pigem segadusse kui selgitavad. Meelde midagi ei jää, samas tapab info ka võimaluse lugu lugedes ise põnevaid seoseid välja mõelda - sõlmküsimuste kerkimisel tuleb ainult avada spikker raamatu alguses ja näe, saadki teada, kes on Merlinile olnud Meg Devlin.)

* Inimesele, kes on tuttav vähemalt maailmaga, kui mitte kõigi eelnevate romaanide ja lugudega, ei anna see sissejuhatus samuti midagi juurde. Vastupidi, tekitab tunde "Oot, ta ütles selle kõik ära nelja leheküljega? tea, miks ta üldse selle eelmise romaani siis kirjutas, kui asjad nii lihtsad olid?!"

Aga olgu. V-o toimetaja nõudis sissejuhatust nt. Pole aus autorit ainult seepärast maa sisse taguda.

Vaatame siis jupphaaval ülejäänud raamatut.

2) Liin Merlin ja Luke
Olgu. Hoolimata sellest, et nende kõik senised kokkupuuted eelmises romaanis andsid jõuliselt mõista, et nende vahel valitseb sõprus, mida tülikas salatsemine ja veritasu segab, aga ei purusta, võin ma Merlinile andeks anda mõtisklemise teemal "ei, selles pole midagi sentimentaalset", sest sageli inimese enda tunded ongi talle endale segasemad kui kõrvaltvaatajale. Aga see lõputu edasi-tagasi pendeldamine "ta on mu vaenlane. ei, ta tahab olla mu sõber. ei, ta teeb kõike oma kasu pärast. ei, talle ongi kasulik olla mu sõber!" läheb üsna kiiresti üsna tüütuks. Seda enam, et lugeja ammu juba mõtleb, et v-o ta tahaks olla su sõber ka ilma kasuta, aga Merlin muidugi selle mõtte peale ei tule.

Ärge saage valesti aru, Amberi üldine "vend koorib venna naha" ja "omakasu on peamine voorus" õhkkond mulle üldiselt meeldib väga. Mis mulle ei meeldi on see, et see õhkkond võeti mult ära ja anti asemele hell perekond, samas tunnistamata, et niimoodi tehti.
Teksti ülesehitus jätab väga vähe kaksipidimõtlemise ruumi Luke`i ja Merlini sõbralike tunnete osas, aga vähemalt Merlin ise ei tundu sellest küll eriti teadlik olevat.

3) Vinta Bayle

Minu meeletumast meeletum pettumus, et ta ei olnud päris Vinta, ulatub varbaotstest juusteni. _Millised_ võimalused draamat üles keerutada! Parem kui Moire "Amberi üheksas printsis"!
Aga selle asemel on ta see kes ta on, ja kuna ma olen hilisemaid raamatuid ka lugenud, siis leian, et - üdini pettumustäratav kuju.

Algas ta ju nii põnevalt (kõrtsis söömas käimise stseen koos oma jätkuga on üks mu lemmikuid raamatus), kulges nii intrigeerivalt - ja valmistas siis nii otsatult sügava pettumuse. KUIDAS ma oleks küll päris Vintat Luke`i kallal näha tahtnud! Ja Merlini reaktsiooni sellele!

4) Saladuslik lillesaatja:
Autor tõsiselt üritab mind panna huvi tundma, kes ja miks?
Asjata üritab sel juhul. Kõlab kangesti nagu "oh, võiks teha nii, et keegi saadab kogu aeg kaardi kaudu lilli! Lahe mõte! Lugejal on kindlasti tõsine wtf. Küll nad imestavad - mul endal aga on aega maa ilm välja mõelda, miks ta neid lilli saadab!"

5) Üldse on raamatus mitu kohta, mis näevad välja nagu "ega ma ise ka ei tea, mida ma nüüd öelda tahan või mida üldse siia lukku kirjutada... aga rida on leib ja leib on rida!"
Näiteks kaldub Merlin igasuguste pikemate ümbrusekirjelduste järel mingeid asju näppima-käppima-toppima ainult selleks, et saaks ta siis kuskile võitlusse saata või kähku mingi kaardiga kuskile ümber tõsta ja lilledega üle külvata. Selline sündmuste muster kordub vähemalt 4x ja formaat muutub tasapisi tüütuks.
6) Mustrist rääkides - selle läbimise kirjeldused venivad. Kui Corwin seda esimest korda tegi, oli põnev. Aga üks kord toiminud nõks ei tee seda paraku igavesti.

Muidugi on raamatus ka häid kohti. Peaasjalikult dialoog, kohati ka miljöö. Dalt. Jasra kui vang Amberis.

Aga lõppetulemust need ei päästa. See on lohakas töö, kähku ära kirjutatud raamat, kus on palju kasutamata potentsiaali ja ülemäära palju ülivõimsat, ülemäära muretumeelset Merlinit. Ta võiks vahel päriselt mures või vihane või õnnetu ka olla! Mitte kogu aeg, aga natukene oleks ikka väga abiks!

Nii et minu panus konkreetse romaani hindekeskmisesse on aus "puudulik" ja hinnanguks hirmsasti kriipiv "See OLEKS ju võinud olla nii lahe raamat!!!"-tunne.

Teksti loeti eesti keeles
x
Meelis Friedenthal
1973
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Kiire ja lobe lugemine. Idee kehade vahel pihustunud isiksustest on hea, küsimus tekib, miks vaid laevad ja Anaander Mianaai seda teed läksid. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldis selle raamatu juures kõige rohkem Hiina kultuurirevolutsiooni kirjeldus ja sellest tulenevad hädad jms. Tehnilised ideed olid ka huvitavad, kuigi kohati panid ka kulmu kergitama. Raamat oli hea, aga mitte väga hea, võibolla tõesti liiga vähe kirjanduslik ning kohati liiga plakatlik. Tegelaste motivatsioonid selleks või teiseks käitumiseks tundusid võõristavad ja kuigi mul Hiina kirjandusega väga põhjalikku kogemust ei ole, siis ma päriselt siiski ei tahaks seda ainult teise mentaliteedi omaduseks pidada. 
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on kirjutatud kogumiku seat14c (seat14c.com) jaoks, mille üldine idee on üsna intrigreeriv (lendab lennuk ja satub 20 aastat tulevikku). Erinevad kirjanikud on võtnud ette ja kirjutavad lennuki reisijatest lugusid. See Nancy Kressi jutt jääb aga üsna väheütlevaks.
Teksti loeti inglise keeles

Nüüd välja tuleva filmi sabas võtsin loo kätte. Tõesti hea jutt, võibolla seni loetud Chiangi asjadest meeldis see mulle kõige rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Ma ostsin selle raamatu lennujaamast ja lugesin lennukis ja pärast rongiga sõites läbi. Kindlasti on see üsna korralikult ja hästi jooksvalt kirjutatud, aga sealjuures ma kogu aeg imestasin, et miks ma seda loen. Juba "Tuule vari" mõjus mulle üsna närvesöövalt, aga see veel enamgi. Samas, täiesti ilmselt ei ole ma YA sihtgrupp, niisiis hindeks `neutraalne`.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, kuidas teatud hulk inimesi tajuvad teatud neurooperatsioonide tagajärjel aega teisiti ja mida nad sellega peale hakkavad. Jutustatud tavalise inimese silme läbi. Midagi enneolematut siin pole, aga täiesti loetav lühilugu.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis. Mitte vast viievääriliselt, aga idee poolest küll (ja selle tõttu panen eelmiste arvustuste kompenseerimiseks viie). Ma ei hakkaks vaidlema väga selle üle, kas 19. sajandi alguses oli olemas selline arheoloogiline võltsimisoskus või mitte. Põhimõtteliselt olen nõus, et ei olnud, aga sisuliselt asetub see samasse ritta kui Voinichi käsikiri, Torino surilina, Lügensteine või Ossiani laul. Need on omaette saavutused ja mingis mõttes on nende saamis- ja järellugu omaette väga huvitav.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, lugu on hea. Ma ei oska seda kuidagi absoluutskaalal hinnata (kas peakski?), aga omas kontekstis mõjub see tõesti kuidagi eriti ootamatult hästi...
Teksti loeti eesti keeles
7.2013

1q84 on hoolimata kõigist oma puudustest ikkagi hea raamat. Ja puudusi on sel raamatul omajagu. Kõigepealt, muidugi, kohe kätte võttes on aru saada, et tegemist ei tule mingi kiire ja lihtsa lugemisega, inglise tõlkes on üle 1000 lehekülje väikest teksti (mul oli veel mingi üsna nässakas paperback, mis mingi aja jooksul muutus vägagi tülikaks). Eesti avaldamispoliitika juures saaks siit ilmselt oma 10 raamatut. Jaapanis ilmus algselt (2009-2010) kuuldavasti 3 raamatuna. See selleks.

Raamatu tegevus on edasi antud enamasti kahe tegelase perspektiive vahetades (Aomame ja Tenko), vahel harva hüppab fookus mõnele teisele ka. Peamised tegelased on Aomame, kes on Jehoova tunnistajate perekonnast pärinev – mingis mõttes – palgamõrtsukas ja Tenko, kes on matemaatikaõpetaja ja algaja kirjanik. Avaldanud pole ta siiski midagi ning peamiselt tegeleb sellega, et toimetab ja retsenseerib teiste tekste. Juba kohe alguses teeb Murakami selgeks, et 1q84 liigutab meid mingisugusesse paralleelmaailma, kus tegutseb Väike Rahvas, ehk mingid haldjalaadsed olendid, kelle tegevuse motivatsioon ja vahendid on meie jaoks ilmselgelt haaramatud. Mulle näisid need tegelased mingil põhjusel kõige sarnasemana Mononoke Hime metsas nähtud haldjatega (kodama). Kogu raamatu mõte seisneb selles, kuidas Aomame ja Tenko teineteise poole liiguvad ja mis on nende kohtumise tähendus. Vahepeale mahub üsna palju sürreaalset, veidrat, pornograafilist ja isegi piinlikku. Mõistagi palju episoode stiilis, “Ma sõitsin rattaga koju ja viisin koti toidukraamiga kööki. Vares kopsis nokaga aknale ja vaatas mulle oma ümmarguse silmaga otsa. Lasin vee kastrulisse ja panin tulele ning võtsin külmkapist 0.33 purgi õlut. Läksin hämarasse tuppa ning panin mängima 40ndate jazzmuusika plaadi. Istusin diivanil ja rüüpasin lonkshaaval külma õlut, oodates, millal vesi kastrulis keema läheb.” Lisaks jazzile on olulisel kohal mõistagi ka Euroopa kirjandus ja klassikaline muusika ja just sellisest teise kultuuri kaugusest. Mitmes mõttes on see võibolla isegi raamatu kõige huvitavam vaatepunkt.

Teksti lugeda on hea, tegevus viib pidevalt edasi kuid on samas kohati üsna etteaimatav. See ei ole muidugi puuduseks, hea esituse korral on see pigem pinget tõstev ja lugejat kaasa tõmbav. Raamatule mõjub kõige halvemini (minu arvates) hoopis mingi kirjanikupoolne otsustamatus, millist teksti siis ikkagi kirjutada. Pärast selle läbi lugemist jäi mõnetine nõutuse tunne. Ühest küljest on tekst küll pikk, aga ei mõju samas eepiliselt, teisest küljest käsitleb Murakami siin peaaegu kõiki teemasid, mis võiks üldse pähe tulla. Ajaliselt haarab peamine tegevusliin vaid umbes aasta (vist?), kuid sisuliselt on arutluse all kogu 70ndate ja 80ndate jaapani kultuur. Enamähem kõik teemad saavad kuidagi ka läbi käidud ning mõnesuguse lahenduse, aga midagi justkui jääks ikkagi välja. Võibolla ongi massiivsus selle raamatu kõige nõrgem koht, sest käsitledes paljusid teemasid, ei kerki neist ükski väga tugevalt ja selgepiiriliselt esile ning nii kaotab kirjandus ühe oma peamistest funktsioonidest – tuua elust välja oluline ning traageldada need olulised sündmused kokku looks. Selles mõttes mõjub Murakami tekst väga eluliselt, et kuigi sisaldab uskumatuid ja vapustavaid sündmusi, püüdleb ikkagi mingi tasakaalu ja ühtluse poole, kus kõik kassid on öösel hallid.

Teksti loeti inglise keeles

Jutt sai 2012 Hugo auhinna parima lühiromaani (novella) kategoorias. Igaljuhul ei ole tegemist halva jutuga, aga mingisugust elamust see nüüd ka ei pakkunud.

Jutu tegevus toimub tehnoloogiliselt umbes varauusaegsel tasemel planeedil, kus impeeriumi keskusest tuleb mees ääremaadele, et ehitada sild üle veidra jõetaolise moodustise, mis on justkui udu, aga tegelikult rohkem nagu mingi happeline vaht. Üle selle sõidavad vahel parema ilmaga paadid, aga reisid on ohtlikud, sest udu sees elavad kummalised ja tohutu suured kalasarnased olevused, kes aeg-ajalt (keegi ei tea, kas kogemata või meelega) paate ümber ajavad. Sild peab tulema vägev, et tuultele-tormidele ja vahule vastu seista. Ehitatakse seda nii 5 aastat ja sillaehitaja (ehk siis mees, kes ületas udu) puutub kokku seal erinevate tehniliste ja psühholoogiliste probleemidega.

Jutule võib alguses ette heita mingit rollimängu (nt D&D) sarnast õhustikku, tegelased on veidi karikatuursed, meestegelased kannatavad selle all, et on kirjutatud üsna naiselikeks. Kokkuvõttes pani õlgu kehitama. Neli miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Ma hakkasin seda raamatut suure huvi ja ootustega lugema, aga jaks kadus kuhugi ära. Liiga seosetu-hüplik ja ülespuhutud näis. Aga põhimõtteliselt ma ju toetan üritust! Saan aru intentsioonist, stiil peab toetama sisu jne, aga ei jää muud üle, kui nõustuda Johannes Trithemiuse mõttega:
"Alkeemia on neitslik hoor, kunagi mitte kellegi embustele allaandev, aga need kes temani jõudsid, lahkusid ilma millegita. Mida omasid, sellegi kaotasid. Rumal muutub hullumeelseks, rikas vaeseks, filosoof lobamokaks, viisakas inimene kaotab igasuguse korralikkuse. Ta lubab püüdlejatele Kröösuse rikkusi, lõpp on aga alati väga kurb: täielik vaesus, üleüldine häbi, väljanaermine kõikide poolt."

Mis puutub raamatu lõpupoole toodud embleemidesse, siis on need 17. saj kogumikust "Tripus Aureus" (Basilius Valentinuse 12 võtit, isegi õiges järjekorras, aga teiste tekstidega, osad embleemid miskipärast imelikult lõigatud või ümberpööratud). Selleaegsed embleemiraamatud olid jah üldjuhul sarnast stiili tekstiga, aga siiski paremini jälgitavad.

Raamatu idee (või vähemalt, mis näib mulle selle idee olevat) mulle väga meeldib, aga paraku on teksti kõige parem osa järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Jutt oli tõesti üsna hästi loetav. Võiks siiski ette heita mingit pealiskaudsust ja oma tegelastesse mitte väga tõsiselt suhtumist. Kõik jätsid üsna karikatuurselt üheplaanilise mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt ja põhimõtteliselt meeldib see raamat mulle väga. Seal on olemas väga palju sellist, millele saab ainult kaasa kiita. Üldiselt hea taustatundmine ja perioodi enesele selgekstegemine (siiski - 17. saj Hollandi kaubavahetus, muide, on väga huvitav teema ning sugugi mitte igav. Piraadid, India, siidikaubandus jms.) Nagu ülal öeldud esines muidugi ka teisi ebatäpsusi, aga see pole ju tegelikult kõige olulisem. Kuigi siin on juttu olnud, et võrdlust Dan Browniga oleks patt teha ning igal juhul on see raamat just eeltöö poolest Dan Brownist üle, siis põhimõtteline sarnasus on neil olemas. Olemuslikult on raamat väga lihtne. Mulle näib, et seda iseloomustab teatud jamesbondilikkus – eksootikaihalus, kokkusattumused, suured varandused, kaunid vaated, head toidud, riigi- ja moraalipiire ületavad saladuste lahendamised, väline butafooria. Lühidalt, kirjanduslikku ambitsiooni jäi justkui väheks ning nt võrreldes «El club Dumas» vms tekstiga, jääb oluliselt nõrgemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pean seda raamatut just moraalsetel kaalutlustel väga meeldivaks - lühidalt, maailmavaatelistel põhjustel viis. Täpselt samuti aga nagu ülal kirjutatud, olen nõus ka sellega, et kirjanikuga vastassooline peategelane ei ole vahest kõige parem valik ning samuti hakkas firmamärkide pidev nimetamine tüütavaks muutuma. Naljakas küll, aga praegusel ajal tundub see raamat juba tehnoloogiliselt vananenud.
Teksti loeti inglise keeles

Täiesti huvitav lugemine. Alguses on asi veel eriliselt paljutõotav, aga seejärel vajub kuidagi üsna sihituks ja tavaliseks rahmeldamiseks. Hea loetavus ja mingi pinge ei kao küll kordagi ära. Mulle isiklikult mõjus häirivana see teismelise paravõimetega iseseisva in your face tüüpi tüdruku kuju. Aga ‘88 aastal ei olnud see ilmselt nii ära räsitud stamp kui praeguseks.

Nagu Murakami puhul tavaline, siis ei ole mõtet siukirjeldust eriti teha, sest see justkui ei anna midagi. Nii palju võib siiski öelda, et on palju seoseid Hitsuji o meguru boken (A Wild Sheep Chase) raamatuga. Romaan järgib nimetu peategelase tegemisi, alates peaaegu poole lause pealt. Peategelane on kuidagi kummalise minevikuga ja viimasel ajal näinud veidraid unenägusid, mis justkui annavad märku, et ta peaks minema tagasi Delfiini Hotelli. See oli film noir stiilis, armetu ja veidi õõvastav lobudik Sapporos, kus ta kunagi elas koos naisega (kellel olid väga ilusad kõrvad). Hotell on praeguseks ümber ehitatud, aga mingi veider meeleolu on seal ikka alles. Hotellis tuleb pilti siis ka Lambamees. Teisteks tegelasteks on veel juba nimetatud teismelise kõrval mitu kõrgklassi prostituuti, kuulus filminäitleja, kunstnik, luuletaja, hotelli administraator ja kõrvaltegelasena veel kirjanik (Hiraku Makimura, ilmselt Murakami enda nime anagramm ja irooniline vihje iseendale ja oma hiljuti ootamatult pähe sadanud kuulsusele). Kõik omavahel keerulisemal või lihtsamal moel seotud.

Raamat lõpeb tundega, et midagi nagu sai lahendatud, aga paljud otsad jäid lahti. Tekibki mulje, et kirjanik väsis ära ja sai aru, et ega kõiki neid seoseid ei jaksa kokku tõmmata – nagu oleks lugenud raamatut, millel on algusest 50 ja lõpust 100 lk puudu. Viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles