Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937-14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

The Guns of Avalon

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Avaloni püssid»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
27
12
1
0
0
Keskmine hinne
4.65
Arvustused (40)

Amberi kroonikate teine osa on minu jaoks juba "liiga fantasy". Teisisõnu tähendab see, et kui rõhuvat osa teosest koormab mingi lõputu rändamine erinevates paikades läbisegi suuremate ja väiksemate mõõgavõitluste/lahingutega, hakkan ma nihelema ning asendustegevust otsima. Raamatu päästab kehvemast hindest lõpp, kus sõlmitakse esimesest osast laokile jäänud otsad kokku ning antakse peale hetkelist hingetõmbepausi mõista, et suurem jama on veel ees. Ma ei hakka siin teose sisu ümber jutustama, sest mingist Amberi romaanist kasvõi väga ebamäärase ülevaate tegemine tähendab eelmise osa lahenduse andmist - spoiler! Hoolimata mõningast ebamugavustundest antud teose juures, alustasin ka kolmanda osaga, sest hing ihkab lugeda neid ridu, kus keegi Corwini nagu limase kärnkonna lömastaks. Ta väärib seda igati.
Teksti loeti inglise keeles

Kroonikate teine osa on minu jaoks sissejuhatuse teine pool. Raamatu lõpuks on tutvustatud (vähemalt põgusalt) enamust peategelastest ja märkamatult loodud alus ka tsükli teisele poolele. Mingil määral on paika pandud ka Amberis tekkinud olukord, kuid tõesti vaid mingil määral. Kuigi otsad on näiliselt enam-vähem koos, on tegelik olukord küllaltki ebaselge - kuidas selline olukord üldse tekkis, mida ja kuidas taotlevad erinevad tegelased, pealegi osa tegelasi on ikka veel tundmatud. Kuid mingi vahepealne selgus on ikkagi olemas ja põhitegevus võib alata. Olen täiesti nõus Andriga, et raamatu tegevuse mingisugunegi ülevaade annab eelmise osa lahenduse, seega hoidun sellest.
Teksti loeti vene keeles

Põgenenud Corwin otsib Varjudest Avaloni - maad, mida ta kunagi valitses. Leiab ta metsast haavatud rüütli Lance’i ja toimetab tema ta tolle isanda Ganeloni juurde. Maa nimi on Lorraine ja endine tõbras ja röövel Ganelon selle valitseja. Kunagi oli Ganelon Avalonis Corwini sõjapealik, kuid reetis ta hiljem. Corwin nõidus ta karistuseks kuhugi kaugele Varjudesse. Nüüd ei tunne Ganelon Corwinit ära ja palub talt, kui võimsalt sõjamehelt abi Ringi vastu. See on mingi tume, pidevalt laienev mõõde, mille seest tulevad ründavad monstrumid. Peagi taipab Corwin, et see on sama needus, mille ta pimeda ja lootusetust raevust nõrkenuna Amberi peale manas. Corwin treenib ja ravib ennast. Kohtab ta Ganeloni juures ka naisterahvast - Lorraine’i. Peagi asutakse sõjakäigule ja Ring purustatakse, selle koletised tapetakse ja Corwin ise võitleb Ringi valitsejaga (inimese keha ja soku peaga peletis). Too pakub printsile tehingut - sina meid Kaosest välja kutsusid ja Värava avasid; lähme siis koos Amberi peale. Corwin ei nõustu - Ring on tema patt asja vastu, mida ta armastab, sellest ei tuleks pikka partnerlust. Ta tapab koletise. Lorraine pelgab nüüd Corwinit ja põgeneb ühe endise kallimaga. Too tapab ta teel ja röövib paljaks. Corwini jälitab mõrtsukat, hukkab ta ning koos Ganeloniga lähevad nad nüüd Avaloni otsima - või õigemini sellele kõige sarnasemat Varju, sest õige Avalon on hävitatud. Avalonis kohtab Corwin oma venda Benedicti, kes on miski Ringi analoogiga võideldes kaotanud käe. Nad ei usalda üksteist täielikult, kuid Benedict lubab tal jääda. Benedict soovib Amberis status quo säilimist, et sõjad edasi ei kestaks - ta tunnistab Ericut regendina ja ei taha Corwini võitlust toetada.Metsas kohtab ta Benedicti tütretütretütart Darat, kõva mõõgavõitlejat, keda Benedict varjanud on. Corwin kasutab tüdrukut infohankimiseks toimuva kohta ja lubab ta vastutasuks kunagi Mustrile viia, et ka Dara saaks Amberi võimalustest osa. Avalonis elab juveliir Doyle, kelle teenuseid Corwinil on vaja. Ta käib ühes Varjus, kus on Lõuna-Aafrika teemandiväljad aga ilma igasuguste kaevandusteta. Tavaline püssirohi Amberis ei sütti, küll aga Avalonis lihvitud teemanditolmust püssirohi. Kui laadung on valmis, avastab Ganelon lossi lähedalt neli värsket mõrvatut inimest. Kui Corwin seal kolab ja uudistab, ilmub Dara ja nad nad astuvad seksuaalvahekorda. Dara lubab oodata, kuni Corwin Amberi vallutab, et siis õppida, kuidas ise Varjudes liikuda. Ganelon ja Corwin alustavad teekonda Varju nimega Maa. Nad avastavad nad Musta Tee - see on Ringi analoog, mis paistab kulgevat läbi iga Varjus. Neid jälitab Benedict - Corwin arvab, et Dara pärast. Corwin päästab Musta Tee seest naisterahva, keda mingid peletised tahavad põletada - selgub, et see on ise ka mingi monstrum ja ütleb, et Amber tuleb hävitada. Corwin võitleb Benedictiga, kes neile järele jõuab ja Corwinit mõrtsukaks nimetab. Corwin lööb Benedicti uimaseks ja kutsub siis talt “laenatud” kaartidega Amberist Gerardi vennale appi, palub tal Bendictile selteada, et tema pole kedagi tapnud ja Dara pärast vabandust paluda - tüdruk olla juba piisavalt suur, et ise oma saatuse üle otsustada. Gerard ütleb, et must tee on ka Amberis ja ilmselt viib see Kaoseni välja. Maal - Belgias ja Shveitsis hangib Corwin püüsid koos vastava laskemoonaga. Kõneldes Gerardiga, saab ta teada, et Amberil on rasked ajad ja Bendict pidas Corwinit oma teenrite mõrtsukaks - need olidki need neli laipa. Dara pärast ei näi Benedict aga eriti vihane olevat. Külastab Corwin ka oma maja Ameerikas, kust avastab Ericu kirja - vend pakub talle vaherahu, kui Corwin aitab Amberit ründavate peletiste vastu. Corwin käib läbi Varjust, kus teda peetakse jumalaks, värbab sealt endale sõjaväe ja läheb tulirelvadega Amberi peale. Nad jõuavad kohale otsustavaks lahinguks ja Amberi asemel pöörab Corwin väe monstrumite vastu. Äkitselt ilmub Dara - ta olevat Bendicti salaja läbi Varjude jälitanud. Nad võidavad aga Eric saab surmavalt haavata. Ka Benedict on seal ja ütleb, et tal pole aimugi, kes see Dara võiks olla. Koos Randomiga sööstab Corwini Mustri juurde ja näeb seal, et Dara on juba Viimase Loori juures. Tüdruk muundub ühest koletiseks teiseks - on korraga kõik Kaose monstrumid, kellega Corwin võidelnud. Ta ütleb, et Amber hävitatakse ja kaob siis. Corwin taipab, et peab minema Musta Tee lõppu.

Viis.

Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Hmm, pean olema Andriga no~us, kuigi mu enda jaoks p"a"astis loo Dara isik. Seebiooperlik kyll, aga heasti tehtud.
Teksti loeti eesti keeles

Neli plussiga. Meeldis isegi rohkem, kui esimene osa -- mis tuli ositi üle lugeda, kuna kahe raamatu ilmumise vahele jäi liiga pikk aeg...
Teksti loeti eesti keeles

Sama põnev nagu esimenegi osa.Tõlge on hea.Lõppes nii poolesõnapealt et olin soki seisus kui raamat läbi sai.Mida muud kui oodata järgmise osa ära tõlkimist.Raamatu kaks osa tunduvad nagu mingi sissejuhatus kuhugi suurde süntmuste keerisesse.(Issake ma pean nüüd aastaaega ootama et järgmist osa lugeda)Lugesin raamatu inglise keeles kah läbi.Jälle mõni sõnade mäng oli vapustav.Eriti lahedad olid Kevini dialoogid Benedikti või ültse kellegi teisega.Meeldis kuidas kõik proovisid teada saada kuidas ta vanglast põgenes.Hinne kohe plussiga
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kahjuks jäi mulje, nagu oleks see vägisi punnitatud raamat. Hästi küll kirjutatud, kuid ideid nagu nappis... Saab nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Kartsin pisut selle romaani maakeelset lugemist.

Mulle oli miskipärast meelde jäänud see, kui kõige tänamatum «Amberi kroonikate» osa... pean just lõppu silmas. Ilmselt on 33. aastane Jyrka siiski märksa teistsugune inimene, kui oli seda 22. aastane Jyrka... ilmselt on see nõnda, sest praegu mind raamatu lõpp ei häirinud. Kõik on vägagi paigas! Enam ei sega mind üldsegi see nn. cliffhanger lõpp.

Sisust ei soovi siinkohal rääkidagi – raamat juba peaaegu pool aastat eesti keeles olemas ning sarja esimene osa võitis ju möödunud aasta parima raamatuna ka Stalkeri. Vähegi ulmest (ning eriti fantasyst) huvituv isik peaks juba mingit ettekujutust Roger Zelaznyst ja «Amberi kroonikatest» omama.

Ausaltöelda ei saa ma küll aru inimestest, kes väidavad, et romaanis esinevad inimsuhted on seebiooperlikud ning et siin pole ideid või et see romaan on punnitatud. Möönan, et niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi... kuid minuarust on raamatus esinevad inimsuhted üsnagi loomulikud (loe: elulised). Ma nimelt ei pea seebioopereid loomulikeks, aga ilmselt ma mõtlen sõna «seebiooperlik» all miskit muud. Raamat on ka väga sujuv ning sisukas... nojah, miskeid globaalseid probleeme ju ei lahendata. Meenutaks aga selle koha pealt Roger Zelazny mõttekaaslast/vastandit Ursula K. Le Guini, kes on öelnud, et kõik toimub siiski meie enese meeltes ning mida rohkem on seda nn. füüsilist tegevust, seda vähem tegelikult toimub. Corwini jaoks toimub romaanis ju ikka ääretult palju ning temale on see ka oluline?

Juhan Habichti tõlge on endiselt ülihea!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Kuidagi liiga palju on seda varjudes kõndimist selles osas. Ja üldse muutus kogu see varjude skeem minu jaoks oluliselt segasemaks. Aga muidu on päris hea.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meeli ülihea teos. Erinevalt mõningatest teistest sarjadest ei ole teise osa puhul veel märki mingist degradeerumisprotsessist. Eelpoolkirjutajad on juba andnud suht hea ülevaate sisust. Tõden vaid, et raamat on väga hea ja hinne saab olla ainult kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Vat ei pane viit, nagu esimesele osale. Ei ole enam "see", on natuke venitatud, natuke sulepeast imetud, natuke... "sarjakas". Mõnus lugemisvara küll, ja kuna MK seda otsast tõlgib, ei vaevu ma enam ingliskeelset lugema ;-) ostan aga järgmise, kui ilmub.
Teksti loeti eesti keeles

Kas nüüd parem või halvem kui Amberi üheksa printsi, aga mulle meeldis. Isegi kui lõpp oleks teistsugune olnud. Võib-olla on see minu lapselik vaimustus, võib-olla midagi muud. Aga on fakt, et ma nautisin sellest raamatust iga viiimset kui lehekülge.
Teksti loeti eesti keeles

Nonii, pole midagi öelda. Tegemist on väga kõva raamatuga, kuigi jäi mul esimesel katsel pooleli (sest polnud esimest osa lugenud). Nüüd pärast "Amberi üheksa printsi" lugemist oli seda raamatud ikka väga nauditav lugeda, kõik seosed said arusaadavaks. Esimesel katsel jäi mul ikkagi väga palju arusaamatuks, ning "Avaloni püssid" tundus väga igav raamat olevat. Tegelikult ikka ei ole igav raamat, aga ennem tasuks "Amberi üheksa printsi" väbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas just "Üheksast printsist" parem... aga oluline on üleminek, täpsemalt Kaose teema sissetoomine, mis annab kõvasti juurde. Viis kahe miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis rohkem kui "..Üheksa printsi". Defineeriti esimeses osas tundmatuks jäävaid mõisteid, hargnesid uued salapärad, mis "Ükssarvikus" jätkavad oma laienemist. Põhitegevus toimub Varjudes. Ainus koht, mis raamatus igav oli, olid need 2-3 lehekülge kus Zelazny kirjeldab nägemusi Varjudes liikudes. (Pool teksist on 3-ne punktiirjoon ja tühised nimisõnad, mis midagi juurde ei anna). Tähtsa tegelase surm, õekeste mängust välja jätmine, uue naistegelase kaasamine jne. Kui võrrelda esimest kaht osa sellest sarjast "Üksildase Oktoobriööga", siis on tegemist süsteemilt täiesti samade teostega. Tegelasi terve hunnik, paljud jäetakse kõrvale, et hiljem jutulõnga jätkuks, kirjud intriigid tegelaste vahel jne. Lõputult ja lõputult saaks nõnda kirjutada... Zelazny tabas seebiooperite olemuse ära, aga asetas selle hoopis paremasse kesta - fantasysse, mis seotud tänapäevaga. Loetav ja nauditav - mida muud pole (vaja) iseloomustuseks öelda. Kui kaanele on kirjutatud, et sisaldab filosoofiat, siis seda õige vähe. "Amberi üheksast printsist" oli küll rohkem mille üle mõelda, kuid sarja teine osa on nagu nad ilmselt kõik - lihtne ent samas mitmeKülgne raamat. Pisikese miinusega täiuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Veidi kehvem, kui eelmine osa, aga see-eest lõpp oli palju põnevam. Noh, seni ainus tõsiseltvõetav troonipretendent on siis mängust väljas. Ja see Dara... (vaene Corwin)
Ebameeldivalt palju oli Varjudes rändamist. Kohati viskas ikka tõesti üle, kui ta muudkui sebis seal ringi ja kirjeldas milline see järgmine sihtpunkt peab olema ja kuidas ta sellele läheneb.

Põhimõtteliselt peaks olema ka iseseisvalt loetav, sest raamatus on ka esimese osa ümberjutustus. Võib-olla ma nii ei arvaks, kui ma oleks esimesena selle raamatu läbi lugenud. Viis miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Kui lugeda Amberi osasid ajaliste vahedega, on tore meeldetuletusena igas raamatus saada lühiülevaade varem toimunust. Kui aga lugeda raamatud läbi järjest, siis rõhutavad taolised ümberjutustused tunnet, et tegemist on mingi seebiseriaali stsenaariumiga. Tegelastel kasvavad käed-jalad-ninad-pead jne... uuesti külge ja läheb algusest peale sama trall lahti. Tore, et läheb, endiselt on meelelahutuslik lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat. eriti meeldib mulle selline järsk lõpp, mis paneb riiulilt järgmist osa haarama, et teada saada mis lahti on.
Teksti loeti eesti keeles

Teine osa saab viie, on veidi parem kui esineme. Vähemalt on Corwin mingi enam-vähem mõistusliku taktika valinud Amberi ründamiseks, see mitmesajatuhandene armee esimeses osas oli ikka totter küll. Ainult et imelik oli see jalaväeõppuste osa, ta oleks võinud ju Maalt 300 rohelist baretti kaasa rabada, oleks palju vähema vaeva ning riskiga hakkama saanud. Ja veel, kui tilk Amberi kuninglikku verd annab eelduse Varjude valitsemiseks, oleks ilmselt otstarbekas oma seemnega veidike kokkuhoidlikumalt ümber käia. Või siis mingi needuse vms abil üleliigseid järeltulijaid pärast koristada. Must Tee aga oli hea, nagu ka Benedict ja Ganelon.

Arvustusi lugeda aga oli ikka naljakas küll, kui kaks esimest arvustajat ei taha sisu kohta midagi öelda, et lugemiselamust mitte rikkuda, siis kolmas see-eest lajatab sisukokkuvõtet mitte kolme, vaid viie eest... ;)

Teksti loeti eesti keeles

Esimene Amber mis sai läbi loetud. Kummalisel kombel ei seganud sugugi, et (tegelikult u väga tihedalt ja k6vasti seotud) esimene lugemata oli. T6si, peale "Printside .." lugemist loksus k6ik l6plikult paika, aga siiski... Nii et on ikka seebiooper kyll - hakka vaatama kust tahad, ikka tehakse k6ik m6ne osa jooksul selgeks ;).
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny järgi võttes pole Maa muud kui vaid üks vari ja tõeline värk on Amber. Ja tõelised inimesed on Amberi valitsejad, kes on läbinud ringi. Lahe. Olles iga Amberi raamatu läbi lugenud ootan kannatamatult järge. Nüüdseks on Corwini osad läbi ja ma ootan tema poja seiklusi, kuid sellel ajal oli ootamine veelgi väljakannatamatum! Oli ju kõik pooleli! Otsisin nii raamatukogudest kui ka poodidest. Kuni lõpuks leidsin. Lugesin läbi ja olin seitsmendas taevas. Kui olin läbi lugenud kukkusin jälle maa peale tagasi ja mõtlesin, et kust järgmist osa saada! ;)
Teksti loeti eesti keeles

Amberi sarja teine osa. Sündmustik saab natuke selgemaks ja muutub sealjuures jälle natuke segasemaks. Algus pannakse ka kroonika teise poole sündmustele. Üldjoontes hea raamat, kuid kohati natuke tüütu. Sabistamist ja rabistamist on suhteliselt palju. Zelaznyle meeldib oma tegelasi pidevalt tegevuses hoida ning see raamat pole mingi erand. Mõnele selline lähenemisviis meeldib, mõnele mitte. Neli
Teksti loeti eesti keeles

See osa ei olnud nii üllatav kui "Amberi üheksa printsi", aga väga hea lugemine ikkagi. Imelik, et Corwin on kiiresti kuidagi väga (Amberi mõõtskaalas) tundeliseks muutunud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kätlin Traks
1981
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Need, kel on pime ja rõske kelder, on kirjeldatud tunnet kindlasti kogenud. Eriti näiteks siis, kui seal ka päriselt kunagi konnad on elanud. Ses mõttes päris lahe ja tuttavlik. Vastamine eelmise arvustaja toodud küsimustele oleks olnud mõttetu taolise lühikese loo juures, see ei olnudki ilmselt eesmärk. Ma arvan, et pigem pidigi see olema lihtsalt ühe kõhedusetunde kirjeldus. Ja sellisena enam-vähem õnnestunud.

"Libask" sõnana väga lahe leid.

Teksti loeti eesti keeles

Kuigi olen suur Pratchetti fänn, on selles omajagu tõtt, et liiga palju tema raamatuid järjest lugeda pole hea. Kas just üks aastas, on iseasi, aga mingil hetkel tundub, et kõik justkui kordub. Siiski oli "Liikuvad pildid" minu jaoks kahtlemata üks kõige lõbusamaid Kettamaailma raamatuid üldse, tasemelt tunduvalt parem kui paar vahepealset raamatut (näiteks "Ürgsorts," "Õed nõiduses" ja "Püramiidid" olid hoolimata mõnedest naljakatest kohtadest kuidagi justkui lahjemad). Mulle tundub, et tase hakkab taas tõusma. Iga filmikunsti suur austaja leidis "Liikuvatest piltidest" kindlasti suurel hulgal häid kilde ja viiteid kuulsatele filmidele, näiteks olgu toodud kasvõi "Lendrebase sajandi" nimeline stuudio. Kuigi jah, kui oleks originaalkeeles lugenud, oleks neid ehk veel rohkem olnud. Tegelastest: rääkiv koer Gaspode oli kahtlemata tase omaette.
Teksti loeti eesti keeles

Lootsin, et ehk lähevad Elricu-lood ajapikku veidi paremaks... järgmist enam ei loe. Ma ei saa lihtviisiliselt üldse aru, miks need raamatud kirjutatud on, milles on nende mõte. Taas mainin, et tunnistan, et asi võib vabalt olla selles, et ma ei saa tekstist ja selle sügavamast tähendusest (kui seda on) piisaval määral aru, aga mis parata, mulle ikka tõesti ei meeldinud. Ja mind ei häiri eriti, et olen ilmselt vähemuses.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks üks vaimukamatest ja hoogsamatest Kettamaailma lugudest, ei veninud nagu paar eelmist. Igati irooniline ja tore.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi midagi lisada ega uusi argumente sarja headuse tõestamiseks välja tuua... kuigi tegelasi on palju ja sündmused toimuvad kohati nii kiiresti, et ei jõua veel kõike selgeks mõelda, kui juba on asjaolud muutunud, on see nauditav ja tore. Siiani olen kõik Amberi-raamatud läbi lugenud neid hetkekski käest panemata. Elamus.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin seda raamatut lugema, kuna see olevat justkui üks fantasy tippteoseid ja klassikalisi tekste. Olen äärmiselt pettunud. Esiteks seesama mitteusutavus, millest ka Kalevipoeg rääkis. Elric on uppumas, ta on nõrk, raske sõjarüü seljas, ja siis pääseb, kuna merejumal ilmub ta juurde ja viib ta oma veealusesse lossi? Kui see oleks paroodia, siis oleks see ehk naljakas; kuid niimoodi tõsiselt mõelduna on see minu arvates jabur. Teiseks, Melniboned kutsutakse Draakonisaareks, aga draakonitest on juttu vaid paaril korral möödaminnes ning üldiselt on neist teada vaid seda, et nad on väsinud eelmisest suurest lahingust ja magavad koobastes. Kolmandaks, selle asemel, et raamat lõpetada, mõtleb Moorcock välja, et Elric tunneb vajadust minna veel reisima, sest ta on äkki aru saanud, et just seda peab ta kohe pärast koju tagasipöördumist tegema? See ei tundunud kohe üldse mitte õigena. Neljandaks, inimliha söömine? See pole isegi mitte naljakas, vaid lihtsalt vastik.

Mõõkade motiiv (kui neid kasutad, allud paratamatult nende tahtele) oli iseenesest hea, aga mitte eriti originaalne.

Kui mulle mõni raamat kohe üldse ei meeldi (seda tuleb vägagi harva ette, tavaliselt leian enda jaoks igast teosest midagi head ja huvipakkuvat), olen alati nõus endale tunnistama, et asi võib olla selles, et ma lihtsalt ei saanud tekstist piisaval määral aru; see aga ei saa ju mu hinnangut muuta. Paraku.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldis veidi vähem kui "Üheksa printsi," ent rohkem kui "Avaloni püssid;" on uskumatu, kuidas Zelaznyl õnnestub pidevalt kõik pea peale keerata ja seda niivõrd usutaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea; neli lihtsalt sellepärast, et esimese lugemine läks väga ladusalt, raamat oli haarav; teisega aga läks tunduvalt kauem aega, midagi oli justkui puudu. Kokkuvõttes aga siiski igati huvitav ning lõpp oli suhteliselt üllatuslik.
Teksti loeti eesti keeles

Kaamelite kohta käiv teooria oli väga naljakas ja intrigeeriv... minu arvates ka polnud see halvem kui teised Kettamaailma raamatud, vaid lihtsalt teistsugune.
Teksti loeti eesti keeles

Vägev. Tõesti väga hea ja üsna omanäoline raamat, eriti heaks teeb selle ootamatu (vähemalt minu jaoks oli see küll nii) lõpplahendus. Ilmselt peab hakkama järgesid lugema...
Teksti loeti eesti keeles

Viit ei pane ma sellepärast, et ega ta nüüd nii huvitav ka polnud, et poleks saanud käest panna, aga kolme ka ei raatsi panna, kuna siiski, on olemas palju jubedamaid raamatuid ning kirjutamise aeg ja kirjutaja vanus mõjutavad ka parema hinde poole.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane, aga paraku mulle peaaegu üldse ei meeldinud. Lihtsalt tundus minu jaoks natuke mõttetu olevat, ma ei saanud aru, mida Ristikivi öelda või saavutada tahtis. Igatahes oli mul raskusi raamatu läbilugemisega, kohe kuidagi ei suutnud lõppu ära oodata (mulle nimelt ei meeldi ühtki raamatut, mille lugemisega olen juba algust teinud, pooleli jätta, kunagi ei tea, et asi ei lähe paremaks või et pole hiilgavat puänti, mis eelnevale mõtte annab). Ristikivi on hea kirjanik, sellele ma vastu ei vaidle, kuid see konkreetne raamat jäi mulle küll kaugeks ja arusaamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles