Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937-14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

This Immortal

(romaan aastast 1966)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1965; oktoober - november [pealkirjaga «...And Call Me Conrad»]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (12)
Andri Riid

Pole ma ilmselt ainuke, kel Zelazny lugemisel nii originaalkeeles kui tõlkes hirmsaid raskusi on. Kirjanik harrastab sellist stiili, mida on jube raske jälgida. Nõutav on kas kõrgendatud tähelepanu või raamatu mitmekordne lugemine ja lõppkokkuvõttes võtab selline asi ose lugemisrõõmust ära. Suur kontrast näiteks Silverbergiga võrreldes, kelle raamatutes (muidugi Zelaznyga võrreldes) on kõik lihtne ja selge.
See Hugo pälvinud debüütromaan - ajakirjaversioon ilmus pealkirjaga ``...and Call me Conrad`` - jutustab mitmesaja aasta vanusest kreeklasest (minu meelest) pehmelt öeldes kummalisest tegelasest, kes romaanis on giidiks sinisenahkse Vegalase Myshtigo maaekskursioonil. Tüüp väidab, et tahab reisikirja kirjutada. Kaasatulijaiks seebitavad end veel mitu esialgu segaste motiividega inimkodanikku, nende hulgas palgamõrtsukas(!) Hasan, kelle suhe Konstantinos-Conradiga meenutab Yama-Sami suhet Valguse isandas.
Maad on varem tabanud aga mingisugune Kolme Päeva jooksul aset leidnud katastroof, eksisteerivad mingid (ilmselt saastatud) Kuumad Kohad, levinud on mutatsioonid, leidub koletisi ja muudelt planeetidelt sissetoodud jõletisi. Osa inimesi on evakueerunud Taleri nimelisele planeedile, kus elatakse Vegalaste protektsiooni all. Maal elutsevad segiläbi vähem ja rohkem metsistunud hõimud. Conrad ise on olnud mingise Vega vastase ülestõusu juht.
Kogu see varasem stoori jõuab lugejani pudemetehaaval, korjates kokku vihjeid erinevate isikute vestlustest. Jõudnuna raamatu viimase kolmandikuni hakkab siiski ka midagi tegevuselaadset toimuma.
Zelazny tegelased on tihtilugu suurelised jumalahakatised (antud juhul võib paralleele Kreeka mütoloogiaga), ääretud oma ülbuses ja ähmased oma kõnes. Võimalik, et Zelazny raamatud avanevadki alles teisel lugemisel ja tagantjärgi (Valguse isandaga oli näiteks nii), igatahes tundub, et eksisteerib ulmekirjanikke, kellelt saab naudingu vähema vaevaga kätte.
Teksti loeti inglise keeles
Arvi Nikkarev

Lugesin selle tuumasõjajärgset Maad kujutava romaani läbi 1991 ühel pikemal reisil. Hea mulje jäi. Jõuline ja võibolla surematu Konrad Nomikos juhib turismigruppi läbi Egiptuse ja Kreeka. Maa eluvormid on uskumatuid mutatsioone läbi teinud. Reisijate hulgas on vegalane ja palgamõrvar, kelle ülesandeks on eelmine ära koristada. Konrad püüab kaitsta vegalase elu, sellest tekib romaani põhipinge. Kuna rohkem palju meelde ei tulnudki, otsustasin teost hinnata 4:ga. Lugesin nädalavahetusel romaani igaks juhuks uuesti läbi. Võimas lugu! Ilmselt ei saa sõidu ajal lugedes pooltki sellest naudingust, mis kodus süvenedes. Kindel 5.
Teksti loeti vene keeles
Jüri Kallas

Olen BAASi rajamisest peale mõelnud sellest romaanist kirjutada, aga ei oska hästi... Nüüd siis on kaks arvustust ees ning võib ka ise torkida, mul pole enam seda sisu seletamise kohustust. Romaan on kindlasti võimas ja tugev tekst, aga paljuski on Andril õigus, kui ta ütleb, et paljudelt kirjanikkudelt saab elamuse vähema vaevaga kätte. Ka on õigus Arvil, kes leidis, et reisilektüür see pole. Olen oma arvamuses kusagil Andri ja Arvi vahel... panen hindeks viie hästi pika miinusega, aga nelja tõrgub mu käsi kah panemast. Ütlekski, et esmalugemisel suht raske ja segane tekst, aga vaev on väärt ning tasuks tõesti tutvuda esimese Roger Zelazny romaaniga. Romaan võitis ajakirjaversioonina "Hugo" (õigemini jagas seda Frank Herberti romaaniga "Dune"), noh kui USA fännidele see kohale jõudis... ma ei usu, et Maarjamaa fännid nüüd siis ka rumalamad on!!!
Teksti loeti inglise keeles
Valentin Abramov

Üks väheseid Zelazny teoseid, mis suurt pingutamist ei nõudnud (igatahes "Lord of Light" või "The Dream Master" kõrval). Peategealne on küllalt tüüpiline Zealzny loomingule - kaugel ideaalseset positiivsest kujust, kuid erakordsete võimetega ja teodki on erakordsed. Kindel viis.
Teksti loeti vene keeles
Zurgutt

Palju elemente mis mulle meeldivad: apokalüptiline setting, müstilised tegelased müstiliste omavaheliste suhetega, pisut paravõimeid nagu telepaatia ja tulevikunägemine. Jätab palju ruumi kujutlusvõimele, nagu Zelazny ikka.
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Ammu loetud (u 8aastat tagasi), aga ikka on meeles, nii et see ytleb juba m6ndagi. Ei ole n6us inimestega, kes väidavad, et pole reisikirjandus. Nojah, kui on tegemist pikema reisiga, siis vast kyll mitte, aga rongis6iduks Tallinnast Tartusse just paras ;). Nimelt kunagi viimsel hetkel sai see teos Balti jaamast ostetud ja tee peal läbi loetud. Lühike, segane, kui seejuures siiski loetav. Päris viit välja ei venita, sest herr Zelazny`l paremaid lugusid palju on.
Teksti loeti vene keeles
Riivo Mägi

Apokalüptiline olustik, superkangelane (noh peaaegu superkangelane), ilus näitsik jne. ehk kõik vajalik üheks heaks action-ulme raamatuks.

Mul on raamatust ainult head mälestused, tegelikult mitte just päris mälestused, kuna võtan selle raamatu kaks kuni kolm korda aastas kätte ja loen meeldivamaid kohti.
Teksti loeti vene keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kohutavalt raskes stiilis kirjutatud raamat. Raamatut peab lugema koguaeg kõrgendatud tähelepanuga, vahel lõike mitu korda üle lugema, et korralikult aru saada (vähemalt minul oli nii). Aga romaan ise on hea, kuramuse hea, kuigi Zelazny on vist oma keerulise keelekäsitlusega natuke üle pingutanud.
Teksti loeti inglise keeles
Tarvo Kurm

Ärge uskuge inimesi, kes räägivad teile et "This Immortal" on raskesti loetav ja seeditav.Zelazny oskab raskesti jälgitavaid raamatuid kirjutada küll, aga see ei kuulu nende hulka. Erinevalt "Lord of Light" või "Today we choose faces", on see lugu ladusalt ja lihtsalt kirjutatud. Ning kuulub kahtlemata Zelazny paramate hulka.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Eks siin natuke algajalikkust muidugi ole. Ütleme kohe ära, et algajalikkust Zelazny skaalal, tegemist on siiski tasemega, milleni vähemalt 90% end kirjanikuks pidajatest ei küüni. Niisiis, lobisemist ja üleseletamist on tiba liiast. Muidugi, kui peategelane on väga pika elueaga, siis on tekkinud ka väga palju mälestusi ning eks seda ole siis loba ajamisega markeeritud. Dialoogid seevastu on väga head, vähemalt nii kaua, kui neid on kasutatud tegelaste omavaheliste suhete väljendamiseks. Paraku esineb ka näiteid sellest, et tegelaskõnet on kasutatud lugejale millegi selgitamiseks. No ja lõpuleheküljed sellest, mis edasi sai, on juba tarbetud. Just nagu ka kakluste kirjeldused - kui peategelast on juba surematuna tutvustatud, ei arva ju keegi, et umbes kolmandiku romaani kohal pistab 24 jalaga boakrokodill ta lihtsalt nahka.
Heas mõttes algajalik on aga see, et võib märgata motiive ja ideekatkeid, mis on leidnud väljaarendamist hilisemates romaanides nagu "Lord of Light", "Doorways in the Sand" ja küllap mujalgi. Ehk isegi üllatav, aga selgub, et mingi melanhoolse alatooniga kõdu ja kaduvik esineb Zelazny loomingus algusest peale.
Üks nüanss, mille peale kirjutamise ajal ilmselt ei mõeldud. Kui ma loen, et veganid on sinise nahaga, siis tundub see üsna loomulikuna. Kui aga väidetakse, et veganid on miski kõrgem, targem jne eluvorm, kes tulnud inimkonda päästma, siis ma pean endale kordama, et jutt ei käi toitumispuudulikkusega tegelastest. Hea vähemalt, et neile Coca-Cola meeldib.
Teksti loeti inglise keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustused:
Must Kass

Eks siin natuke algajalikkust muidugi ole. Ütleme kohe ära, et algajalikkust Zelazny skaalal, tegemist on siiski tasemega, milleni vähemalt 90% end kirjanikuks pidajatest ei küüni. Niisiis, lobisemist ja üleseletamist on tiba liiast. Muidugi, kui peategelane on väga pika elueaga, siis on tekkinud ka väga palju mälestusi ning eks seda ole siis loba ajamisega markeeritud. Dialoogid seevastu on väga head, vähemalt nii kaua, kui neid on kasutatud tegelaste omavaheliste suhete väljendamiseks. Paraku esineb ka näiteid sellest, et tegelaskõnet on kasutatud lugejale millegi selgitamiseks. No ja lõpuleheküljed sellest, mis edasi sai, on juba tarbetud. Just nagu ka kakluste kirjeldused - kui peategelast on juba surematuna tutvustatud, ei arva ju keegi, et umbes kolmandiku romaani kohal pistab 24 jalaga boakrokodill ta lihtsalt nahka.
Heas mõttes algajalik on aga see, et võib märgata motiive ja ideekatkeid, mis on leidnud väljaarendamist hilisemates romaanides nagu "Lord of Light", "Doorways in the Sand" ja küllap mujalgi. Ehk isegi üllatav, aga selgub, et mingi melanhoolse alatooniga kõdu ja kaduvik esineb Zelazny loomingus algusest peale.
Üks nüanss, mille peale kirjutamise ajal ilmselt ei mõeldud. Kui ma loen, et veganid on sinise nahaga, siis tundub see üsna loomulikuna. Kui aga väidetakse, et veganid on miski kõrgem, targem jne eluvorm, kes tulnud inimkonda päästma, siis ma pean endale kordama, et jutt ei käi toitumispuudulikkusega tegelastest. Hea vähemalt, et neile Coca-Cola meeldib.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Minu jaoks seni tundmatu autor teeb siin paremini hollyblacki kui Holly Black ise - ja ma võin korrata, et pärast "Modern Faerie Talesi" triloogiat on Holly Black minu jaoks karmide haldjalugude autor number üks.
On kaks näitsikut, sõbrannat juba lastekodu ajast. Üks valib politseiniku karjääri, teine aga hakkab välja mõtlema nii totraid moode, et on kahekümneselt juba arvestataval tasemel jõukas. Ühel hommikul ilmub ta aga politseinikust sõbranna juurde ja asetab kaasas olnud kingakarbi lauale sellise näoga, et ise ta seda küll enam avada ei taha. Lähemal vaatlusel selgub, et karbis on suht väike, st noor haldjas, roheline pipetilaadne asjandus käes, muidu aga leivatüki sisse keeratud ja küllaltki surnud. Lisainfoks - leid pärineb sümpaatse varateismelise, samast lastekodust pärit tüdruku aseme juurest, kelle moekunstnik oma hoole alla võttis, tüdruk ise on aga kadunud.
Politseinikul on asi kohe selge: haldjas käis selle asjandusega unenägusid varastamas, ilmselt tõukas tüdruk ta läbi une eemale, haldjas kukkus leivale, kleepus seda katva nutellakihi külge, haldjatolmu pudenes leivale, mis ärkas sellest ellu ja lämmatas haldja. Et siis suht normaalne sündmus, liiatigi kipuvad haldjad alatasa unenägusid varastama, sellega on aga nii, et kui näiteks su delfiiniunenägu ära tõmmatakse, siis ei näe sa delfiine unes enam kunagi.
Ega midagi, tuleb minna tüdrukut päästma haldjate kättemaksu eest; selleks, et ka moekunstnik saaks retkel osaleda, tuleb tal loovutada üks varbaküüs, selle vastu annavad haldjad nagu viisa. (Politseinikul on viisa juba nelja haldjalinna, nii et ta teab, kuidas see asi käib.) No ja eks siis juhtub üht-teist kummalist.
Ma olen siin mõnda aega nokkinud lugude kallal, mis pärinevad Neil Gaimani luuletuse järgi pealkirja saanud kogumikust "The Faery Reel", aga rohkem hästi ei viitsi märkmeid teha, sest Dellamonica jutt on selle komplekti parim, tegelased on elusad, mitte vanaemade-aegsest lasteraamatust välja lõigatud. Mõneti on see arvestatav kogemus ka meie olude jaoks. Temaatilised kogumikud, mille jaoks tellitakse jutte just nagu teemaga kokku puutunud autoritelt, ei ole hea mõte. Parimal juhul leiab sellisest ühe hea ja paar arvestatavat juttu, ülejäänutel kirjanduslik väärtus puudub.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Suur soo, kus saab paadiga sõita, servades elavad inimesed ja püüavad soost söödavaid elukaid, soo keskel on saar, kus elavad libarebased. Üsna arusaamatu - muidugi võib öelda ka "eksootiline" - taust: elukad on arusaamatud, inimsuhted samuti, igaühel on heartmother ja siis veel keegi ristiema moodi, meestest pole juttu. Sõidab hõimus mittelugupeetud tütarlaps elukaid püüdma, aga läheduses neid napib ja poolkogemata satub saare lähedusse, rikkudes nii ära libarebaste pulmatseremoonia. Kuni samused otsustavad, kas süüa ta kohe ära või enne natuke piinata, tuleb talle neiuna esinedes appi pruut, kes pulmadest üldse huvitatud polnud. Järgneb hulk tagaajamist ja libarebaste tekitatud hallukaid, aga tüdruk jätab rebastele hea mulje ja nad lasevad ta koos selle pruudiga minema. Nii et tüdruk jõuab koju tagasi, korvis väike valge rebasepoeg, kellel on küll saba ära lõigatud. Aga saba on eraldi kompsuga kaasa antud.
Ei soovita.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Näkineiud elavad väga, väga sügaval vee all. Vähemalt need, kellel kalasaba segamas pole. Vahel on neil meest vaja. Siis tuleb pinnale minna ja sealt kaasa krabada. See pole lihtne, mees võib enne kohale toimetamist ära uppuda, nii et esimesele sellisele katsele minek teeb peategelase mõneti närviliseks. Jõuab pinnale, seal on aga sadu surnud, haisvaid kalu ja kena noormees, kes kirub mingit öko-värki ja on kalade pärast murelik. Näkineid tahaks kalahaisusest veest puhtaks saada ja noormees pakub, et tal on majapidamises pesemisvõimalus täiesti olemas. Üks asi viib teiseni ja nii jääbki näkineid kuivale maale elama, õnneks on jõgi lähedal.
Bioloogilistele nüanssidele pole autor tähelepanu pööranud, lihtsalt selline... romantiline (?) lugu. Õnneks suht lühike.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Esimene maailmasõda, talupere otsustab läheneva rinde eest veel viimasel hetkel põgeneda, aga ligi saja-aastane vanaema unustatakse maha. Tuleb vanaemale külla päkapikk, ei ütle midagi, aga näeb morn välja. Vanaema teab, et päkapikkude peletamiseks tuli lävele tilgastanud piima pritsida. Komberdab vanaema piimaandjat otsima, leiab lõpuks kitse, lüpsab puukingadesse, sest anum ununes maha. Selgub, et vahepeal on rinne üle käinud, talusse on jäetud üsna katkine saksa sõdurpoiss. Jne jne. Lõpuks annab päkapikk teada, et ega ta seda piima nii väga ei tahagi.
Natuke parem kui Heinsaar, aga mitte ka oluliselt.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Saame muuseas teada, et haldjast isa ja inimesest ema lapsed kõlbavad parimal juhul haldjatele teenriteks, aga inimesest isa ja haldjast ema lastest võivad saada täisväärtuslikud haldjad. Peategeline ongi üks selline, tal on haldja jaoks suht haruldane anne: kujumuutmine ja loomade keelte mõistmine. Muuta saab ennast aga ainult nendeks, kelleks muutumist on keegi esivanematest juba harrastanud. Haldjapoiss tahaks kangesti hobust, kas või katsuda ehk natuke rääkida, aga haldjana lõhnab ta hobuste (ja tallipoiste) jaoks valesti, muutuda oskab ta öökulliks ja hundiks, need aga ei ärata hobustes samuti usaldust.
Üsna mõttetu jutt, aga hästi kirjutatud.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Siin oleks nagu kaks poolikut juttu: omavahel kokku eriti ei sobi ja kumbki omaette ka ei kanna. Üks lugu on 16-aastase tütarlapse hingevärinatest, kui ta kõhkleb, kas on aeg esimest korda oma boyfriendiga "lõpuni minna". Kahtlustest ja sisemistest segadustest hoolimata on tüdruk asjalik, sugugi mitte esimeses nooruses autoril on tema kujutamine õnnestunud elutruult ja moraliseerimata, teismelised ise nii hästi kirjutada ei oskaks.
Teine liin on haldjatest või lendpäkapikest vms, kes ilmuvad välja, kui tüdruku nelja-aastane täditütar akna taga kasvava puu peale kõvasti karjub. Need olendid võivad väga lühikese ajaga korraldada väga suure segaduse, kui neisse piisava austusega ei suhtuta.
Mina seda lugu uuesti ei loe, aga romantilise loomuga teismelistele võib sobida küll.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Hea küll, autori ämm oli Filipiinidelt, rääkis eksootilisi lugusid. Ja kui "Tithe" autorilt siis kogumiku jaoks haldjalugu telliti, otsustas ta selle eksootika ära kasutada. Ma lehitsesin mäluvärskenduseks isegi natuke Frazerit, päris sellist tegevustikku tal mainitud polnudki. Nii et miks mitte - iseasi küll, kas kunstmuinasjuttu ja müüte niiviisi võrrelda saakski. Niisiis, kena vanem õde põlgab ära puuhaldja lähenemiskatse, pidades teda tavaliseks põllutööliseks. Puuhaldjate armastusega on aga nii, et mida enam ta vastuarmastust leidmata kiimleb, seda haigemaks jääb tema armastuse objekt. Et siis jama majas. Nooremal õel on küll väike silma torkav iluviga (Meelis Milder, anybody), aga ta haarab vapralt matšeete ja puu kallale: võta needus maha, või muidu... Nii lihtsalt see ei lähe, aga lõpuks saab vanem õde siiski terveks. Ühe huvitava mõtisklemisaine viskab autor lugejale veel puändina. On ju tohutupalju õpetlikke (kunst)muinasjutte, milles tegemist armuloitsuga. Noh, et söödad need seemned vms talle sisse ja ta armastab sind igavesti. Reeglina lõppevad need lood halvasti. Aga kui seemned ise ära süüa?
 
Kokkuvõttes miinusega neli, märkasin, et olin "Tithele" nelja pannud, aga selle tase jäi siin saavutamata.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Peter Pan pole mulle kunagi hingelähedane olnud. Võibolla oli sama loo osaline esitamine tema põhivaenlase, kapten Hooki vaatenurgast isegi hea mõte, ja suur hulk tegelasi on ju jutus ära mainitud. Ehk oli isegi naljakas see täiendatud loetelu erinevatest lastekirjanduse vooludest, mille lugejatest Peter endale aja jooksul uusi jüngreid on värvanud: tulnukad, zombid, ninjad... Ainult et lugu venib nagu tatt, on neli-viis korda liiga pikk ja nii on sisse eksinud ebaloogilisi mõttekäike. Jääb vaid kaasa tunda neile, kellele autor "loovkirjutamist" õpetab.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Pealkiri peaks olema suurtähtedega, tegemist on New Yorgi avaliku raamatukogu kataloogiga. Antud juhul lõvikujulisega. Kratsid lõvi kõrva tagant ja esitad küsimuse, lõvi kutsub hiire, hiir toob kataloogikaardi, millel raamatu asukoht. Või umbes nii. Siis on veel kihlvedu, et kelle armastus on sügavam, haldjate või inimeste oma. Ja vahetuslapse sekeldused sellega. Kannatab lugeda, aga natuke naiivne ja ilmselt ei kuulu ma sihtgruppi.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Victoria-aegses Londonis moodustab haldjarahvas kogu kuritegeliku allmaailma. Ja on väga solvunud, kui üks inimlaps nendest osavamaks vargaks osutub.
Hoiatav näide sellest, mis võib juhtuda, kui Dickensit liiga palju lugeda. Puudub veel ainult, et mõni haiglase ettekujutusega lugeja seda haldjapungiks nimetaks...
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Meelisel on õigus, et algus lubas enamat, aga mumeelest oli kaootiline kirjeldus antud juhul õigustatud. Andis edasi jutustaja segadust, teadmatust, mis oli oluline ja mis mitte. Kohtas ta ju mõndagi seletamatut. Boyfriend kadus kotti ära. Kotist tuli ja hiljem kadus sinna tagasi mees, kes nimetas ennast tema vanaisaks. Ning raamatukogutöötajat, kes üritas kotti sisse piiluda, hammustas miski ninast ja kotist kostis õudset ulgumist. Neid asju ongi ju üsna raske loogiliselt kokku siduda. Ja kogu värvikas taust selle koti kohta tuli vanaemalt, kes ütles: kui ma arvaksin, et sa seda usud, ei saaks ma seda sulle rääkida.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Üsna püüdlikult jaapanipärane, aga lausa liiale pole autor sellega läinud. Selline klassikaline muinasjutt, kunstnikuambitsioonidega nooruk läheb mõneks kuuks mägedes elava tädi juurde, et seal joonistada vms. Kohtab teel veidrat munka, aga peab teda tenguks (umbes nagu haldjaks). Tädi muudkui söödab ja kiidab, söödab ja kiidab, kuni tuleb lõikuspidu vms ja selgub, et poiss on on parajalt paksuks ja pehmeks nuumatud ärasöömise eesmärgil. Tengud, just nagu haldjad, et kannata kokkupuutumist rauaga, munk tuleb ka appi, glamuur kaob ja ilmneb, et pole ei tädi ega õigupoolest majagi.
Üks kord kannatas lugeda, aga soovitama küll ei hakka.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Lihtsakoeline vahetuslapse lugu, millele on väriseva käega püütud sügavust lisada. Kui autor oleks selle valmis kirjutanud 17-aastasena, siis, kui see tal esimest korda pähe tuli, võiks ju andeks anda - et noor alles ja ehk õpib veel. Aga 40 aastat sellist muna haududa... Hea küll, katsun nüüd teisel katsel nime meelde jätta ja edaspidi eemale hoida.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Võtame tuttava süžee, aga väikeste muutustega. Kroonprints, kes seni riigi piiri vaenulike naabrite eest kaitsnud, saab teada, et isa on väga haige, ja asub teele pealinna. Kus selgub, et isa on kadunud, troonil aga istub juba onu Claudius (hea küll, nimed on teised). Gertrudet selles versioonis ei ole, tema asemel on võimuvahetusega leppinud väga mõjukas ülempreestrinna, kes printsile lapsest saadik "nagu ema" olnud. On Polonius, kes samuti terariistaga lähedat tutvust teeb. Ophelia pärineks nagu rohkem "Tõrksa taltsutusest", aga vahepeal pöörab ära temagi. Horatio kohal on printsi madalast soost sõber ja adjutant. Rosencrantz ja Guildenstern on sedapuhku lausa kaksikud - ja agressiivsemalt meelestatud.
 
Kõrvaltegelaste seas on kattumised väiksemad. Tegevus areneb, nagu sellises olukorras ikka: Claudius ja Polonius vassivad, üldiselt on aga kõigile selge, et mingi jama on käimas. Ning kui jamasid lahendama hakatakse, jääb tegelasi kiires tempos vähemaks ja lõpuks on vaenuvägi linnamüüride alla saabumas. Paar sümpaatset tegelast siiski pääsevad.
 
Mis aga Leckie variandi eriliseks teeb: kogu tekst on jumala pöördumine nö Horatio poole vaheldumisi jumala sisemonoloogidega. Jumalaid on selles maailmas palju, kuigi ka nemad on surelikud. Konkreetne jutustaja on Mäe Jõud ja Vastupidavus ning väliselt esineb ta (iirc) kuue meetri pikkuse ja pooleteise meetri kõrguse musta kivina. Ilmselt võiks ta vahel ka mingil muul kujul esineda, aga lihtsalt ei taha - näiteks tema sõber, jumal Myriad, kes saabus Maale meteoriidina, rändab ringi tohutu sääseparvena. Jumalate puhul pole suurus oluline, üks tähtsamaid naaberlinna jumalaid, kelle haldusalasse kuulus meditsiin ja teadus, kõndis ringi väikese pruuni koerana. Nagu ikka, saavad jumalad jõudu sellest, kui nende poole palvetatakse ja ohvreid tuuakse: veri on muidugi kõige parem, aga kasu on ka piimast, toidupaladest ja lihtsalt lahkest meelespidamisest. Jumalatega on nii, et kui jumal midagi ütleb, siis läheb see täide. Muidugi juhul, kui see saab täide minna. Kui jumal väidab midagi vähetõenäolist ("saagu selle metsa puudest sõdurid, kes kõnnivad üle vee ja purustavad vaenlase laevastiku"), siis kaotab jumal selle täideminekut tagant tõugates väga palju jõudu. Ja kui jumal väidab midagi võimatut, siis kaotab ta pikapeale kogu jõu ning sureb. Arusaadav siis, et reeglina on jumalad oma väljendustes ettevaatlikud, eelistades öelda "ma olen kuulnud sellist lugu, et..." Loomulikult käib jumalate seas intriigide punumine, omavahelised võitlused, üksteiselt jõu võtmine jne - ning eks neil ole inimestega võrreldes ka oma salaplaanide tegemiseks oluliselt rohkem aega.
 
Kui Leckie tekitas oma "Abistavate" triloogias (ingliskeelsetes) lugejates segadust kõigi tegelaste puhul naissoost asesõna kasutades, siis nüüd on pidev "sina" kasutamine süžee (kuigi võiks öelda ka "hämamise") huvides. Sest kui nö Horatio on kogu aeg "you", mitte "he" ega "she", siis jääb tema sugu lõpuni lahtiseks. See pole väga oluline detail, kuid mõnevõrra intriige tekitav ometi.
 
Ma saan aru, et autor tahtis vahepeal jumala monoloogidega tempot maha võtta ning sündmuspaiga tausta ja ajalugu kirjeldada, aga kohati läks see ometi veidi igavaks - kuigi kivi puhul on pikad, mõtlikud heietused igati kohased. Nii jääb kõrgeimast hindest natuke puudu, aga tugev nelil on välja teenitud.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Mulle küll meeldis. Kõigepealt on jutul nüüdseks teatud ajalooline väärtus: jah, kunagi just niiviisi ajalehti tehtigi. Ajakirjanik pole ainus, kes on haaratud inimeste reaktsiooni uurivasse kontrollrühma, aga see selleks. Pigem võiks rõhutada Simaki ettenägelikkust - ja sedagi, et maailm on eelmiste arvustuste kirjutamisest saadik muutunud. Vahepeal on tekkinud see, mille eest Simak hoiatab: Internet of Things. Aga et Simaki kangelasel õige lahenduseni jõudmine aega võtab - no ei olnud siis veel Ramones meeldejääval kombel laulnud lihtsast ja universaalsest lahendusest: Beat on the brat with a baseball bat.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kunagi Simak mulle väga meeldis. Aga ju ma siis juhtusin paremaid lugusid lugema. Sest see taastutvus head muljet ei jätnud. Pulp-fiction, seda küll, aga minu jaoks pole see kompliment.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Kõigepealt võib rõõmuga märkida, et kolmandal katsel on algaja kirjastus jõudnud tasemeni, millel vormistus enam lugemist ei häiri. Et siis Lummur, mitte enam Luumurd. Lausa lakke hüpata on ehk veel vara, paar segast lauset ja mõned tähevead ju siiski veel on, ning ma pole kindel, kas on vaja rõhutada, et muna on ikka munakujuline.
Teine positiivne moment: tegevus on edasi antud peategelase vaatenurgast. Lugeja teab niisama palju kui temagi ja nii on lihtsam talle kaasa elada. Kolmandaks: tüdruk-tegelase vaimustus Jaapani kultuurist lisab isikupära ja on mullegi arusaadav. Hea küll, muud sealsed kultuuriilmingud jätavad mind ükskõikseks, aga muusika mulle kohati meeldib, näiteks Shonen Knife ja Tsushimamire on bändid, mille videoid ma seniajani vaatan jne. Nii et kolmveerandi ulatuses see lugu mulle päris meeldib. Näiteks see (hilis?)teismeliste kaootiline käitumine, kus head kavatsused toovad kaasa halbu tagajärgi.
Muidugi, tegemist on noortekaga ja nende puhul on vist lausa obligatoorne, et lugedes tuleb loogika välja lülitada ja leppida, et asjad lihtsalt on nii. Parem mitte mõeldagi, kuidas ikkagi need nanomasinad sealt dimensioonide vahelt mööda hingeniite... Et lugejal lihtsam oleks, lisatakse sellistes lugudes ka nö maine, tuttav plaan. See peaks vastukaaluna olema loogiline ja äratuntav. Antud juhul on tõetruudus kohati süžee arengule ohvriks toodud. No ma ei suuda ette kujutada gümnasisti (liiatigi poksijat), kel poleks taskus raha pudeli viina jaoks. Veel võimatum on see aastate eest sõjaväest tagasi tulnud vanema venna puhul, kes tuimalt lepib raha puudumise ja vennaga ühes toas magamisega.
Nagu öeldud, kolmveerandi ulatuses on lugu väikestest nurinatest hoolimata täiesti loetav. Viimane veerand on müra ning kaamera kipub rohkem üldplaani võtma. Mõttetu paugutamine, sest ka nn suurfilmide puhul teavad ju kõik, et blondiin, neeger ja koer jäävad lõpuks ellu. Nii et kokkuvõtte sellest viimasest veerandist oleks võinud umbes viie lausega lisada praegu epiloogi nime kandvale peatükile ja suhtedraama ehedamalt esile tuua. Lõpumeeleolu vastaks üsna hästi Sam Cooke'i kunagisele hitile: She was too young to fall in love and I was too young to know it. (Dr Hooki variant sellest laulust oleks antud juhul ülepakutud.) Autor on siiski veel puändina lisanud vene rikkalikust folkloorist pärit ütlemise: Mama, rodi menja obratno. See üllatab, kuid kas just heas mõttes. Siiski, miinusega küll, kuid neli on välja teenitud.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

David on kergelt ülekaaluline vabakutseline progeja. Harrastab vibulaskmist, D&D tüüpi mänge ja muud ulmelist, sellega seoses kuulub sarnaste huvidega inimeste klubisse. Kui ta on parajasti teel klubisse, astub ligi erakordselt kena neiu uhkes Cosplay kostüümis, kellel on üks väide ja üks küsimus. Väide on: ma olen su välja valinud. Ja küsimus: kus need ulmikud siin kogunema pididki.
Varsti selgub, et neiu on tegelikult inimkuju võtnud lohe. No et lohede (ja muude olevuste) planeedil on küll ka inimesi, aga need on kuidagi tuimad ja allaheitlikud. Seepärast käivad naissoost lohed Maal lõbutsemas - siin jaksavad inimesed veel imestada ja imetleda. Ning kui Maal saab palju nalja, siis on lohel koju pulmalennule naastes rohkem ja elujõulisemaid mune.
Hakkavadki toimuma seiklused, algul lihtsamate vastastega, nagu tülikad naabrid, lõpuks aga pahura ükssarvikuga, kes on kohale ilmunud selleks, et Maa inimkonna arvukus umbes miljonile taandada.
Ma ei saanud hästi aru sihtgrupist. On mõnusaid kilde, millest lapseohtu lugejad aru ei pruugi saada. Ja täiskasvanute jaoks on lugu tiba nagu lapsik. Sestap ka tagasihoidlik hinne.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Mulle meeldivad Hutchinsoni romaanide algused. Neis on midagi sarnast, olgu tegevusajaks siis nn kaasaeg (The Villages), kümnekonna aasta kaugune tulevik nagu jutuks tulevas uskumatu plahvatava mehe naasmises, mõnekümne aasta kaugusel nagu Euroopa sari või hoopis katastroofijärgses maailmas (Shelter).Kõigis neis on üsna vähe ulmelisi elemente: võibolla mõni elu lihtsamaks tegev vidin, võibolla meenutatakse mõnda kummalist ajaloosündmust, aga üldiselt on lugejal sellesse maailma lihtne sisse elada, sest see tundub tuttavana. Ja loomulikult kirjeldatakse sündmusi peategelase vaatekohast, nii et lugeja teab toimuvast just niisama palju - õigemini küll vähe - kui kangelanegi. Seega on kõik just nagu elus. Vähehaaval hakkavad selles tuttavana tunduvas maailmas toimuma imelikud asjad. Esialgu lihtsalt vihjed, et kõik pole päris nii, nagu oleks võinud arvata. Ja jällegi, peategelasel võivad olla küll aimused, aga ei mingit selget pilti sellest, mis värk siis on. Kui ma nimetasin romaanide algusi, siis mahuliselt võib see olla tubli kaks kolmandikku romaanist, ma mõõtma ei hakanud. Siis käib pauk.
 
Lõpud enam nii köitvad ei ole. Paugust tekkinud lained sumbuvad vähehaaval, mõned on midagi võitnud, mõned kaotanud, mõned otsa saanud. Elu läheb jälle peaaegu vanaviisi edasi, ent natuke teises rööpas. Pole isegi päris kindel, et lugeja oleks teada saanud, mis pauk siis käis ja miks. Hutchinsonilt pole mõtet oodata lõpulehekülgede üllatavaid pöördeid ja dramaatikat, rääkimata siis maailma päästmisest või muidu õnnelikust lõpust.
 
Antud juhul on peategelaseks allakäinud vabakutseline teadusajakirjanik Alex Dolan. (Mõtlesin kogu lugemise aja, mis on tal tegemist tuntud meemipart Dolanigam, aga ei mõelnudki välja.) Allakäik pole isegi otseselt tema viga, kogu trükiajakirjandus käib alla, eriti veel selline, mis püüab millestki keerulisemast kirjutada. Nii - kui Alex end ühel päeval uimasena postkasti juurde veab, leiab ta endale üllatuseks suure hulga kirju firmadelt, kes tänavad teda oma arvete viimaks ära maksmise eest. Ja veel ühe kirja, mis ütleb, et helista, tahaks sulle tööd pakkuda, ja et muuhulgas maksin su arved ära.
 
Noorepoolne teadushuviline miljardär - miskipärast kujutasin selles rollis ette Ashton Kutcherit - on ära ostnud ühe Idaho maakonna ja veel tükke naabermaakondadest, ning rajanud sinna asjanduse, mille kõrval praegune suur osakeste põrguti on väike mänguasi. Elanikud olid meelsasti nõus maid müüma, sest põllumajandus oli seal täiesti tulutu ettevõtmine. Maksimalistist miljardär lasi ehitada hulga maju teadlaste ja tehnikute jaoks, keda oli vaja umbes viistuhat ühikut, siis paistsid vanad majad kuidagi inetud ning need lõhuti maha ja ehitati uued asemele. Nii pole linnakeses ühtegi hoonet, mis oleks vanem kui viis aastat. Alex kutsutakse kohale selleks, et ta käsilolevast projektist artikleid kirjutaks ja lõpuks ka selle ajaloost raamatu kokku paneks. Kuulujuttude kohaselt tahab miljardär oma põrgutiga leida gravitatsiooniosakesi - no et kui valgus on nagu laine ja nagu osake, siis peaks ju gravitatsiooniga sama lugu olema. Aga kuna vahel käib tööde arenguga tutvumas asepresident ja kõrgeid sõjaväelasi, siis tundub, et tegemist pole läbinisti erakapitalile tugineva projektiga. Alex muidugi puikleb kergelt vastu, aga erialane töö, korrapärane palk ja kena majake kaaluvad kõik kahtlused üles. Idüllilist kohanemist segavad mõned veidrused - maja eelmised elanikud on kuidagi väga äkitselt lahkunud, jättes maha asju, mida inimesed kolides tavaliselt kaasa võtavad; vahel keegi koputab, aga lingist kinni võttes saab elektrilöögi ning ukse taga pole kedagi; siin-seal võib järsku täiesti tühja koha peal märgata staatilist sädelust, mis meenutab inimfiguuri. Ning millaski naelutab keegi AleXi ukse kõrvale pesukaru.
 
Viimaks saab põrguti valmis ja lülitatakse sisse. Nagu öeldud, pole lõpud Hutchinsoni kõige tugevam külg.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Paar heatahtlikku märkust tegijatele. Võimalike spoileritega. Korrektuur on oluline. Antud juhul on see puudulik. Eksimised poolitusreeglite vastu, rea keskele sõitnud poolituskriipsud, peamiselt aga puuduvad sõnavahed. Isiklik kogemus: kui toimetaja peaks sisust aru saama, siis korrektor peaks  teksti suhtuma kahtlevalt või lausa vastumeelselt. Sest kui kumbki neist unustab end lihtsalt lugema, jäävad vead parandamata. Toimetajatööga võib rahul olla, jäi ehk veel ainult paar kahtlast kohta. Näiteks pole ma kindel, kas 273 kohta sobib öelda "mitusada".
 
Kahekesi kirjutamine võib anda tulemusi, aga tavaliselt pole see siiski parem sellest, millega kumbki eraldi hakkama oleks saanud. No näiteks et Dick ja Zelazny olid mõlemad head kirjanikud, aga ma usun, et kumbki eraldi oleks kirjutanud parema "Deus Irae". Kui mõlemad autoris tegelevad sama peategelasega, jääb see pinnapealseks ja/või skisoidseks. Antud juhul oleks lugu saanud huvitavam, kui sisse oleks toodud ka nö vastaspoole, Marsi koloonia vaatenurk mõne selle esindaja kaudu. Kumbki autor oleks saanud arendada ühte tegelast ja oleks ühtlasi vastandatud kaks maailmavaadet: Marsi poolt konkreetne (kuigi mitte ehk kõige õnnestunum) plaan inimkonna edasiviimiseks ja siis praegune kangelane oma süüdimatult spontaanse rahmeldamisega.
 
Kapten Moskarit ajendab algul rahapuudus ja hiljem kuidagi nagu väärastunud iha siiami kaksikute ühe poole vastu. Võibolla peaks ütlema "huvitavalt väärastunud", aga kindlasti pole vahekord kaksikute naispoolega, mille küljes tolkneb - enamasti selleks ajaks küll teadvuseta olekus - vend, mitte igaühe jaoks. Aga, noh, alati võib ju ritta LGBT... (või mis need olidki) uusi tähti lisada.
 
Kosmiliste ja muude katastroofidega on, nagu on. Öeldakse ju, et ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm kõigest statistika. No ja lugeda ongi sellest just niisama huvitav kui statistikaõpikut - mõne jaoks põnev, paljude jaoks igav. Sest neil miljonil on juba ükskõik, kuidas see juhtus, küsimus on selles, kuidas need üksikud ellujäänud pärast hakkama saavad.
 
Ellujäänute jaoks ei tundu elu päikesesüsteemis pärast Päikese kustumist eriti kutsuvana. Musta augu tekkimiseks peaks Päikese mass muidugi paar-kolm korda suurem olema, pika aja jooksul see hajuks ja planeedid leiaksid endale uued orbiidid, aga vaevalt inimesed seda ära jõuaksid oodata. Jupiterist uue energiaalllika tegemine on küll parem kui mitte midagi, aga Maal on see võrreldav katsega ennast Kuu pinnale tehtud lõkke valguses soojendada. Kuid ega ulmeromaan ei peagi õnneliku lõpuga olema. Muidugi, lugu sellest, kuidas kaks isehakanud pealikku kulutavad teineteisega sõdimiseks kogu olemasoleva ressursi ja enamgi veel, on samavana kui inimkond.
 
Kõikvõimsus ei ole kõige parem omadus, millele juttu ehitada. Tavaliselt on see komistuskiviks high fantasys - kuidas panna rüütel ja maag omavahel võrdset võitlust pidama, kui maagil on igaks olukorraks loitsud valmis. Antud juhul on kesksel kohal pihku mahtuvad kerad, mis võivad valmistada ükskõik mida (kui vaid küsida oskad) ja ükskõik kui palju. Kuni lõpuks on jama majas. Hea küll, ma olen ise ka mõnes arvutimängus endale ressursse juurde kirjutanud, et esimene läbimine ladusamalt läheks, aga just piiratud vahendite optimaalne kasutamine teeb ju asja huvitavaks.
 
Seninimetatud on siiski pigem teisejärgulised probleemid, rohkem nagu maitseotsustused. Märksa häirivam on valitud stiil. No jääb arusaamatuks, miks kasutatakse 21. sajandil kirjanduslikke väljendusvahendeid, mis olid moes 19. sajandil. See külarealismi ja rahvusromantismi veider segu, mille puhul "kaamera" asub ebamäärases kauguses ning jääb arusaamatuks, kes räägib, kellele räägib ja miks räägib (ning "kirjanik", "lugejale" ja "meelelahutuseks" ei ole head vastused) jätab kokkuvõttes mulje, nagu loeks Andres Saali seiklusjuttu. Sellise vanamoodsuse tõttu pole võimalik tegelastele kaasa elada ja jutt muutub iseenda paroodiaks, mis tõenäoliselt ei olnud autorite eesmärk.
 
Mulle on ette heidetud, et hindasin Lummuri esimest raamatut liiga kõrgelt. Ju ma arvestasin mitte ainult sellega, mis kirjas, vaid ka sellega, mis oleks võinud veel olla. Antud juhul ma paraku mingit täiendavat potentsiaali ei näinud. Usutavasti ostan ka Lummuri kolmanda raamatu, aga kui sealgi korrektuur puudub, siis jääb see ka viimaseks.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ma mäletan juba ammustest aegadest, et ükskõik millisel tasemel kirjandusvõistlusele laekub lisaks ilmselgetele ebaõnnestumistele ka vähemalt üks väga hea tekst. Paremal juhul lausa kaks. Ning väga, väga harva rohkem. Žüriisse mitte kuulumine on selge eelis: harvendamise on keegi juba ära teinud ja võib loota, et ainult esikümmet lugedes pääseb suuremast osast jamast. Nii oligi, leidsin kaks minu meelest väga head juttu, ning nii võib jutuvõistlusele ja seda esindavale kogumikule panna hindeks “hea”. Juttude kaupa võttes oleks kaks viit, kaks nelja ning ülejäänute puhul oleks asjatu vaev hakata kaaluma, kas mõni neist on lähemal kolmele või ühele.

 Vaieldamatu esikohalugu oli “Käilakuju”. See oli imho uuenduslik kogu žanri kontekstis. Teadvuste/hingede ümberistutamist kehast kehasse on ulmes kasutatud ju palju (vt. näit Richard K. Morgan), aga siis on eeldatud selle digitaliseerimist. Või siis, varasematel perioodidel, lihtsalt viibet võlukepikesega. Nii jõhkrat ja samas usutavat meetodit, et tuleb kehast kogu närvisüsteem välja kiskuda ja “mediteerima” jätta, kohtasin ma esmakordselt. Pole siis ka ime, et selle tagasiistutamine teise kehasse ei anna päris adekvaatset tulemust. Õhustik oma “registreeritud teisitimõtlejatega” meenutab idanaabrit, jutu meeleolu tõi aga kuidagi meelde Ursula Le Guini “The Day Before the Revolutioni”, mis koos Orsinia lugudega kuulubki mumeelest selle autori paremikku.

 Olgu igaks juhuks jälle üle korratud: kirjandus tegeleb inimsuhetega, inimese ees seisvate valikutega. Ning oleks parem, kui autor oleks need suhted läbi tunnetanud. Ulmel on siin peavoolu kirjanduse ees teatud eelis: autor saab paika panna maailma, kus talle olulisena tunduvad suhted kõige selgemalt esile tulevad. “Lumemarjaveri” on selle kohta väga hea näide.

 Veel kahes jutus on inimsuhted täiesti olemas. “Apollo 18” petab lihtsameelsema lugeja ehk oma tõepoolest leidliku ulmelise poolega ära. Samas on see samas siiski lugu ka sellest, kuidas peategelases on omavahel võitlemas esimese armastuse järelmõju (ning tegemist ongi valusa ja unustamatu seisundiga, millegipärast meeldib mulle puppy love rohkem kui eestlaste vasikaarmastus) ja kohusetunne, soovi konkureerivalt agentuurilt teadmisi kätte saada.

 Muidugi toob “Esimene port” meelde “Ready Player One”, aga see pole kaugeltki mitte kõige hullem, mis juhtuda võiks. Inimlikest valikutest tuleviku (pool?)virtuaalses maailmas on selles loos juttu, otsad jäetakse lõpuks meeldivalt lahti, provotseerides lugejat mõtlema, kuidas tema sellises maailmas käituks.

 Ülejäänud lugude “kirjanduseks” nimetamine oleks selge liialdus. Siiski, kahel juhul võib stiili pidada kirjutamist peaaegu õigustavaks teguriks.

 “Riisirahvas” tundub Robert E. Howardi jäljendusena. Juba omal ajal oli Howard mõttetu meelelahutuse meister ning miks tema stiili peaks jäljendama, jääb küll arusaamatuks, aga sellega on kenasti hakkama saadud. Kirjanduslik stiil on siiski seotud ajastuomase mõtteviisiga, kõik süžeed on nagunii palju kordi läbi kirjutatud, huvitav on ainult see, kuidas seda parajasti tehakse.

 Siis kogumiku nimilugu. Kas loole lisab midagi, et sadamasse saabub just tsepeliin, mitte galeer, miinitraaler või kosmosesüstik? Ei. Kas on kuidagi uudne, et algul tüütu ja tülikana tunduv jõnglane osutub Tähtsaks Isikuks? Ei. Nii ratsutabki lugu mööda klišeesid, pakkumata inimolemuse kohta midagi uut või huvitavat. Lugu on sujuvalt kirja pandud küll ja sobib harjutustööks ning ilmselt leidub inimesi, kelle jaoks nn aurupunk on väärtus omaette.

 Ma nüüd ei tea, kuidas on “Siis, kui nad tulid” saamisloo ja läbitunnetatusega. Kui autor on tõepoolest noorema õe kaotanud, siis jääb vaid kaasa tunda ja loota, et kirjutamine mõjus teraapiliselt. Kui mitte, siis on tegemist heroilise sotsiaalpornoga.

 “Sümpaatia” ja “Riia keisririik…” on katsed midagi enda jaoks põnevat kirja panna, paraku jõuab lugejani põnevuse asemel ponnistuse higilõhn. Mõlemas on vähemalt üks huvitav mõte, aga see katab vaid ulmelise poole, inimolemusest ei saa me midagi teada. Ja üldse mitte naljakas följeton “Libakass” vihjab ilmselt, et midagi pidi ju kümne hulka panema, aga ülejäänud lood olid veel õnnetumad.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ma võin ju aru saada, et kui autori viimased 12 raamatut on olnud edukad ja üks sari oleks ka nagu lõpetatud, siis tahaks kirjutada midagi muud. Aga õnnetut sotsrealismi poleks siiski tarvis olnud.
 
Taust, tähendab, siiski lausa realistlik ei ole. Üsna tugeva ajastulise paralleelina on tunda Weimari vabariiki, täpsemalt võibolla Ülem-Sileesiat: ametlik asjaajamine on saksakeelne, ent palju on ka slaavi nimesid. Suur sõda on möödas, samas on õhus teadmine, et see ei jää viimaseks, ja kõik võtavad elust, mis võtta annab. Lõpu poole hakkavadki sotsid juba tänavatel märatsema. Sõda on peetud peamiselt mürkgaasidega, paljudel ellujäänud sõduritel on näod sellest vastikult moonutatud, mistõttu nad peavad kandma rauast maski, aga see-eest on ühistransport neile tasuta ja minimaalne elatis kindlustatud.
 
Tegevuspaigaks on linn, mille üks pool on sõjas hävinud, seal on nüüd ainult muda ja mürkgaaside jäägid, no ja siis mõned kambad, mis püüavad sealt midagi kasulikku välja kaevata. Teadus on oluliselt rohkem arenenud kui meile tuttavas maailmas. Tänavatel liiguvad maglev trammid - segamini hobuveokite ja kõige muuga. On robotid - pakirobotitest robotuksehoidjate, isesõitvate taksode ja suurte sõjamasinateni välja. On androidid. On kimäärid - vastavalt tellimusele "kirjutatud" genoomiga orgaanilised vormid, tavalisest intelligentsemad koerad näiteks. Energiaallikaks on miski "plasma", aga söekaevandused ja -elektrijaamad töötavad edasi, et inimestel tööd oleks. Kui plasmalamp läheb ümber, voolab plasma sealt välja ning hooletu kasutaja läheb põlema. Lõpuks aga selgub, et "plasma" on suuresti orgaanilise päritoluga. Dekadentsile omaselt eelistab kultuuritarbija seksi ja vägivalda - pealkirjas esinev "The Grand Darkness" ongi üks sellisele vaatajaskonnale orienteeritud varieteeteater. Laval on elutruud (ja tuleohtlikud) nukud, mis kordavad lava taha varjunud, nendega "galvaaniliselt" seotud näitlejate liigutusi. (Nukkudelt on ju nagu lihtsam efektselt päid jms maha lõigata.)
 
Kummalisi asju on selles maailmas veelgi, aga see sotsrealistlik lähenemismeetod... Peategelane on ühiskonna põhjakihist pärinev püüdlik nooruk, kes ongi juba jõudnud jalgrattakulleri auväärse töökohani. Ta tunneb küll väga hästi linna, kõiki neid tagahoovidest ja keldritest läbi viivaid otseteid, aga tänavatarkusest jääb puudu. Ehk siis põgeneda ta oskab, aga nukkide, noa või püstoli kasutamisega on lood kehvad. Nii on raske talle kaasa elada, kui järjekordse äparduse järel jääb vaid mõelda, kes ja mille eest talle järgmisena pasunasse annab.
 
Umbes poole raamatu kohalt muutuvad mõned tegelaste pillatud naljad ka naljakaks. Ja tüüp asub otsustavamalt tegutsema. Ainult et selles puudub loogika, kõik lihtsalt juhtub autori tahtmist mööda ja äpust saab superkangelane, kes, kuuli- ja noahaavu täis, segamatult edasi askeldab. Nii et ei olnud meeldiv lugemiselamus.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähemalt peaks olema - ka ulme eelkõige inimesest, mitte niivõrd vidinatest. Nii et inimesed on esiplaanil ja ulmeline tulevik, iseenesest ju just parasjagu detailiderohke, on tagaplaanil.
Võibolla mõjutas mind head hinnet andma seegi, et elasin kunagi umbes kaks aastat kohas, kust samune Bulgarini suvemõis kogu oma luitunud olekus mulle aknast kätte paistis. Aga miks hea ja mitte väga hea? Lõpuks läks tempo liiga kiireks.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
 
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
 
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
 
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
 
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Teksti loeti inglise keeles