Pole ma ilmselt ainuke, kel Zelazny lugemisel nii originaalkeeles kui tõlkes hirmsaid raskusi on. Kirjanik harrastab sellist stiili, mida on jube raske jälgida. Nõutav on kas kõrgendatud tähelepanu või raamatu mitmekordne lugemine ja lõppkokkuvõttes võtab selline asi ose lugemisrõõmust ära. Suur kontrast näiteks Silverbergiga võrreldes, kelle raamatutes (muidugi Zelaznyga võrreldes) on kõik lihtne ja selge.
See Hugo pälvinud debüütromaan - ajakirjaversioon ilmus pealkirjaga ``...and Call me Conrad`` - jutustab mitmesaja aasta vanusest kreeklasest (minu meelest) pehmelt öeldes kummalisest tegelasest, kes romaanis on giidiks sinisenahkse Vegalase Myshtigo maaekskursioonil. Tüüp väidab, et tahab reisikirja kirjutada. Kaasatulijaiks seebitavad end veel mitu esialgu segaste motiividega inimkodanikku, nende hulgas palgamõrtsukas(!) Hasan, kelle suhe Konstantinos-Conradiga meenutab Yama-Sami suhet Valguse isandas.
Maad on varem tabanud aga mingisugune Kolme Päeva jooksul aset leidnud katastroof, eksisteerivad mingid (ilmselt saastatud) Kuumad Kohad, levinud on mutatsioonid, leidub koletisi ja muudelt planeetidelt sissetoodud jõletisi. Osa inimesi on evakueerunud Taleri nimelisele planeedile, kus elatakse Vegalaste protektsiooni all. Maal elutsevad segiläbi vähem ja rohkem metsistunud hõimud. Conrad ise on olnud mingise Vega vastase ülestõusu juht.
Kogu see varasem stoori jõuab lugejani pudemetehaaval, korjates kokku vihjeid erinevate isikute vestlustest. Jõudnuna raamatu viimase kolmandikuni hakkab siiski ka midagi tegevuselaadset toimuma.
Zelazny tegelased on tihtilugu suurelised jumalahakatised (antud juhul võib paralleele Kreeka mütoloogiaga), ääretud oma ülbuses ja ähmased oma kõnes. Võimalik, et Zelazny raamatud avanevadki alles teisel lugemisel ja tagantjärgi (Valguse isandaga oli näiteks nii), igatahes tundub, et eksisteerib ulmekirjanikke, kellelt saab naudingu vähema vaevaga kätte.
See Hugo pälvinud debüütromaan - ajakirjaversioon ilmus pealkirjaga ``...and Call me Conrad`` - jutustab mitmesaja aasta vanusest kreeklasest (minu meelest) pehmelt öeldes kummalisest tegelasest, kes romaanis on giidiks sinisenahkse Vegalase Myshtigo maaekskursioonil. Tüüp väidab, et tahab reisikirja kirjutada. Kaasatulijaiks seebitavad end veel mitu esialgu segaste motiividega inimkodanikku, nende hulgas palgamõrtsukas(!) Hasan, kelle suhe Konstantinos-Conradiga meenutab Yama-Sami suhet Valguse isandas.
Maad on varem tabanud aga mingisugune Kolme Päeva jooksul aset leidnud katastroof, eksisteerivad mingid (ilmselt saastatud) Kuumad Kohad, levinud on mutatsioonid, leidub koletisi ja muudelt planeetidelt sissetoodud jõletisi. Osa inimesi on evakueerunud Taleri nimelisele planeedile, kus elatakse Vegalaste protektsiooni all. Maal elutsevad segiläbi vähem ja rohkem metsistunud hõimud. Conrad ise on olnud mingise Vega vastase ülestõusu juht.
Kogu see varasem stoori jõuab lugejani pudemetehaaval, korjates kokku vihjeid erinevate isikute vestlustest. Jõudnuna raamatu viimase kolmandikuni hakkab siiski ka midagi tegevuselaadset toimuma.
Zelazny tegelased on tihtilugu suurelised jumalahakatised (antud juhul võib paralleele Kreeka mütoloogiaga), ääretud oma ülbuses ja ähmased oma kõnes. Võimalik, et Zelazny raamatud avanevadki alles teisel lugemisel ja tagantjärgi (Valguse isandaga oli näiteks nii), igatahes tundub, et eksisteerib ulmekirjanikke, kellelt saab naudingu vähema vaevaga kätte.