Elab tollal veel Konstantinoopoli nime kandnud linnas jõukas kreeklane, kellele meeldib oma uhke elamu aias töötada. Ühel kenal päeval katkestab ta sellekohase tegevuse aga teenija teatega, et üks kena daam palub vastuvõttu. Ning kasutas seejuures mitte nime, mille all naabrid kreeklast tunnevad, vaid seda teist. Nii et tööasjad, ohkab kreeklane. Selle teise nime all on ta palgamõrtsukas, kes võtab ette vaid kõige raskemaid, ent ka tasuvamaid töid. Daam näib sellega kursis olevat, igatahes on tal kaasas kott kullaga, mis kaalub peaaegu niisama palju kui ta ise.
Alustavadki siis kreeklane Kalifriki (Zelazny loomingu tundjale võiks see nimi tuttav olla, mulle paraku ei olnud) ja daam nimega Alice sissejuhatavat vestlust, millest lipsavad läbi mõisted nagu kloonimine, singulaarsus, portatiivsete mustade aukude kasutamine ruumisõidukite jõuallikana jne. No et üks mainib midagi niisugust ja küsib igaks juhuks, et teile on see mõiste ju tuttav, ning teine siis, et üldiselt küll, jah. (Olgu öeldud, et autoril on selles jutus umbes kaheksa sõna, mille tähendus jääbki teadmatuks, ent mis kõlavad vestlustes päris loomulikena.) Jõuab siis Alice asja juurde: tuleks lõpp teha millelegi, mis oleks nagu isik, aga ei ole ka, ja samas nagu koht, aga ei ole ka. Kalifriki siis kurdab, et ta on küll õppinud nii zeni meistrite kui sufide juures, aga selline definitsioon jäi talle siiski segaseks.
Alice on siis sunnitud seletama, et on üks originaal-Alice'i seitsmest kloonist. Originaali kallim oli kapten, kelle kosmosesõiduki tehisintellekt läks hulluks, juhtus mingi jama, mille käigus kaks teadvust on kuidagi kokku põimunud, tehti hädamaandumine Maale ja et kohalikele mitte liialt silma jääda, moodustati oma tasku-universum. Alice tekitas siis kloonid ja lendas kallimat päästma, selgus aga, et maine entiteet on sadistlike kalduvustega, meelitab inimesi lõksu ja asub ka Alice'eid tapma. Too, kes Kalifriki juurde ilmub, ongi kaheksast veel viimasena alles jäänud.
See oli nüüd vaid sissejuhatav osa. Ning muidugi pole miski nii, nagu esialgu paistab.
See on tänuväärselt keeruline lugu. Esimesel tasemel ulmelise kastmega üle valatud armastus, vihkamine ja muud inimlikud tunded. Teisel tasemel hulk vihjeid tuntud - ja vähemtuntud - kirjandusteostele ning filmidele. Ja kolmanda tasemena - kuidas ja miks tuli autor selle peale, et need asjad just niiviisi kokku segada?
Alustavadki siis kreeklane Kalifriki (Zelazny loomingu tundjale võiks see nimi tuttav olla, mulle paraku ei olnud) ja daam nimega Alice sissejuhatavat vestlust, millest lipsavad läbi mõisted nagu kloonimine, singulaarsus, portatiivsete mustade aukude kasutamine ruumisõidukite jõuallikana jne. No et üks mainib midagi niisugust ja küsib igaks juhuks, et teile on see mõiste ju tuttav, ning teine siis, et üldiselt küll, jah. (Olgu öeldud, et autoril on selles jutus umbes kaheksa sõna, mille tähendus jääbki teadmatuks, ent mis kõlavad vestlustes päris loomulikena.) Jõuab siis Alice asja juurde: tuleks lõpp teha millelegi, mis oleks nagu isik, aga ei ole ka, ja samas nagu koht, aga ei ole ka. Kalifriki siis kurdab, et ta on küll õppinud nii zeni meistrite kui sufide juures, aga selline definitsioon jäi talle siiski segaseks.
Alice on siis sunnitud seletama, et on üks originaal-Alice'i seitsmest kloonist. Originaali kallim oli kapten, kelle kosmosesõiduki tehisintellekt läks hulluks, juhtus mingi jama, mille käigus kaks teadvust on kuidagi kokku põimunud, tehti hädamaandumine Maale ja et kohalikele mitte liialt silma jääda, moodustati oma tasku-universum. Alice tekitas siis kloonid ja lendas kallimat päästma, selgus aga, et maine entiteet on sadistlike kalduvustega, meelitab inimesi lõksu ja asub ka Alice'eid tapma. Too, kes Kalifriki juurde ilmub, ongi kaheksast veel viimasena alles jäänud.
See oli nüüd vaid sissejuhatav osa. Ning muidugi pole miski nii, nagu esialgu paistab.
See on tänuväärselt keeruline lugu. Esimesel tasemel ulmelise kastmega üle valatud armastus, vihkamine ja muud inimlikud tunded. Teisel tasemel hulk vihjeid tuntud - ja vähemtuntud - kirjandusteostele ning filmidele. Ja kolmanda tasemena - kuidas ja miks tuli autor selle peale, et need asjad just niiviisi kokku segada?