Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937-14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

Jack of Shadows

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1971; juuli - august
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
6
2
1
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (17)

"Varjumees" (võib vist nii tõlkida) on sihuke kummaline romaan Roger Zelaznylt. Õigem oleks öelda, et kummaliselt võib ta mõjuda neile, kes Zelaznyt rohkem lugenud. Ühelt poolt justkui "Damnation Alley" ja "The Amber Chronicles" crossover, teisalt täiesti omaette lugu. Romaan algab kohe nimikangelase surmaga... aga ta ärkab ellu ning tegutseb edasi. Nagu Zelaznyl kombeks moodustavad tegevuse sisu kangelase keerulised suhted ümbritsevate inimestega ja loomulikult kättemaksudraama. Varjumees on sell kes elab valguse ja varju (ehk päevamaailma ja ööilma) piiril. Teadupoolest ei käi maakera enam ringi - masin, mis teda ringi ajas on seisma jäänud. Osalt üsna staatiline romaan, aga samas siiski kergekaalulisem kui "This Immortal" ja "Lord of Light". Soovitakski neile, kes hindavad rohkem seda lihtsamat Zelaznyt, samas aga on romaan üsna hea sissejuhatus selle raske(pärase)ma Zelazny manu. Maailm on ka tohutult leidlik... noh, tõesti hea! Zhanrilt tüüpiline Zelazny, ehk science fantasy.
Teksti loeti vene ja inglise keeles

Maakera seisab... kas ta on kogu aeg seisnud, või mingil hetkel seiskunud , kas Masin ajab maakera ringi või hoopis hoiab paigal, ma ei saanudki aru, aga selle seismise tõttu on maakera kaheks jaotatud, ühel pool päevamaailm teadusega, teisel pool pimeduse riik maagiaga. Varjumees on sihuke varganäost sell, kes suudab mõlemas maailmas funktsioneerida ja seda ka enda huvides ära kasutab. Tüüp iseenesest mingi sümpaatne kuju ei ole, aga selliseid vist Zelazny tegelaste galeriist naljalt ei leiagi. Seni loetud Zelazny sisukamatest romaanidest kõige kergestiloetavam ning meeldib ka koikse rohkem. Täiesti korralik fantasy, millele erilise hõngu annab vahepealne paarikümneleheline kõrvalepõik päevamaailma.
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla pole "varjumees jaak" autori parim teos (ei ole jah), aga üpris oluline muude teoste mõistmiseks. See Mehhaaniku-motiiv on ju kestnud Needuste Alleest kuni RZ viimaseks jäänud (?) Chronomasterini. Minu jaoks kunagi üsna oluline raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Minul jäi küll mulje, et see Masin just hoidis maakera kinni (ei lasknud ringi käia). Mitmes kohas tekstis tuleb ette, et selline maailm oli _loodud_. Tulemuseks on kaks eri maailma: valguse maailm koos oma tedusega jne, mis on kogu aeg pööratud Päikese(?) poole, ning pimeduse maailm koos oma maagiaga, millel on pidev öö. Raamat on Zelazny kohta kergelt loetav, siin on Zelazny lemmikteema - kahe vastndliku pooluse vaheline võitlus ja ühtsus (üks ei saa eksisteerida ilma teiseta) algusest saadik üsna selgelt paigas: valguse ja pimeduse maailmad on eraldatud (kuigi minimaalne vastasmõju eksisteerib). Kuid mulle ei tundu see raamat sugugi kergekaalulisem kui näiteks "Lord of Light". Peategelane Jack on ideaalsest positiivsest kangelasest väga kaugel, selles suhtes vast Zelazny üks "negatiivsemaid" peategelasi. Kuid tema tegude tulemused on suurejoonelised. Igal medalil on kaks külge (variatsioon valguse ja pimeduse võitluse teemal) ja "halvad" omadused on millekski ka head. Seetõttu Zelazny peategelased ei olegi nii "positiivsed". Ega "positiivne kangelane" poleks vist jõudnudki selle tulemuseni, kuhu Jack jõdis. Aga selline tulemus oli vist vajalik. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti vene keeles

Kuuluks Valja-parteisse ja kinnitaks, et see Masin ikka maakera kinni hoidis. Oma kättemaksuga jõudis Jack niikaugele, et pidi maailma polaarsuse hävitama; valguse ja varju ühte segama ja taastama maailma tema mitmekesisuses.

Minu meelest pole tegu kuigi kergelt loetava raamatuga; samuti ka mitte lihtsakoelisega. Pole just esimeste seas, mille pärast Zelaznyt suureks peetakse ja nii süzheeliselt, temaatiliselt kui tunnetuslikult kordab suuresti Amberit. Kohati lausa täpselt samad stseenid. Üldiselt mõjub kõige zelazniliku kvintessentsina. Kindlasti meisterlik, ent jäi kummitama kahtlus, et kas mitte liiga palju Zelazny siin ikka peitu ei jätnud.

Valguse isand, Amberi algus ja Isle of Dead on Jackiga üsna sarnased romaanid, kuigi ületavad seda teatava soravuse poolest. Kvintessents küll aga esimesena Z loomingust ma seda kätte võtta ei soovitaks, kuskil vahepeal aga küll - kinnistab veelgi kirjanikule olulise tajumist. Mina hindan "neljaga".
Teksti loeti inglise keeles

Mis RZ-l väga, kadestus- ja imetlusväärselt hästi välja tulevad, on igasuguste jõuliste tüüpide kirjeldused, kuigi jah, nagu eelpool korduvalt tõdetud, leidub positiivseid nende hulgas harva ja klassikalist "head" tegelast vist mitte kunagi. Iseenesest ütleb teos juba esimestel lehtedel, millega saab tegu olla - mõneti küll tüütuseni korratud kättemaksudraamaga. Probleemi teise nurga alt vaadatuna tooksingi välja (minu arust) teose suurima puuduse - öeldud on kas liiga vähe või liiga palju. Kohati tundubki, et tegu ongi sellise lihtsakoelise retkega, et vaenlastele pasunasse anda - sellest aga päästab RZ parimate omaduste hulka kuuluv võime kogu asi järsult teise suunda pöörata. Jah, masin hoidis maailma paigal ja külma-kuuma eest kaitses "kilp" (shield). Ent see vast ei olegi nii tähtis, võrreldes (tegelikult täiesti ärateenitud) ebaõiglusest tulenevate kiiksude manifesteerimisega, kui korraga pikk-pikk malakas kätte satub. Et antud juhul, kuna me kõik oleme ju oma juurte tõttu normaalselt pöörleva maailma ðovinistid, on lõpptulemus talutav, ent kujutlegem korraks, et sama heade põhjendustega (st. vaid ülbest rumalusest ja oma väiklasest kättemaksuhimust aetuna) oleks keegi planeedi kinni pidanud, tappes suurema osa elanikest. Uhh, küll on hea, et päriselus jäävadki sellised väärakad tigeduses küüsi närima...

Samas aga see maailm, mille kohta kehtib eelöeldu - et kas liiga palju või liiga vähe. Ütleme, et peale nii umbes tosina RZ raamatu läbilugemist ei saa ma enam tõsise näoga kasutada tema puhul mõistet science - see ei ole otseselt halb ja - olgu siis Amberi lugude või `Lord of Light`i puhul - ei häiri see vähimatki, pigem annab juurde, kuid RZ EI OLE SF-kirjanik. Tohutud dekoratsioonid, millel vaid õhkõrn pseudoteaduslik kate - meile meeldivad fantaasialood paarist valitust, jumalast. Sest kuigi jumalad pidid "veel kusagil" olema, jääb vaid imestuses küsida, et mis asi see Varjujaak siis praktiliselt oli? Teose kõige õnnetumad leheküljed ongi vast need, kui ta mäed liikuma paneb, et oma vastastest üle sõita. Ei ole üldse põnev, kui seda nii pöörase overkilliga teha... Nii et kuigi teos on kindlasti "4" väärt üldisel taustal, jääb ta muude RZ teoste varju. Paarile tegelasele õnnestus elu sisse puhuda (Rosalie, Morningstar), aga... nagu eespoolgi öeldud - midagi jäi puudu.

Teksti loeti inglise keeles

Esimesi raamatuid mis sai inglise keeles ette võetud. Sellest tulenevalt ilmselt ka natuke kahvatum mulje. Kangelane isegi Zelazny kohta negatiivsevõitu. Muidugi eks tal need tegelased kõik kalduvad omaenda lahinguid eelkõige pidama ja hea kurja piiri mitte liiast teravdama. Jacki puhul muutub aga maailma vastu ette võetud erasõda kuidagi äärmuslikuks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles

Maa on lõpetanud pöörlemise ja ühel pool maad valitseb alatine päev ja teisel pool igavene öö. Ka reeglid mis neid pooli valitsevad on erinevad - ühel pool teadus ja masinad, teisel pool maagia. Maa kui plaaneedi ülesehituski on eri pooltel on erinev. Varjude Jack on üks pimeda poole vähestest mobiilsetest Jõududest - tema jõud tuleb varjudest ta kuuleb alalti kui tema nime varjus öeldakse ja saab varjude vahel liikuda, ent on see-eest väetu kui satub täielikku pimedusse. Jack on ka varas kelle ainus sõber on Hommikutäht, äraneetu jumalate seas. Raamatu alguses võetakse Jack röövimiskatse eel kinni ja hukatakse, edasi järgneb tagasipöördumine Glyve sitaaukude juurest - tumepoollastel pole hinge aga on see-eest mitu elu - langeb seejärel vangi ja edasi ihub ja viib läbi kõigile käte maksmist. Raamat suuresti jälgibki Jacki teed läbi tumeda poole, videviku ja valguse poole võimule ja seda, kuidas see muudab väidetvalt muutumatut pimepoollast. Paraku üldse mitte paremuse suunas - võimu ja kättemaksu nimel näib ta olema valmis kõigeks ja olles kõik saavutaud ei ole mingit armuandmist neile kelle teele ta enne jäänud oli. Raamatu varjupooleks on hulk tegelasi kes vaid korraks lavale kistakse ja siis taas kaovad, omamata erilist tausta või sisu.
Teksti loeti inglise keeles

Ülivõimetega varas tegutsemas mittepöörleval planeedil, mille "pimedusepool" tuletab meelde Moorcocki fantasyraamatute tegevusmaailmu, "valgusepool" aga on üsnagi romaani kirjutamisaegse USA moodi. Väga detailselt autor seda veidrat maailma käesolevas õhukeses romaanis küll ei kirjelda, nii et eks palju jääb lugejatele endile mõelda. 
Eelmistes arvustustes on palju arutatud Jacki tegelaskuju negatiivsuse üle. Ega ta eriti meeldiv tegelane pole küll, samas tuleb meeles pidada ka seda, et Jacki näol on tegu "hingeta" mitteinimliku olendiga, kelle jaoks inimlik eetika ning emotsioonid suhteliselt võõrad on ja kes tegutseb omaenda küünilise loogika alusel. 
Kokkuvõtteks: huvitavaid ideid sisaldav põnev romaan, mis on maksimumhinde täielikult ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Veršinini eesti keelde tõlgitud looming on mulle alates Marduse-sarja antoloogias ilmunud lühijutust "Viimne partii" hea mulje jätnud... ilmselt on osalt põhjuseks ka autori ajaloo- ja poliitikahuvi, mis ta ulmetekstides eri kujul välja lööb. Käesoleva, kaht eriilmelist lühiromaani koondava eestikeelse Veršinini autorikogu ilmumine on seega minu silmis äärmiselt positiivne sündmus. 
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajaloolises lühiromaanis on juttu dekabristidest - 1825. aasta detsembris toimunud ülestõusukatse käigus Venemaal isevalitsust kukutada püüdnud revolutsioonilistest ohvitseridest, keda on Venemaa ajaloos ja kultuuriloos kujutatud traditsiooniliselt õilsate märtritena. Veršinini lühiromaani alternatiivajaloolises versioonis õnnestub keiser Nikolai I küll Peterburis Senati väljakul toimunud mässukatse maha suruda, ent Tšernigovi polgu vastuhakku 1826. aasta veebruaris saadab edu ja Ukraina aladel kuulutatakse välja Venemaa Vabariik, mis päädib kodusõjaga Vene impeeriumis ning selle osalise lagunemisega (taasiseseisvuvad 18. sajandi lõpus Venemaaga liidetud Poola ja Krimmi khaaniriik).
"Vabariigi esimene aasta" kirjeldabki valdavalt sõjategevust Ukraina steppides, revolutsionääride võitlust keisrivägede ja allumatute röövkasakatega, omavahelisi vastuolusid, keerulisi suhteid krimmitatarlastega jne. Suurt rõhku on pandud ka dekabristide hingelistele siseheitlustele, kui nende ideaalid põrkuvad porises stepis toimuva julma sõja reaalsusega... Mainimata ei saa jätta ka tegevusajale omast õhustikku, sealhulgas kohatist romantismiajastu kirjalikule pärandile omast ülevalt luulelist stiili.
Mulle käesolev lühiromaan oma läbimõeldud alternatiivajaloolise maailma ja ajastu õhustiku tunnetamisega väga meeldis. Kas keskmisele ulmefännile lugeda soovitada julgeksin, ei oska öelda - ilmselt eeldab teksti nautimine ka teatud ajaloohuvi olemasolu. Autor on enda kirjeldatud alternatiivajaloolise maailma mõistmise küll lugejatele mõnevõrra lihtsamaks teinud, seda nii teose alguses oleva kaheleheküljelise "Toimumata jäänud kampaania kroonika" kui ka teksti lõppu paigutatud ülevaatega sellest, milline saatus tabas selle rohkearvulisi tegelasi reaalse ajaloo käigus. Sarnaselt "Vildaka homse kroonikatele" on ka "Vabariigi esimese aasta" sündmustik antud edasi paljude erinevate tegelaste silme läbi, ent eelmainitud teosega võrreldes tundub käesolev siiski (vähemalt mulle) lihtsamaltloetav ja -mõistetav.   
Teksti loeti eesti keeles

"Vildaka homse kroonikad" (lühiromaan vääriks eriauhinda kõige düstoopilisemalt kõlava pealkirja eest!) on üsna keeruline ja raskestimõistetav tekst, mis võib pealiskaudsemale lugejale ilmselt parajalt segadusttekitavalt mõjuda - seda peamiselt erinevate tegelaste silme läbi nähtud sündmustiku tõttu. Asja ei muuda lihtsamaks ka see, et nende tegelaste hulgas domineerivad peale raamjutustuse minategelasest hullule paavstile ka teised "ebausaldusväärsed jutustajad". Siinkohal oli mulle mõningaks abiks Jyrka (praeguseks 20 aasta vanune) Baasi arvustus, mis aitas mul pärast teose läbilugemist oma mõtetesse teatud selgust tuua.
Lühiromaani Darhail toimuv algus on suhteliselt lihtsaltmõistetav ja tegeleb teatud määral "progressurluse" teema või selle mingi variatsiooniga, sõjaaegsele Vietnamile vihjava Darhai eksootiline õhustik aga pärineks justkui Kir Bulõtšovi loomingust. Edasi läheb kõik kõvasti segasemaks... Surmsünge ja raskemeelne tekst, milletaoliste järjestikkune tarbimine pikema aja jooksul võrduks masohhismiga? Ei ütleks, on kõvasti hullematki loetud. Või olen ma lugejana lihtsalt tuim ja küüniline... Julmuste kirjeldusi siin leidus ja kokkuvõttes oli autori tulevikunägemus samuti üsna düstoopiline - ent ei midagi erilist.
Niivõrd läbimõeldud ja mõtlemapanevale ulmetekstile ei saa kuidagi maksimumist madalamat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tuliaika" (tõlkes siis "Tuleaeg") on teine minu poolt loetud soomekeelne raamat. Kuna mu soome keele oskus on suuresti latentne ja põhineb valdavalt kaheksakümnendate lõpu ning üheksakümnendate alguse Tallinnas veedetud lapsepõlvest pärit mälestustel, kasutasin "Tuliaika" lugemiseks e-lugerile paigaldatud soome-inglise sõnastikku. Ari Mattila koostatud Simple Finnish to English Dictionary for Kindle maksab Amazonis 3,59 USA dollarit ja on täiuslikkusest kaugusel, suutmata tuvastada soomekeelsete sõnade käändelisi ja pöördelisi vorme, samas on tegu ainsa e-lugeritele paigaldatava soome-inglise sõnastikuga, mida mul võrgust leida õnnestus. 
Lühiromaani tegevus toimub aastal 2227. Kliimakatastroofist ja globaalsetest sõdadest räsitud postapokalüptiline maailm on jõudnud omadega taas umbkaudu 20. sajandi lõpu tehnoloogilisele arengutasemele. Kolmeks globaalseks supervõimuks on Ameerika Föderatsioon, Jaapan... ja Soome. Viimatimainitud riik omab mõjualuseid territooriume isegi Lõuna-Ameerikas ja soome keelest on saanud maailmakeel. Helsingi on kliimasoojenemise tõttu mere alla uppunud ja Soome maailmariigi pealinnaks on saanud Hämeenlinna, millest on kujunenud rohkem kui kaheksa miljoni elanikuga metropol. Kuna kliima on selles 23. sajandi tulevikumaailmas tublisti soojenenud ("Hämeenlinna kuumad sügiööd") meenutab tuleviku-Soome õhustik pigem  mõnest kaheksakümnendate Hollywoodi märulifilmist tuttavat USA metropoli.
Märulifilmik või koomiksilik on ka lühiromaani sündmustik. Peakangelaseks on Soome eriagent Koivisto, kunagise Soome presidendi kauge järeltulija, kelle soontes voolab muuhulgas ka saami verd. Posttraumaatilise stressi all kannatav keerulise minevikuga "Soome Rambo", kelle ülesandeks on võidelda Soomet ohustavate terroristide ja superkurjategijatega kõikjal maailmas, ning kelle karakter toob taaskord silme ette arhetüüpse "Vietnami veteranist superkangelase" kaheksakümnendate Hollywoodi filmist (ka "Tuliaika" soomekeelse paberväljaande kaanel on ta üsna Sylvester Stallone'i välimusega). "Tuliaika" peamiseks sündmustikuks ongi Koivisto klaperjaht superkurjategijale hüüdnimega Tiikeri (Tiiger), mis viib ta lisaks kodusele Soomele ka Prantsusmaa lõunarannikule ning Amazonase džunglisse, ja maailma päästmine tolle salasepitsuste küüsist.
"Tuliaika" lugemine tekitas kohati samasuguse veidra tunde nagu "Saladusliku tsaari" maailma lood Eesti ulmeautoritelt - natuke üle võlli keeratult ja absurdselt mõjuv "kodukandi-keskne, ent see-eest globaalne" tulevikumaailm + sünged ning tõsised elemendid, mille koosmõju paneb lugeja endalt küsima, on see kõik siis ikkagi mõeldud absurdina või ei. Koomiksiraamatulikule süžeele (superkangelase globaalsete mõõtmetega ajujaht maailma hävitada soovivale superpahalasele) lisanduvad Koivisto sisemaailma ja hingepiinade kirjeldused, mis lisavad pulpilikule sündmustikule tugeva "ugridoomi" kõrvalmaigu. Erinevalt Eesti autorite "Tsaari"-maailmast pole Jyrkäse lühiromaanis eriti põnevaid ulmelisi ideid ega tehnoloogiaid, detailsete seksistseenide rohkus (lisaks vaenlaste tapmisele ja hingepiinades põdemisele leiab Koivisto lühiromaani piiratud mahu juures aega ka muude tegevuste jaoks) meenutab aga hoopis Veskimehe loomingut. 
Ulmeliste ideede vähesus, pentsiku retrofuturistliku tegevusmaailma klišeelisus ning üldise õhustiku teatud ebakõlalisus langetavadki "Tuliaika" hinde minu jaoks "3" peale. 
Teksti loeti soome keeles

Pean tunnistama, et käesoleva antoloogia ideest esmakordselt kuuldes tundsin kerget hämmingut. Enamik Asimovi loomingu paremikust kuulub minu meelest selgelt oma aegruumi (1940. ja -50. aastate USA-sse), nii et mõte selle süstemaatiliselt pastišeerimisest tänapäeva Eestis tundus kummaline - kui just mitte stiilipuhast "tuumapunki" kirjutada. 
Antoloogia lugusid olen Baasis eraldi hinnanud ja osadest ka pikemalt kirjutanud. Tundub, et ma pole piisavalt hardcore-Asimovi-fänn, et sellistest pastiššidest tohutult vaimustuda - paljud lugudes esinevad vihjed läksid mu jaoks kaduma, neile aluseks olnud vanameistri tekstid olid ununenud või sootuks lugemata. Ilmselt mängib siin oma rolli ka see, et oma "lapsepõlve lemmikautorite" hulka ma Asimovit kindlasti lugeda ei saa - jõudsin ta loominguni hoopis hilisemas vanuses, kui mitmed teised olulised ulmeklassikud (Simmons, Clarke jne) minu jaoks juba tuttavad olid.
Hinne "4" on antud lugude ümardatud keskmise hinde järgi. 
Teksti loeti eesti keeles

"Asum ja Maa" on üks viletsamaid minu poolt loetud Asimovi raamatuid, mille sündmustikust enamiku olen praeguseks suutnud ka üsna edukalt ära unustada. Seetõttu ei öelnud käesolev Belialsi lugu (sarnaselt Olev Toomile) mulle suurt midagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Planeedil Gaal toimunud katastroofi kirjelduse tagant paistavad tõesti selgelt "Kauge Vikerkaare" kõrvad. Muus osas tõesti selline kergelt ja ehk liigagi kokkuvõtlikult/lühidalt kirjapandud põnevuslugu. 
Teksti loeti eesti keeles

Kuri kahtlus, et tegu on järjega mingile "Kadunud roboti" kogumikus ilmunud Asimovi loole, mille pealkirja ega sisu ma praegu täpselt meenutada ei suuda. 
Objektiivselt võttes võib Roosvaldi lugu olla päris hästi välja kukkunud, hinne (3+) tuleneb pigem isiklikust lugemiselamusest - pole nagu päris minu "tassike teed"...
Teksti loeti eesti keeles

Sanderi loo täielikuks hoomamiseks on vaja kursis olla Asimovi jutuga "It's Such a Beautiful Day", mida pole seni eesti keelde tõlgitud ja mis on ka mul seni lugemata, ehkki lisaks autoripoolse saatesõna lugemisele uurisin selle loo kohta ka Baasi arvustustest, mis tegevusmaailmale mõningat selgust lisasid.
Tegevusmaailm mõjub üsna omapäraselt (1950. aastate vaimus tulevikutehnoloogiale on lisandunud hilisemad "pärismaailma" tehnoloogilised ja kultuurilised nähtused nagu näiteks mobiiltelefonid). Irooniline lugu suhteliselt päevakajalistel teemadel, mille puänt minus (erinevalt eelarvustajast) kohmetust ei tekitanud. Tugeva plussiga "4" võib sellele jutule kõhklusteta hindeks anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Seni põhiliselt kaasautorina tuntud Jansi üksi kirjutatud noorteulmeka "Tondilatern" teine koht käesoleva aasta romaanivõistlusel on olnud ilmselt Eesti ulmeelu üks viimase aja ootamatumaid sündmusi ja seni olulisim verstapost autori loominguses arengus.
"Tondilaterna" (loo pealkiri kattub sama autori 2012. aastal Reaktoris ilmunud looga, kusjuures pealkirjas olev sõna ei esine teoses kordagi) peategelaseks on Elva gümnaasiumis õppiv Rajari-nimeline nooruk, kelle silme läbi on romaani sündmustik ka edasi antud. Tegevus algab tüüpilise "noorteka" võtmes - Rajar päästab koolikiusajate käest äsja Tartust Elvasse kolinud otakutüdruku Siiri. Peagi segavad noored end kõrgtehnoloogilisest paralleelmaailmast pärinevate sissetungijatega seotud intriigidesse ja sündmused omandavad hoogsa ning märulirohke iseloomu...
Võrreldes Jansi varasemate üksi kirjutatud tekstidega jätab "Tondilatern" märksa küpsema mulje, siin on teatud poeetillist melanhooliat, mis tema varasematest humoorikatest lühijuttudest täielikult puudus. Oma osa annavad siiinkohal kindlasti ka autori koduse Elva kirjeldused. Ehkki "Tondilatern" on orienteeritud pigem nooremapoolsete lugejate vanusegrupile, peaks see ka küpsemas vanuses ulmesõpradele lugeda sobima. Ära tuleks mainida ka põgusad kirjeldused esperantokeelsest paralleelmaailmast, mis oma kõrgtehnoloogiaga üsna võõrapärase ja kummastavalt eksootilise mulje jätab. Natuke võiks vast viriseda lõpplahenduse kallal, mis tundub veidi ülemäära sentimentaalne ja läbimõtlematu - samas võib peategelaste poolt tehtud valikud ka nende üldise šokiseisundi arvele kirjutada. 
Teksti loeti eesti keeles

"Tulevase maailma pale" on kummalise ülesehitusega raamat, jäädes kuhugi ilukirjandusliku proosa ja futuroloogilise esseistika vahepeale. Dialooge ja muud ilukirjandusele omast on siin vähe, küll aga on siin rohkelt tulevikuajaloo kirjeldusi ning peatükkide kaupa ühiskonna ja ajalooteemalist targutamist. Paljude ulmefännide jaoks seostub see raamat ilmselt klassikalise Briti ulmefilmiga Things to Come, ent filmi näinutel ei tasu selle põhjal raamatule ootusi seada, tegu on üsna erinevas võtmes teostatud asjadega. 
"Tulevase maailma palge" raamjutustus on üsna ilukirjanduslik. Wellsi alter ego kätte on sattunud äsjasurnud diplomaat Philip Raveni "unenäoraamat", mille too on kirja pannud unesnähtud tulevikust pärineva ajalooõpiku põhjal ja milles on kirjeldatud inimkonna ajalugu järgneva 173 aasta (1933-2106) jooksul. Raveni kirjapandi moodustabki "Tulevase maailma palge" teksti põhiosa. Aastakümnete pikkuseks veniv Suur Majanduskriis (mis raamatu ilmumise ajal 1933. aastal veel vaibunud polnud), apokalüptiliste tagajärgedega tulevikusõda koos rohke mürkgaasi kasutamisega, tsivilisatsiooni kokkuvarisemine ja sotsialistlik-utopistliku tulevikukorra ning "moodsa riigi" sünd tänu postapokalüptilise maailma taevalaotusi valitsevale "lendurite diktatuurile"...
Kui nii tuntud kirjanik nagu Wells on kirjutanud nii põhjaliku ja mastaapse tulevikuteemalise raamatu, nagu "Tulevase maailma pale" seda on, ent see raamat on sellest hoolimata ulmelugejate seas nii vähetuntud, siis peab sel vähetuntusel loogiliselt võttes mingi põhjus olema. Kahjuks see põhjus ka eksisteerib: enamiku raamatust võtab enda alla tüütu ajast-ja arust sotsialistlik-utopistlik targutamine, mida lugeda on umbes sama põnev kui nõukogudeaegse "ideoloogilise kirjanduse" igavamat osa. Üksikud ilukirjanduse võtmes kirjapandud poeetilised kirjeldused postapkalüptilisest tulevikumaailmast seda muljet ei päästa ja kokkuvõttes on tegu üsna vaevaliselt seeditava lugemiskraamiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleval aastal Eesti Raamatu poolt avaldatud "Kolme keha probleemi" tõlge on minu teada esimene Hiina autori ulmeteos maakeeles pärast 1972. aastal ilmunud Lao She "Kassilinna saatuse" tõlget ehk siis viimase 47 aasta vältel. Kui Lao (kelle nime mainitakse ka "Kolme keha probleemi" esimeses peatükis seoses tema traagilise saatusega Kultuurirevolutsiooni päevil) romaani võib pidada ka sotsiaalseks allegooriaks ulmevormis, siis Liu loomingu puhul on vaieldamatult tegu žanripuhta teadusliku fantastikaga... seega võib ehk öelda, et aastal 2019 sai Hiina ulme eestindamine õieti alguse. Vähemalt "Kolme keha" triloogia peaks eesti keeles ka täielikult ilmuma, sest käesoleva romaani järjed on Eesti Raamatu kirjastusplaanides ette nähtud aastateks 2020 ja 2021. 
"Kolme keha probleem" pole mu esimene loetud Liu raamat, käesoleval aastal lugesin ka ta ingliskeelset jutukogu "The Wandering Earth". Võrreldes tolle kogumiku lühijuttude keskmise tasemega jätab "Kolme keha probleem" küpsema ja viimistletuma mulje, mõnedes Liu nõrgemates lühijuttudes silmatorganud plakatlikkust ega moraliseerimist siin pole. Autorile iseloomulikud lemmikteemad (kontakt tulnukatega, kosmiliste mõõtmetega katastroofid ja tsivilisatsioonide katsed nende kiuste ellu jääda jne) tulid ta varemloetud lühijuttudest tuttavad ette. Nagu ka asjaolu, et Liu suudab ingliskeelses ulmes ammust ajast läbikirjutatud teemadel kirjutada värskel, kargel ja omapärasel moel.
Ega eelarvustajatele palju lisada polegi. Hea ja mõtlemapanev romaan, kus (lähi)ajalooline taust on oskuslikult põimitud ulmega. Kohati meenutas sündmustiku areng isegi kõhedavõitu õuduslugu (too müstiline taimer!) ent lõpuks sai toimuv mõistagi teaduslikult põhjendatud seletuse. "Kolme keha probleemi" võib võtta ka kui lugu valel ajal ja vales kohas sündinud andeka inimese kannatustest, mis ta kokkuvõttes kibestavad ning inimkonna reeturiks muudavad.     
Teksti loeti eesti keeles

Vene muinasjuttudel ja müütidel põhineva koomilise fantasy-romaanide tsükli esimene osa. Peategelaseks on nooruke militsionäär Nikita Ivašov, kes kolkakülas asuva tare keldrit uurima sattudes paralleelmaailma lõksu jääb. Too paralleelmaailm meenutab õhustikult muistset Venemaad (sarnasusi on nii varakeskaegse Kiievi-Vene, hilisema Moskva suurvürstiriigi kui ka muude ajalooperioodidega), samuti tegutsevad seal kõikvõimalikud muinasjuttudest ja müütidest tuntud kollid. Ivašov saab hea klapi Lukoškino-nimelises pealinnas resideeruva tsaar Gorohhiga, kes otsustab oma riigis miilitsaameti sisse seada ja Ivašovi seda juhtima määrata. Miilitsa uueks elukohaks saab kuulsa nõiamoori Baba Jagaa tare ja tema abiliseks juurdluste lahendamisel kahe meetri pikkune ning karu jõuga, ent lollakavõitu külapoiss Mitka. Esimene tõsine juurdlus end igavesti oodata ei lase - tsaari varakambrist vehitakse sisse kolmsada kuldtšervoonetsit, selle kuriteo tagant koorub aga hoopis ulatuslikum vandenõu...
Romaan on kirja pandud vene muinasjuttudele omases lõbusalt rahvalik-pajatuslikus stiilis (mis on jäljendamist leidnud ka mõnede Eesti ulmeautorite poolt). Eestikeelses tõlkes on see stiil päris hästi edasi antud - niipalju kui originaali lugemata arvata julgen. 
Lõbus ja meelelahutuslik romaan, millest midagi väga sügavamõtteliselt oodata ei tasu, ent mis on sellest hoolimata päris muhe lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaksin täienduseks eelarvustajale natuke ka romaani sisust rääkima. Lähitulevikus umbes paarisaja aasta pärast on Päikesesüsteem inimkonna poolt koloniseeritud. Romaani peategelaseks on asteroidikaevandamisega tegeleva perefirma omanik ja kaevanduslaeva Nexo noor Eesti päritolu kapten Kalle Moskar, kelle elu möödub suuresti oma laevas mööda kosmoseavarusi ühe asteroidi juurest teise juurde rännates. Moskari vanemad on õnnetuses vigastada saanud ja elupäästmiseks krüounne suigutatud, nende terveksravimiseks aga puudub tal raha. Nii peab närvilise, konfliktse ja paranoilise iseloomuga noormees pereäriga jätkama ning kehtestama oma autoriteeti Nexo mitmerahvuselise meeskonna üle. Pahandused end mõistagi oodata ei lase...
Minu meelest hästi väljakukkunud romaan, mistõttu otsustasin ka maksimumhinde kasuks. Oli hoogu ja põnevaid ulmelisi ideid, võõrikuid eluvorme ning tulevikutehnoloogiat. Natuke häiris (SPOILERIHOIATUS!!!) suure sõja kujutamine romaani lõpuosas - selliseid katartilisi viimsepäevalahinguid pinge kruttimisega viimase piirini, õnnelike pääsemiste ja südantsoojendavate taaskohtumistega on erinevate ulmeromaanisarjade viimastes osades ning Hollywoodi filmides lõpmatuseni kohatud ja kõik need tunduvad täpselt ühesugused. "Kosmose pikk vari" on küll piisavalt õhuke romaan, et selle viimsepäevalahingu kirjeldus ei jõua otseselt tüütuks muutuda ja puudub ka järgnev ning veel tüütum kohustuslik osa sellest, kui õnnelikult peategelased pärast viimsepäevalahingut elama hakkasid. Üldiselt koosnebki romaan kahest mõttelisest poolest, millest esimene, valdavalt Nexo pardal toimuv ja aeglast sündmustearengut sisaldav, jättis mulle parema mulje kui lõpuosa kosmiline tulevärk.  Korrektuuri- ja küljendusvigade eest ma romaani hinnet alandama ei hakka, sest need pole otseselt autorite süü. Edaspidi tasuks Lummuril neid küll iga hinna eest vältida - korrektne vormistus vähendab lugejatele amatöörliku mulje jätmise tõenäosust, eriti kui tegu on suhteliselt algaja Eesti autori raamatu esmatrükiga.
Võrreldes suuresti sama autoritepaari poolt kirjutatud "Saladusliku tsaari" ühismaailma lugudega võib "Kosmose pikas varjus" tähendada järgmisi edasiminekuid:
1) "Kosmose pika varju" peategelane on eestlane, ent Eesti-kesksus ei mõju selles romaanis enam nii jaburalt üle võlli keeratuna kui "Tsaari" maailmas. Tuleviku Päikesesüsteemis hulgub ringi erineva päritoluga isikuid, kelle seas on ka eestlasi ning teisi Läänemere-äärsete rahvaste esindajaid - ja see tundubki loomulik.
2) Suurem stiililine ühtsus. "Tsaari" raamatuid lugedes tekib pidevalt küsimus, et kas autorid on kirjeldatut tõesti tõsiselt mõelnud või hoopis mingi pilana. "Kosmose pikas varjus" see kõikumine surmsünguse ja paroodia vahel puudub, romaan on kirja pandud ühetaolises kerges ning hoogsas stiilis. Ilmselt pole see võrdlus küll päris täpne, sest "Kosmose pika varju" näol on ikkagi tegu tervikromaani, mitte samas maailmas toimuvate erinevate tekstidega.
3) Tegelaskujud on paremini loodud, eristuvad selgelt üksteisest ega lähe lugedes pidevalt omavahel segi. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...
"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.
Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...
Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...
Teksti loeti eesti keeles