Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937-14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

Jack of Shadows

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1971; juuli - august
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
6
2
1
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (17)

"Varjumees" (võib vist nii tõlkida) on sihuke kummaline romaan Roger Zelaznylt. Õigem oleks öelda, et kummaliselt võib ta mõjuda neile, kes Zelaznyt rohkem lugenud. Ühelt poolt justkui "Damnation Alley" ja "The Amber Chronicles" crossover, teisalt täiesti omaette lugu. Romaan algab kohe nimikangelase surmaga... aga ta ärkab ellu ning tegutseb edasi. Nagu Zelaznyl kombeks moodustavad tegevuse sisu kangelase keerulised suhted ümbritsevate inimestega ja loomulikult kättemaksudraama. Varjumees on sell kes elab valguse ja varju (ehk päevamaailma ja ööilma) piiril. Teadupoolest ei käi maakera enam ringi - masin, mis teda ringi ajas on seisma jäänud. Osalt üsna staatiline romaan, aga samas siiski kergekaalulisem kui "This Immortal" ja "Lord of Light". Soovitakski neile, kes hindavad rohkem seda lihtsamat Zelaznyt, samas aga on romaan üsna hea sissejuhatus selle raske(pärase)ma Zelazny manu. Maailm on ka tohutult leidlik... noh, tõesti hea! Zhanrilt tüüpiline Zelazny, ehk science fantasy.
Teksti loeti vene ja inglise keeles

Maakera seisab... kas ta on kogu aeg seisnud, või mingil hetkel seiskunud , kas Masin ajab maakera ringi või hoopis hoiab paigal, ma ei saanudki aru, aga selle seismise tõttu on maakera kaheks jaotatud, ühel pool päevamaailm teadusega, teisel pool pimeduse riik maagiaga. Varjumees on sihuke varganäost sell, kes suudab mõlemas maailmas funktsioneerida ja seda ka enda huvides ära kasutab. Tüüp iseenesest mingi sümpaatne kuju ei ole, aga selliseid vist Zelazny tegelaste galeriist naljalt ei leiagi. Seni loetud Zelazny sisukamatest romaanidest kõige kergestiloetavam ning meeldib ka koikse rohkem. Täiesti korralik fantasy, millele erilise hõngu annab vahepealne paarikümneleheline kõrvalepõik päevamaailma.
Teksti loeti inglise keeles

Võibolla pole "varjumees jaak" autori parim teos (ei ole jah), aga üpris oluline muude teoste mõistmiseks. See Mehhaaniku-motiiv on ju kestnud Needuste Alleest kuni RZ viimaseks jäänud (?) Chronomasterini. Minu jaoks kunagi üsna oluline raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Minul jäi küll mulje, et see Masin just hoidis maakera kinni (ei lasknud ringi käia). Mitmes kohas tekstis tuleb ette, et selline maailm oli _loodud_. Tulemuseks on kaks eri maailma: valguse maailm koos oma tedusega jne, mis on kogu aeg pööratud Päikese(?) poole, ning pimeduse maailm koos oma maagiaga, millel on pidev öö. Raamat on Zelazny kohta kergelt loetav, siin on Zelazny lemmikteema - kahe vastndliku pooluse vaheline võitlus ja ühtsus (üks ei saa eksisteerida ilma teiseta) algusest saadik üsna selgelt paigas: valguse ja pimeduse maailmad on eraldatud (kuigi minimaalne vastasmõju eksisteerib). Kuid mulle ei tundu see raamat sugugi kergekaalulisem kui näiteks "Lord of Light". Peategelane Jack on ideaalsest positiivsest kangelasest väga kaugel, selles suhtes vast Zelazny üks "negatiivsemaid" peategelasi. Kuid tema tegude tulemused on suurejoonelised. Igal medalil on kaks külge (variatsioon valguse ja pimeduse võitluse teemal) ja "halvad" omadused on millekski ka head. Seetõttu Zelazny peategelased ei olegi nii "positiivsed". Ega "positiivne kangelane" poleks vist jõudnudki selle tulemuseni, kuhu Jack jõdis. Aga selline tulemus oli vist vajalik. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti vene keeles

Kuuluks Valja-parteisse ja kinnitaks, et see Masin ikka maakera kinni hoidis. Oma kättemaksuga jõudis Jack niikaugele, et pidi maailma polaarsuse hävitama; valguse ja varju ühte segama ja taastama maailma tema mitmekesisuses.

Minu meelest pole tegu kuigi kergelt loetava raamatuga; samuti ka mitte lihtsakoelisega. Pole just esimeste seas, mille pärast Zelaznyt suureks peetakse ja nii süzheeliselt, temaatiliselt kui tunnetuslikult kordab suuresti Amberit. Kohati lausa täpselt samad stseenid. Üldiselt mõjub kõige zelazniliku kvintessentsina. Kindlasti meisterlik, ent jäi kummitama kahtlus, et kas mitte liiga palju Zelazny siin ikka peitu ei jätnud.

Valguse isand, Amberi algus ja Isle of Dead on Jackiga üsna sarnased romaanid, kuigi ületavad seda teatava soravuse poolest. Kvintessents küll aga esimesena Z loomingust ma seda kätte võtta ei soovitaks, kuskil vahepeal aga küll - kinnistab veelgi kirjanikule olulise tajumist. Mina hindan "neljaga".
Teksti loeti inglise keeles

Mis RZ-l väga, kadestus- ja imetlusväärselt hästi välja tulevad, on igasuguste jõuliste tüüpide kirjeldused, kuigi jah, nagu eelpool korduvalt tõdetud, leidub positiivseid nende hulgas harva ja klassikalist "head" tegelast vist mitte kunagi. Iseenesest ütleb teos juba esimestel lehtedel, millega saab tegu olla - mõneti küll tüütuseni korratud kättemaksudraamaga. Probleemi teise nurga alt vaadatuna tooksingi välja (minu arust) teose suurima puuduse - öeldud on kas liiga vähe või liiga palju. Kohati tundubki, et tegu ongi sellise lihtsakoelise retkega, et vaenlastele pasunasse anda - sellest aga päästab RZ parimate omaduste hulka kuuluv võime kogu asi järsult teise suunda pöörata. Jah, masin hoidis maailma paigal ja külma-kuuma eest kaitses "kilp" (shield). Ent see vast ei olegi nii tähtis, võrreldes (tegelikult täiesti ärateenitud) ebaõiglusest tulenevate kiiksude manifesteerimisega, kui korraga pikk-pikk malakas kätte satub. Et antud juhul, kuna me kõik oleme ju oma juurte tõttu normaalselt pöörleva maailma ðovinistid, on lõpptulemus talutav, ent kujutlegem korraks, et sama heade põhjendustega (st. vaid ülbest rumalusest ja oma väiklasest kättemaksuhimust aetuna) oleks keegi planeedi kinni pidanud, tappes suurema osa elanikest. Uhh, küll on hea, et päriselus jäävadki sellised väärakad tigeduses küüsi närima...

Samas aga see maailm, mille kohta kehtib eelöeldu - et kas liiga palju või liiga vähe. Ütleme, et peale nii umbes tosina RZ raamatu läbilugemist ei saa ma enam tõsise näoga kasutada tema puhul mõistet science - see ei ole otseselt halb ja - olgu siis Amberi lugude või `Lord of Light`i puhul - ei häiri see vähimatki, pigem annab juurde, kuid RZ EI OLE SF-kirjanik. Tohutud dekoratsioonid, millel vaid õhkõrn pseudoteaduslik kate - meile meeldivad fantaasialood paarist valitust, jumalast. Sest kuigi jumalad pidid "veel kusagil" olema, jääb vaid imestuses küsida, et mis asi see Varjujaak siis praktiliselt oli? Teose kõige õnnetumad leheküljed ongi vast need, kui ta mäed liikuma paneb, et oma vastastest üle sõita. Ei ole üldse põnev, kui seda nii pöörase overkilliga teha... Nii et kuigi teos on kindlasti "4" väärt üldisel taustal, jääb ta muude RZ teoste varju. Paarile tegelasele õnnestus elu sisse puhuda (Rosalie, Morningstar), aga... nagu eespoolgi öeldud - midagi jäi puudu.

Teksti loeti inglise keeles

Esimesi raamatuid mis sai inglise keeles ette võetud. Sellest tulenevalt ilmselt ka natuke kahvatum mulje. Kangelane isegi Zelazny kohta negatiivsevõitu. Muidugi eks tal need tegelased kõik kalduvad omaenda lahinguid eelkõige pidama ja hea kurja piiri mitte liiast teravdama. Jacki puhul muutub aga maailma vastu ette võetud erasõda kuidagi äärmuslikuks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles

Maa on lõpetanud pöörlemise ja ühel pool maad valitseb alatine päev ja teisel pool igavene öö. Ka reeglid mis neid pooli valitsevad on erinevad - ühel pool teadus ja masinad, teisel pool maagia. Maa kui plaaneedi ülesehituski on eri pooltel on erinev. Varjude Jack on üks pimeda poole vähestest mobiilsetest Jõududest - tema jõud tuleb varjudest ta kuuleb alalti kui tema nime varjus öeldakse ja saab varjude vahel liikuda, ent on see-eest väetu kui satub täielikku pimedusse. Jack on ka varas kelle ainus sõber on Hommikutäht, äraneetu jumalate seas. Raamatu alguses võetakse Jack röövimiskatse eel kinni ja hukatakse, edasi järgneb tagasipöördumine Glyve sitaaukude juurest - tumepoollastel pole hinge aga on see-eest mitu elu - langeb seejärel vangi ja edasi ihub ja viib läbi kõigile käte maksmist. Raamat suuresti jälgibki Jacki teed läbi tumeda poole, videviku ja valguse poole võimule ja seda, kuidas see muudab väidetvalt muutumatut pimepoollast. Paraku üldse mitte paremuse suunas - võimu ja kättemaksu nimel näib ta olema valmis kõigeks ja olles kõik saavutaud ei ole mingit armuandmist neile kelle teele ta enne jäänud oli. Raamatu varjupooleks on hulk tegelasi kes vaid korraks lavale kistakse ja siis taas kaovad, omamata erilist tausta või sisu.
Teksti loeti inglise keeles

Ülivõimetega varas tegutsemas mittepöörleval planeedil, mille "pimedusepool" tuletab meelde Moorcocki fantasyraamatute tegevusmaailmu, "valgusepool" aga on üsnagi romaani kirjutamisaegse USA moodi. Väga detailselt autor seda veidrat maailma käesolevas õhukeses romaanis küll ei kirjelda, nii et eks palju jääb lugejatele endile mõelda. 
Eelmistes arvustustes on palju arutatud Jacki tegelaskuju negatiivsuse üle. Ega ta eriti meeldiv tegelane pole küll, samas tuleb meeles pidada ka seda, et Jacki näol on tegu "hingeta" mitteinimliku olendiga, kelle jaoks inimlik eetika ning emotsioonid suhteliselt võõrad on ja kes tegutseb omaenda küünilise loogika alusel. 
Kokkuvõtteks: huvitavaid ideid sisaldav põnev romaan, mis on maksimumhinde täielikult ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles

23. sajandil on inimkond suutnud Nanokausti (imeline termin) järel Maal kogu elu hävitada. Peategelasest arheoloog Verity Auger saadetakse antud teema uurimise pealt hoopis mujale. Nimelt avastati ühe ussiurke otsast suletud hiiglaslik objekt, mis sisaldab Maa identset koopiat. Ainult et aeg on seal justkui 50-ndate Pariisi kinni jäänud. Idüllilist alternatiivajaloolist sättungit häirib asjaolu, et keegi plaanib ussiurke otsas oleva tsivilisatsiooni hävitada.
 
Veidral kombel oli kolmveerand romaanist mõnus lugemine oma kenade pöörete ja vägevate ideedega. 50-ndate Euroopa kultuuri kohtumine külalisega tulevikust, klassikaline mõrvamüsteeriumi lahendamine detektiivide abil, mis loomulikult võtab peagi ette hoopis teised tuuri ja mastaabid, Pariis-noir. Suurpärane! Isegi raske rännak tagasi nn tulevikumaailma oli huvitav, sest avati tausta 23. sajandi inimkonnast. KUID teose viimane veerand (madin) jäi kuidagi rabistatuks ja meh varjundiga. Liiga lihtsad ja lõplikud lahendused. Oleks oodanud midagi rohkem eepilisemat sellise seikluse peale. Samas romaan tervikuna oli siiski meeldiv kogemus ja lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimane osa tuntub alguses nii hägus, et raske on üldse pihta saada, mis on füüsiline ja mis virtuaalne maailm. Aga kuskilt romaani keskpunktist käis raksatus ära ja kuni lõpuni oli mõnusalt pöörane ja väikseid tviste täis retk finaali. See oli mõistust laiendav transhumanistlik seiklus ning seda täie raha eest.
Teksti loeti inglise keeles