Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937-14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

Jack of Shadows

(romaan aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1971; juuli - august
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
6
2
1
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (17)
Jüri Kallas

"Varjumees" (võib vist nii tõlkida) on sihuke kummaline romaan Roger Zelaznylt. Õigem oleks öelda, et kummaliselt võib ta mõjuda neile, kes Zelaznyt rohkem lugenud. Ühelt poolt justkui "Damnation Alley" ja "The Amber Chronicles" crossover, teisalt täiesti omaette lugu. Romaan algab kohe nimikangelase surmaga... aga ta ärkab ellu ning tegutseb edasi. Nagu Zelaznyl kombeks moodustavad tegevuse sisu kangelase keerulised suhted ümbritsevate inimestega ja loomulikult kättemaksudraama. Varjumees on sell kes elab valguse ja varju (ehk päevamaailma ja ööilma) piiril. Teadupoolest ei käi maakera enam ringi - masin, mis teda ringi ajas on seisma jäänud. Osalt üsna staatiline romaan, aga samas siiski kergekaalulisem kui "This Immortal" ja "Lord of Light". Soovitakski neile, kes hindavad rohkem seda lihtsamat Zelaznyt, samas aga on romaan üsna hea sissejuhatus selle raske(pärase)ma Zelazny manu. Maailm on ka tohutult leidlik... noh, tõesti hea! Zhanrilt tüüpiline Zelazny, ehk science fantasy.
Teksti loeti vene ja inglise keeles
Andri Riid

Maakera seisab... kas ta on kogu aeg seisnud, või mingil hetkel seiskunud , kas Masin ajab maakera ringi või hoopis hoiab paigal, ma ei saanudki aru, aga selle seismise tõttu on maakera kaheks jaotatud, ühel pool päevamaailm teadusega, teisel pool pimeduse riik maagiaga. Varjumees on sihuke varganäost sell, kes suudab mõlemas maailmas funktsioneerida ja seda ka enda huvides ära kasutab. Tüüp iseenesest mingi sümpaatne kuju ei ole, aga selliseid vist Zelazny tegelaste galeriist naljalt ei leiagi. Seni loetud Zelazny sisukamatest romaanidest kõige kergestiloetavam ning meeldib ka koikse rohkem. Täiesti korralik fantasy, millele erilise hõngu annab vahepealne paarikümneleheline kõrvalepõik päevamaailma.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Võibolla pole "varjumees jaak" autori parim teos (ei ole jah), aga üpris oluline muude teoste mõistmiseks. See Mehhaaniku-motiiv on ju kestnud Needuste Alleest kuni RZ viimaseks jäänud (?) Chronomasterini. Minu jaoks kunagi üsna oluline raamat.
Teksti loeti inglise keeles
Valentin Abramov

Minul jäi küll mulje, et see Masin just hoidis maakera kinni (ei lasknud ringi käia). Mitmes kohas tekstis tuleb ette, et selline maailm oli _loodud_. Tulemuseks on kaks eri maailma: valguse maailm koos oma tedusega jne, mis on kogu aeg pööratud Päikese(?) poole, ning pimeduse maailm koos oma maagiaga, millel on pidev öö. Raamat on Zelazny kohta kergelt loetav, siin on Zelazny lemmikteema - kahe vastndliku pooluse vaheline võitlus ja ühtsus (üks ei saa eksisteerida ilma teiseta) algusest saadik üsna selgelt paigas: valguse ja pimeduse maailmad on eraldatud (kuigi minimaalne vastasmõju eksisteerib). Kuid mulle ei tundu see raamat sugugi kergekaalulisem kui näiteks "Lord of Light". Peategelane Jack on ideaalsest positiivsest kangelasest väga kaugel, selles suhtes vast Zelazny üks "negatiivsemaid" peategelasi. Kuid tema tegude tulemused on suurejoonelised. Igal medalil on kaks külge (variatsioon valguse ja pimeduse võitluse teemal) ja "halvad" omadused on millekski ka head. Seetõttu Zelazny peategelased ei olegi nii "positiivsed". Ega "positiivne kangelane" poleks vist jõudnudki selle tulemuseni, kuhu Jack jõdis. Aga selline tulemus oli vist vajalik. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Hargla

Kuuluks Valja-parteisse ja kinnitaks, et see Masin ikka maakera kinni hoidis. Oma kättemaksuga jõudis Jack niikaugele, et pidi maailma polaarsuse hävitama; valguse ja varju ühte segama ja taastama maailma tema mitmekesisuses.

Minu meelest pole tegu kuigi kergelt loetava raamatuga; samuti ka mitte lihtsakoelisega. Pole just esimeste seas, mille pärast Zelaznyt suureks peetakse ja nii süzheeliselt, temaatiliselt kui tunnetuslikult kordab suuresti Amberit. Kohati lausa täpselt samad stseenid. Üldiselt mõjub kõige zelazniliku kvintessentsina. Kindlasti meisterlik, ent jäi kummitama kahtlus, et kas mitte liiga palju Zelazny siin ikka peitu ei jätnud.

Valguse isand, Amberi algus ja Isle of Dead on Jackiga üsna sarnased romaanid, kuigi ületavad seda teatava soravuse poolest. Kvintessents küll aga esimesena Z loomingust ma seda kätte võtta ei soovitaks, kuskil vahepeal aga küll - kinnistab veelgi kirjanikule olulise tajumist. Mina hindan "neljaga".
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Mis RZ-l väga, kadestus- ja imetlusväärselt hästi välja tulevad, on igasuguste jõuliste tüüpide kirjeldused, kuigi jah, nagu eelpool korduvalt tõdetud, leidub positiivseid nende hulgas harva ja klassikalist "head" tegelast vist mitte kunagi. Iseenesest ütleb teos juba esimestel lehtedel, millega saab tegu olla - mõneti küll tüütuseni korratud kättemaksudraamaga. Probleemi teise nurga alt vaadatuna tooksingi välja (minu arust) teose suurima puuduse - öeldud on kas liiga vähe või liiga palju. Kohati tundubki, et tegu ongi sellise lihtsakoelise retkega, et vaenlastele pasunasse anda - sellest aga päästab RZ parimate omaduste hulka kuuluv võime kogu asi järsult teise suunda pöörata. Jah, masin hoidis maailma paigal ja külma-kuuma eest kaitses "kilp" (shield). Ent see vast ei olegi nii tähtis, võrreldes (tegelikult täiesti ärateenitud) ebaõiglusest tulenevate kiiksude manifesteerimisega, kui korraga pikk-pikk malakas kätte satub. Et antud juhul, kuna me kõik oleme ju oma juurte tõttu normaalselt pöörleva maailma ðovinistid, on lõpptulemus talutav, ent kujutlegem korraks, et sama heade põhjendustega (st. vaid ülbest rumalusest ja oma väiklasest kättemaksuhimust aetuna) oleks keegi planeedi kinni pidanud, tappes suurema osa elanikest. Uhh, küll on hea, et päriselus jäävadki sellised väärakad tigeduses küüsi närima...

Samas aga see maailm, mille kohta kehtib eelöeldu - et kas liiga palju või liiga vähe. Ütleme, et peale nii umbes tosina RZ raamatu läbilugemist ei saa ma enam tõsise näoga kasutada tema puhul mõistet science - see ei ole otseselt halb ja - olgu siis Amberi lugude või `Lord of Light`i puhul - ei häiri see vähimatki, pigem annab juurde, kuid RZ EI OLE SF-kirjanik. Tohutud dekoratsioonid, millel vaid õhkõrn pseudoteaduslik kate - meile meeldivad fantaasialood paarist valitust, jumalast. Sest kuigi jumalad pidid "veel kusagil" olema, jääb vaid imestuses küsida, et mis asi see Varjujaak siis praktiliselt oli? Teose kõige õnnetumad leheküljed ongi vast need, kui ta mäed liikuma paneb, et oma vastastest üle sõita. Ei ole üldse põnev, kui seda nii pöörase overkilliga teha... Nii et kuigi teos on kindlasti "4" väärt üldisel taustal, jääb ta muude RZ teoste varju. Paarile tegelasele õnnestus elu sisse puhuda (Rosalie, Morningstar), aga... nagu eespoolgi öeldud - midagi jäi puudu.
Teksti loeti inglise keeles
Raimond Raiskaja

Esimesi raamatuid mis sai inglise keeles ette võetud. Sellest tulenevalt ilmselt ka natuke kahvatum mulje. Kangelane isegi Zelazny kohta negatiivsevõitu. Muidugi eks tal need tegelased kõik kalduvad omaenda lahinguid eelkõige pidama ja hea kurja piiri mitte liiast teravdama. Jacki puhul muutub aga maailma vastu ette võetud erasõda kuidagi äärmuslikuks.
Teksti loeti inglise keeles
Tarts

Raamat, mis hakkas mängima peale seda, kui ma ta olin korra läbi lugenud. Kui ma oleksin kohe pidanud arvustuse kirjutama, siis oleksin ma ehk lajatanud talle ikka päris väega, ega ei, õnneks mul selline võimalus puudus. Ja ennäe imet, läks vaid paar päeva j ma avastasin ,et tekst kutsub end uuesti lugema. Teistkordne lugemine ei avanud küll midagi ptseselt uut ja mingit totaalselt uut vaadet ei avanud, ent endisi vaateid avardas küll. Ehk oleks olnud asi parem juba esimesel korral, kuid tekst oli kogumikus, milles oli õsna ebaühtlase tasemega Zelazyt ikka palju ja eks ta ehk kadus teiste tekstide vahele natuke ära. Jajah, tegemist on ikkagi samase romaaniga ja mitte peaaegu samanimelise(Shadowjack, mis küll on samasse teemasse) jutuga. Niisiis, põhjendan esist kõlmiust kerge Zelazny mürgitusega. Ent tõvest üle saades avanes teos uuesti ja ehkki ei pälvi tema mitte kõrgeimat hinnet, siis "hää" on tema küll kindlasti. Selletarbeks oli seal VÄGA õnnestunud tegelasi, kellst Morningstar vaat` et üks üldse kohatutest sümpaatseim tundus. Mis siin öelda muud, kui et kuna tegmist ei ole sarjateosena, siis võik ehk kunagi rahulikult kaaluda selle maakeelde ümber panemist, sest ei oleks ohtu, et keski hakkab virisema misit pooliku sarja teemadel.
PS`ina pean mainima, et kuulun nii Valja kui Andreiga samasse parteisse, Massin ikka kindlati pidas maailma paikas ja ei lasnud meie kera kombel ümber oma telje lillutada.
Teksti loeti vene keeles
Sander Vesik

Maa on lõpetanud pöörlemise ja ühel pool maad valitseb alatine päev ja teisel pool igavene öö. Ka reeglid mis neid pooli valitsevad on erinevad - ühel pool teadus ja masinad, teisel pool maagia. Maa kui plaaneedi ülesehituski on eri pooltel on erinev. Varjude Jack on üks pimeda poole vähestest mobiilsetest Jõududest - tema jõud tuleb varjudest ta kuuleb alalti kui tema nime varjus öeldakse ja saab varjude vahel liikuda, ent on see-eest väetu kui satub täielikku pimedusse. Jack on ka varas kelle ainus sõber on Hommikutäht, äraneetu jumalate seas. Raamatu alguses võetakse Jack röövimiskatse eel kinni ja hukatakse, edasi järgneb tagasipöördumine Glyve sitaaukude juurest - tumepoollastel pole hinge aga on see-eest mitu elu - langeb seejärel vangi ja edasi ihub ja viib läbi kõigile käte maksmist. Raamat suuresti jälgibki Jacki teed läbi tumeda poole, videviku ja valguse poole võimule ja seda, kuidas see muudab väidetvalt muutumatut pimepoollast. Paraku üldse mitte paremuse suunas - võimu ja kättemaksu nimel näib ta olema valmis kõigeks ja olles kõik saavutaud ei ole mingit armuandmist neile kelle teele ta enne jäänud oli. Raamatu varjupooleks on hulk tegelasi kes vaid korraks lavale kistakse ja siis taas kaovad, omamata erilist tausta või sisu.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ülivõimetega varas tegutsemas mittepöörleval planeedil, mille "pimedusepool" tuletab meelde Moorcocki fantasyraamatute tegevusmaailmu, "valgusepool" aga on üsnagi romaani kirjutamisaegse USA moodi. Väga detailselt autor seda veidrat maailma käesolevas õhukeses romaanis küll ei kirjelda, nii et eks palju jääb lugejatele endile mõelda. 
Eelmistes arvustustes on palju arutatud Jacki tegelaskuju negatiivsuse üle. Ega ta eriti meeldiv tegelane pole küll, samas tuleb meeles pidada ka seda, et Jacki näol on tegu "hingeta" mitteinimliku olendiga, kelle jaoks inimlik eetika ning emotsioonid suhteliselt võõrad on ja kes tegutseb omaenda küünilise loogika alusel. 
Kokkuvõtteks: huvitavaid ideid sisaldav põnev romaan, mis on maksimumhinde täielikult ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Vist oleks parem, kui see oleks jutukogu olnud. Siis saaksin hinnata algusosa hea seiklusulme eest, Valgusepoolest rääkivat osa seda laadi ambitsioonika fantasy eest, kus meie maailma reeglitele ka oma koht leidub, anda hea hinde Rosalie loole ja väga heaga hinnata Evene ja Jacki lugu ning lugu Jackist ja tema hingest. Kogu Masina teema jääb minu jaoks paraku katseks austusavaldusena Vancele teaduslikku elementi sisse tuua, mis mõjub võõrkehana, ning Koidutähe (Lucifer?) teemas aga aimub üks teine lugu valguse ja pimeduse palju radikaalsemast kokkusegamisest. Ilmselt on aus just raamatu paremate kohtade peale mõeldes terviku hinnet maha tõmmata, sest need kohad oleks ühtlasemat raamatut väärinud. (Eriti õnnetu oli see kombitsatega standardkolliga võitlemise koht.) 
Teksti loeti eesti keeles
x
Andri Riid
18.03.1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
7.2019
Andri Riid

Millegipärast arvasin enne lugemist, et seoses Kaali meteoriidi langemisega hakatakse pajatama midagi eestlaste kuulsusrikkast ajaloost, suurtest sõjakäikudest vmt, aga romaan on heas mõttes vähepatriootiline ning sisuks olev lugu on märksa argisem, tegelased pole kõrgestisündinud ega väljavalitud, vaid lihtsad inimesed. Teisalt pole midagi liiga argist maailma päästmises ning lõppkokkuvõttes ongi mõnes mõttes välja kukkunud selline vaese mehe "Sõrmuste isand". See ei ole mõeldud halvustamisena.  
 
Romaan kipub pea iga kirjaniku puhul olema mingiks eneseteostuse kõrgeimaks vormiks. Mistõttu kiputakse neid sageli kirjutama varem, kui õige aeg käes on. "Neetud taevakivi" autorile on romaanide kirjutamise oskus aga vist kuidagi kaasasündinud ning need kõige põhilisemad tugevused, mis kandsid tema esikromaani - süžhee põimimise ja otste sidumise oskus - ei ole antud teoses ka kuhugi kadunud.    
 
Lisaks aga tundub, et autor on nende kahe aasta jooksul, mis lahutasid tema esimest ja teist romaani, inimesena tunduvalt küpsenud, omandanud jälgimisoskust, üldistusvõimet ning tema karakteritesse on sugenenud sügavust. Nii et ma usun, et kui külm ära ei võta (st et kui kirjutamist katki ei jäeta) ja kõik jätkub samas vaimus, võib Tuuli Tolmovi sulest edaspidi just romaanivormis juba midagi päris head  tulla.    
 
Maitsevääratuseks võib lugeda liigselt tänapäevase keelekasutuse, sh selgelt kontekstivälised võõrsõnad, aga ka see võiks olla tulevastes teostes iseparanduv.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Aasta 2006. TÜ õppejõud ja uneuurija, afganistani päritolu Aleksandr Aristarkhov on töönarkomaan ja hoolimatu kaasinimeste suhtes. Tal on ka probleeme enesevalitsemisega ning kui üks ta poolametlikest patsientidest ei taha enam lasta end kahtlaste meetoditega ravida, Aleksandr ägestub ja tapab patsiendi. Aleksandril on ka muid muresid - suhe eestlannaga puruneb ja Peterburis elanud ema sureb, ent laiba sündmuskohalt kõrvalisse kohta toimetanud Aleksandr pääseb mõrvaloost puhtalt.

Teose teises osas kulgeb tegevus Venemaale, kus Aleksandr on saanud suure päranduse, mille seas on ka suur villa Jekaterinburgi naabruses. Aleksandr seab end seal sisse ja sisustab selle keldris endale katselabori. Temast saab kohalik kuulsus ning kohalik autoriteet pakub talle oma tütre kätt. Kirg unehalvatust uurida aga aina kasvab, ning katsejäneseid, kes kõik lõpetavad  oma maise elu kuhugi kraavi heidetuna, kulub juba kümnete kaupa.

Teosel on ka raamlugu, aastal 2037 käib suur sõda, pole selge kelle vahel, rindejoonega keset Venemaad - nii et kui lugu ei tee ulmeks veel unehäirete uurimine narkootikumide abil, unenägude salvestajad ja visualiseerijad, siis tulevikudimensiooni lisamine kindlasti.

Tuuli Tolmovi kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha pälvinud debüütromaanis on klišeelikud nii inimtüübid kui süžeekäänakud ning mingit ehedat elukogemust siit muidugi otsida ei tasu. Seda ei saagi siin olla, autor oli romaani kirjutades 22-aastane. Seda enam tuleb tunnustada, et romaani süžee on kindlakäeliselt konstrueeritud ja autori käpa all - eks see üks inimese moraalse laostumise lugu ole - ning see on tõesti tekst, mida millegi muu kui romaanina pole võimalik ette kujutada. Veider on vaid, et romaanis kasutatakse - enamjaolt, mitte lõpuni järjekindlalt - vene nimede briti transliteratsiooni (Elizaveta, Anatoliy jne), meil on ju täiesti töötav transkriptsioon juba 1920ndatest aastatest käibel olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Sellest, et see raamat ennast lugeda ei lase, sain ma aru juba leheküljel 18, mil jõudsin lauseni "Kapteni noor ja peente joontega nägu on suurest kurnatusest sisse langenud, muutunud surimaski sarnaseks, kus tuhmunud silmad mustades aukudes pingul põsesarnade kohal miilavad. Nüüd on tal aega vaadata kaunist maastikku, erutatult külavahel ja põldudel jooksvat talurahvast, päikesetõusu, kõike, sellal kui õhulaev aina maa poole laperdab." Ühtekokku kulus mul raamatu 290st leheküljest läbi närimisele kuu aega. Masohhism? Ilmselt.
 
Ei Bornhöhe, Vilde ega teised tuntud eesti autorid, kes iganes orjaajast on kirjutanud, pole kasutanud sellist "ehedat 19. saj vaimus seiklusjutu stiili", mida Tänava poolt viljeldu muidugi ka pole. Küll leiab analoogilist kirjapruuki ennast kirjanikuks pidavateks, kuid seda teps mitte olevate autorite "teostest". Kuna Saalomon Vesipruul on väljamõeldud kirjanik, kelle loomingust on tuntud vaid mõni rida, siis võib sellest stiilist vaimustunutele järgmiseks soovitada lugeda Thavet Atlase teoseid.
 
Seda enam, et "Newtoni esimene seadus" on ka igas muus mõttes arbitraarulme. Ühest küljest kehtib põllumajanduses teoorjus, ühiskond on seisustega ning valitseb kirjaoskamatus; teisalt on olemas alkeemia, üleskeeratavad hobused, aurumasinad, spektromeetria, antigravitatsiooni seade, loodud on isegi tehnoloogia planeetidevahelisteks lendudeks (!) ja kasvatatakse homunkuulusi. Ma tõesti ei tea, mismoodi õnnestub jõuda järeldusele, et romaani ajalooline taust on "korralikult välja töötatud", pigem tõmbab autor järjekordse arbitraarse jaburuse silindrist välja nagu mustkunstnik küüliku, kui ta seda heaks arvab.
 
Romaani süžeeks on selle kirjeldus, kuidas ühes mõisas, üha pingelisemaks muutuvas poliitilises olukorras, mida lõpuks kroonib sõjaline konflikt Maavalla ning Leedu vürstiriigi vahel, kavandatakse salajast väljarändamist Ehatähe nimelisele planeedile (mis romaani lõpus ka teoks saab). Plaani elluviijateks on seltskond ennast teadlasteks pidavaid võlureid-avantüriste, kes on selleks hulga riigi raha vasakule toimetanud. Peale selle on kujutatud dekadentset ja absoluutselt jõuetut kuningavõimu ning vastalist ja väga primitiivset talurahvast.
 
Minu meelest võiks Maniakkide Tänav arutu romaanide vorpimise järele jätta. Tal ei ole lihtsalt neid romaanikirjanikule vajalikke kvaliteete, mille hulka võiks kuuluda mittetriviaalse süžee kudumise ("Newtoni esimene seadus" algab suvalisest kohast, kulgeb lõdvalt ning lõpeb läbi kohmaka otste kokkusõlmimise imalavõitu happy endiga) ja tegelaste lugejale lähedaseks tegemise, sh nende arendamise oskus. Üksnes kiiresti kulgeva tegevustiku kirjeldamine võib edukalt töötada lühijuttudes ning on Tänava käes ka mitu korda toiminud, kuid sama tehnika rakendamine romaani kirjutamisel toodab vaid koomiksi/anime ümberjutustusi.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Selle romaani esitlusel oli üsna kummastav see, et targutati ühest ja teisest sarnase temaatikaga kirjandusteosest (Spinradi "Terasunelm" ja Harrise "Vaterland"), aga ei Andrei Hvostov ega Helme ise ei maininud kordagi tänaseks juba kaks korda eesti keelde tõlgitud Philip K. Dicki "Meest kõrges lossis". Mul on väga raske sellest mööda vaadata ja veel vähem uskuda, et kumbki pole ühest läbi ajaloo  tuntumast, pealegi veel temaatiliselt sarnasest alternatiivajaloost midagi kuulnud ("Haakristi ja ajarelva" tagumisel kaanel Veiko Belials seda romaani siiski mainib, ehkki erilist ühisosa ei näi nägevat).
 
Dicki romaan tuleb käesolevat teost lugedes meelde siiski korduvalt ja mitte ainult temaatika, maailma ümberjagamise, Reichi eri ametkondade vahelise rivaalitsemise ja ümberjagamise teostanud liitlaste vaheliste vastuoludega vm tehniliste detailidega seoses. Sarnaselt Dicki romaaniga on ka käesolevas teoses neli põhilist tegevusliini (laevakapten von Angerapp, tehisnaine Incerta, rühm USA vastupanuvõitlejaid, Ostlandi provintsilinna Revelisse saadetud noor oberjunkur Staack). Lehekülgi on Dicki romaanis siiski ca kolmandiku võrra rohkem, tegelasi aga vähem, mis tähendab üldjuhul sügavamale kaevumist, nii see ka on; samuti ei tulnud Dickile pähe jaburat mõtet teha ühe tegevusliini peategelane romaani minategelaseks.
 
Autor on hoobelnud, et kirjutas romaani valmis väga kiiresti, ma ei mäleta, kas jutt käis paarist tunnist või kahest nädalast, nii või teisiti on see tähelepanuväärne saavutus, aga sellel on ka teine külg ja see, et tervikuna jääb romaan pealiskaudseks, isegi räpakaks. Siin on küll kohati ladusat sulejooksu, toredaid detaile, ajalootundmist, aga lõppmulje on, et põhiliselt õnnestus Helmel selle teosega end määratleda modernse pulpi viljelejana. Viimast muljet tsementeerib kõiki kaklusi võitev, kõikidesse arvutisüsteemidesse ülehelikiirusel sisse häkkiv ning tagatipuks ka teleporteerumisvõimega Incerta, selle romaani arbitraarne superkangelanna.
 
Mis puutub aga lubatud järge, siis väga suurt panust selle realiseerumisele ma ei teeks, sest mäletatavasti oli 2013. ilmunud Peeter Helme ulmeromaan "Sofia" samuti reklaamitud välja suurromaani "Tuleviku mäletajad" esimese raamatuna ega pole tänaseni mingit jätku saanud. Ning kui "Haakristi ja ajarelva" hüpoteetiline järjelugu peaks lõppema samas vaimus kui see raamat siin, siis tuleb autoril küll peeglisse vaadata.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Hiidpikk oopus jaburas Uus-Crobuzoni nimelises linnas toimuvast jõukatsumisest sisuliselt võitmatute hiidputukate ja linna elanikkonna vahel, kus n-ö heade rollis on põrandaalune teadlane Isaac Dan der Grimnebulin, kes õigupoolest kogu pahanduse ellu kutsuski, tema putuka peaga tüdruksõber Lin, kes peab end kunstnikuks ja veel paar Isaaci kaasosalist.
 
Üks teose märksõna on kahtlemata arbitraarsus. Aurupungilik räämas ja reostatud linn, kus mitte keegi mitte millestki ega kellestki ei hooli, on karikatuurne ja olemuslikult jätkusuutmatu absurdsus, samavõrd suvalised on seda teoses kirjeldatud kõige erinevamad kombinatoorsed inimene-pluss-mõni-muu-taime-või-loomaliik eluvormid. Meil siin on probleeme kõige lihtsama elundisiirdamisega, Uus-Crobuzoni nimelises sitamajas võid endale vabalt jalgade või mõne muu kehaosa asemele lasta siirdada rattad või suusad ja oma allakäiguteed jätkata. Head teed. 
 
Teine teose märksõna on võimuvastasus. Võimu esindavaid miilitsaid langeb nagu loogu ja kellelgi neist kahju pole. Et see vähegi loogiline oleks, on võimu kujutatud julma ning teosele omaselt arbitraarsena, mis miilitsaid kasutab peamiselt teisitimõtlejate jälitamiseks ja represseerimiseks, mitte elementaarse korra tagamiseks. Autor on solidaarne kõigiga, kes võimule oponeerivad. Eriti solidaarne on ta sealjuures ühiskonna põhjakihiga, kelleks on igat liiki kurjategijad, narkomaanid, prostituudid, kerjused ja muu selline rahvas.    
 
Arbitraarsus laksab ka siis, kui süžee omadega puntrasse keerab, mispuhul tuuakse deus-ex-machinana mängu mingi uus jõud, olgu selleks suvalistes dimensioonides kahlav kangurämblik, prügimäel tärganud tehisintellekt või keegi Jack Poolpalvetaja (kelle võimalikud motiivid jäävad üldse läbinisti arusaamatuks), kes siis Isaaci (ajutiselt) järjekordsest täbarast olukorrast päästab.
 
On näha, et autoril on raskusi inimeste ja nendevaheliste olukordade kujutamisega. Justkui selle kompenseerimiseks on kõikvõimalike võõreluvormide ja eluta looduse kirjeldused jälle totaalselt ülepaisutatud. Nõustun ülalpool toodud mõttega, et loed romaani justkui palavikulise vihaga, et teada saada, millise jama autor kogu senise jama kulminatsiooniks välja on mõelnud. Millekski enamaks kui grafomaanluseks aga ei oska ma seda teost küll pidada. Ärge järele tehke.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Jim Butcher meenutab laadilt kangesti kunagise kirjastuskooperatiivi Katherine/Katariina poolt eesti lugejale vahendatud hittautoreid James Hadley Chase'i ja Carter Browni. Mõlemad kirjutasid kümnete kaupa kiiretempolisi ja pealiskaudseid krimilugusid, milles lisaks tegusale detektiivile esinesid grotesksed' gangsterid ning pealt kullakarvalised, seest mädad kaunitarid. Raamatute peamine mõte oli panna lugeja võimalikult kiiresti lehti keerama, et oleks võimalik järgmine sama autori raamat ette võtta.    
 
Butcheri võtmes lisandub krimisüzheele härripotterlik loitsimine, aga see ei tähenda, et "Tormirinne" oleks kuidagi vähem tühisem kui eelmainitud autorite sulesaak. Kipun ka arvama, et lugenuna ühte Butcheri romaani, oled sa neid kõiki lugenud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

"Fastsineeriva triloogia rahuldust pakkuv lõppakord", või kuidas seda nimetataksegi, jagab tegevust kolme liini vahel.  
 
 
A. Alalt X naasnud bioloog või siis selle koopia, keda kohtasime triloogia teises osas ja kelle nime me ei saagi kunagi teada. Siseneb uuesti alale X, peale seda, kui see on laienema hakanud ja mh uurimisasutuse hoone üle võtnud. Kaaslaseks tööpostilt õigel ajal putku pannud Kontrolör/John Rodriquez. Näevad asju.  
 
B. Majakavaht Saul Evans, kelle tegevusliin leiab aset aastakümneid minevikus, päevadel enne ja pärast ala X ülevõtmist, mõtleb oma Charliest ja jageleb mingi jabura teaduse ja esoteerikaühingu tegelaste Henry ja Suzanne'iga. Midagi juhtub, midagi ei toimu.  
 
C. Direktor/Cynthia/Gloria kes on kahe eelneva liini ühenduslüliks. Mingi piirini. Tema tegevusliin paigutub aega enne 12. ekspeditsiooni toimumist.  
 
See on vist mingi moodsa aja haigus, et miski, mis seda teps mitte pole, maskeeritakse teaduslikuks fantastikaks. Peale seda, kui on eelnevad viissada lehekülge loetud sellest, kui võõrik on ala X ja sellel toimuv, tahaks žanrireeglite järgi juba nagu teada saada, milles asi on. See romaanisari on vist õudus - see võõras/kuri/õudus, mis alal X inimesi kollitab, jääbki seletamatuks. Õudne igatahes ei ole ning tegelased on kõik suuremalt jaolt soodad. St et ma ei saa aru, mis neid käivitab. Igatahes mitte need asjad, mis inimesi tavaliselt. Seetõttu on ka üsna ükstaspuha, mis neist saab ning raamatut on väga igav lugeda, sest suur osa põnevusest/köitvusest on teadupärast hoolimine.  
 
Aga ega vist autor ei teadnud ise ka, kuhu ta oma kirjatööga välja jõuda tahab.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Bioloogist siiski päris lahti ei saa, ehkki Lõunaringkonna triloogia teise osa peategelaseks on luurajate dünastiast põlvnev Joe Rodriguez, kes on määratud juhatama  uurimisasutust, mille direktor on 12. uurimisekspeditsioonil (millest rääkis triloogia esimene osa) kaduma läinud ning kes laseb inimestel end miskipärast Kontrolöriks kutsuda.
 
Millegagi skandinaavia kirjandust meenutavas teoses areneb tegevus aeglaselt; peategelase, samuti ala X kohta saame oluliselt rohkem teada, kui triloogia esimeses köites ning raamat laseb end ka paremini lugeda, v.a ehk lõpp. Tõeline sitamaitse, vabandage väljendust, jääb suhu triloogia viimasest osast.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Juhtus nii, et ma lugesin seda romaani kaks korda järjest, ilmselt seetõttu, et teos, eriti selle algusosa, meenutab arhetüüpset kunstiliste pretensioonidega eesti filmi, kus on fragmentaarne dialoog, palju loodusvaateid ja faabula end  edasi ei keri. Niisiis oli mul (esimese) lõpetamise järgselt tunne, et olen üpris ühetoonilises tekstimassiivis midagi olulist kahe silma vahele jätnud. Kirjutatud on romaan iseenesest ladusalt, isegi hästi (muidu poleks seda üldse lugeda võimalik olnud), aga korduslugemisel midagi olulist esmasele kogemusele ei lisandunud. Iseloomulik on, et nädal või paar peale lugemist on topelttööle vaatamata loetust meeles vähe, mingid üksikud pildid. Tunnel, Lonkur, veekindlast paberist (kuid lagunevad) märkmikud, majakavahi foto, hääled öös, üksteisele vastutöötavad inimesed.  
 
Kogu lugu keerleb ühe piiritletud maalapi ümber, kus teadmata aegadest toimub veidraid asju ning kuhu korraldatakse perioodiliselt ekspeditsioone, et olukorda uurida. Peab tunnustama ekspeditsioonide korraldajate ja nendel osalejate  kindlameelsust üritustega jätkata, kui kogu selle aja peale pole midagi erilist õnnestunud välja selgitada ja on juba teada, et ka ekspeditsioonidel osalejatega mingeid veidraid asju juhtub ning kaotused elavjõus on substantsiaalsed. Peale selle on need ekspeditsioonid üpris organiseerimatud. Inimesed käiksid neil nagu teravate elamuste ekskursioonil, mitte tööd tegemas. Ilmselt ei saa ka käesoleva ekspeditsiooniga asjad peakorteri jaoks selgemaks.  
 
Kui seda romaani püüda kuidagi lahti mõtestada, siis tundub, et see räägib peaasjalikult vist ikkagi peategelasest bioloogi ja tema eelmisel v üle-eelmisel ekspeditsioonil osalenud ja seejärel surnud mehe suhtest. Niivõrd-kuivõrd seda võib üldse toimivaks suhteks nimetada, sest ma ei näe, et naine oleks omalt poolt suhtesse midagi panustanud. Naine/bioloog on nimelt terve elu elanud omas mullis, on põhimõtteliselt antisotsiaalne olend ja ei vaja teisi inimesi. Ta ei vaja ka teisi - ainult naistest koosneva - ekspeditsiooni liikmeid, nad on talle ainult tülinaks kaelas. Mitte kauaks.
 
Ja kui te arvate, et bioloog läks sellele ekspeditsioonile selleks, et leinast jagu saada, välja selgitada, mis mehega juhtus, eesmärgiga mehe eest kätte maksta, siis kõik need vastused on valed. Niipalju, kui ma aru saan, on bioloogi peamine motiiv see, et mees reetis teda ekspeditsioonile minnes ja ta on alas eesmärgiga välja selgitada mehe süü suurus ja ulatus, et seejärel talle õiglane hinnang anda.    
 
Ma ei kujuta absoluutselt ette, millest triloogia kaks ülejäänud osa räägivad. Bioloogiga võiks nagu asjad ühel pool olla. Loodetavasti.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Sisust: aferistidest ja seiklejatest koosneva postilaeva meeskonna kätte satub poolkogemata aardekaart. Aarde äratoomisel kimbutab loo kangelasi endine korrumpeerunud võmm, loo tegevusajaks sidemetega kurjategijaks degradeerunud Baptiste Legrand oma käsilastega. Loo lõpus päästetakse maailm.
 
Viimasel ajal tundub mulle, et eesti ulmes toimub osade autorite ja fännide poolt mingi alternatiivreaalsuse konstrueerimine. Alternatiivreaalsuse kandvaks ideeks on muidugi postulaat, et eesti ulme juhtivautoriks on Maniakkide Tänav. Umbes samasugune alternatiivne fakt on (suuresti samade inimeste) poolt propageeritav arusaam, et Lew R. Bergi näol oli tegu tugeva ja olulise märuli- ja militaarulme autoriga. Eriline sürreaalne vint keeratakse asjale peale siis, kui jällegi suuresti samad inimesed asuvad vaagima Tiit Tarlapi loomingut (mida nad eriti ei armasta), võrdlema teda Bergiga ja sealt mingeid järeldusi tegema.
 
Õhinat, millega "Reaktori" toimetus on esitlenud käesolevat, 13 aastat peale autori surma välja ujunud lühiromaani, peaks ilmselt interpreteerima nii, et autori 50ndaks sünniaastapäevaks on välja ilmunud suurepärane näide Bergi loomingust, mis tema positsiooni tugeva märuliulme kirjutajana veelgi tsementeerib. Näite juures on peamine häda muidugi see, et me ei saa teada, kui lõpetatud oli algtekst, palju on sinna üldse alles jäänud algautorit, mis nimelt on juurde lisatud, kui ulatuslikult seda on toimetatud jne. Nii et võib-olla on see hoopis lugu toimetanud Veiko Belials, kelle märulikirjutamise anne siinkohal avaldub?
 
Tõenäoliselt on "Kombinatsiooni kolme kaardiga" toimetatud enamgi, kui suuremat osa Bergi loomingust, sellist Bergile tüüpilist metoodilist üleseletamist, mida tema nime all avaldatust ohtrasti leiab, on siin märkimisväärselt vähe. Üldiselt aga ei ole põhjust väga hõisata. Mul on all mõõdukas kogus Robert Silverbergi "kehva ja paljusõnalist" pulpulmet, mida ju ei ulme ega Silverbergi kontekstis millekski eriliseks ei peeta ning Berg jääb kahetsusväärselt alla igas elemendis. Minu meelest valdas kadunud autor enam-vähem ühte asja ja see oli oskus oma looga punktist A punkti B välja jõuda, osates sinna sisse põimida ka paar asjalikku süžeekäänakut. See on ka käesolevas jutus põhimõtteliselt olemas, kuid kõik ülejäänu on tuttavalt skemaatiline ja tuletuslik. Võib-olla ainus, milles autor end seekord ületab, on kujuteldava religiooni atribuutika väljamõtlemine, aga jällegi, oli see juba säilinud märkmetes olemas?
 
Ma olen lugenud küll vaid valikulist osa Lew R. Bergi loomingust, ometigi tundub mulle, et Lemmy Maracca ilmub selles teoses lugeja ette esmakordselt, ometi on seiklejate kambal ja põhikurilasel substantsiaalne eelajalugu, mistap mõjub tekst järjeloona. Mitmed otsad jäävad ka siin täiesti õhku rippuma - näiteks see, kelle ülesandel oli kurilaste seltskonnas blond bimbo, kes näeb välja nagu "tavaline, kuigi luksusklassi prostituut" ja mis asja ta seal ajas? Mis mõte oli teksti kirjutada aarde asukohaks olevat planeeti asustav amorfne eluvorm, kui selle eluvormi olemasolu seal loo käiku kuidagi ei mõjuta?
 
Kõige lõpuks jäävad meelde võib-olla hoopis detailid, mida autor kahtlemata kuigi tähendusrikkana ei mõelnud, nt Lemmy suhtlemine oma abikaasa Irisega. Neis nappides stseenides on omajagu traagikat.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Selles lühikeses romaanis manab autor meie silme ette utoopilise kasvuhoonemaailma, mille tegelased on - kõige järgi otsustades - vaimse alaarenguga. Inimeste päevi täidab töölkäimine (ainus töö, mida meile näidatakse on töö reklaamibüroos), igaõhtune baarikülastus koos tööseltskonnaga (mille käigus juuakse küllaltki suuri koguseid, ilma et sellele järgneks vähimgi pohmell või tervisekahjustused) ja nädalavahetusi kodus kükitamine. Inimestel ei ole mingeid hobisid, ühiskondlikke tegevusi, üksteisel külas ei käida ja isegi kui nad kodus nt mingeid teleseriaale vaatavad, ei kujuta ma ette, millest need räägivad, sest köitvate draamade jaoks näib selles maailmas nappivat ka kujutlusvõimet. Ilmselt vaatavad nad kodus lage.
 
Kirjutatud on see tekst kohati (alguspool rohkem, teine pool on märksa parem) umbes nii nagu võiks seda teha Saalomon Vesipruul:
"Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jälle tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. "Küll see sõprus on ikka imeline..." mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerusui otsa vaadates.
 "Küll see sõprus on ikka imeline," jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.
 "Tõepoolest," nõustus Simona. "Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev..."
 Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma."
 
Kui tegelastel ka mingeid elulisi probleeme pole, siis üks tundlik teema selles maailmas ometi on ja selleks on kõik soojätkamisega seonduv. Olgugi et ka sugutung näib selle maailma inimestel olevat alaarenenud, sest see avaldub väga harva, üksnes radikaalse stimulatsiooni tagajärjel ja põhjustab asjaosalistele suurt piinlikkust. Mingil põhjusel ei ole inimestele selles maailmas antud ka absoluutselt mitte mingit seksuaalharidust, kõik tuleb ise avastada. Niisiis, peale mehe ja naise sõbrunemist ja pikka aega võtvat lähenemist võib juhtuda, et jõutakse voodisse ja seal ka midagi ära tehakse.  "Pattulangemisele" järgneb ehmatus, hirm ja nn rasedusmasendus, aga kust see viimane tuleb, on taaskord ebaselge, sest bioloogiliselt puudub selleks põhjus ning ühiskonnas pole ka kehtestatud ei puritaanlikke keelde ega repressioone.
 
Võib ju püüda romaani mõtestada kuidagi nii, et autor on joondanud kõik talle ebameeldivad nähtused - tühisus, pealiskaudsus, alkoholism, aseksuaalsus jne - ja need kõverpeeglisse väänanud, nii et seda klantspilti tuleks tegelikult käsitleda düstoopiana, aga ka nii näib raamat täitvat peaasjalikult vaid selle autorile kordaminevat teraapilist funktsiooni. Nii et isegi kirjaoskajaliku näitena arbitraarulmest ma seda tegelikult lugemiseks soovitada ei julge.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Eks ta üks paremat sorti pulp ole. Tagakiusatud ülivõimetega olenditest kirjutas juba A. E. van Vogt ("Slan", 1940) ning kuivõrd käesoleva teose orogeenid on sedavõrd arbitraarsete ülivõimetega siis (a) nad kas peaksid olema selle maailma konkurentsitud valitsejad või (b) nad tulebki selle ohu tõttu, mis nad muule elanikkonnale kujutavad, võimalikult vara, võimalikult humaanselt elimineerida. Siin on aga mingid võimatult piinarikkad ja otstarbetud meetodid, mis ei säästa ühtesid ega päästa teisi.   
 
Maailma, kus tegevus toimub, raputavad perioodilised vulkaanilised katastroofid. Eks neid ole ka meile tuntud maa ajaloos toimunud. Nende kraesse on kirjutatud suured liikide väljasuremislained ja väiksema mastaabiga muutusi - viimase 2000 aasta suurim, 535. aastal toimunud purse tegi lõpu antiiksele maailmakorraldusele ja selle järelmõjudega on mh seletatav ka arheoloogiliste leidude vähesus Eesti alal 6. sajandil. Suuremad vulkaanipursked toovad endaga kaasa jahenemisest ja päikese vähesusest tingitud ikaldusi. Üldiselt kuni kaks aastat ikaldust ka eelindustriaalsel ajastul kannatas iga vähegi tsivilisatsioon välja. Jamaks läheb, kui ikaldub veel mitu aastat järjest. Saabub nälg ja selle sabas taudid. Lõpuks surevad kõik.  
 
Romaani maailmas tsivilisatsioon põhimõtteliselt ei hävine, mis sest, et 30 aastat põllult mingit saaki ei saa ja osad põllukultuuridki välja surevad. Nagu ma aru saan, loodetavasti ekslikult, on tegu meie enda planeedi maaga tulevikus, mitte X-planeediga Y-tähtkujus. Kui kaua peaks aega mööda minema, et kujuneks välja selline rannajoon nagu raamatusse joonistatud kaardil? Ikka miljoneid aastaid, eks ole. Tsivilisatsioon on ka veidi tagurlik või nihkes, meditsiin paistab mingil põhjusel olevat hästi arenenud, aga mingit normaalset transpordivahendit leiutatud pole.  
 
Nende perioodiliste katastroofide, vormilise science fantasy alamžanrisse kuulumise ning arenguromaanile omase süžeega meenutab "Viies aastaaeg" tugevalt, eriti esimeses pooles, Anne McCaffrey "Lohelendu". Sisuliselt on ta oma arbitraarsusega, mis ilmneb peale kõige muu ka süžeekäikudes, siiski fantasy.  Kui kellegagi eesti autoritest paralleele tõmmata, siis on see Triinu Meres. Vähemasti käib keegi kohalikest uusimate arengutega ühte jalga.  
 
Peategelase prioriteedid (või peaks ütlema instinktid?) on paigast ära. Avastades, et ta mees ja laste isa on mõrvanud omaenda lihase poja, kui too ülivõimeid ilmutas, haaranud kaasa teise lapse ja põgenenud, on naise, kes seejärel meest jälitama asub, kandvaks motiiviks mehele kätte maksta, mitte teist last päästa. Seda teist ihkab ta ka, aga see ei ole tema primaarne motiiv. Peaks olema just vastupidi. Miks? See oleks loogilisem, rohkematele inimestele intuitiivselt mõistetav, teeks peategelasele kaasaelamise iseenesestmõistetavaks. Nii nagu praegu on, realiseerub pigem hälvikult-hälvikule stsenaarium.  
 
Miks mees üldse sedasi reageeris (naise vanemad panid ta lapsena sarnases situatsioonis lihtsalt lauta kinni ja ootasid, kuni vastav asjapulk ta ära viib, märksa arusaadavam käitumine) ja miks ta põgeneb? Miks naine sellise mehe üldse oma laste isaks valis? Ei seletata kuidagi muud moodi, kui et romaani meestegelased ongi valdavalt ohtlikud/pahatahtlikud loomad. Kui autor niiviisi maailma näebki, siis ei ole muidugi mõtet temaga vaielda, see rong on läinud.  
 
Tegevuse kolme tegelase (ei hakka lugemismõnu ära rikkuma, välja lobisedes, kes need on) vahel jaotamine on ok, isegi nutikas; igasuguste - jällegi täiesti arbitraarsete - kivisööjate kaasamine ja tegevusega sisuliselt üldse mitte edenemine - romaani lõpuks ei ole naine oma mehe tabamisele üldse mitte lähemale jõudnud -  küll mitte. Oma maailma detailide kallal nikerdamises on autor ülipüüdlik - romaan kubiseb uudis- ja eksitussõnadest (kui keegi sööb mingit vilja, mida ta õunaks nimetab, on tegu pigem millegi porgandilaadsega). Aga lugeda võib ja mis saab kellelgi Hugo-laureaadi eestinduse vastu olla. Ega selliseid palju pole.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Pean Hargla loomingu kõige olulisemaks osaks tema kümneid jutustuse või lühiromaani mõõtu ulmetekste, millest suurem osa on ilmunud autorikogumikes, kuigi paras ports neist on ilmunud paberil Täheajas või mingis muus väljaandes ning pole autorikogudesse  kunagi jõudnudki.    
 
Viimane Hargla jutukogu "Suudlevad vampiirid" ilmus 7 aastat tagasi. Väidetavalt on seda tänaseks müüdud ca 2500 eksemplari, mis on ühe ulmejuttude kogu kohta eesti oludes täiesti fantastiline number. 2011. aastaga võrreldes on Hargla kirjanikukarjääris samas toimunud õige mitu olulist arengut - esiteks on temast oma keskaegsete kriminullide sarjaga saanud üks eesti edukaimaid kirjanikke üldse, teiseks on Harglast saanud ka küllalt hõivatud telestsenarist ning kolmandaks omaenda teoste kirjastaja.    
 
"Kolmevaimukivi" on nagu käskjalg, mis toob teate, et Hargla pole hoolimata kõigist muudest ahvatlustest ulmet unustanud ja see on hea uudis number üks. Sellest, et hirm, et ta on ulmekirjutamise päris hüljanud, päris alusetu polnud, annab tunnistust vahest see, et enamik kogumiku lugudest on dateeritud 2017. või 2018. aastaga. Teine hea uudis on, et "Kolmevaimukivi" on ka küllaltki tugev kogumik ning võib turvaliselt prognoosida, et 2019. aasta Stalkerid antoloogia/kogumiku ning eesti autori jutustuse/lühiromaani kategooriates on Harglale samahästi kui reserveeritud.    
 
Kogumiku kõige väljapaistvam tekst on science fantasy alamžanrisse kuuluv avalugu "Mirabilia saladus". Pisut andersonlik või isegi farmerlik tekst veidi tohmi peategelasega ja mitme twistiga on väga vilunud sule ja filigraanse žanriteadlikkusega kirja pandud. Hargla ei ole, võimalik, et viimased 17 aastat midagi samaväärset kirjutanud (ükski teine eesti ulmeautor ka ei ole).    
 
"Einsteini viimased sõnad" on üpris pöörane (mitte halvas mõttes) alternatiivajalugu, mis sisaldab tuntud inimesi (sh päris mitut eestlast) harjumatutes rollides ning mis "Kolmevaimukivi" kontekstis on umbes midagi taolist nagu "Tagasi tulevikku IV" oli Hargla 2006. aasta kogumiku "Roos ja lumekristall" kontekstis.    
 
Eelnevaga võrreldes kerglasem "Per homicidium ad astra" on kosmoselaeval aset leidev mõrvamüsteerium, mille tegelaskujude nimedes (tüpaažides vähem) võib ära tunda terve rea ulmefändomi tegelasi. Sama võtet on Hargla varasemalt kasutanud lühiromaanis "Jõgeva elavad surnud" ja lühijutus "Mõrv Reaktori toimetuses".    
 
Veel on tuumakamatest lugudest kogumikus filosoofilisi üldistusi ja paraku ka "ema on sul ..."-nalju sisaldav "Heliose teoreem", kus mitmekomponentne tehisintellekt jälgib inimühiskondade arengut planeedil ja püüab leida vastust küsimusele, kas enesehävituslik alge on inimese DNAsse sisse programmeeritud ning "Suvitusromaan", mis räägib meile turismitalus loomepuhkust veetvast kirjanikust, kes topib oma nina sinna, kuhu pole vaja, a la Gailiti Toomas Nipernaadi või Oskar Lutsu "Soo" peategelane Toomas Haava. See jutt ei sisalda tegelikult üldse ulmelist komponenti, aga vaba assotsiatsiooni korras heiastus  eluvõõra intellektuaali konfrontatsioonis teda arvult ja jõhkruselt ületavate maameestega mulle illustratsioon viimaste aastate antiintellektuaalsuse tõusule eesti ulmes. "Suvitusromaan" on kogumiku viimane lugu ning kuna teksti peategelane kirjutab järge "Mirabilia saladusele", on selle kõrvalefektiks kogumiku alguse ja otsa tervikuks sidumine.    
 
Eelmisel aastal pani Hargla kokku antoloogia "Eestid, mida ei olnud" - mille idee üksi väärib viit punkti, aga mitte see pole hetkel oluline - mis tõi eesti ulmepärandisse mitu väärt lugu. Ise kirjutas Hargla omakoostatud antoloogiasse Lehola Lembitu eduloo pealkirjaga "Clemens Fellinus, Rex Estonicum", mis aga jäi antoloogia konktekstis oma derivatiivsuse ning hapra narratiiviga, mida lõhkusid kroonikaväljavõtted, pigem keskpäraste lugude hulka ning ma ei viitsinud seda käesolevate kaante vahel üle lugeda. Samuti ei jätnud eriti sügavat muljet kogumiku kaks etnoõuduse žanrisse kuuluvat pala - antologias "Pikad varjud" ilmunud "Tammõküla viljakuivati" ja kogumiku nimilugu.    
 
Üldiselt tundub, et "Kolmevaimukivi" on umbes samal tasemel kui 12 aasta tagune "Roos ja lumekristall", mida peangi Hargla kõige tugevamaks autorikoguks. Ning kui vahepeal ilmunud "Suudlevad vampiirid" kippus jätma pigem väsinud muljet, siis "Kolmevaimukivis" on värskus tagasi. Seda on rõõm tõdeda.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Lisaks fraasile "rääkima Moskva" on tekstis veel valesti kirjutatud kosmoselaeva nimi, mis eesti transkriptsioonis ja traditsioonis on Sojuz. See selleks. Jutt ise on üldiselt täitsa loetav, aga  selle taguots jääb õhku rippuma, nii et ei saagi aru, kas autori ainsaks eesmärgiks oligi presenteerida suhtkoht esoteerilist ideenatukest, et päikesesüsteemis on peale meie veel mõistuslik elu ja et see ongi põhjus, miks me oma kosmosereisidega kuhugi jõudnud pole. See võiks olla tegelikult taust, mille taustal hargneb kellegi/millegi lugu, aga mitte lugu ise.
 
Ka siis, kui autori taotluseks oligi maalida selline suurte sündmuste peegeldus rohujuure tasandilt, oleks lugu pidanud jõudma tagasi lapspeategelase juurde ja näitama tema reaktsiooni toimunule. Huvitavad (ja soovitavalt eripalgelised) oleks võinud olla ka vanavanemate reaktsioonid, aga kõige tähtsam tegelane selles jutus on Kaido, kelle silmade läbi me maailma ju näemegi. Oleks võinud saata ta kasvõi maja taha oma mängukosmodroomi segi peksma, ilmselt mõtleks kirjutamisega tegelev inimene sellest midagi märksa originaalsemat kerge vaevaga välja. Midagigi. Praegu lõpeb lugu lihtsalt jahmunud vaikusega.
 
Ning lõpumärkus eksitab natuke, nagu oleks see kosmonautide kolmik päriselt Marsile suundunud või nagu oleks Komarov päriselt kuul käinud. Selle, et need kokku neli kosmonauti said meie reaalsuses kosmoses surma, oleks lihtsalt võinud ilma mingi märkuseta lugejatele avastada jätta.
 
P.S. Tõenäoliselt oleks taolises situatsioonis, kus laps on siiras vaimustuses nõukogude kosmonautide poolt kohe-kohe kordasaadetavast kangelasteost, ilmnenud ka mingi mahedamat sorti nõukogudevastasuse väljendus vähemalt ühelt vanavanematest.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Alustuseks tsiteerin Priit Hõbemägi: "Sõna “sotsiaalporno” tuli Eestisse Soomest, kus seda hakati kasutama teatud sorti dokumentaalfilmide kohta. Nii tähistati seal ajakirjanduslikke lugusid, mis inimlikke kannatusi detailselt kirjeldades suurendasid vaatajate hulka või väljaande läbimüüki [---] sotsiaalporno dokumentaalides näidati kerjuseid, kodutuid, tõrjutuid, vaeseid, totakaid ja haigeid. Hiljem liideti neile veel narkomaanid, sugupoolevahetajad, igasugused erinejad, mõrtsukad, bioloogiliste sugulaste otsijad, hüljatud, loomapiinajad, ellujääjad, tülitsejad ja abielurikkujad."
 
Teisalt on väidetud (Marek Kahro), et "tegemist [on] pitseriga, mille nõrganärvilised kriitikud löövad populaarseks osutuvate telesaadete taha. Piisab vaid, kui ekraanile lastakse mõni poolhambutu külajoodik või õnnetu saatusega üksikema ning juba näevad valvepuritaanid selles solvangut korralike lauakommetega inimestele" ja et "ei saa öelda, et sotsiaalpornost puuduks hariv osa. Nii mõnigi lugu toob vaataja maa peale ning tekitab janu õigluse järele."
 
Mis sunnib kedagi täitma terveid lehekülgi räiguste detailsete kirjeldustega? Hõbemägi järgi on sotsiaalporno eesmärk pakkuda "närvikõdi, emotsioone ja erutust õnnetute ja elus hätta sattunud inimeste viletsuse, häbi ja hädade üksikasjaliku kirjeldamise läbi".
 
Nii et kui tekib küsimusi nagu miks on peategelase maika soustiplekiline, miks elab ta korteripugerikus ja ühes majas araablasest narkoärikaga, miks kutsub ta oma diginaist "neetud libuks", miks on järjekordses väikeses ja räämas korteris, kuhu ta läheb, räpased kardinad, miks pühib ta jumal teab mis lögaga kokku saanud terariista sellesse räpasesse kardinasse, miks tegelased suhtlevad omavahel agressiivselt ja empaatiata, siis on vastus ilmselt eelnenud tsitaatides kirjas.
 
Kui mind seada valiku ette, kas olla antud situatsioonis see nõrganärviline kriitik ja valvepuritaan, siis pigem jah, sest kindlasti läheks mulle rohkem korda tegelased, kes endast ja end ümbritsevast rohkem hooliksid, kui jutu lehekülgedel autori tahtel materialiseerunud minategelane, Rean, Mülgas ja viimase tüdruksõber. Ning kindlasti ei pühendaks ma sellele aspektile sedavõrd palju arvustuseruumi kui sotsiaalpornosse kaldumine poleks austatud autori soolotekstides väga sagedane.
 
Lugu kubiseb raskesti jälgitavast tehnomulast (mida on võimalik läbi töötada ja mille käigus selgub, et see pole juhuslik sõnadevalim, vaid ikka läbi mõeldud, aga seesama läbitöötamise vajadus teeb lugemisest töö) ning muidugi on tekst tervikuna ka üsna lohakalt kokku visatud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Kõrgeima hinde pälvib teos eeskätt ambitsioonikuse eest. Ei mäletagi, et mõni eesti autor oleks nii metoodiliselt ette võtnud ajasreisimise (ja sellega kaasnevate kõrvalefektide, antud juhul siis alternatiivse ajaloo) teema. On väga tähelepanuväärne, et see autoril tegelikult ka õnnestunud on. Lisaväärtuseks on romaani sündmustiku pärisajaloo konteksti panemine läbi reaalselt elanud isikute tegelastekskirjutamise kaudu. Samuti on romaan paras ninanips neile eesti ulmeautoritele, kes kirjutavad teosest teosesse ühte sedasama ammu kõiki äratüüdanud rudimentaalselt ulmelist (halvemal juhul autorist endast kõnelevat) lugu. Et saab ka elegantsemalt ja intellektuaalsemalt. Raamatu eestikeelsesse versiooni lisandunud tulevikuliin teeb raamatu veel ulmelisemaks, aga lõhub mõnevõrra algse romaani selgemat struktuuri.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Selle romaani lugemine toimus justkui kolmes järgus. Esimesed 40 lehekülge läksid kui lepse reega. Triinu Merese tekstidega seostub mul teatud raskepärasus, kangutamine; see romaan läks aga kähku käima ja tundus stiililt kergem ja loetavam. Teatud iseärasustega küll, nt esiotsa tundus igas lauses keskmiselt üks omadussõna liiast olevat.
 
Järgmisel 40l leheküljel olukord muutus. Peategelase sekeldamine kurjategijate perekonnaga tundus üpris võlts ja ebaautentne. Nii kurjategijad kui Gert Omara operatiivtöötajana olid selles situatsioonis rohkem nagu lapsed, kes pätti ja võmmi mängivad. Ja kuidagi ei olnud abiks püüdlik puueesti ja inglise keele segu pättide suus - väga küsitav võte autori poolt teatud ühiskonnakihi inimeste karakteriseerimiseks.
 
Ülejäänu läks juba sellest punktist sujuvalt paremaks. Maailmaga oli päris korralikult vaeva nähtud ning see, kuidas too järk-järgult lugeja ees avanes, mulle ka sobis. Kui üldse "Lihtsaid valikuid" millegagi käepärasega võrrelda, siis võib-olla Bujoldiga - kosmos, planeedid, sünnipäraga ja sünnipäratud tegelased, sisemine ilu ja  traagika.
 
Üldiselt on Triinu Merese loomingus üks pidev teema, mis ta enamikest tekstidest ühes või teises variatsioonis läbi käib. Seisneb see selles, et ehkki tema tegelane on mõeldud/palgatud/sündinud mingit rolli täitma, hakkab ta provotseerimatult tegelema hoopis millegi sellisega, mis pähe tuleb ja milleks tal üldse mingeid volitusi pole. Lähtudes kehakeemiast, emotsioonipahvakust, intuitsioonist vmt; kindlasti mitte tööandja, lähedaste või ühiskonna huvidest. Nii on ka selles raamatus kogu see jampsimine endise kallima tulevase lapsega võrdlemisi irratsionaalne.
 
Lisaks on kõigis Merese tekstides minu meelest rohkem autorit kui kirjandusteosele üldiselt kohane. Autori võimetus oma tegelastest distantseeruda teeb tast, mida aeg edasi, aina vähem üllatamisvõimelise autori, sest on juba jupp aega olnud aru saada, et ta kirjutab vaid ühte ja sedasama lugu. Endast.
Aga üldiselt on tegu täiesti tähelepanuväärse romaani ja tugeva ning õigustatud pretendendiga tänavuaastasele Stalkerile.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Eelarvustajatest kaldun nõustuma Katariina Roosipuuga. 1997. aasta romaanivõistluse III koha laureaat ja "eesti ulme kümnendi teos" on isegi rohkem kui korralikul tasemel kirja pandud suurejooneliselt veniv esoteeriline targutus, mille vahest suurim probleem on selle absoluutselt eemaletõukav peategelane.  
 
Tollest mehest nimega Markus (jajah, tal on sama eesnimi, mis autoril), kes veedab aega mingis meditsiiniasutuses oleskledes, teame romaani 300ndaks leheküljeks enam-vähem kolme asja -  ta on arsti õppinud (mulle öeldi, et just nii tuleks nimetada seda, kui meditsiinitudengil on õpingud mingis faasis pooleli jäänud), ta on olnud noorena agar seelikukütt ning ta ei taha elada. Kuidas on võimalik minategelasega romaanis nii palju lehekülgi kirjutada ja selle nii juures vähe infot tegelase kohta välja anda, on üldse omaette kunsttükk.  
 
Konkreetses asutuses on Markus selleks, et ta kätt enda külge ei paneks; lisaks käib teda seal külastamas ja igapäevaste seksiseanssidega ravimas (vmt) tema kasuõde Lena. Veel on oluline maja keldrikorrusel inimestega enamasti viimaste surmaga lõppevaid teaduslikke eksperimente korraldav kuri geenius nimega Diana. Teadlasepreilil on laboritäis masinaid, mis inimeste ajutegevust mõjutavad ja katseloomadest elumahlad välja imevad. Kuna Markus ühel oma harvadest aktiivsushetkedest topib oma nina sinna kuhu pole vaja, pälvib ta sellega Diana tähelepanu ning  sattumise kurja teadlase teadustöö järjekordseks katseloomaks.  
 
Ühest küljest on romaanis maamärke kirjutamise kaasajast - tehnoloogiline tase, viited pornoajakirjadele, sportautod kui staatusesümbolid jmt. Teisalt on romaani tegevuskohta väga raske kuhugi meile tuntud maailma paigutada. Mainitakse Venemaad, USAd, mõningaid Euroopa riike, kuid Eestit nende hulgas ei ole ning pole ka mistahes muid viiteid Eestile. Õigupoolest ei saagi olla, sest Markuse vanaisa oli, niipalju kui mina aru saan, sisuliselt mõisahärra. ENSVs ei saanud sellist staatust endale keegi arusaadavalt lubada. Kõige selle tõttu kaldusin tegelasi ühes nende rahvusvaheliste nimedega kuhugi Skandinaaviamaale paigutama, ent ka see teooria ei päde, sest teose teises pooles viivad kaks naistegelast Markuse endaga koos automatkale, mis päädib Norra põhjaosas ning on väga hästi aru saada, et nii Rootsi kui Norra on asjaosalistele võõrriigid. Aga jumal temaga, s.o romaani aegruumiga. 
 
Autoretk ja sellel toimuv ongi romaani kõige tegevusrohkem osa, meenutades oma intensiivsuselt kohati veidi Matt Barkeri "Leegitsevat täiskuud". Seda lõbu pole siiski kuigi kauaks, sest ükski retk ei kesta igavesti ning peatselt jõutakse reisi sihtkohta, ehk ameeriklaste hallatavasse sõjaväebaasi, mis asub mütoloogiliselt tähendusrikka mäe lähistel. Edasi pöörab romaan kastanjeedatsemiseks, mille elemente võis muidugi täheldada juba varemgi.  
 
Mul oli lugemise käigus, eriti esimeses pooles suur kiusatus raamat üldse pooleli jätta, sest nt esimesed 100 lk ei juhtu absoluutselt mitte midagi ning justkui aegluubis toimuvad sündmused ka enamuses ülejäänud teosest. Haaravuse koha pealt pole üldse mitte abiks ka see, et Markus on suuresti vegetatiivne olend, kelles pole inimlikke tundeid, kes on romaani naistegelaste lükata-tõmmata ning kelle  põhielemendiks on raimondkaugverlik targutamine. Seda nii sisemonoloogis kui dialoogis teiste romaani tegelastega.  
 
Ning selle, et viimanegi sümpaatiakribal romaani kangelase vastu kaoks, garanteerib viide sellele, et kunagine väidetavalt edukas seelikukütt oli pigem stalker ja vägistaja: "Tõsiasi, et praegu, keset ööd, oli tema hotellitoa uks ilmselt lukus, ei teinud mind kuigi õnnetuks - omal ajal olin ma meie ülikooli ühikates ringi laaberdades ja tüdrukuid otsides naisterahvaste sellise sõjakavalusega korduvalt kokku puutunud. Lukud ei olnud midagi ületamatut /.../ omal ajal olin ma avastanud, et selline öine sissemurdmine võis imelikul kombel vahel äärmiselt edukas olla. Unest üles aetud naistel ei olnud selle vastu sageli mitte midagi - ei tea, kas kõlas nende geneetilises mälus mingi teadmine ammumöödunud aegadest, kus meesterahvad just niimoodi, salajas, keset kuuvalgust ja salapäraseid varje oma vallutusretkedel käisidki, või siis ei tulnud tüdrukutel lihtsalt keset ööd nende igatsugu vabandused ja ettekäänded kohe meelde."
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ulmevaldkonnas on teoseid, millest inspireerituna olen kasutusele võtnud termini arbitraarulme. Arbitraarne siis selles tähenduses, et suvaline, meelevaldne. Kui arbitraarulmet viljeleval autoril on vaja teoses mingit pööret, lahendust, põhjendust jne siis leiutab ta selle käigupealt, pööramata vähimatki tähelepanu sellele, kas uus element on mingitpidi loogiline, seotud eelneva sündmustiku, teose üldise dünaamika või sellega, mida me üldiselt maailma toimimise mehhanismidest teame. Sisuliselt, kui üldse, on ratsukäik  põhjendatud vaid selle üldise sõnumiga, mida autor meile edastada tahab. Üks mõte viib teiseni, leheküljed täituvad ja lõpuks polegi päris selge, mis see nüüd välja kukkus - ilukirjanduslik või esoteeriline teos, monograafia või pühakiri.
 
Umbes nii on lood ka Simaki "Jumalate valikuga", mille kohta olen ka mina kuulnud, et tegu on autori hilisema loomeperioodi ühe tugevama teosega. Eks ta ole. Teosest saame teada, et suurem osa maa inimestest on järsku kuhugi ära kadunud, maha on jäänud vaid käputäis, peale selle veel robotid. Roboteid pole nii väheste inimeste teenindamiseks sellises koguses vaja, seega otsivad nad endale ise tegevust ja vuravad katkematult ringi; akud neil ei tühjene ega ole ka muid rikkeid, sest neid ei ole.
 
Selle käputäie inimestega on jälle nii, et esiteks hülgavad nad masinad, sest ei oska neid parandada ja üleüldse on loodusega harmooniliselt kokkuelamine palju üllam. Selle tagajärjel kaovad neil ära kõik haigused, ühtlasi kasvab eluiga kümnetes kordades. Need, kes on (USAs) suguliini pidi indiaanlased, pöörduvad tagasi esivanemate elustiili juurde, s.t et hülgavad ka robotid ning on selle võrra veel õilsamad. Suurem osa mahajäänutest avastavad eneses teleporteerumise võime (seda, kuidas nad teleporteerudes miskile võõrale planeedile jõudes seal end näiteks keset ookeani või vulkaani südamest ei avasta või kuidas nad üleüldse välistavad teleporteerumise eluks kõlbmatule planeedile, me muidugi teada ei saa, aga ilmselt polegi vaja) ja andekamad neist hulguvadki mööda ilmaruumi aastasadade kaupa ringi, söögi- ja ülalpidamise muret ei paista neil igatahes olevat. Et asi mahajäänute jaoks kurb poleks, siis on mõni neist varustatud telepaatiavõimega, mis võimaldab neil rõõmsat sidepidamist kõigi teeleläinutega.
 
Võib täitsa olla, et vanemas eas, kui tervis pole enam see, mis enne ning kõik see värk, mis maailmas toimub, tundub juba suuresti arusaamatu saginana, tulebki peale igatsus mineviku ja lapsepõlve järele, kus kõik oli lihtsam, õigem ja rohelisem. Lisaks tahaks puhtalt elukogemuse pealt öelda välja olulisi asju. Noh, et tegelikult oleme me kõik täiesti valesti teinud, alates esimesest tööriistast. Umbes selles võtmes tulebki vist "Jumalate valikut" interpreteerida.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

No ja see on pala, mille juures tuli meelde kohe eelmise jutuvõistluse võidutöö "Meister ja õpipoiss". Käesoleva loo meister lüüakse küll loo algusjärgus kohe maha, aga õpipoisil on seda enam käed tööd täis.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Mul on tunne, et kui võtta selle loo kõrvale kuue aasta tagusel ulmejutuvõistlusel viiendaks jäänud Ülle Lätte pala ja hakata neid kahte juttu lõik-lõigult paralleelselt lugema, siis oleks tekstide sarnasus stiililt, tegelaste koosseisult, miljöölt ja loo dünaamikas veel näkkukarjuvam, kui praegu pelga lugemismälestuse põhjal paistab. Mitte et ma tahaks autorit plagieerimises süüdistada, aga originaalsusepunkt läheb hinde panemisel küll maha. Tegelikult peaks teise veel võtma, aga olgu.
Täiendus: Varsti peale esialgse arvustuse kirjutamist selgus, et "Meie külas nähti imet" ongi järg "Udriku küla naistele" ning kaugeltki mitte ainus järg, mis juba kirjutatud või töös on. Ega see teadmine nüüd originaalsusepunkte juurde/tagasi ei anna muidugi. Ühesõnaga, kui eesmärgiks oli "samasse maailma" midagi analoogilist kirjutada, siis jah, see kahtlemata õnnestus, aga see on suuresti ka kõik.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Kui kellelegi jäi arusaamatuks, miks loo peategelane Shelli iga kord erinevasse reaalsusesse paiskub, kui huultele läiget paneb, siis ammendav vastus on tekstis täitsa olemas - "ilmselt mingi katalüsaator, mis tungib multiversumi interferentsi ja see diferentseerib superpositsioonide paralleelsuse". Nali naljaks, ent üldiselt sobiks lugu paremini  klantsajakirja (need on vist enamasti ka naistele suunatud) tolle lugejaskonna müstikasoont stimuleerima, üldise loetavuse eest tuleb 3+ ära.
Teksti loeti eesti keeles
1.2018
Andri Riid

Ega ma ei tea, kuidas see lugu oma alguse ja kuju sai, aga täiesti võimalik, et seda kirjutati mõnes etapis n.ö vanvogtilikul meetodil, s.o mõne nihkes loogikaga unenäo baasil, nihkes nagu unenäod ikka kipuvad olema. Nii võib välja tulla täielik jama, aga võib välja tulla midagi hoopis teistpoolselt iseäralikku, nagu seda on Kalmsteni jutu tegevuspaigaks olev määndunud linn, kus pidevalt sajab, ühes veega ka kahjulikke ühendeid ning igal pool, ka inimeste organismis, ajavad oma niidistikku laiali erinevad, kasulikud ja kahjulikud seeneliigid.
 
Sellel taustal ajab loo peategelane teda poissmehekorteris aeg-ajalt külastava ja endast mitte rääkiva noore naise jälgi; naise, kes on tema jaoks ilmselgelt liiga hea.  
 
Kui sama antoloogia kaante vahel, kus see jutt (esma)ilmus, juba on üks pätiperekonna lugu, siis "Raske vihma" kangelane, hoolimata sellest, et ta midagi kuritegelikku neil lehekülgedel otseselt korda ei saadagi, mõjub märksa autentsemalt ja ähvardavamalt kuritegelikuna kui Maniakkide Tänava kujutatud perekonna liikmed kokku ja viiega korrutatuna.  
 
Viimati, kui mind mõni Ulmeühingu ja Fantaasia jutuvõistluse lugu tõsiselt ja positiivselt üllatas, oli selleks eelmainitud Maniakkide Tänava "Ajudega töötajad". "Raske vihm" on isegi veel parem.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

See jaburalt pika pealkirjaga (ja kuidas puutuvad asjasse plastaknad, võiks küsida, ilmselt on ka viide näitusele, nii pealkirjas kui tekstis, tegelikult liigne) jutt on alamžanrist, mida eesti ulmes esindavad eelkäijatena nt Andre Trinity "Tervitused Alcypast" ja Osvald Soobli "Aahe oma", mida mina nimetaksin naiivulmeks. S.t maailm, mida kujutatakse, on veidi absurdne, nihestatud, ilmselgelt jätkusuutmatu, aga lugu lugema asudes anname me vaikimisi allkirja, et nõustume autori poolt kehtestatud eelduste, tingimuste ja reeglitega. Ja kui lavakujundus kõrvale jätta, siis põhimõtteliselt loeme lugu ühest taolisest inimesest, kes võtab riski ja toob ohvri selleks, et ühiskond edasi liikuda saaks.
Jutt flirdib tearoosvaldliku fraseeringu ("Miks. On. Seinad. Rohelised.???") ja lauseehitusega, mille otstarbekuses võib kahelda ja mis ei tee lugemist iseenesest kuidagi kergemaks, aga ilmselt on tegu Triinu Merese viimase nelja aasta parima looga. Vähemalt minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles