(romaan aastast 1969)
eesti keeles: «Needuste Allee»
Tallinn «Katherine» 1992
Romaanist õhkub sellist toredat toorest jõudu, see ongi oluline. Meeleolu annab juba algus: koniga kajakale, kajakas kääksatab... Kellele see ei meeldi, see võiks mitte edasi lugeda... see raamat pole temasuguse jaoks.
Tegelikult hindan ma tohutult raamatuit, millised suudavad väljuda intellektuaalsuse elavandiluutornist – «Needuste Allee» suutis. Seda lugesid kõik.. isegi tegelased, kes tavaliselt raamatu poole ei vaatagi. Samasugust buumi tekitas (ulmekatest) vist ainult Simaki «Härjapõlvlasete kaitseala».
Seda jänkide filmi vältige – saast! Kogu romaani toorus ja jõhkrus on seal asendatud happy endliku seebiga. Eriefektid on kaltsunukkude tasemel, ainuke krõbe koht on tirtsuparv. Ning filmi lõpuks jõutakse kohta, kus käib endisaegne elu edasi kogu oma lolluses ja nüriduses. Hell Tannerist on tehtud Knight Rideri kloon! Häbi!
Aga lugege, kurat võtaks, seda romaani!
Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.
Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.
Rohkem päikest!
Juba esimene lk vaatab vastu depressiiv-apokalüptiline meeleolu, mis loo arenedes veelgi süveneb. Paljutõotav algus igatahes...
Kahjuks on tegevus edasi antud kõrvaltvaataja pilgu läbi, nii et peategelase mõtisklusi ja siseheitlusi otseselt kirja pandud ei ole (v.a. paar pikka ja veidrat mõttelist monoloogi, mis ei olnud samuti mina-vormis). Ka on kogu tekst suhteliselt lakooniline - vähemalt dialoogid.
Raamatu lõpuosa pöördus ikka eriti sürreaalseks (või filosoofiliseks?) võrreldes algusega. Lõpp jättiski mulle parema mulje ja kulges ka lugemisel kiiremini.
Millegi eriti originaalsega pole aga Z. sedapuhku lagedale tulnud. Hiidämblikud ja muud taolised monstrumid ikka ei pane just vaimustusest hõiskama küll. Õnneks on teoses vähemalt toredad nimed, nagu Hell ja Peabody.
Vigadest: Sellises kivitormis, mida raamatus kirjeldatakse ei jääks ükski organism - mis ei ole just soomusega kaetud - ellu. Ka need karvased ja sulelised mutandid seal kõrbes.
Silma jäi ka 3 trükiviga: lk 41, 63, 91.
Kokkuvõtteks: Raamat kipub vägisi trügima sopakate klassi, mis iseenesest ei ole ju niiväga halb. Oli ju tegemist suhteliselt normaalse vahepalaga surmtõsistele tellistele. Püsivaid väärtusi raamatul aga ei ole, nii et minul liigitub ta loe-naudi-unusta rühma. Ühesõnaga ei kahetse, et lugesin.
No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.
Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.
Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.
Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.
Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.
Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.
Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.
Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.
Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.