Kasutajainfo

Roger Zelazny

13.05.1937-14.06.1995

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Roger Zelazny ·

Damnation Alley

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Needuste Allee»
Tallinn «Katherine» 1992

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
22
26
14
5
4
Keskmine hinne
3.803
Arvustused (71)

Raamat, mis käsitleb ühiskonna heidiku päästeretke tuumasõjajärgsel planeedil maa, ei jätnud märkimisväärset muljet.Esiteks pole ta veenev. Teiseks mõjub ta kui keskmiselt lolli ulmefilmi käsikiri. Kolmandaks jääb ta Zelazny muu loomingu taustal iseäranis abituks.
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust päris huvitav. Eesti keeles küll selliseid palju pole. Kindlasti on ingl. k. ulmekirjandus neid täis, aga mulle oli selline pea esimene ja üsnagi nauditav. OK, see ravimi viimine ja surev linn polnud eriti tasemel, aga teekond küll. Ja seal kuulsin ka esimest korda Põrguinglitest ja nende traditsioonidest.
Teksti loeti eesti keeles

Kaunis mõtetu on alustada Zelazny tutvustamist mingi maa lugejaskonnale selle üllitisega. Aga eestlastega just nii tehti. Ja tänu sellele peavad väga paljud lugejad autorit mingiks trashivennaks, mida Zelazny aga mitte pole. Raamatul sügavam väljamõtlemist vääriv kontseptsioon õigupoolest puudub. Tuumasõjajärgsest maailmast on tõesti paksemaid ja kunstiküpsemaid teoseid loodud. Selles osas tuleb tõlkijaga nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Sellel autoril on palju keerukama stooriga lugusid. Tuntud on ta ju oma nn. muinasjutt-fantastika poolest, mida eesti keeles saada pole (vist?). Eesti keelne "Põrgu Allee" nime all ilmund üllitis on haarav oma tempoga. Eestis on sihukesi jutte väga vähe olnud, seega on sellise stiiliga action ulme igati teretulnud. Maailma mastaapides on sellist teemat ohjeldamatult ekspluateeritud. Ameeriklased oskaksid sellest hea märulifilmi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Tugev teos! Pole siin mingit mõttetut intellektuaalset põdemist – kõik selge ja konkreetne. Oluline pole siin see, miks Hell Tanner sõidab, oluline on sõit (ride) ise. Tee, kui selline!

Romaanist õhkub sellist toredat toorest jõudu, see ongi oluline. Meeleolu annab juba algus: koniga kajakale, kajakas kääksatab... Kellele see ei meeldi, see võiks mitte edasi lugeda... see raamat pole temasuguse jaoks.

Tegelikult hindan ma tohutult raamatuit, millised suudavad väljuda intellektuaalsuse elavandiluutornist – «Needuste Allee» suutis. Seda lugesid kõik.. isegi tegelased, kes tavaliselt raamatu poole ei vaatagi. Samasugust buumi tekitas (ulmekatest) vist ainult Simaki «Härjapõlvlasete kaitseala».

Seda jänkide filmi vältige – saast! Kogu romaani toorus ja jõhkrus on seal asendatud happy endliku seebiga. Eriefektid on kaltsunukkude tasemel, ainuke krõbe koht on tirtsuparv. Ning filmi lõpuks jõutakse kohta, kus käib endisaegne elu edasi kogu oma lolluses ja nüriduses. Hell Tannerist on tehtud Knight Rideri kloon! Häbi!

Aga lugege, kurat võtaks, seda romaani!

Teksti loeti eesti keeles

Vahel saab ka tõepoolest ka kõige intellektuaalsemal ja põhjalikumal lugejal filosoofiaga serveeritud filosoofiast isu täis ja siis tahaks ka muud lugeda. Eriti teretulnud ongi selle koha peal selline action ja macholikkus nagu käesolevas teoses. Tõesti mõnus ja eriti just värskendav. Ise lugesin seda vahelduseks, kui LotR-i enam ei jaksanud - hea sai.
PS Muuseas, see raamat on vist saanud kõige rohkem seinast seina arvustusi siin baasis :-)
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata sellele, et teoses on tähelepanu pööratud rohkem actionile, on antud raamat siiski väga hea. Teos on hoogne, mis ongi selliste teoste puhul oluline. Olen ise seda lugenud mitu korda ja võin siiamaani öelda, et tegu on omas laadis (action) ühe parema ulmeraamatuga. Midagi erilist mind küll seda lugedes häirima ei hakanud. Plusspunktid konkreetsuse eest. Võrreldes mitmete teiste pikaksvenitatud raamatutega on hea lugeda ja igav ei hakka. Samas võib arvata et kõigile ei meeldi just sellepärast, et puudub sügavam mõte. Kuid olen ikkagi arvamusel, et ta on tunduvalt etem kui mõned sügavamõttelised jutukesed/heietused. Paras tükk kuhugi vahele lugeda puht lõõgastuseks. No ja kui järele mõelda, siis on seda vist isegi miskid bändimehed lugeda viitsinud ("Hell Tanner").
Teksti loeti eesti keeles

Otsekoheselt karm action-ulme, teemaks maailmalõpp ja globaalne katastroof. Kunagi Vene-aja lõpul pani keegi Pärnus Mai rajoonis üles piraat TV-saatja, millega siis levitas satikanaleid. Sealt sai seda filmina nähtud -- meelde on jäänud ähmased katked mingitest maotaolistest sõidukitest kõrbes... selline nostalgia-värk. Filmi tõttu sai ka raamatut veidike suurema huviga loetud. Siiski pettumus -- sisu on nigel, jääb puudu niiöelda "teooriast".
Teksti loeti eesti keeles

"Jesli rodina v opastnosti, znatsit - vsem iti na front!", tuli mul tahtmine seda raamatut lugedes suure vene bardi laulu möirata. Ausalt. Nõnda siis päästab "blatnoi po amerikanski" maailma. Süzhee, mida olen teisteski RZ lugudes kohanud. Ega rohkem kõnealuse loo kohta midagi öelda polegi. Kuna ma eriti ei usu, et nimetatud kategooria inimesed kedagi või midagi (peale oma naha) oleks võimelised päästma, saab lugu mult halastamatu "ühe". Butafooria ja hea dünaamika venitavad selle siiski "kaheks".
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi, nagu eelpool öeldud, ei ole tegemist mingi sügavmõttelise teosega (või vähemalt on kõik sügavmõttelisust meenutavad tekstiosad välja roogitud), on tegemist siiski hea ja hoogse actioniga, mida lõõgastuseks on suurepärane lugeda. Sihuke Põrguinglite maailm, "üllas" linnade päästmise missioon jms köidaks ilmselt küll mitte-nii-väga-nõudlikke ulmelugejaid (ise ma ennast sinna gruppi kuuluvaks ei pea). Hea.
Teksti loeti eesti keeles

Loos on hoogu ja põnevust ja oli ulmepõuasel ilmumisajal eriti mõnus lugeda. Tagantjärgi ja enamlugenuna võiks ju iriseda, et paljud RZ romaanid on sügavamad; Hell Tanneri muutumine ühiskonnateadlikuks on lausa võlutrikk jne. Teisalt: romaani mõju filmikunstile (Mad Max) ja edasistele sellealastele lugudele lausa dikteerib puhta viie.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat seostub mulle millegipärast raamatutega "Põrgukoerad" ja "Trifiidide päev". Midagi sarnast jookseb neist kõigist läbi. Kindlasti mitte tema parim teos, kaugel sellest. Kui aga aega üle, võib ju kätte võtta, ega ta siis nii halb ka ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kas siin "saast" tohib kirjutada? Jah? Siis on see raamat saast. Zelazny oskab ümberkäia trükimasinaga aga mitte oma peaga, vähemalt selle "teose" puhul. Täielikult igav ja sisutühi mõtetus. Lugesin läbi lihtsalt seetõttu et olin reisil ja muud kaasas ei olnud.Ei soovita sõbrale iialgi. Ma juba olen selline põhimõtteline põikpea, et enam Zelaznyt kätte ei võta!
Teksti loeti eesti keeles

No problemo! Mõnus ajaviitekas, lollikindel ja ajuvaba. Sobib eriti siis kui pea väsinud ja midagi suuremat-raskemat lugeda ei viitsi. Formaat on sellise "taskuka" jaoks lausa ideaalne. Niiet jalaga intelektuaalsusele ja rafineeritusele, jalaga ka loogikale (mida raamatus kohati napib): "Needuste Allee" on oma viie ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Vähem ei tahaks sugugi punkte panna, ehkki ise olen nii kõrgest hinnangust üllatunud. No ei meeldi mulle sellised jutud, kus pisut patune peategelane (A-Rühm?) mingit tähtsat asja läheb ajama ja teel ilmutab ülisuurt vaprust ja tapab kõik pahad ja nii edasi. Lugedes mõtlesin kahjurõõmuga, et kui ta ükskord kohale peaks jõudma, on kõik jõudnud niikuinii juba ära surra... aga nagu ütleb vanasõna- lõpp kvaliteetne, kõik kvaliteetne. Ah et miks ikkagi viis? Sest joyride ise oli tõesti lahe ja need õudsed elukad olid nii armsad!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, minu meelest on ta omal kombel samal tasemel, kui "Lord of Light".Ega ma muiduvist seda raamatut ei hindakski, aga vihale ajabmadal "intellektuaalide" kriitika.Arvestades peategelase iseloomu, on seeraamat just õiges stiilis kirjutatud, kellele see ei meeldi, lugegu entsüklopeediat, seal on "sügavaid mõtteid" küll. Muide, ka mina olen seda teost reisil lugenud ja loeksin teinegikord,kui midagi uut kätte ei sattuks.
Teksti loeti eesti keeles

Hinded nagu "7 vapras", st. ühed ja viied. Mulle üldiselt meeldis, aga mingiks eriliseks teoseks ma seda raamatukest ei lahterda ja samas saastast on siiski asi kaugel. Tugev "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Bostoni saatus antakse inimese kätte keda me enamasti nimetame saastaks. Ja ainult tänu sellele, et tema teab teed ning oskab sõita paremini kui keegi teine. Halvad omadused jäid alla tema oskustele. Selliseid jutukesi on Ameerika kirjanduse varamus lõputult palju. Kui aus olla on see raamat täielikult kirjutatud selleks,et müüa. Anna rahvale seda, mida ta tahab ja sinu taskud täituvad. Aga üldiselt on see täitsa loetav. Kirjutatud lihtsalt, et ühelgi tavalisel ameeriklasel ei tekiks arusaamatuse tunnet.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu esmalugemisest on möödas 7 aastat ja nagu esimesel korral, lugesin ta ka teisel korral ühe hooga läbi. Võimas! Sellest võib nii ja tesiti arvata, iriseda selle üle, et tuumasõjajärgne maailm ei saa olla selline, nagu kirjeldatud, Tanneri isiksus ei saa käituda nii nagu kirjeldatud jne. Mis aga ei varjuta selle Tee ja Sõidu ürgset jõulist võlu.Nii et - mootorrattalt tugi alt, gaasi ja mürinal minema.
Teksti loeti eesti keeles

Järjrkordselt võtab Zelazny ette "paha" kangelase ja näitab tema võimeid teha midagi "suurt". Seekord on Zelazny väga sirgjooneline - kahjuks juba pärast paari lehekülge on lõpptulemus ette teada. Jääb järgi ainult protsessi jälgimine, aga see on kirjeldatud väga ilusti. Puhas action, päris kena vaheldus muudele pingutust nõudvatele Zelazny teostele.
Teksti loeti vene keeles

Teos, mis v6ttis mult tykiks ajaks Zelezny lugemise isu ära. Kuna see oli ka esimene Zelezny lugu, mida ma lugesin, siis tähemdab see seda, et arvasin väga tykk aega, et Zelezny on Hamiltoni veidi kahvatum väljaanne. Et ytlete, et Hell Tanner on vahva tegelane? Ega ei ole kyll, l6ppkokkuv6ttes on ta kaunikesti mage kuju, kes oma pahelisusele kuidagi kindlaks ei suuda jääda. No milleks peab kenast ja suht meeldivalt vastikust inimloomast pooleteisesaja lehekyljega peaaegu et superkangelase vormima. Tõsi ta ju on, et samanegi kangelane kajakaid konidega pillub, a mis siis sellest? Kas siis vooruslik inimene ei tohigi seda teha vä? Kui olin Zelezny`t rohkem lugend, siis arvasin, et viimati oli viga t6lkes ja kuna mul oli parajasti v6imalus "Alleed" originaalkeelsena kätta saada (ja mitte helligi nagu hetkel teha kah polnud) lugesin ta läbi. No ei saand parem. On palju paremaid raamatuid sarnase syzheega. Kes vihastas hakaku pori loopima.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mu meelest on peale action´i siin ka nn "intellektuaalset sügavust" parasjagu. Inimene valikusituatsioonis. Kas valida kiire ja kindel surm või kannatused ning ka enam-vähem kindel surm ühes väikese võimalusega kangelastegu teha. Kuhu minna, kui tagasiteed enam pole? Aga kui edasi enam ei saa? Miks Hell Tanner ikkagi selle tee mööda needuste alleed ette võttis? Miks ta poole pealt tagasi ei pöördunud? Peale selle veel on autor osanud huvitavalt asetada põrguinglite motiivi ulmelis-apokalüptilisse konteksti. Raamatut saab lugeda nii kiire sopakana (mida ei soovitaks) kui mitmekihilise analüüsina. Ka jõhkrust saab analüüsida.
Teksti loeti eesti keeles

hästi loetav ja lennukas teos, mis näitab zelazny mitmekülgsust - valguse isanda sügavusest ja mediteerimisest käesoleva raamatu suhteliselt sirgjoonelise actionini.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat. Hea, lihtne ja huvitav lugeda. See pole küll võib-olla just kes teab mis tippteos aga head ajaviidet pakub see siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Nah, ehk oleks ta inglise keeles veidi ahvatlevam lugemiskraam olnud, aga ei kipu seda eriti uskuma. Butafooria raskekahurid olid minu jaoks juba teose alguses a"ra tarvitatud, ja edasi kippus tsipa igavaks. Ja isikut Hell Tanner ei kippunud ma ka eriti omaseks pidama - mis vo~o~ras, see vo~o~ras. Aga yle keskmise loetav ta oli, haigutama ei ajanud,uuesti lugema ka eriti ei kutsunud... Njah, mu isiklik arvamus on, et oleks teos tsipa pikem olnud, oleks maailmast veidi rohkem teavet olnud jne... Aga oleks on paha poiss. Aga et teosel filmikunstile kujundust anda on tulnud, on kindel mis kindel. See on ka yx p”poþ hjus, miks raamat nelja sai - sellelaadilised filmid on tunduvalt nigelamad! Ja sellise yleyldise hallusemere keskel paistab teos silma. Poleks ta vaid esimene olnud... Huvitav, kusi oleks teda hinnanud na"iteks siis, kui ta oleks mulle sattunud pihku eelmisel aastal?
Teksti loeti eesti keeles

OK, Zelazni oskab kirjutada hästi. Amberi seeriast ja muudest asjadest ei räägi. Kuid isegi kõige parem kirjanik ei oska kirjutada nii, et see rahuldaks kõiki. Mõnele meeldib, mõnele mitte. IMHO oli raamat hea. Nagu Jyrka ütles, raamatus ei ole oluline mitte Hell Tanner, vaid pigem see tee mida ta läbib. Pole oluline kes ta oli ja mis temast pärast sai. Mees ja tema masin(ad).
Teksti loeti inglise keeles

"Needuste allee" on hea näide halvast raamatust. Kel mõistust, ei loe; kes oskab, ei tee järele. Enda kohta tuleb tõdeda, et oskustega on kõik korras, mõistust jagub aga täpselt niipalju, et siin ma nüüd olen ja arvustan.

Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.

Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.

Teksti loeti eesti keeles

Assa nuga kus siin on ikka antud yhe vaese väikese romaani pihta! Kummaline. Minul ta kyll mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud. Ei halbu ega paraku ka häid mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Üks kole ja must mees sõidab läbi veel koledama ja mustema maa ja üritab inimkonda päästa või umbes nii... Sellelt pinnalt oleks väga lihtne kirjutada kokku tõeline saast. Aga vat ei ole saast. Kõrgeimast kehvema hinde saab sellepärast, et elus on koledaid karvaseid mehi isegi liiga palju, raamatutes nad võiksid siiski väheke sümpaatsemad olla...
Teksti loeti eesti keeles

Ega`s midagi, kõlbab lugeda küll. Esimest korda sattus see raamat mulle kätte päris mitu aega tagasi ühe räbaldunud raamatukoguteose kujul. Edaspidi on see mulle samamoodi meenunudki: võidunud kaaned, näritud nurgad, rebenenud lehed... ehk siis lugeda käib, aga tipp see ei ole.

P.S. Kas mitte selle raamatu järgi pole vändatud ka üht filmi?
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda aastaid tagasi ja sattus hiljuti uuesti kätte. Raamatust jäid üsna neutraalsed muljed, aga Zelaznit hiljem lugema see küll ei inspireerinud.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetav jutt. Ei viitsi hakata vaidlema teemal, kas vähest mõtlemisvõimet ilmutab see, kellele raamat meeldib või see, kellele ei meeldi. Igal ühel oma maitse.

Rohkem päikest!

Teksti loeti eesti keeles

suht jama, lugesin rohkem huudishimust läbi, idde oli nigel ja keegi mainis mingit filmi mis aja öökima, aaga OK elasime üle juba selle raamatu üks 4 aasta tagasi, võiks nüüs uuseti selle asja läbi lapata, eha annaks ka paerema hinde
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi paljud nimetavad seda Zelazny üheks nõrgeimaks teoseks, siis mind see ei heiduta. Mis siis, et sisu on natuke ülepakutud. Mis siis, et sündmused tunduvad tihti üleloomulike ja naiivsetena. Kas peab siis alati olema kõik niivõrd realistlik ja viimseni ära seletatud - ma arvan, et ei pea. Keegi kirjutas, et see jutustus meenutab talle ühe halva ja odava ulmefilmi süzeed. No aga mis selles halba on? Minule näiteks meeldib vaadata B-kategooria ulmefilme. Igati fantaasiaküllaldaselt ja lihtsalt kirjutatud jutustus, mis jättis vähemalt mulle küll üsna korraliku mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Huviga loetav tekst, dünaamiline SF-road-story - aga ei enamat. Ajaviiteks küll sobib. Nagu muudki Zelazny tekstid - pean tunnistama, et pole neist ühestki seni veel vasikavaimustusse sattunud...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatud kusagil sügaval nolgieas. Ainuke asi mis mul sellest raamatust meelde jäi, oli see, et ta mulle ilgelt meeldis. Nüüd värskelt üleloetuna meeldis ikka. On selline mõnus road-story, kus eriti mõtlema ei pea. Ajaviitseks ja lõõgastumiseks sobib ideaalselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ebaveenva käitumisega tegelastega mitte just eriti fantaasiaküllane üllitis. Tegelaste koha pealt, jättes Helli kui omaette nähtuse kõrvale, paneb imestama nende käitumises igasuguse loogika puudumine, seda nii näiteks Gregi kui selle päti juures, kes temaga kuskil vahepeatuses kangesti äri tahtis teha. Kui istud sellise kolliga koos autos ja Needuste Alleed sõidad, ega ikka ei hakka küll temaga arutama, et miks ta ikka selline koll on... Pätt polnud ka oma kaunis pika ea peale omandanud pättuste juures igivajalikku oskust, nimelt oskust õigel ajal tallad teha. Mis puutub fantaasiasse, on võimalik ka palju vürtsikamat butafooriat välja mõtelda, kui hiigelkasvu ämblikud ja sisalikud...
Teksti loeti eesti keeles

Nüri. Midagi muud nii nüridat ei oskagi paugupealt meelde tuletada. Ehkki lugemisest on möödas aastaid, käib seda raamatut riiulis nähes ikka veel ebameeldiv jõnks seest läbi. Aga ka negatiivne kogemus on kogemus ja selle eest siis kaks mitte üks.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Zelazny mis ma lugesin ja jättis vägeva mulje. Vähemalt tollal oli ta üks ainumasi sääraseid raamatuid ja see on jätnud küllap ka mu enda loomingusse oma jälje.
Teksti loeti eesti keeles

Hoogne ja macholik rännakujutt põrguinglist nimega T.Hell, kes on üsna kindel, et temas enam headust ei leidu. Siiski, Alleed läbides, avaneb amnestia saanud kurjategija teine poolgi. Tugevalt andis tunda Amberi sarja miljööd. Loogikavastasena tundus tormide ja põrguinglite kooslus: vahepeal lendab pirakaid kalu ja rusikasuurusid kive, samal ajal kui lihtsad mootorrattur-vennad nendega nagu üldse pihta ei saa. Just sobiv teos pocketbookiks -- ei saa midagi laita, hea lugemine! PS: lk. 91 (vist) oli mõned read kirjutatud topelt.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ütleks ,et raamat midagi väga head oli. Sai seda veidi aega tagasi loetud, kuid nüüd, mõni aasta hiljem, ei oskagi nagu arvustusse miskitki kirjutada. Omal ajal tundus ju huvitav. Teist korda ka ei raatsi kätte võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Teos on arvatavasti üks selliseid, mida saab kas "vihata või armastada". Ühe tuttava tungival soovitusel võtsin lõpuks siiski ette raamatu, mida mul seni polnud mingit tahtmist kätte võtta - vaadates eelarvustusi. Kartsin, et hävitan positiivse mulje, mis mul Zelaznyst tema eelmiseid raamatuid lugedes oli tekkinud.

Juba esimene lk vaatab vastu depressiiv-apokalüptiline meeleolu, mis loo arenedes veelgi süveneb. Paljutõotav algus igatahes...

Kahjuks on tegevus edasi antud kõrvaltvaataja pilgu läbi, nii et peategelase mõtisklusi ja siseheitlusi otseselt kirja pandud ei ole (v.a. paar pikka ja veidrat mõttelist monoloogi, mis ei olnud samuti mina-vormis). Ka on kogu tekst suhteliselt lakooniline - vähemalt dialoogid.
Raamatu lõpuosa pöördus ikka eriti sürreaalseks (või filosoofiliseks?) võrreldes algusega. Lõpp jättiski mulle parema mulje ja kulges ka lugemisel kiiremini.
Millegi eriti originaalsega pole aga Z. sedapuhku lagedale tulnud. Hiidämblikud ja muud taolised monstrumid ikka ei pane just vaimustusest hõiskama küll. Õnneks on teoses vähemalt toredad nimed, nagu Hell ja Peabody.

Vigadest: Sellises kivitormis, mida raamatus kirjeldatakse ei jääks ükski organism - mis ei ole just soomusega kaetud - ellu. Ka need karvased ja sulelised mutandid seal kõrbes.
Silma jäi ka 3 trükiviga: lk 41, 63, 91.

Kokkuvõtteks: Raamat kipub vägisi trügima sopakate klassi, mis iseenesest ei ole ju niiväga halb. Oli ju tegemist suhteliselt normaalse vahepalaga surmtõsistele tellistele. Püsivaid väärtusi raamatul aga ei ole, nii et minul liigitub ta loe-naudi-unusta rühma. Ühesõnaga ei kahetse, et lugesin.

Teksti loeti eesti keeles

Noh ega see asi nüüd nii hull ka pole. Omal ajal ilmudes väga sügava mulje jättis. Hiljem on küll kahvatumaks muutunud Zelazny teiste asjade kõrval. Lugu võibolla natuke lihtsavõitu jah (Zelazny kohta). Kohal on aga vanameistri stiil ning pimedast julmast maailmast maalitud pilt jääb kokkuvõttes piisavalt mõjuvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny on üks mu lemmikuid, kuid antud teos ei ole teps mitte parimate killast. Kõik Zelaznyle omased elemendid on nagu omal kohal, aga midagi jääb siiski nagu veic puudu. Rahuldavlt kirjutatud teosele ka rahuldav hinne (kolm väikese miinusega).
Teksti loeti eesti keeles

Road story apokalüptilises maailmas. Mõttetu zhanr, mõttetu teos. Saab 3, kuna on ju veel palju-palju hullemaid, AGA... Siinsete kommide järgi :) otsustades peaks ehk kunagi uuesti kätte võtma, ehk seal siiski oli midagi?
Teksti loeti eesti keeles

Ma teadsin et see pidi üks päev juhtuma, kuid siiski lootsin et ei juhtu. Mu lemmik kirjaniku puhas viite sari langes nüüd kuna raamat saab minult kolme.

No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.

Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.

Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli lahe, kuid lõpp jäi kahjuks magedaks. Selline hard dude stiiliga peategelane oli küll imelik. Meenutab krimkasid, kus pahad muudetakse heaks. See ei meeldinud. Aga teekond lõi pahviks. Aga kaos, mida Zelazny nii hästi kirjeldas, tõi nii üksiku tunde hinge! Sellise tunde, mis tuleb siis kui mõtlen rasketele küsimustele. Näiteks, et mis on univesum jne! Jube, või mis?!
Teksti loeti eesti keeles

Jeah, minu lapsepõlve lemmik (või noh, see põlv oli vist tiba hilisemast ajast pärit, aga mõte on sama). Sattus ta mulle kätte täiesti juhuslikult ja avaldas kirjeldamatut muljet. Zelaznyst kui sellisest ei teadnud ma siis miskit, aga arvasin, et ju ta üks asjalik sell on, kui ta suudab minu jaoks nii olulisi ideesid nii jõuliselt ja mõttega väljendada.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sai loetud kunagi ammu. Siis kui väga palju valikut koduses raamaturiiulis polnudki.

Mis on sellest meelde jäänud? Vahest ehk see, et kangelane ei olnud ei selline klassikaline kangelane - hea, õiglane, vapper, osav jne. - ega ka mitte selline sündmuste keerisesse paiskunud tavaline inimene, kes olude sunnil end ületab. Hell Tanner oli ju ilmselgelt üks vastik kuju...

Lugu ise on tagantjärgi lihtsakoeline.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin ka kunagi ammu. Ja siis proovisin korra veel, lootuses, et õudne ja piinlik elamus tulid vast sellest, et olin lugedes verinoor.
Ei. Elamus tuli sellest, et mul olid juba toona mõningased ajuollused kolba sees ning ebausutavad ja ebasümpaatsed peategelased, üleni ebausutav suhtetekkimismuster ja "deklareeri, ära näita!" kirjutamisstiil olid kokku nii jõledad, et raamat jättis kustumatu ökamulje. Süžeed mäletan häguselt - miks see vennike üldse sõitis seal? - aga intensiivne vastikustunne teose vastu on jätkuvalt selge ja kirgas.

Ja ometi on Zelazny kirjutanud ka "Valguse isanda"!
Teksti loeti eesti keeles

Napilt romaani mõõdu välja andev ulmeseiklus, kus kurjategijast baikerile Hell Tannerile (jah, ta nimi on Hell Tanner) usaldatakse ülesanne toimetada mööda Damnation Alley`ks kutsutavat ohtlikku maanteed Californiast Bostonisse seerum, mida sealsed katkuhaiged hädasti vajavad. Missiooni õnnestumise korral ei peaks ta vastutust kandma ühegi senise kuriteo eest, samas kui ebaõnnestumine tähendaks kindlat surma. Kes näiteks "Mad Max`i" filme või "Fallout`i" mänge armastab (mis antud teosest selgelt inspiratsiooni ammutanud), peaks nautima ka antud raamatut.

Öökapile teine vedelema ei jää, sest läbi lugemiseks ei tohiks kuluda enam kui õhtu või kaks. Eks süžee ole oma lihtsakoelisuses samastatav ennekõike lugematute b-filmidega, nii et ajunatukest teos samuti ei kurna, kuigi see kätkeb omi sügavaid kohti. Roger Zelazny on "Damnation Alley" paberile pannud tempot ja ökonoomsust silmas pidades (algselt oli see üldsegi midagi lühijutu sarnast), nii et tegemist on rohkem standardse ajaviitekirjanduse kui hard sci-fi`ga, aga paar tunnikest head meelelahutust see tõepoolest garanteerib. Lugemise ajal kangastus mulle kohe aastate eest nähtud film, mis seitsmekümnendatel raamatu põhjal vändati, ja ehkki tolle sündmustikust suurt midagi meeles polnud, aitasid ähmased mälestused selles kujutatud düünidest ning olevustest anda mingisugusegi ettekujutuse õudsest keskkonnast, mida Hell trotsima peab. Raamat ei ole ses osas teab mis spetsiifiline ega koloriitne, kuid siin-seal leidub üksikuid ilmekaid detaile — näiteks meeldis mulle, kuidas pärast suurt tormi on maapind kaetud surnud kaladega (iseasi kui loogiline see on).

Lugu võib paremal juhul panna mõtisklema selle üle, kas lahkeid samariitlasi üldse osataks nii põrgulikus maailmas väärtustada — vahest ei mõistakski inimesed enam põhimõtteliselt tänu tunda, sest lootus on niikuinii minetatud? Ühel hetkel näeb Tanner õudusunenägu, kus keegi ei aplodeeri või patsuta talle õlalegi, kui mees lõpuks pärale jõuab, väärtuslik ravim kaasas. Ehkki Tanner asub missioonile täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil, on mõte haigete päästmisest talle kallis, olgugi et ta ei kipu seda tunnistama. Võiks öelda, et raamat pilkab heroismi, mis on vaheldustpakkuv, sest paljudes postapokalüptilistes filmides (nt "The Postman" või "The Road Warrior") saab konfliktsest peategelasest kaitseingel ja nii kipuvad need pahatihti armetult pateetiliseks minema. Ega Tanner polegi kellegi kangelane, vaid nõgine matšo, kes tahab puhtalt lehelt alustada, kuid mõte kangelaseks olemisest nähtavasti erutab teda alateadlikult.

Ulmehuviliste seltskonnas kuuleb elu jooksul kuus Hugot ja kolm Nebulat võitnud (mis on ulmekirjanduse mõistes väga prestiižssed autasud) Roger Zelazny kohta ainult positiivset, aga "Damnation Alley`t" tema põhjapanevate tööde hulka nähtavasti ei loeta. Ja Baasis pole vist ühtegi teist teost nii palju arvustatud... nagu näha, on osade kommentaarid päris salvavad, samas kui teised kiidavat raamatut taevani. Eks ma ise jää kuskile vahepeale, aga lugesin pigem sportlikust huvist kui tõsisest kirest ulme vastu. Selles osas võivad ilmselt kõik nõustuda, et Hell on üks pagana äge kuju.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin seda raamatut ka 11 aastat tagasi ja siis oleks olnud mu hinnang : "tugev viis". Nüüd, 11 aastat hiljem taas kätte võetuna jätab Zelazny raamat hoopis kahvatuma mulje ja hindeks on "neli". Ei, igav seda lugeda ei ole. On hoogu ja seiklusi ja huvitavaid nähtusi. Küll aga hakkab häirima selle Zelazny maailma ebausutavus. Jääb mulje nagu oleks teismeline ulmehuviline oma esimese ulmeraamatu kokku kirjutanud. Palju detaile, mis omavahel ei klapi, loogikavigu, ebareaalseid inimesi. Peategelaseks on teismelise poisi iidol: ülikõva machomees, kes vilistab ühiskonna reeglitele, valitseb karmi käega oma kambajõmme ja on vastupandamatu vastassoo isendite seas. Tee pealt leitud naismootorrattur (kelle kõik kaaslased ta ära tapab) on põhimõtteliselt kohe valmis anduma ja armuma. On üdini halb, aga äkki, nagu välk selgest taevast selgub, et ta on väga sügavate eetiliste põhimõtetega. Mis veel häiris? Kivitormid, mis suuremat kahju ei teinud ei inimestele (Hell Tanner oli harjunud mootorrattaga sõitma kui rusikasuurused kivid taevast sadasid) ega majadele (linnad olid ju püsti); suurte, täiesti uute liikide tekkimine mõnekümne aastaga pärast tuumakonflikti (gilad); autori veendumus, et Harley mootorratas on kõige otstarbekam ja kindlam liikumisvahend tühermaal ja kivipõllul (tegelikkuses paneks Harley sellistes oludes külje maha juba esimese 50 meetri järel); väga ebaloogilised tegelaste isiksusemuutused; mõttetud kõrvalliinid; ameeriklaste hüsteeriline hirm nahkhiirte ees (kes minu meelest on päris nunnud ja ohutud tegelased; Hell Tanner kulutas pea poole soomustatud auto tulejõust nahkhiirte tõrjumiseks, kes niikuinii poleks autole midagi teha suutnud); motogängide nüri järjekindlus oma surma otsimisel; Hell Tanneri fenomenaalne oskus (õnn?) sattuda kokku pea kõigi idaranniku röövlitega; kirjeldatakse ümbritsevat piirkonda kui eluks lausa kõlbmatut, kuid aeg-ajalt võib veenduda, et seal paljunevad loomad väga hästi (piisonikarjad, nahkhiired jt.).
Teksti loeti eesti keeles

Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.

Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.

Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.

Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.

Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.

Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019

Autorite sildid: