Antud jutustus oli ajakirja kaanelugu. Ameerika ulmes tähendab see üsna palju – kaanelugu olema efektne ja lööv ning autorgi peab (kasvõi pisut) tuntud olema.
Lugu on tõesti efektne! Minul tekitas ta sihukesi tundeid, et otsekui oleks Herman Melville`i «Moby Dick» miksitud kokku Hemingway looga «Vanamees ja meri» ning siis kogu see kupatus veel Veenusele viidud... ja loomulikult on see kõik veel omakorda segatud igasuguste mütoloogiliste (ja muidu) vihjetega. Pealkirigi ju Piiblist võetud! Pole ka ime, et see leviaatanijahi (püük oleks vähe öelda) jutustus sai ameerika ulmekirjanike aastaauhinna Nebula ning oli fännide auhinna Hugo finalist.
Tore lugu, mille tõeline võlu võib avaneda alles mitmendal lugemisel.