Kasutajainfo

Aleksei Pehhov

30.03.1978-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Aleksei Pehhov ·

Iskateli vetra

(romaan aastast 2005)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)
3.2018

See on nüüd üks selline fantasyromaan, millest rääkimine nõuab kõigepealt pikemat tausta avamist.  
 
Võlukunst ei ole siin maailmas põline - selle tõid maagid igiammu kaasa teiselt mandrilt pärast tolle hävingut kaasa. Hävingu põhjustas maagide omavaheline sõda nö maagia puhtuse nimel - valge maagia contra must maagia. Impeeriumis praktiseeritakse ainult valget maagiat. 500 aastat tagasi toimus valgete maagide seas uus verine ülestõus maagia alustalade määratlemise üle, selle elasid mässajaist üle vaid kuus, kelle minemakihutamine võttis 15 verist aastat ja lugematu hulga tavainimeste elusid.  
 
Need kuus Äraneetut, tuntud hüüdnimedega Tüüfus, Rõuged, Koolera, Katk jms on nüüd tagasi. Suure sõjaväega.
 
Aga nemad ei ole peategelased. Selleks on hoopiski Impeeriumi äärealadel elav abielupaar, kellel minevik on oi kui hämar. Mees on haldjatesõja legendaarne kangelane, parim vibukütt eales, kes pärast sõja lõppu vahepeal palgamõrvarina elatist teenis. Tema silmarõõm on aga maagiliste võimetega, kusjuures need on ametlikke kanaleid pidi litsenseerimata, mis juba iseenesest on piisav ajend maagiakorravalveorganite ebaterveks huviks. Aga kuna nad kahekesi jõudsid aastate eest organiseerida ka ühe kõrge võluri eduka atendaadi, siis on nad sestpeale üpris madalat profiili hoidnud.  
 
Nende rahulik elu saab päevapealt läbi, kui minevik nad üles leiab, täiesti juhuslikult üheaegselt Äraneetuga. Kõikide suureks üllatuseks on vibuküti silmarõõm maagias aga nii võimas, et kamba peale suudetakse Tüüfus loojakarja saata. Peaaegu... sest 500 aastat vana ja endiselt piltilus nõianeiu koleda nimega Tüüfus leiab end ootamatult külalollikesest noormehe kehas, mis arusaadavalt tema sapise iseloomu juures tõotab kõigile asjaosalistele piinarikast elulõppu. Kogu loo võibki ühe lausega kokku võtta kui lõpmatut pagemist kõigi eest.  
 
Mis mulle raamatu juures meeldis? Kõigepealt muidugi maagia. Kaks põhimõtteliselt erinevat koolkonda pluss Äraneetud, kelle tugevus seisneb just nende mõlema ühendamises. Tõepoolest, must maagia ühendatud valge maagiaga ei ole tugevuselt mitte 10+10, vaid vähemalt 10x10.  
 
Teiseks - suur hulk erinevaid rasse, kelle seas ei ole päkapikke ja haldjaid. Tõsi, viimaseid küll mainitakse, aga haldjad on selles sarjas erilised jätised.  
 
Kolmandaks - lõputu hulk zombisid. Äraneetute armees on sadu nekromante. Peale selle on autor leitanud huvitava nüansi - nekromandi tapmisega vallandub kogu tema vägi, mis tõstab n kilomeetri raadiuses üles kõik surnud, kes kontrollimatult ning näljaselt ringi hakkavad kondama.  
 
Neljandaks - kõik (sic! - kõik!) maagiaühiskonna alustalad osutuvad loo arenedes võltsiks! Ajalugu kirjutavad ju võitjad, millega kaasneb alati ka vastaspoole demoniseerimine. Ja siin on seda tehtud täiega.  
 
Tetraloogia tegevus ei toimu Siala kroonikatega samas maailmas, kuigi kroonikate staar varas Garret lööb siingi pisiosas kaasa. Miks, selgub aga palju hiljem.   Hindes ei ole kahtlust - 5.
Teksti loeti vene keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustust:

Taivo on väga pädevalt loo kitsaskohad ära märkinud. Isegi kui tegu on äärmiselt üksildase kolkaga, mõni seeneline ikka sinna peaks ju vahetevahel ära eksima. Hea küll, tegu on suht kauge ajaga, aga siis tekib kohe teine probleem -- millal sokikandmine lihtrahva seas üldse massiliseks sai ja kas alternatiivsete jalavarjude (näiteks jalanartsude) kandmine ka mõju alla läheb?
 
Lugu ise oli üle keskmise taseme kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Anti arvustuse esimene lõik võtab minu seisukoha ilusti kokku. Selle erandiga, et ma olen seda Lovecrafti mythost näinud ja lugenud kogu maakeeli ilmunu läbi ka, aga ikka läheb see korda sama umbes palju kui Nauru välispoliitika. Mis parata...
Teksti loeti eesti keeles

See on jutt kategooriast, milles oli ületamatu parun Münchhausen -- nimelt iseenda juukseidpidi mülkast väljatõstmisel. Lühidalt öeldes parajalt muhe, aga täiesti meeldejäämatu jutuke.
Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne Reaktori best of. Hea, et neid ilmub, sest wõrgust lugemine ja paberil ilmunu käes hoidmine on ikka kaks ise asja, seda enam, et tunnistan ausalt, et ei viitsi/jõua iga kord värske Reaktori jutte keridagi.
 
Üldmulje... kuidagi verine. Miks küll? Igas loos lendab va punast sidekude ohtramalt. Horroržanris see ei üllata, aga tegu ei ole ju puhta horrorkogumikuga! Ja kuna ma horrorist ja iseäranis mõttetust rappimisest suurt midagi ei pea, siis seda märgib ka kehvakene  hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin läbi. Ei saanud muhvigi aru. Siis vaatasin autori nime ka. Ja kohe sain aru, et sellest põhimõtteliselt ei saagi ju aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Ippolit, Tooni tulek ja selle otsesed tagajärjed on selle kogumiku lugude jaoks suuresti juba igiammune ajalugu. Niisamuti on planeet Maa ja Kuugi sündmuste tegevuskohana väikseks jäänud ning maalaste tsivilisatsioonile kabelimatsu andmud putukid ning vähesed matsu üleelajad möllavad nüüd sisuliselt terve Päikesesüsteemi ulatuses.  5 juttu ja 5 väga erinevat ja üksteisest ruumiliselt väga kauget nurka. 
 
Siin polegi kirjutajatele muud kosta, kui et : Andke minna -- Galaktika ootab!
Teksti loeti eesti keeles

Kärts, mürts ja ilmkärakas.... ja ega siin suuremat iva rohkem ei olegi. Ja ega ole vajagi.
Teksti loeti eesti keeles

Young adult fantasy-žanrisse ja pigem tütarlastele (IMHO ei ole võimalik poisterahvastele kirjutada, kui kaks peamist tegelast on printsivennad, kes mõlemad on ühe neiu pärast arust ära!!) suunatud parajalt paks köide tekitas minus parajalt hämmingut, sest tegu on ühe ääretult sadistliku ja verise raamatuga. Kahjuks jäi surmasaanute loendus tegemata, kuna väärt mõte tuli pähe alles siis, kui pool raamatut oli juba läbi. Aga lisaks surnutele pööratakse ülearu tähelepanu ka sandistatutele ja ajude vägistamisele. Aga mida sa revolutsiooni ja kodusõja juures ju ikka ootaksidki.  
 
Ühesõnaga -- üks väga ebahuvitav raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Metsavana loomingust leiab kindlasti rohkem arvutiwärki (ja lima, IMHO) kui keskmise fantasykirjaniku tekstides. Jah, just fantasy --  sest nagu klassikudki ju on öelnud: piisavalt arenenud tehnoloogia on eristamatu maagiast. Ja ülisupertehnoloogiat jagub Metsavanal kõikjale ohtralt, sealhulgas ka siia juttu jalaga segada. Ühtlasi on jutt hoiatuseks kõigile tuleviku-netiporno sõpradele. Parajalt huumorit, roppusi (ja toimetamata kirjavigu) annab kokku sellise maheda-muheda sürrealistliku komploti.
 
Aga megadoosides ma Metsavana ande ühekorraga ma siiski ei manustaks -- juhtmed kisub krimpsu ja illuminaatorid häguseks...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt ilmus kultuuriajakirja Müürileht veebis, paberlehest seda ei leia. Põhimõtteliselt kehtib kõik seesama, mis sai öeldud sama autori loo Vaba langemine kohta: Prima Vistat külastanud kirjaniku loomingu tutvustamiskampaania käigus tõlke saanud lühijutu peategelane väärib igal juhul Darwini auhinda -- Milanosse ühte iidset Tirooli legendi kontrollima läinud mees leiabki legendile kinnituse, kahjuks tema isikule fataalsete tagajärgedega.  Siin polegi midagi kommenteerida.
Teksti loeti eesti keeles