Olgu öeldud, et siiski pole tegemist mingi mängu tuima ümberjutustusega, nagu oli Vassiljevil UFO-mängust. Natuke rohkem on tegelastel eluvaimu ja isikupära siiski sees. Aga samas ei saa ka salata, et pinguta kuidas tahad, ega ei näe ennast kuidagi tegevuse sees olevana, vaid ikka arvuti ekraani taga kena graafikat ja haaravat questi jälgivana :) Isegi loitsud (mida varas ju piiratud ulatuses valdab) tulevad mängudest tuttavad ette.
Ma ei oska nüüd venepärasuse osas seisukohta võtta. Ei jooda ohtrasti viina, ei haliseta eksistentsiaalsetel teemadel. Kääbusest narr on küll aktiivsel kohal, just nagu näiteks Malininil, aga kui omane see uuemale vene fantasyle nüüd on? Ju peab see siis olema ikka üldine jutustamise ja questi punumise oskus, mis noorele venelasele ka ingliskeelsete kirjastajate tähelepanu tõmmanud. Kõrgemat hinnet ei tahaks siiski panna kas või juba seepärast, et asi oligi triloogiana kavandatud ja esimene osa ei vii eraldiseisvana veel nagu eriti kuhugi.