"Rise of the Jain" triloogia avateos.
Juba tuttavas Polity/prador universumis aset leidev kosmoseooper, mis keerleb Jaini tsivilisatsioonist maha jäänud (maha jäetud) artefaktide ümber. Eriti suures koguses leidub neid ühe surnud tähe ümber moodustunud tolmukettas. See asub Polity ja pradorite kuningriigi vahel eikellegimaal ja mõlema hetkel vaherahu pidava võimu heakskiidul toimetab seal viimasel ajal üks posthumaan Orlandine, kes arendab nii kaitseliini (koosneb massiivsetest relvaplatvormidest koos nende alammoodulitega) kui ehitab überportaale, millega teisaldada sinna tolmuketta keskele üks tilluke must auk, mis siis "imeks" kogu selle jama endasse ja pakuk Jaini-probleemile lõpliku lahenduse.
Asi nimelt selles, et need Jaini tehnoloogia jäänukid (idud, seemned - "nodes") on sellised kurikavalad asjad, et hävitavad iga tsivilisatsiooni, mis püüab neid kasutusele võtta ja nende baasil omale mingit übertehnoloogiat arendada. Ahvatlus on muidugi suur, sest ca 5 miljonit aastat tagasi kadunud Jaini rass oli kõvasti arenenum kui näiteks Polity käesoleva romaani sündmuste ajal.
Mängus on huvitatud osapooli teisigi: Spatterjaylt pärit kaks laevakaptenit, kummaline taaselustatud tulnukas omal ajal pradorite poolt hävitatud rassist (Spiecies), keda kutsutakse Kliendiks (Client), veel üks tulnukas Dragon (tohutu kosmoses elutsev orgaaniline elukas, kes on end ümbritsenud soomusega ja kasvatab oma kehas kõike vajalikku alustades mootoritest, lõpetades relvasüsteemidega). Golem android Angel, kes majandab ülivõimsa sõjalaevaga (ma polegi päris kindel, kuidas peaks tõlkima 'wormship', mis sõna otses mõttes on justkui kosmiline tõugupundar), mis on jäänuk Polity ja hulluks läinud AI Erebuse vahelisest sõjast. Esmapilgul etturitena mõjuvad tegelased peavad jahti Jaini supersõdurile, kes ka loomulikult leitakse, valla päästetakse ja oi-oi-oi, mis möll siis lahti läheb.
Sõnaga - Asher on üles ehitanud (või siis tegelikult edasi arendanud) ühe korraliku mängulava, asetanud paika peamised tegijad, loonud intriigi, pakkunud mõned mõistatused ja asub otsima vastuseid ja lahendama konflikte. Raamatut iseloomustavad vaatepunktide paljusus, lehekülgede kaupa aktsiooni, tagasipõikeid miljonite aastate taha (ehk siis mastaapi on nii ruumis kui ajas), ummamuudu ideede tulevärk (mu meelest on eriti lahe kogu see bioloogia ja tehnoloogia lõimimine kuni need on üksteisest täiesti eristamatud). Dialoogi on suhteliselt vähe ja et tegelased on valdavalt tulnukad, AI-d, posthumaanid või muteerunud inimesed, siis ausaltöeldes on ehk minu suurim nurin raamatu üle, et seal on suhteliselt vähe inimlikku. Indiviidi tasandil. Loomulikult on kättemaksu ja uudishimu ja nn suurema hüvangu taga ajamine äärmiselt inimlikud ja ilmselt on miljardid Polity kodanikud õnnega koos, et nende AI-dest ülemvalitsejad on armastusväärsed ja soovivad neile kõike paremat ja õnnelikku olemist. Aga ometi on mingi inimlik tahk kogu selle aktsiooni ja ideede tulevärgi keskelt puudu. Võibolla järgmistes osades leidub seda enam?
Hää lugemine, aga päris viit ei tõuse käsi siiski panema.