Ulmekirjanduse BAAS - Hal Clement

Arvustused (7)

20.05.1998, kell 01:57

See romaan on hard SF lugejate hulgas üks soosituimaid, selle suuna tippteos. Autor on paigutanud tegevuse Mesklinile, väga suure raskusjõuga planeedile. Selle poolustel on raskuskiirendus 700g kuid ekvaatoril vaid 3g, sest Mesklin pöörleb ümber oma telje väga kiiresti (üks pööre 18 minutiga) ja ekvaatoril on kesktõukejõud tohutud. Kirjaniku loogilisust näitab näiteks fakt, et laiuskraadi saavad selle planeedi elanikud määrata vedru otsa kinnitatud standardraskusega. Planeedi atmosfäär koosneb vesinikust, ookeanid on täis vedelat metaani. Suurem osa põhjapoolkerast on kaetud metaanjääga. Vaatamata sellistele tingimustele kujutab autor rikkalikku ja mitmekesist floorat ning faunat. Umbes neljakümne sentimeetri pikkused röövikutaolised aborigeenid ehitavad linnu, töötlevad puitu ja sõdivad omavahel. Loo peategelaseks on kohalik laevakapten Barlennan, julge ning tedmisjanuline mees. Nagu kõigis seniloetud Clementi teostes on muulased kujutatud sümpaatsetena ja inimestega hästi läbi saavatena. Olin teost juba lugenud kui sain 80-ndate algul Pärnu raamatukogust hunniku mahakantud venekeelseid ulmekaid, nende seas kõik kolm nüüd refereeritud Clementi romaani, Simaki ja Bradbury kogumikke. Terve varandus! Muidugi lasksin need räbaldunud köited taastada, köita. Teose hindeks kindel 5.

Teksti loeti vene keeles

Valentin Abramov

20.01.2000, kell 20:06

100% nõus Arvi arvamusega, SF musternäide, lausa klassika.

Esmakordselt lugesin seda raamatud 70-date alguses. Olin siis füüsikatudeng ja Mesklini maailm oma hiigelgravitatsiooniga jättis tol ajal päris vapustava mulje. See erakordne maailm oli kirjeldatud väga realistlikult, igal juhul ka füüsikuna ei näinud ma mingeid möödalaskimisi. Ja ka tegelased jätavad väga sümpaatse mulje. Huvitav on jälgida põlisasukate psüholoogia muutumist resil polaarpiirkonnast (kus raskuskiirendus on üle 700g ja kukkumine pisimaltki kõrguslelt on surmav) üle ekvatori (lausa kaaluta olek, kõigest 2-3g, nagu Jupiteril :) teise pooluseni (uuesti 700g).

Nüüd siis lugesin raamatu üle (enam ei mäletagi, mitmendat korda), hinne jääb ikka samaks. Kindel "viis".

Teksti loeti vene keeles

Valge Vares

17.09.2001, kell 14:38

Klassika muidugi, maiuspala kõigile neile, kes armastavad teaduslikult põhjendatud nn. reaalulmet (boonuseks lõppu lisatud selgitav artikkel The Whirligig World). Soe, sõbralik, humanistlik, kerge mõnusa huumoriga kirjutatud teos. Meeldib kindlasti paljudele hard-SF fännidele. Nendele, kes otsivad ulmest pinget, dramaatikat, traagikat ja verd, kahjuks eriti palju ei paku. Kuna kuulun ka ise viimaste hulka, siis ongi subjektiivseks hindeks sellele muidu suurepärasele teosele 4.

Teksti loeti inglise keeles

Avo Nappo

10.12.2001, kell 15:58

Jääb yle nõustuda kõigi eelkõnelejatega. Esiteks on tegemist igati mõnusa ja kujutlusvõimet pingutava hard sf-iga. Samas on õigus Valgel Varesel, ilukirjanduslikust kyljest poolest on see teos võrreldav ehk Obrutshovi “Plutooniaga”.

Nagu autor järelsõnas mainib, võtab ta ulme kirjutamist mänguna. Autori eesmärk on luua vastuoludeta ja hetke-teadusega kooskõlas maailm. Lugeja eesmärgiks jääb sellest vigade otsimine. Sellega sai eile õhtul meeldivas seltskonnas ka pisut tegeldud.. Igasugune kirjandus mis stimuleerib inimest uutel radadel mõtlema, on väärt asi sõltumata tema muudest omadustest.

Hindeks paneks tugeva nelja. Natuke täiendavat dramatiseeritust ei oleks sellele raamatule tõesti paha teinud.

Teksti loeti inglise keeles

Ats Miller

30.01.2013, kell 21:12

Sisust on eespool pikalt kirjutatud, kordama ei hakka.

Kuidagi jube armas, et pool sajandit tagasi kirjutasid inimesed teaduslikku fantastikat (nii nagu see saksa keelest vene keelde ja kusagilt sealt ka meile tulnud termin algselt kõlab). Lugesin seda raamatut kogu aeg mõeldes umbes: "ahah... jaa muidugi... vinge... õige..." Sekka muidugi ka: "hm, kahtlane... aga ei viitsi kontrollida." Sest küllap autor teab, millest ta kirjutab.

Hinne on nelja ja viie vahel, kaldega sinna viie poole -- teosele pole midagi ette heita peale teatud kuivuse ja igasuguse dramaatika puudumise. Ehk täpsustades -- ei, ma ei mõtle viimasel hetkel pääsemisi, kangelaste aegluubis suremist, ja tundlemise tilulilut. Mulle meenutasid tegelased natuke Jules Verne siiraid, intelligentseid ja progressimeelseid metslasi (ja selliseid elukaid pole minuteada päriselt kusagilt leitud). Ühesõnaga -- suurepärane raamat, aga (hinde õigustuseks) sedalaadi klassika, mida vaevalt teist korda lugeda viitsib.

Teksti loeti inglise keeles

Olev Toom

26.06.2019, kell 20:45

Loen taas kord üle ja leian ikka, et üks selline lugu on väärt paarisada dramaatikast ja soolikatest kubisevat õudukat.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mart Pechter

4.05.2020, kell 10:50

Mission of Gravity on planeediseikluse-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on Barlennan, ekspeditsioonimeeskonna ja kaubalaeva kapten, kes on ühtlasi ka põliselanik planeedil Mesklin, kus tegevus toimub. Välimuselt on ta umbes poole meetri pikkune putukataoline tegelane, midagi sajajalgse ja skorpioni vahepealset.

Barlennan teab, et maailm on nagu kauss. Selle põhjas, kus enamus tema rahvast elab, on raskusjõud normaalne, kõrgemale minnes aga väheneb see järsult ja ääre peal on kõik asjad nii kerged, et võivad kergesti olematusesse lennata. Seetõttu sõidavadki sinna ainult hulljulged kasumijahtijad, nagu tema.

Ühel päeval aga kohtab ta äärealadel veidrat soomushiiglast, kes liigub väga vaevaliselt. See räägib talle, et maailm on hoopis kera ning "äärest" üle minnes jõuaks Barlennan teisele poolele. Hiiglasel on vaja abi millegi äärmiselt väärtusliku teiselt poolt ära toomiseks ning vastutasuks lubab ta Barlennanile mida iganes ta ette kujutada oskab...

Mulle meeldis see lugu päris mitmes mõttes. Maailmaehitus on siin ühtaegu fantastiline ja kõvade füüsikaseaduste järgi täiesti võimalik, mis on haruldane kombinatsioon. Mesklin on nimelt hiigelplaneet, mis lisaks pöörleb uskumatu kiirusega. Nõnda on planeet litsutud ovaalseks ja raskusjõud seal kohati väga erinev - ekvaatoril Maaga võrreldes kolmekordne ja poolustel uskumatu 700-kordne.

Väga tore oli ka loo jutustamine meie mõistes tulnuka vaatepunktist. Barlennan, kuigi sisuliselt kiviaegse kultuuri esindaja, on intelligentne aga ka kaval. Ta ei lase inimhiiglaste imelistel võimetel enda pead segi ajada ning olgugi heatahtlik, peab ta alati silmas, et sellest ohtlikust ja raskest ülesandest eelkõige talle ja ta meeskonnale kasu sünniks.

Ülesehituselt oli lugu pigem lihtne, selline klassikaline julesverne'ilik seiklus, kus meeskonnal on vaja jõuda punktist A punkti B, tee peal ohtusid trotsides ja probleeme lahendades. Ilma planeet Mesklini imelise taustata ei oleks see tõenäoliselt eriti huvitav olnud - näiteks meeskonna kokkupõrked tundmatute hõimudega olidki pigem trafaretsed.

Üldiselt aga on see lugu väga hea näide rõõmsameelsest "maailma avastamise" seiklusest, kus täiuslikult kõva SF taustal ületatakse raskusi nutikuse ja teaduse kombinatsiooniga. Peategelane Barlennan on küll praktiliselt ainus sügavam tegelane aga tänu sellele kujuneb ta reisi käigus nii sümpaatseks kui üks intelligentne sajajalgne putukas üldse olla saab.

Hinnang: 8/10

Teksti loeti inglise keeles

Hal Clement

30.05.1922-29.10.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Hal Clement ·

Lisavahendid:

Hal Clement

30.05.1922-29.10.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Hal Clement ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: