(romaan aastast 1954)
Esmakordselt lugesin seda raamatud 70-date alguses. Olin siis füüsikatudeng ja Mesklini maailm oma hiigelgravitatsiooniga jättis tol ajal päris vapustava mulje. See erakordne maailm oli kirjeldatud väga realistlikult, igal juhul ka füüsikuna ei näinud ma mingeid möödalaskimisi. Ja ka tegelased jätavad väga sümpaatse mulje. Huvitav on jälgida põlisasukate psüholoogia muutumist resil polaarpiirkonnast (kus raskuskiirendus on üle 700g ja kukkumine pisimaltki kõrguslelt on surmav) üle ekvatori (lausa kaaluta olek, kõigest 2-3g, nagu Jupiteril :) teise pooluseni (uuesti 700g).
Nüüd siis lugesin raamatu üle (enam ei mäletagi, mitmendat korda), hinne jääb ikka samaks. Kindel "viis".
Jääb yle nõustuda kõigi eelkõnelejatega. Esiteks on tegemist igati mõnusa ja kujutlusvõimet pingutava hard sf-iga. Samas on õigus Valgel Varesel, ilukirjanduslikust kyljest poolest on see teos võrreldav ehk Obrutshovi “Plutooniaga”.
Nagu autor järelsõnas mainib, võtab ta ulme kirjutamist mänguna. Autori eesmärk on luua vastuoludeta ja hetke-teadusega kooskõlas maailm. Lugeja eesmärgiks jääb sellest vigade otsimine. Sellega sai eile õhtul meeldivas seltskonnas ka pisut tegeldud.. Igasugune kirjandus mis stimuleerib inimest uutel radadel mõtlema, on väärt asi sõltumata tema muudest omadustest.
Hindeks paneks tugeva nelja. Natuke täiendavat dramatiseeritust ei oleks sellele raamatule tõesti paha teinud.
Kuidagi jube armas, et pool sajandit tagasi kirjutasid inimesed teaduslikku fantastikat (nii nagu see saksa keelest vene keelde ja kusagilt sealt ka meile tulnud termin algselt kõlab). Lugesin seda raamatut kogu aeg mõeldes umbes: "ahah... jaa muidugi... vinge... õige..." Sekka muidugi ka: "hm, kahtlane... aga ei viitsi kontrollida." Sest küllap autor teab, millest ta kirjutab.
Hinne on nelja ja viie vahel, kaldega sinna viie poole -- teosele pole midagi ette heita peale teatud kuivuse ja igasuguse dramaatika puudumise. Ehk täpsustades -- ei, ma ei mõtle viimasel hetkel pääsemisi, kangelaste aegluubis suremist, ja tundlemise tilulilut. Mulle meenutasid tegelased natuke Jules Verne siiraid, intelligentseid ja progressimeelseid metslasi (ja selliseid elukaid pole minuteada päriselt kusagilt leitud). Ühesõnaga -- suurepärane raamat, aga (hinde õigustuseks) sedalaadi klassika, mida vaevalt teist korda lugeda viitsib.