Kasutajainfo

Hal Clement

30.05.1922-29.10.2003

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Hal Clement ·

Mission of Gravity

(romaan aastast 1954)

ajakirjapublikatsioon: «Astounding Science Fiction» 1953; aprill - juuli
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (6)

See romaan on hard SF lugejate hulgas üks soosituimaid, selle suuna tippteos. Autor on paigutanud tegevuse Mesklinile, väga suure raskusjõuga planeedile. Selle poolustel on raskuskiirendus 700g kuid ekvaatoril vaid 3g, sest Mesklin pöörleb ümber oma telje väga kiiresti (üks pööre 18 minutiga) ja ekvaatoril on kesktõukejõud tohutud. Kirjaniku loogilisust näitab näiteks fakt, et laiuskraadi saavad selle planeedi elanikud määrata vedru otsa kinnitatud standardraskusega. Planeedi atmosfäär koosneb vesinikust, ookeanid on täis vedelat metaani. Suurem osa põhjapoolkerast on kaetud metaanjääga. Vaatamata sellistele tingimustele kujutab autor rikkalikku ja mitmekesist floorat ning faunat. Umbes neljakümne sentimeetri pikkused röövikutaolised aborigeenid ehitavad linnu, töötlevad puitu ja sõdivad omavahel. Loo peategelaseks on kohalik laevakapten Barlennan, julge ning tedmisjanuline mees. Nagu kõigis seniloetud Clementi teostes on muulased kujutatud sümpaatsetena ja inimestega hästi läbi saavatena. Olin teost juba lugenud kui sain 80-ndate algul Pärnu raamatukogust hunniku mahakantud venekeelseid ulmekaid, nende seas kõik kolm nüüd refereeritud Clementi romaani, Simaki ja Bradbury kogumikke. Terve varandus! Muidugi lasksin need räbaldunud köited taastada, köita. Teose hindeks kindel 5.
Teksti loeti vene keeles

100% nõus Arvi arvamusega, SF musternäide, lausa klassika.

Esmakordselt lugesin seda raamatud 70-date alguses. Olin siis füüsikatudeng ja Mesklini maailm oma hiigelgravitatsiooniga jättis tol ajal päris vapustava mulje. See erakordne maailm oli kirjeldatud väga realistlikult, igal juhul ka füüsikuna ei näinud ma mingeid möödalaskimisi. Ja ka tegelased jätavad väga sümpaatse mulje. Huvitav on jälgida põlisasukate psüholoogia muutumist resil polaarpiirkonnast (kus raskuskiirendus on üle 700g ja kukkumine pisimaltki kõrguslelt on surmav) üle ekvatori (lausa kaaluta olek, kõigest 2-3g, nagu Jupiteril :) teise pooluseni (uuesti 700g).

Nüüd siis lugesin raamatu üle (enam ei mäletagi, mitmendat korda), hinne jääb ikka samaks. Kindel "viis".

Teksti loeti vene keeles

Klassika muidugi, maiuspala kõigile neile, kes armastavad teaduslikult põhjendatud nn. reaalulmet (boonuseks lõppu lisatud selgitav artikkel The Whirligig World). Soe, sõbralik, humanistlik, kerge mõnusa huumoriga kirjutatud teos. Meeldib kindlasti paljudele hard-SF fännidele. Nendele, kes otsivad ulmest pinget, dramaatikat, traagikat ja verd, kahjuks eriti palju ei paku. Kuna kuulun ka ise viimaste hulka, siis ongi subjektiivseks hindeks sellele muidu suurepärasele teosele 4.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb yle nõustuda kõigi eelkõnelejatega. Esiteks on tegemist igati mõnusa ja kujutlusvõimet pingutava hard sf-iga. Samas on õigus Valgel Varesel, ilukirjanduslikust kyljest poolest on see teos võrreldav ehk Obrutshovi “Plutooniaga”.

Nagu autor järelsõnas mainib, võtab ta ulme kirjutamist mänguna. Autori eesmärk on luua vastuoludeta ja hetke-teadusega kooskõlas maailm. Lugeja eesmärgiks jääb sellest vigade otsimine. Sellega sai eile õhtul meeldivas seltskonnas ka pisut tegeldud.. Igasugune kirjandus mis stimuleerib inimest uutel radadel mõtlema, on väärt asi sõltumata tema muudest omadustest.

Hindeks paneks tugeva nelja. Natuke täiendavat dramatiseeritust ei oleks sellele raamatule tõesti paha teinud.

Teksti loeti inglise keeles

Sisust on eespool pikalt kirjutatud, kordama ei hakka.

Kuidagi jube armas, et pool sajandit tagasi kirjutasid inimesed teaduslikku fantastikat (nii nagu see saksa keelest vene keelde ja kusagilt sealt ka meile tulnud termin algselt kõlab). Lugesin seda raamatut kogu aeg mõeldes umbes: "ahah... jaa muidugi... vinge... õige..." Sekka muidugi ka: "hm, kahtlane... aga ei viitsi kontrollida." Sest küllap autor teab, millest ta kirjutab.

Hinne on nelja ja viie vahel, kaldega sinna viie poole -- teosele pole midagi ette heita peale teatud kuivuse ja igasuguse dramaatika puudumise. Ehk täpsustades -- ei, ma ei mõtle viimasel hetkel pääsemisi, kangelaste aegluubis suremist, ja tundlemise tilulilut. Mulle meenutasid tegelased natuke Jules Verne siiraid, intelligentseid ja progressimeelseid metslasi (ja selliseid elukaid pole minuteada päriselt kusagilt leitud). Ühesõnaga -- suurepärane raamat, aga (hinde õigustuseks) sedalaadi klassika, mida vaevalt teist korda lugeda viitsib.

Teksti loeti inglise keeles

Loen taas kord üle ja leian ikka, et üks selline lugu on väärt paarisada dramaatikast ja soolikatest kubisevat õudukat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Fantastikakogumikku on valitud jutud, mis viivad meid läbi kogu Päikesesüsteemi. Tõsi, Neptuun on miskipärast vaatluse alt välja jäänud. Ju siis on nii nõme planeet.
Head lood on. Kui välja arvata Zegalski ja Raschi omad, mille puhul ma saan ainult arvata, et ju oli paras protsent vennalikke sotsmaid raamatu avaldamiseks vajalik või vähemalt kergendas seda. A' nüüd neid lugema ei pea. Ülejäänusid tasub.
Teksti loeti vene keeles

Taas sihuke teadusliku fantastika jutt ... või "hard sf", nagu tänapäeva inglisekeelses maailmas vist tuleks öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke bürokraate ja positsiooni-pärast-teadlasi pilav jutt, üsna kenasti vormistatud. "Viiest" jääb siiski midagi vajaka, kuigi ei teagi, mis just.
Võrgus olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigepealt mulle meenus "Kon-Tiki". Ja siis "Scotti viimne ekspeditsioon". Ja siis veel palju Maal toimunud ekspeditsioonide raamatuid. "Miks peaks Everesti otsa ronima?" "Sest see on seal." Ja veel see tähelepanek, et kui Kolumbus oleks oodanud rauast aurulaeva või Boeing 747-ga reisimise võimalust, poleks ta eriti kaugele jõudnud.
Jah, on sihuke lihtsake jutt. Jah, Merkuur EI ole pidevalt ühe küljega Päikese poole. A' mis sellest.
Gutenbergis olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

20200202 ja kolm on kohtu seadus -- väikese "Horisondi" varamust üks üsna kurb jutt. Kas kuidagi nii saaks teha, et kõik ajakirjanikuhakatised selle läbi loeksid?
Teksti loeti eesti keeles

20200202 ja veel üks kummardus väikese "Horisondi" fantastikavaramule. Lugu ajab ikka ja jälle itsitama.
Elulähedusest: Heinlein defineeris ühes oma jutus juba kas 40. või 41. aastal jalakäija kui inimese, kellel on õnnestunud oma auto ära parkida.
Teksti loeti eesti keeles

Sihukesel ilusa näoga kuupäeval (20200202) lausa peab mõne mõnusa jutu kohta hinnangu andma. Olgu siis see üks neist väikese "Horisondi" pärlitest. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates kindlustab selleteemalise kogumiku tegemine iseenesest neli palli, millele kogumikku kuuluvad jutud liidavad mingi arvu, mis halvemal juhul muidugi võib negatiivne olla. Vaatame.
Hinde "5" said minult kaks juttu,
"4" -- neli,
"3" -- viis ja
"2" -- üks.
Millest nähtub, et 1) hinnete jaotus sarnaneb gaussiaaniga niivõrd nagu ta sellise praktiliselt olematu valimi korral üldse sarnaneda saab ja 2) kõver on nihutatud arvtelje kasvava haru poole (keskväärtus on 3,58). Seetõttu on lähtekohaks olnud neljale pallile ühe lisamine igati põhjendatud.
(Ja tegelikult oleksin "viie" ka eelneva lobisemiseta ära pannud).
Vigisemise mõttes märgin siiski, et värdkeelend "positrooniline aju" tulnuks välja toimetada. Eestikeelne termin on olemas 1965. aastast.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kirjeldab MvM-i tegemist väljaspool Igavikku ja mõnesid selle käigus esilekerkivaid jamasid. Õige hinne oleks 4,5 ning seekord otsustas sõja  võitnud masin "nelja" kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Häbi tunnistada, aga ma tõesti pole kõiki Asumi osasid lugenud, ja hinne tuleb sellelt lähtekohalt. Kui olen haigutavad lüngad oma teadmistes likvideerinud, hindan uuesti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine läks erakordse libedusega ja ühe palli võtab maha ainult järgnev tekstijupp:
"...misjärel taevas iga nädalaga aina enam tähtedega täitub, sedamööda kuidas Siwenna oma orbiidil üha enam Linnutee keskme poole vaatama hakkab."
Kui just loo ülesehituse jaoks vaja pole, pole vaja astronoomilisi jaburdusi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu käis edenedes vaikselt maha ... ja eelmistes arvustustes tehtud märkus tegelaskujude kohta on kah õige.
Teksti loeti eesti keeles