Kasutajainfo

Maria Galina

10.11.1958-

Teosed

· Maria Galina ·

Povodõr

(jutt aastast 2007)

ajakirjapublikatsioon: «Jesli» 2007; nr 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Teejuht»
antoloogia «Kaaren: Vene ulme antoloogia» 2013

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
1
3
0
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (8)

Lugu tulevikust, kus inimesed on ussiaukude kaudu ja silmitute koeralaadsete tulnukate argoste abiga hõivanud hulgaliselt teisi planeete. Maast on saanud hõredalt asustatud hiiglaslik "looduskaitseala".

Loo minategelaseks ongi argosega sümbioosis elav "sukelduja" ehk kosmosehõivaja, kes saabub Maale, kohtumaks virtuaalreaalsusest tuttava naisterahvaga. Peagi hakkab nende kuuma armusuhet rikkuma asjaolu, et Maa inimesed pole "sukeldujasse" ja argosesse just kõige sõbralikumalt meelestatud...

Lugu ei tekitanud minus just tohutut vaimustust, ent oli korralikult kirja pandud ja saab seega "4" kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Teate, see on halb jutt. Alguses tundub, nagu ei oleks ja kui järele ei mõtleks, petakski ära. Et nunnu kutsa ja nunnud looduskirjeldused ja igikestvad probleemid... Aga tegelikult ikka on küll.

Esiteks puudub konfliktis külaelanikega täielikult gradatsioon. Kui teda tõesti esimese vihjelise virina järel ainult vastastikusest usaldamatusest kohe sisse põletada üritati, oli tegu kas mingi erilise bandiitide pesa või siis autori vähese psühholoogiatundmisega. Kuna tekst ei anna alust kahtlustada esimest, jääb vähemalt minu jaoks vastuseks viimane.

Teiseks, neid, neid väheseid, kes argosega koos elada suutsid, sõeluti välja ju lennukoolis, kuhu jõudsid ka vähesed... Kuidas siis äkki too tibi järsku kõlbas? Kokkusattumus või olidki kutsad hoolikalt varjanud, et tegelikult võivad nad ükskõik kelle välja valida? Kui nii, siis milleks oli kutsal just seda tibi vaja - oleks ta ju isegi võsast välja jõudnud ja võinud pärast valida endale ükskõik keda, kui tal tingimata inimest vaja oli? Kui ta aga oli tõesti võimeline võssa ussiauku looma ja oma senise peremehe selle kaudu ära viima, siis oleks ju arukam strateegia olnud senine peremees ikkagi ümber veenda?

Kolmandaks käivad mulle närvidele jutud, milles autor üritab "ulmelist" õhkkonda luua väljenditega nagu "kvaasiaken" jts. "Kvaasi-" tähendab poolikut - "kvaasiaken" on siis justnagu pooleldi aken? Mis mõttes...?

Teksti loeti eesti keeles

Mul ka ei tekkinud selle jutuga mingit erilist suhet. Maailm ei köitnud absoluutselt, eelmised arvustajad on juba imelikud nüansid välja toonud ilusti. Tõepoolest, mis pagana kurjad külaelanikud. Neti teel leitud pruut aga tundus ika päris tõepärane, kas mitte reaalses elus masenduses 30, 40 ja 50 aastased vanapoisid neid Taist kohale telli...? Üldiselt oli tegu sellise jutuga, mille unustamine võtab vähem aega kui lugemine, kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see jutt väga meeldis.
Meeldis vaatamata sellele, et ei ole mingi üllatus pikalt kosmosereisilt naasnu konflikt kogu aja kohapeal olnutega.
Mulle meeldimises oli kaks olulist aspekti.

Esimene on täiesti subjektiivne ja seotud minu elukäiguga. Mina olen enamiku oma elust olnud koerapidaja ja tean väga hästi seda seotuse tunnet teisest liigist olendiga. Ma tean väga hästi seda tunnet kui me koos koeraga moodustame paari, kes vastandub teistele inimestele. Kõigepealt nende teiste inimeste arvates, seejärel ka minu arvates. Miks peaks mul mingi mölakaga olema liigisolidaadsus, mis eitab minu pikajalist ja sooja mõistmist meeldiva olendiga? Kas ma peaks tundma end kokkukuuluvana ja suhtuma mõistvalt inimesse, kes on võimeline mõtlema: „Mida kütkestavat saab olla jõehobu ja krokdilli väärastunud miniatuurses segus, kes jõllitab maailma iiveldamaajavalt lollide seasilmadega? Kogu selle elaja väljanägemine – sest koeraks ei söanda ma seda nimetada – räägib sellest, et ta aju pole suurem metspähklist, see-eest nüri ja mõttetut raevu jääb aga ülegi.“ (Aleksei Kalugin „Serjožik“ samas kogumikus)

Teine oluline meeldimise põhjus on loo jutustamiseks kasutatud meetodis. Tekstis ütlemata jätmisi ja näilisi vastuolusid on nii palju, et seda võib küll meetodiks nimetada. Lugu muutub loogiliseks ja emotsionaalseks tervikuks pärast tühikute täitmist.

Tegemist on minategelase tekstiga.

Minategelane ei kirjeda enda ega oma kaaslase välimust. Ta kirjeldab inimeste suhtumist sellesse paari. Suhtumine on selline, et võiks küll sobida Serjožiku minategelase mõtetesse. Suhtumine tundub olevat vaikselt ka põhjendatud:
(„Kas ta ohtlik ei ole?“
„Enam mitte,“ mõtlesin ma, „kõik, mida ta teha võis, on ta juba teinud.“)

Paar samalaadset vihjet on veel. Võib ette kujutada, et aastatepikkused üksilduseaastad koos pikajalise kaalutuses viibimisega on ka väliselt nähtavad – laialivalguv figuur, erinevad rühivead, kalduvus mõtetult põrnitseda, grimassid, kedagi häbenemata peeretamine ja röhitsemine, pesemisharjumuste muutus... Iseendaga rääkimisest ja valjusti mõtlemisest on hiljem juttu ka.

Aga edasi.
Minategelase näol on tegemist romantilise ja mehise elukutse endise esindajaga. See endisus jääb lahtiseks terve jutu jooksul, vihjatakse, et endisust võis põhjustada mingi töine möödalaskmine, vaimu murdumine, vägivallahoog... Igal juhul on tegemist kõige tulutoovama elukutse esindajaga, kellel on napid säästud ja kes ei saa (ei ole ära teeninud?) eluaegset pensioni.
Argosega koostöö algusest on möödunud kümme aastat – väljaõpe, ekspiditsioonid – kuidagi vähevõitu – lahingpaari iga võiks olla enne tavapärast erruminekut kakskümmend või rohkemgi. Argosed olevat ju oluliselt inimestest pikaealisemad.
Kuigi sihtkoha linna väljakul on minategelase elukutse esmaesindaja ausammas, saabub minategelane ühiskonda, kus ta on sunnitud leppima abieluturu tehingute jääkidega. Seda, et paremad said paremad ja meie peame teineteisega leppima, seda teadvustavad mõlemad pooled. Tundub, et naisterahvas pikema hambaga. Muidugi, naisterahva puhul tuleb arvesse ka partneri potentsiaalne ohtlikkus. Mina saab aru, et teda peetakse ohtlikuks, ta lepib sellega, ta ei protesteeri – kas on põhjust(?), lugejale jääb see äraarvamiseks. Kirjanduslik traditsioon lubaks justkui arvata eelarvamuste põhjendamatust, aga ... selles jutus ei saa kindel olla.Võimalik konflikt naisega püsib pikalt õhus.
Aga episood episoodi haaval.
Nad saavad kokku. Mees saab aru, et ka kehakeel on tähtis (kas ta suudab end edaspidi kontrollida?).
Minnakse kõrtsi, kus neid ei taheta teenindada. Mees kaupleb, naine otsustab loobuda. Mees tõlgendab seda naise halva iseloomuna – kas tõlgendab õigesti, järsku naine väldib mehe edasisi ebaviisakusi avalikus kohas, väldib mehe ja restoranitöötajate konflikti eskalatsiooni...
Mere ääres läheb mees ujuma ja tunneb pehmet lööki kuklasse, tuleb veest välja ja näeb oma sümbiont-kaaslast teadvusetult kaldaäärses vees, samas lähedal täis karastusjoogi pudel. Mees arvab, et põhjuseks on palavus. Mõte, et järsku üritas naine tema kaaslast (argost) lihtsalt selle pudeliga maha lüüa, jääb minategelasel sõnastamata. Minul lugejana mitte.
Enne seksi ronib mees voodist välja, et looma rahustada – „... siis tunneb ju argos sedasama, mis inimenegi, kas pole“ ... „Ukseläve juures lebav argos tõmbles ja nuuksus unes.“

Miks argosel nime ei ole?

Naine saadab mehele psühhiaatri, keda esitleb juhuslikult kohatud sugulasena. Psühhiaater tuleb teadlikuna mehest ja kõigest – jääb mulje, et enne tulekut on ta lugenud minategelase toimikut. Tuleb välja, et minategelane ongi enneaegselt kosmoseluurest lahkunud, selgesõnalisele küsimusel lahkumise põhjustest jätab ta vastamata. Psühhiaater ütleb minale, et see on normaalne – niipalju kui tema saatusega mees üldse normaalne võib olla.Pärast psühhiaatri lahkumist mõtleb mees, et naine on rumal ja naine süüdistab teda ja teeb seda sellepärast, et tunneb ennast ise süüdlasena.
Keegi üritab argost mürgitada. Mees eitab, et ta kahtlustaks naist. Lugeja kahtlustab. Saabub aeg, kus ei räägita isegi sellest, mida televiisorist näha võib.
Tuleb külavanem. See mees ei meeldi ei argosele ega minategelasele. Selgub, et ei mees ega argos ei meeldi ka külarahvale. Nad kardavad teda. Mees on vihane, ta tajub vastumeelselt antud hoiatust külarahva hirmu eest ähvardusena.

Jutus kirjeldatud episoodide vahel kulgevat aega pole määratletud. Vaid kaudselt võib oletada paari tunni või nädala möödumist. Puudub teadmine episoodide vahel toiminud sündmustest. Võib olla, et midagi ei toimunudki, võib olla ei pannud mees tähelegi millegi toimumist – häiritud vaimuga, nagu ta on.

Maja on väljastpoolt põlema pandud ja välja ei saa. Naine teab majal keldri olevat ja keldris püstoli. Mees peab ennastmõistetavaks, et kelder on paidupaik tema eest ja püstol on hangitud enesekaitseks tema eest. Naine ei anna selle kohta täiendavat teadmist, aga hiljem nutab ja palub millegi pärast andeks (kas keldri ja püstoli pärast või pärines mürgitatud lihatükk ikkagi temalt? Või psühhiaatri pärast? Või...? Või käis see naine külas susimas?). Naine suhtub esimest korda leplikult argosesse. Nad põgenevad linna poole ja mees sattub lõksu. Lõks on rauast ja suurtele loomadele mõeldud.Kolmekesi minema ei pääse. Argos kutsub meest endaga teispoolsusesse, paremasse maailma aga mees ei taha naist vihaste külaelanike kätte jätta. Ta üritab seda argosele selgeks teha. Argos vahetab mehe naise vastu ja kuulub nüüd temaga kokku. Argos ja naine lähevad ära ja mina-tegelane jääb püstoliga kurje külaelanikke ootama. Olevat nõnnaviisi, et argos ei vaheta kunagi peremeest.
Aga minategelane mõistab nüüd haraka keelt, kes hoiatab lähenevate inimeste eest...

Kui sündmustiku osas võin ma teha oletusi ja üritada vaadata mina-monoloogi taha, siis argose kaaslasevahetuse motivatsiooni osas seda teha ei saa. Ma näen kolme võimalust: a) argos oli nii piinatud minategelase enesehaletsuse ja segasuse hoogudest, et põgenes mehe eest naise juurde, b) argos sai aru, et mees hoolib naisest enam kui endast ja talitas vastavalt mehe soovile ja c) argosel oli selgeks saanud, et koos mehega ootab teda mõttetu ja piinarikas hukk ja ilma inimkaaslaseta iniühiskonnas ei saa... Usutavasti on tões midagi kõigist kolmest.

Mulle meeldis lugu inetust mehest inetu koeraga, kes üritas kõigest jõust teha nägu, et ta on normaalne ja saab hakkama.
Mulle meeldib mõelda, et vaatamata naise rumalusele ja kohatisele pahatahtlikkusele mees armastas teda. Et siis selline armastuslugu. Kolmnurk.

Õienduseks.
Kvaasi - peagu, eba-, nagu, otsekui ▪: kvaasi+õpetlane, kvaasi+harmooniline võnkumine, kvaasi+osake füüs, kvaasi+täht astr kvasar (ÕS 2006)
Kvaasi sünonüümid: pseudo, oleks manqué, nominaalne, isehakanud, nn, osaline, imitatsioon, epigonic, sünteetiline, võltsitud, teeseldud, mõnitama, võlts (http://estonian.abcthesaurus.com/browse_synonyms/synonyms_for_kvaasi.html )

Teksti loeti eesti keeles

See lugu ei meeldinud mulle enam üldse.
Alguses täitsa töötas. Noh, et tuleb see mees, et tal on argos. Et on naine lennukis, aga pruut ootab. Oo, pruut oli isegi äratuntav, jess - kahjuks kehva iseloomuga!

Ja siis läheb jutt järsku täiesti käest ära.
Miks nad abielluvad, kui nad isegi ei meeldi üksteisele? Mis häda neil on sellega?
Ja mida nii hullu võib külarahval olla mingite tüüpide vastu, kes neile isegi näole ei anna õieti? Isegi kui naine sudib neile seda teemat salaja, no mul ei mõika.
Kujutan ette mingit tavalist küla, mingeid külainimesi... Pole sõda. Pole revolutsiooni, vaid on üsna rahulik elu, tehakse amatöörteatrit ja kohtutakse kultuurimajas...
Teate, kui mingi uusasukas selle küla elanikele ei meeldi, on nende reaktsioon asjale see, et nad ei räägi temaga!
Aga et üritaks hoopis maja maha põletada ja uuselanikke selle käigus sisse müürida, et nad tules hukka saaks?!

Kuulge, need ei ole enam minu liigi külainimesed. Need on mingid Kambodža lapssõdurid või midagi sinnakanti. See ei ole usutav, üldse ei ole usutav.

Sellise jama sissetoomise järel ei suudaks lugu enam päästa mitte miski - aga see, mida meile lõpuna pakutakse, ei ole isegi mitte nii särav ja erutav, et oleks praegu kahju tõdeda, et näh, ikka ei päästnud ära. On kah midagi, aga lugu on täielik jama.
Teksti loeti eesti keeles

Sisult oli see lugu ju keskaegse nõiajahi ümberjutustus ulmevormis. Peale pikki üksinduseaastaid naaseb Maale kosmoses "ussiauke" otsiv teejuht koos oma "juhtkoeraga" - võõra intelligentse eluvormiga argos. Ning just see argos põhjustabki nõiajahi, sest paistab, et inimestel on kaasasündinud vastumeelsus olendite vastu, kes suudavad mõtteid lugeda. Tõsi, mitte küll päris otse, kuid riivet oma privaatsusele tundsid kõik "loomaga" kokkupuutunud. Ja nii see algas...

Mõnus jutt, mis mind isiklikult taaskord mõtlema paneb, mis selles kellegiga täielikus sümbioosis elamises ikkagi niivõrd hirmsat on, et seda iga hinna eest vältima peab?

Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast arvasin ma loo alguses, et peategelane on naissoost, ning esimene kontakt seal lennukis toimub potentsiaalsete sõbrannade vahel. Üldjuhul kehtib lugedes siiani reegel, et "male until proven otherwise", ehk niikaua kuni seda eraldi välja ei tooda, on peategelane meessoost. Ei tea, mis selle loo alguses andis feminiinset varjundit.
See selleks. Kogu see jutt oli lihtsalt üsna ebaloogiline. See, et sõdurid, meremehed ja muud kaugreisijad endale kirja teel kaasat otsivad, ei ole mingi uus nähtus, pigem vastupidi. Aga jutust jäi mulje, et kuskil arvutisügavuses oli algoritm kaks potentsiaalselt sobituvat genotüüpi kokku viinud, sealjuures inimeste iseloomusid ning isegi olemust arvestamata. Lõhnas viletsalt ülesseatud pimekohtingu järgi. Ja sealt kohe hopsti, pulmad, väike maja metsa sees ja argos kamina ees vaibal. Külaelanikele muidugi ei meeldi, et keegi nende metsas elab, ning kõrtsis joomas ja kaklemas ei käi ja panevad tarele tule otsa. Jutu lõpp jätab mulje, et autoril sai kas paber või tint otsa, aitab kah, jätame tüübi metsa surema, naisele anname veidi lootust.
Oleks tahtnud veidi rohkem kirjeldusi - missugune see argos siis on. Mida see sukeldumine täpsemalt tähendab, kuhu siis nõnda sukeldutakse, miks see nii hirmus on ja palju muud huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Riho Välk
12.08.1988
Kasutaja rollid
Viimased 20 arvustused:

Lugesin seda lühiromaani vist 2 või 3 kuud. Et lugesin paarkümmend lehekülge ja siis lugesin vahepalaks mõne täispika romaani läbi ja siis närisin veel paarkümmend lehekülge läbi ning lõpusirge läks ikka hambaid risti surudes ja toore sihikindlusega, et ei, kui ma olen juba ülejäänud kogumiku ära lugenud, siis selle pean ka lõpuni lugema. Ei saa ju raamatut paarkümmend lehte enne lõppu riiulisse panna.
Midagi karjuvalt halba nagu ei olnudki, mis oleks kohe hamba all karjunud. Lihtsalt meeletu mämmerdamine ja venitamine ning sihikindlalt mittekuskile väljajõudmine.
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarp on juba kõik vajaliku ära öelnud, kuid kontsenteeritult oleks minu arvamus teosest, et see on lihtsalt grafomaania väljaelamine. Juba siis kui raamatu riiulisse tagasi panin, nentisin, et selles ei olnud midagi meeldejäävat ega ajurakke stimuleerivat. Käis mingit madinat, hästi palju oli varateismelise ettekujutusi seksuaalelust ja inimsuhetest, natuke pseudointelligentsust oli ka sisse pakitud, et vist autoril endal targem tunne oleks.
Olen varemgi Veskimeest kurjalt arvustanud, aga siinkohal ei ole isegi millegi peale karjuvalt ägestuda. Lihtsalt tuhm ja sisutu. Ei ole see ei koolipoisi entusiasmiga kirjutatud fanfiction, ei ole see ka suurest ahnusest varastatud plagiaat. Originaalse Tähevärava tegelastest on kõik huvitav välja raiutud, eesti maavillased tegelased on paberõhukesed, kõik motiivid, ideed, tegevuskäigud ja ka tehnoloogilised leiutised oleks otsekui õllejoomise kõrvalt kokku loobitud põhimõttel "ah, käib kah", mis on mumeelest suurim solvang lõpuks lugejale.
Teksti loeti eesti keeles

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloopärimuse peategelane on Napoleon, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse.

Ajaloolise vimka tõttu on Eestis lisaks hipidele, skinnidele, BMWde tuunijatele ja muudele harjumuspärastele subkultuuridele ka täiesti aktiivsed bonapartistid, kellele meeldib Napoleoni sõjaväevormi kanda, veini juua ja poliitiliselt provokatiivsed olla. Lugejale serveeritakse lustlikke katkendeid erinevatest ajastutest, ning kokku tuleb üks suurepärane ja lõbus alternatiivmaailm.

Kuni selle jutu lugemiseni olin kogumiku parimaks pidanud Tarvaste tulemist. Poole jutu peal muutus rebimine tasavägiseks ja nii kuni lõpuni välja. Kuid nagu Mart Sanderi jutu juures, andis viimase lihvi just lõppsõna, mis tõstis minu jaoks niigi suurepärase jutu siin kogumikus esikohale. Kui varem mainisin JJ. Metsavana ja Maniakkide Tänava paarisrakendit, mille lõpptulemuseks on tihti olnud uljas madin ja ohtralt rupskeid, siis Belials on Metsavana uljast atra õiges suunas juhtinud, ise samal ajal peent stiili külvates. Tulemus on super. Minu jaoks lendas esimesel lugemisel üle pea, et loo pealkiri on mugandusena pärit Vennaskonna loost Musta lipu valguses, kuid üks on kindel, bonapartistid ise oleks kindlasti Vennaskonda kuulanud.
Teksti loeti eesti keeles

Inimesena, kellel õnnestus vägevas NSV Liidus elada 3 aastat, ei mõista ma seda lugu. Minu jaoks on see lustlikult kirjutatud jutuke, mis oleks pidanud ilmuma umbes 50 aastat tagasi mõnes satiiriajakirjas. Kogu temaatika ja kirjastiili järgi võiks arvata, et kujutatava hetke ja avaldamise vahele jääv ajavahemik on väiksem kui ilmumise ja tänapäeva vaheline aeg. Aga üllataval kombel on see ilmunud aastal 2004, olles seetõttu kohutavalt ajast ja arust.
Mäletan, ükskord üritasin lugeda üht raamatut, mille pealkiri võis olla "Lustlikud rahvajutud", kus külamehed naersid selle üle, et üks taat oli vankripöidadele vale määret pannud.
Ja kuhu jäi ulme?
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin ükskord raamatupoest Idoru ja tundsin, et pean seda kindlasti lugema. Aga otsustasin, et triloogiat tuleb alustada esimesest raamatust, mitte keskelt ja nii ma Virtual Light'i juurde jõudsingi.
Kahjuks pean tunnistama, et Virtual Light oli minu jaoks paras pettumus. Minu jaoks oli kaks läbivat probleemi - esiteks jutustamisviis ja teiseks, igasuguse põnevuse, innovatiivsuse, revolutsionaarsuse vms puudumine. Jah, raamat on aastast 1993 ning tänapäeva tehnoloogia naerab sealse tulevikunägemuse üle. See pole aga iseenesest probleemiks, mulle isiklikult lausa meeldivad kobakad VR prillid, neoonrohelised 3D ruudustikud ja veidraid hääli tegevad arvutid. Pigem on siinse raamatu probleemiks, et seda ägedat tehnikat lihtsalt ei kasutata. Kogu raamatu mootoriks on miskid VR prillid, mis on ülivägevad ja ülisalajased, kuid neid ei kasutata kordagi, isegi ei pajatata, milleks kõigeks need võimelised on. Samahästi oleks võinud loo mootoriks olla varastatud reliikvia või ükskõikmilline röögatukallis jubin.
Ja esimene, peamine kriitikapunkt - jutustusviis. Kõigepealt juhtub miskit, ning sellele järgneb selgitus, miks ja mida. Iseenesest ei ole sellises jutustusviisis midagi uudset, pigem vastupidi, seda on varem palju tehtud. Gibson aga suudab seda teha ülimalt tüütult, tegevusest arusaamiseks tuleb sündmus ära lugeda, siis läbi närida sündmuseni jõudmise kirjeldus, seejärel sündmuse juurde tagasi minna, uuesti lugeda ja veidi seedida. Kahel korral naasesin arvuti juurde, et kontrollida - kas mu Kindle on katki läinud ja on lihtsalt lõikusid vahele jätma hakanud. Aga ei, oligi selline. Samuti oli mul raskusi igasuguste kirjelduste alusel pildi kokkupanemisel - Gibson annab üksikuid detaile, kuid asjade olemus tuleb ise juurde mõelda. Mul kulus näiteks tükk aega aru saamiseks, et "bike" on siinkohal jalgratas, sest kirjeldati roostet raamil ja vägevat turvasüsteemi, aga mitte kordagi ei öeldud "pedaalid" või "mootor".
Kui kriitikat jätkata, siis kindlasti vääriks äramainimist otsekui klišeejuhendi järgi kirjutatud tegelased. Terve raamatu peale ei olnud ühtegi tegelast, kellele tegelikult kaasa elada. Scooteri ja Skinneri tegemiste kirjeldamine tundus aga lausa ruumitäitena.
Lõppude lõpuks - lihtsalt ei midagi erilist. Igav ja keskpärane on aga just kõige halvem.
Teksti loeti inglise keeles

Aus satiir, ning annab üsna hästi edasi (alt)NSVL talongikultuuri ning süstemaatilist kretinismi - keegi kuskil otsustas, et inimesi võib tappa, niikaua kuni selle eest vastava talongi esitad. Kui on vaja mõni ohtlik kriminaal maha võtta, aga talongi pole - mis seal ikka. Samas, kui on tutvusi, on talonge, ning oled karistamatu ja peatamatu. Bürokraatia võit igasuguse loogika üle.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Hamelini vilepillimängija legendist inspireeritud teoste nimekiri ei vajaks Wikipedias 9 alamkategooriat, võiks öelda, et tubli teos. Aga kahjuks on loo käik ja lõpplahendus juba peaaegu et pealkirjastki tuletatav. Jutustusviisile ei ole midagi ette heita, olid täiesti mõistlikud tegelased, mõistlik käitumine, ning nagu Kristjan Rätsep ütles, siis looduskirjeldused ning ajalooline käsitlus olid üsna head.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige klassikalisem mõõga-ja-maagia seltskond läheb nõiutud alalt soovidetäitjat otsima. Kõik saavad järjest surma, ei puudu ka eneseohverdus tiimi nimel ja kõik muud klišeed. Sellisele jutule ei tohiks trükimusta raisata, tegu on suvalistest seiklusjuttudest kokku klopsitud koolikirjandiga, mida on siis mõttetult pikaks venitatud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle liiga pikaks venitatud jutu lugemine oli nagu ameerika mägedel sõitmine - pinget kruvitakse, siis see langeb, korraks jälle üles, siis jälle kolinal alla. Vahepeal ei tahtnud ma raamatut käest panna, sest kirjeldused ja õhustik olid nii hästi edasi antud. Ja siis hakkas jampsi tulema nagu oavarrest. Vahepeal tahtsin diagonaalis lugeda, nii põnev oli, aga siis tuli jälle aeglaselt mäluda, et aru saada, mida siin üldse tehakse ja öelda tahetakse.
Kõiksugused kirjanduslikud viited läksid minusugusel illiteraadil kaugelt üle pea. Eks kõik need kirjanduslikud tegelased seal olid haritud venelase jaoks piisavalt äratuntavad, et ei vajanud pikemat tutvustamist, mulle tundusid need aga klišeeliste karikatuuridena, paberõhukeste tegelastena, kes olid sõgeda peategelase poolt kohatäiteks pastakast välja imetud.
Ma nii lootsin vahepeal, et minategelane on üks nendest väljamõeldud tegelastest, kes hakkab aeglaselt sellest aru saama. Või siis, et ta kasvõi mingil hetkel sellest segadusse satub. Aga ei, "kohtusin veidrikuga, võtsime koos viina, ainult et viinatopka sai joomata tühjaks. Mis seal ikka. Juhtub."
Ja lõpuks see integratsioon - jah, venemaa on suur ja lai, tundmatuks jäämine ei ole keeruline. Kojamees saab tõesti igal pool luuaga vehkida, aga kas tõesti, mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi ei hakka küsimusi esitama, miks puust Buratino täiesti elus on, ringi kalpsab ja laulab? Lihtlabasest loogikast jäi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast arvasin ma loo alguses, et peategelane on naissoost, ning esimene kontakt seal lennukis toimub potentsiaalsete sõbrannade vahel. Üldjuhul kehtib lugedes siiani reegel, et "male until proven otherwise", ehk niikaua kuni seda eraldi välja ei tooda, on peategelane meessoost. Ei tea, mis selle loo alguses andis feminiinset varjundit.
See selleks. Kogu see jutt oli lihtsalt üsna ebaloogiline. See, et sõdurid, meremehed ja muud kaugreisijad endale kirja teel kaasat otsivad, ei ole mingi uus nähtus, pigem vastupidi. Aga jutust jäi mulje, et kuskil arvutisügavuses oli algoritm kaks potentsiaalselt sobituvat genotüüpi kokku viinud, sealjuures inimeste iseloomusid ning isegi olemust arvestamata. Lõhnas viletsalt ülesseatud pimekohtingu järgi. Ja sealt kohe hopsti, pulmad, väike maja metsa sees ja argos kamina ees vaibal. Külaelanikele muidugi ei meeldi, et keegi nende metsas elab, ning kõrtsis joomas ja kaklemas ei käi ja panevad tarele tule otsa. Jutu lõpp jätab mulje, et autoril sai kas paber või tint otsa, aitab kah, jätame tüübi metsa surema, naisele anname veidi lootust.
Oleks tahtnud veidi rohkem kirjeldusi - missugune see argos siis on. Mida see sukeldumine täpsemalt tähendab, kuhu siis nõnda sukeldutakse, miks see nii hirmus on ja palju muud huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi nagu toimus. Vahepeal sekka mõttetut halba seksapiili, erootikat ja hüsteerilist käitumist. Ajaraisk
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles