Teksti sisu keerleb Arthur Conan Doyle isiku ümber. Tuntud kirjanik, sõjaväearst ja spiritist ning jutu põhiline raskus on just sel viimatimainitud tegevusel. Jutt koosneb dateeritud lõikudest, mis haaravad ajavahemiku 24. aprill 1900 – 10. november 1918, ehk siis Buuri sõjast kuni esimese ilmasõja lõpuni.
Lugu esitatakse kuues pildis, mille kaudu avatakse Arthur Conan Doyle spiritistliku tegevuse pöördepunkte: spiritismihuvilisest sõjaväearstist meheni, kes toob maailmale rahu. Sest surma ju pole!
Jutu «Сержант Ее Величества» peategelane on Arthur Conan Doyle, kuid tegelaste hulgas on ka Rudyard Kipling... tõsi, vaid eesnimega. Osa tegevust toimub neis paigus, kus Sherlock Holmes ajas taga ühte kuulsat musta koera ning eks seoseid ole teisigi.
Tunnistan ausalt, et ma pole väga põhjalikult uurinud, et kas Arthur Conan Doyle oli spiritismist huvitatud ka varem, või sai see huvi algtõuke poja, venna ja kahe nõo surmast esimeses ilmasõjas. Mul on siiski jäänud mulje, et päris tühja koha peale see huvi ei tekkinud.
Tunnistan ka, et ma ei ole üldse spiritismi või muu taolise mumbo-jumbo austaja, aga kirjanduses ei eksisteeri minu jaoks tabuteemasid või -ideid... kui autor tahab ja suudab, siis andku minna!
Jutt on pisut hüplik ja pisut ka sogane, vähemasti minu jaoks, aga eks teema ole ka vastav. Samas, Maria Galina kirjanduslik võimekus ja töö valitud materjaliga on tekitanud olukorra, et see jutt kerib juba kolmandat päeva mu peas ringiratast. Ehk on sellest arvustusest abi ning ma saan lahti teatavast painavast meeleolust?