Kasutajainfo

Aarne Ruben

17.07.1971-

  • Eesti

Teosed

· Aarne Ruben ·

Häire

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
3
2
1
Keskmine hinne
2.571
Arvustused (7)

Käesolevas "Täheajas" on see juba teine sarnane tekst (esimene oli Püttsepa oma)-žanriulmes varem praktiliselt tundmatu kohaliku autori lugu, mis on hästi kirja pandud, ent ulmeline element loos jääb kuidagi pinnapealseks või segaseks. Iseenesest on vaid positiivseks tendentsiks, et muidu ulmekauged inimesed ennast ja oma loomingut žanriulme väljaannatega seovad. Samas võib tulemus olla hardcore-fännide jaoks piisavalt segadusttekitav.

Loole, mille peategelaseks on Vabadussõja-aegses Tallinnas missioonil viibiv Briti mereväeohvitser, ei tahaks alla "nelja" ka anda... kasvõi selle suurepärase ajaloolise õhustiku pärast. Ulmeline element seevastu ei jäta eriti tugevat muljet. Segaseks jääb, miks tulnukad Raxworthyt üldse torkisid ja mis oli sellel kõigel pistmist lõpupoole mainitud 1920-ndate aastate poliitiku Reinkubjasega.

Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saanud sellest jutust absoluutselt aru. Või noh, jutust sain aru küll, aga tema kirjutamise vajadusest mitte. Hea küll, vajadus vajaduseks, aga ma ei saanud aru, miks oli vaja suhteliselt loomulikult mõjuva, asjatundja kirjutatud olustikupilti 1920ndate Tallinnast lisada mingisugune primitiivne ja väga ähmane ulmeline mõõde, mis mõjus äärmiselt ebaloomuliku ja kunstlikuna. Ei sobinud jutu olustikku, ütleme nii.

1920ndate Tallinna olustiku ja kirjelduste eest oleks hinne "neli", võibolla isegi plussiga. Äärmiselt ebasobiva külgepoogitud labase ja primitiivse ulme eest kukub lõplik hinne paraku "kahele".

Teksti loeti eesti keeles

Mingisugune Briti ohvitser satub peale Vabadussõda Tallinnasse mingisugust ülesannet täitma, mille käigus puutub ta kokku mitmete üleloomulike nähtustega. Esialgu lugema asudes tundus mulle, et tegemist on sellise mõnusa ajaloolise hõnguga looga, kuid mida lehekülg edasi, seda enam see tunne kadus. Autor oskab küll suurepäraselt meeleolu luua ning kirjeldada, kuid faabula seadmine ei tule tal kahjuks samahästi välja. Nõutuks võttis ka lõpp, mille seotust eelneva sündmustikuga oli üsna raske mõista. Sellepärast kujuneb minu hinne umbes samadel alustel - kirjeldused ja atmosfäär neli, sisu kaks. Kokku seega kolm
Teksti loeti eesti keeles

Peaksin vast alustama ülestunnistusega, et Aarne Rubeni isik ja teod on põhjuseks, miks ma pole eriti tahtnud antud kirjamehe tekste lugeda... ja need mõned, mis loetud, pole samuti mingit elamust pakkunud.

Antoloogias «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» ilmunud juttu «Häire» tuli aga lugeda... lubasin nimelt ühele inimesele, et loen kõik kogumiku tekstid läbi ja kirjutan neist midagi.

Jutu tegevus toimub 1918. aasta detsembris, mil Inglise laevad tulid Tallinnasse appi noorele Eesti riigile ning peategelaseks on Tema Majesteedi laevastiku ohvitser Henry Raxworthy.

Leitnant Raxworthy majutatakse ühe baltisakslasest aadlikku majja... härra ise eriti kodus ei viibi ja leitnant suhtleb rohkem teenijatega... selles toas, kus leitnant magab... selles toas aga kummitab...

Mainisin juba eespool minu suhtumist Aarne Rubenisse ja tema loomingusse. Üllatav oli aga, et jutt «Häire» läks üsna hästi käima ja jupp aega lugesin ma seda täitsa huviga. Hoolimata isegi sellest, et minus tekitas kahtlusi Briti meremeeste komme mere sügavust meetrites mõõta ja husaarinalju teha.

Mingil hetkel hakkas aga jutt jaburaks kiskuma. Tõeline jaburus algas aga siis, kui ohvitser kummituse eest riidekappi peitu puges! Umbes sellest kohast hakkas jutt ka maha käima: algas kirjandusliku soga ja banaalsete käikude kohmakas paraad.

Muljeid kokku võttes ei oskagi ma öelda, et mida Aarne Ruben selle jutuga öelda tahtis, kui tahtis. Naudingut tappis ta igatahes kenasti ja lugemisjärgselt ütlen, et üks tüüpiline Rubeni kirjatükk see on... et vana ajakirjandust ja arhiivimaterjale on rohkesti läbi töötatud, kuid mingiks kompaktseks tulemuseks see materjalilasu vormunud pole.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Tegu on "Pikkmaa" sarja viienda ja viimase raamatuga. Ma jätsin selle sarja 3nda ja 4nda osa vahele, sest ei viitsinud Baxterit ülearu lugeda. Sama on teinud ilmselt ka muud lugejad, sest kolmandale osale eksisteerib hetkel 2 arvustust ja neljandale osale 0 arvustust, kuigi need raamatud on eesti keeles ilmunud 5-7 aastat tagasi. Soovitan sama taktikat ka teistel lugejatel ja võibolla tasub ka viimane osa üldse lugemata jätta. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu lugesin "Pikkmaad", kuid see oli liialt tuim raamat ja sarja ennast ma edasi enam ei lugenud. Nüüd aastaid hiljem olin sunnitud esimest osa uuesti üle lugema, et saaksin alustada teise osaga. Ühtlasi imestan,et miks ma esimesele osale aastaid tagasi hindeks "4" panin. Toda hinnet ma muuta ei viitsi. Aga kuna teine osa oli umbkaudu sama nüri, siis panen teisele osale hindeks "3".
 
Teksti loeti eesti keeles

Esimene osa oli kindel viis. Teine osa on aga minu arust veidi viletsam.
Eelmisel osal oli 80ndate nostalgia põhjendatud, järjes aga enam mitte. Autor oleks suutnud teise osa intriigid kokku treida kasvõi 1930ndate (või 2030ndate) nostalgiaga.  Või kasutades hoopis mingeid muid võtteid. Aga kahjuks ta ei suutnud seda teha ja lugeja üleujutamine Tolkieni-Hughes'i kultuuripärandiga osutus erakordselt tüütuks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuna polnud hulk aega mitte midagi kultuurset lugenud, siis haarasin riiulilt pihku juba paar aastat tagasi soetatud "Surface Detail" raamatu. Kultuuri sari on mulle ka seni meeldinud ja ka käesolev raamat ei valmistanud pettumust. Hinde tõmbab antud juhul alla ka teiste poolt kurdetud erinevate liinide üleküllus. Kuid kuna Banksi tase ulmekirjanduses on kõvasti üle keskmise, siis hindeks on pigem "4++"
 
Raamatut soovitaks lugeda kõigil, keda painab küsimus: "Mis Kultuurist edasi sai/saab?". Üldpildile lisatakse päris palju infot, poliitikat ja värve juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt leidub kogumikus "Dangerous Women". 
Jutt ise aga kuulub omakorda sarja "The Imperials Saga", milles on hetkel 4 romaani, kuid mida ma lugenud ei ole.
Lugu ise: värske kosmoselaevastiku ohvitser kohtab kõrtsis üht joodikut, kes paljastab talle ühe galaktikalist mõõtu vandenõuteooria. Omaette oli see lugu lahjavõitu, kuid tekitas soovi "The Imperials Saga"-ga millalgi ligemat tutvust sõlmida.
 
Teksti loeti inglise keeles

Taustast:
"Esimese Seaduse" triloogia raamatute sündmused toimuvad tolle maailma ajaarvamise järgi aastatel 575-576. Triloogiale on kirjutatud 3 samasse maailma kuuluvat järge (mida eesti keeles (veel?) ei ole) ja nonde sündmused toimuvad erinevais paigus ja erinevate tegelastega aastatel 579 , 584 ja 590. Need järjed on üksteisest sõltumatult loetavad. Autoril on plaan kirjutada aga ka teine triloogia, mille raamatud antakse välja aastatel 2019-2021 ja kajastavad sündmusi, mis toimuvad "Esimese Seaduse" maailmas 605-???.
Kogumikus "Sharp Ends" koosneb aga erinevatest lühijuttudest, milles sündmusi vaadeldakse kõrvaltegelaste pilgu läbi. Lühijuttude tegevus toimub aastatel 566-592, mis tähendab seda, et need katavad suurema ajalise vahemiku, kui "paksudes" raamatutes. Kõrvaltegelaste silmade läbi on võimalik ka jälgida mõnede romaanikangelaste edasist saatust.
"Sharp Ends" pealkiri ise on vähemalt kahemõttelise maiguga: Ühest küljest on see vist eufemism sõnale "mõõk", teisest küljest aga lõpevad kõik lühilood suhteliselt järsult (teravalt), jättes tihti tee lahti äkilisteks edasisteks sündmuste arenguks.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat oli väga hea, kuid päris lõpus tundus, et tegu on pigem armastuseromaaniga, mitte ulmekaga.
 
Raamatul oli mõningasi sarnasusi Leckie "Abistav Õiglus"-ega. Võrdlesin aastanumbreid oletamaks, et kumb kirjanik on teiselt ideid laenanud.
 
Teksti loeti soome keeles

Eelnev arvustaja on päris täpselt ka minu enda mõtted osanud ära sõnastada.
 
Lisaks vaid kaks detaili omalt poolt juurde: Esiteks tundus kõige-kõige tagant paistev Suur Intriig jabur ja autori poolt meelevaldselt konstrueeritud. Teiseks oli raamatus üks väga tobe totrus sees, mis viitab kehvale ülelugemisele või toimetamisele. Nimelt kõnetas peamine kõrvaltegelane peategelast nimega "Dakota", mis ei olnud aga parasjagu nimi, mille all ta peategelast too hetk tundis.
Teksti loeti eesti keeles

David Mitchellil on eesti keeles varem ilmunud "Pilveatlas" ja "Varikirjas". Nende lugemine tekitas autori suhtes piisavalt suure huvi ja kui kogemata sattus näppu "The Bone Clocks", siis võtsin ka selle ette. Sisu on (suhteliselt sarnane "Varikirjas") suuremalt osalt tavapärane romaan. Ka siin kasutatakse ulmet-fantaasiat vaid näpuotsaga. Autor justkui naudiks pigem tavapäraste inimeste ja tavapäraste sündmuste kirjeldamist, kui et ulmet ennast.
 
Loo ulmedetailide lühike ülevaade:
a) Surematud tegelased. Nad taassünnivad nad uuesti peale surma, kuid mõnes uues kehas. 
b) Teist sorti surematud tegelased. Nad ei vanane, kui kasutavad regulaarselt muid hingi toiduks. "a)" ja "b)" omavahel eriti läbi ei saa. See on loo põhiliseks taustaks
c) Tavainimesed, kellel mõnedel on (mõnikord nende enda teadamatagi) selgeltnägemise või telepaatia võime. Peategelane (Holly Sykes) kuulub sellesse seltskonda.
 
Lugu ise leiab aset aastatel 1984-2043 ja põhiliselt keerleb tegevus Holly Sykes-i ümber, kes on tahtmatult etturina kaasatud surematute omavahelisse arveteklaarimisse.  Loo lõpuosa toimub pisut post-apokalüptilises õhkkonnas. Raamatu enda intriigid ei ole apokalüpsist tekitanud, sellega on hakkama saanud tavainimesed. Nimelt on globaalne soojenemine, vedelkütuste ammendumine ja pandeemiad kogu senise maailmakorralduse peapeale pööranud ja inimesed elavad siis hääbuva tehnika ajastus. Kuid seda raamatu viimast kuuendikku on praeguse pandeemia ajal päris põnev lugeda.
Teksti loeti inglise keeles