Kasutajainfo

Aarne Ruben

17.07.1971-

  • Eesti

Teosed

· Aarne Ruben ·

Häire

(jutt aastast 2011)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» 2011

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
3
2
1
Keskmine hinne
2.571
Arvustused (7)

Käesolevas "Täheajas" on see juba teine sarnane tekst (esimene oli Püttsepa oma)-žanriulmes varem praktiliselt tundmatu kohaliku autori lugu, mis on hästi kirja pandud, ent ulmeline element loos jääb kuidagi pinnapealseks või segaseks. Iseenesest on vaid positiivseks tendentsiks, et muidu ulmekauged inimesed ennast ja oma loomingut žanriulme väljaannatega seovad. Samas võib tulemus olla hardcore-fännide jaoks piisavalt segadusttekitav.

Loole, mille peategelaseks on Vabadussõja-aegses Tallinnas missioonil viibiv Briti mereväeohvitser, ei tahaks alla "nelja" ka anda... kasvõi selle suurepärase ajaloolise õhustiku pärast. Ulmeline element seevastu ei jäta eriti tugevat muljet. Segaseks jääb, miks tulnukad Raxworthyt üldse torkisid ja mis oli sellel kõigel pistmist lõpupoole mainitud 1920-ndate aastate poliitiku Reinkubjasega.

Neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saanud sellest jutust absoluutselt aru. Või noh, jutust sain aru küll, aga tema kirjutamise vajadusest mitte. Hea küll, vajadus vajaduseks, aga ma ei saanud aru, miks oli vaja suhteliselt loomulikult mõjuva, asjatundja kirjutatud olustikupilti 1920ndate Tallinnast lisada mingisugune primitiivne ja väga ähmane ulmeline mõõde, mis mõjus äärmiselt ebaloomuliku ja kunstlikuna. Ei sobinud jutu olustikku, ütleme nii.

1920ndate Tallinna olustiku ja kirjelduste eest oleks hinne "neli", võibolla isegi plussiga. Äärmiselt ebasobiva külgepoogitud labase ja primitiivse ulme eest kukub lõplik hinne paraku "kahele".

Teksti loeti eesti keeles

Mingisugune Briti ohvitser satub peale Vabadussõda Tallinnasse mingisugust ülesannet täitma, mille käigus puutub ta kokku mitmete üleloomulike nähtustega. Esialgu lugema asudes tundus mulle, et tegemist on sellise mõnusa ajaloolise hõnguga looga, kuid mida lehekülg edasi, seda enam see tunne kadus. Autor oskab küll suurepäraselt meeleolu luua ning kirjeldada, kuid faabula seadmine ei tule tal kahjuks samahästi välja. Nõutuks võttis ka lõpp, mille seotust eelneva sündmustikuga oli üsna raske mõista. Sellepärast kujuneb minu hinne umbes samadel alustel - kirjeldused ja atmosfäär neli, sisu kaks. Kokku seega kolm
Teksti loeti eesti keeles

Peaksin vast alustama ülestunnistusega, et Aarne Rubeni isik ja teod on põhjuseks, miks ma pole eriti tahtnud antud kirjamehe tekste lugeda... ja need mõned, mis loetud, pole samuti mingit elamust pakkunud.

Antoloogias «Täheaeg 8: Sõda kosmose rannavetes» ilmunud juttu «Häire» tuli aga lugeda... lubasin nimelt ühele inimesele, et loen kõik kogumiku tekstid läbi ja kirjutan neist midagi.

Jutu tegevus toimub 1918. aasta detsembris, mil Inglise laevad tulid Tallinnasse appi noorele Eesti riigile ning peategelaseks on Tema Majesteedi laevastiku ohvitser Henry Raxworthy.

Leitnant Raxworthy majutatakse ühe baltisakslasest aadlikku majja... härra ise eriti kodus ei viibi ja leitnant suhtleb rohkem teenijatega... selles toas, kus leitnant magab... selles toas aga kummitab...

Mainisin juba eespool minu suhtumist Aarne Rubenisse ja tema loomingusse. Üllatav oli aga, et jutt «Häire» läks üsna hästi käima ja jupp aega lugesin ma seda täitsa huviga. Hoolimata isegi sellest, et minus tekitas kahtlusi Briti meremeeste komme mere sügavust meetrites mõõta ja husaarinalju teha.

Mingil hetkel hakkas aga jutt jaburaks kiskuma. Tõeline jaburus algas aga siis, kui ohvitser kummituse eest riidekappi peitu puges! Umbes sellest kohast hakkas jutt ka maha käima: algas kirjandusliku soga ja banaalsete käikude kohmakas paraad.

Muljeid kokku võttes ei oskagi ma öelda, et mida Aarne Ruben selle jutuga öelda tahtis, kui tahtis. Naudingut tappis ta igatahes kenasti ja lugemisjärgselt ütlen, et üks tüüpiline Rubeni kirjatükk see on... et vana ajakirjandust ja arhiivimaterjale on rohkesti läbi töötatud, kuid mingiks kompaktseks tulemuseks see materjalilasu vormunud pole.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles