Kasutajainfo

Vjatšeslav Rõbakov

19.01.1954-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Vjatšeslav Rõbakov ·

Tshelovek naprotiv

(romaan aastast 1997)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)

Raamatu "Tshelovek naprotiv" tegevus jääb romaanide "Otshag na bashne" ja "Na tshuzhom piru" vahele. Ent on kindlasti loetav ka omaette teosena. Mina lugesin, sestap tean.

Alguses on naine, kelle poeg on läinud sõjaväkke ja teadmata kadunuks jäänud. Siis on keegi, kunagi väga lähedane ja kallis, nüüd võõraks unustatu, kes lubab, eeskätt enesele ja alles siis naisele, et toob poja tagasi. Ja siis on Hea ja Kurja võitlus ja tunded ja tunded ja tunded ja selle hingelt räsitud, muutusi võõrastava venemaalase muserdatud hing, mis kuidagi mõista ei suuda, et kuidas siis nii... miks...

Tegevus toimub alternatiivajaloolisel Venemaal – sellisel, milliseks see riik oleks võinud kujuneda juhul, kui augustiputshistid oleksid võimule jäänud. Samamoodi siseprobleemide (kuigi ehk pisut teistsuguste) käes vaevleval Venemaal, mis kaheks eraldi, vaenulikuks riigiks lõhenenuna tegelikust kraadi võrra veelgi muud ilma võõrastavam ja isoleeritum on. Inimesed... inimesed on ikka samasugused... on seal ees tüüri hoidmas kommunistid või keegi muu...

Jah, inimesed. See on romaani juures kõige parem. Olulisem. Tähtsam.

Sellised lihtsad inimesed, kes ootavad pikisilmi aega, mil piiri taha poja juurde sõita saab, sest ei taha, näed, surra teades, et keegi su haua eest ei hoolitse ja see rohtu kasvab, kuid, samas, oleks ka sõit reetmine, sest naise haud jääks siis hooletusse ja üldse on kõik üks enesepettus, sest pole sel vanamehel, teab ta isegi, vähimatki lootust veel nii palju aastaid siin ilmas välja venitada, et minema sõita saaks. Jah, sellised inimesed, lihtsad, harilikud, kelle siseelu raamatulehekülgedele halastamatult ja meisterlikult lahti on kistud, nii, et sa neisse upud, nende eludega üheks saad, neid eneselegi märkamatult kaasa elama hakkad.

Ja veel...

Ma tundsin kord üht vene rahvusest vanameest, kes esimesed 5 aastat Eesti iseseisvusest rääkis, tavaliselt siis, kui oli viinast julgust saanud, väliselt kuraasikalt, sõjakalt, ent sisimas haavatult, end petetuna tundes, et enese arvates elab ta ikka veel NSV Liidus. Oli ta ju selle derzhaava eest võidelnud, verd valanud ja uskunud, siiralt uskunud, et elab tõepoolest maal, kus kohe-kohe kõik väga hästi saab olema ja ainult natuke veel on vaja pingutada, kõik rahvad käsikäes ja üheskoos ja lööktöö korras ja siis... Järgmised 5 aastat elas ta enese arvates SRÜ-s. Ja siis ta suri ära.

Seda raamatut võite lugeda, kui te arvate, et teate, miks ta ennast pettis. Ja võite lugeda, kui arvate, et tahate/suudate seda mõista. Kui aga tunnete, et ei taha ja ei taha sedavõrd, et ei suuda, siis pole mõtet. Pole mõtet, sest samavõrd, kuivõrd see on raamat Inimesest ning Päästjast ning Hea ja Kurja võitlusest ja sotsiaalseid/eetilisi/psühholoogilisi küsimusi vaagiv raamat, on see jäädvustus ühe suure rahva ühisest ängist, hingevalust ühel, selle rahva jaoks väga saatuslikul, ajajärgul.

Raske raamat. Vajab pühendumist, tähelepanu. Ent see tasub end kuhjaga ära.

Pärast Rõbakovi lugemist on reeglina valdavad kaks emotsiooni – tunne, et oled midagi äärmiselt olulist teada saanud, mõistnud ja tahtmine oma lähedastele inimestele öelda, et sa neid armastad. Ja seda polegi tegelikult nii vähe.

Teksti loeti vene keeles

Marek Simpson on eespool juba sisust hea ylevaate andnud. Kordaks veel et lugedes ei tekkinud kahtlustki et tegemist oleks sarja teise osaga. Põhimõtteliselt selline "Dostojevski Faust" moodi asi.. millest ma arvan et ma saan aru mille poolest ta Marekile meeldis.

Mulle niiväga ei meeldinud. Miks?

1. Algatuseks seepä`rast et mulle ei meeldi pikad ja lohisema kippuvad sissejuhatused. Käesolev romaan on yles ehitatud omalaadse "pyramiidina". Tegevustik on jaotatud neljaks osaks, kus iga osa on edasi antud erineva tegelase silme läbi. Ja iga osa algab pikavõitu sissejuhatusega, kus kirjeldatakse tausta ja lastakse "tõde jälle sedapidi paista". Ehk siis kui juurde arvata veel kõige selle ette umbselt loetamatuks kirjutatud proloog, on neid pikki sissejuhatusi romaanis tervelt viis tykki.

2. Konflikti tekitamiseks sisse toodud Saatana tegelaskuju on yhest kyljest igati armsalt välja joonistatud karakter.. aga erinevalt Simaginist on sootuks puudu jäänud motivatsiooni lahtiseletamine. Saatan tahab halba? Miks? Puudub mingisugunegi "fantastiline" mehhanism mis seletaks mispärast saatanale inimeste surma ja kannatusi vaja on.

3. Juba Van Zaitchiku raamatutest kohati häirima jäänud absoluutselt maitselagedad klähvatused euroopa aadressil. Ykskõik kes aga kirjanik võiks olla isik kes juhul kui ta tahab kellegi/millegi kohta pahasti öelda, siis võiks ta olla võimeline tegema seda nii et lugejad ebamugavustundega järgmist lehekylge ei peaks keerama.

Mis puutub sellesse mille poolest käesolev raamat hea on.. siis paraku on Marekil õigus - see romaan ei ole kõigi jaoks. Minu jaoks ei olnud. Tugev kolm.

Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: