Kasutajainfo

Uku Masing

11.08.1909-25.04.1985

  • Eesti

Teosed

· Uku Masing ·

Rapanui vabastamine, ehk Kajakad jumalate kalmistul

(romaan aastast 1989)

eesti keeles: Tallinn «Eesti Raamat» 1989

Hinne
Hindajaid
4
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (4)

Oh neid kõhklusi ja kahtlusi ja unetuid öid, mis ma veetsin kaaludes, kas teos kuulub meie kallisse BAAS`i või mitte. Kahlused-vaagimised leidsid üsna ühese lahenduse – jah, tegemist ON tugeva fantastika elemendiga groteskiga. Kas fantastiline element selles domineerivaim on – noh, see on on iseküsimus, ent fakt on, et ilma selleta laguneks kogu romaan koost ja järele jääks lihtsalt ilma igasuguse sisuta mürgi pritsimine õhtumaa kultuuri ja laiemalt kogu inimkonna pihta.

Olgu. Igastahes oli üsna kummaline Uku Masingult midagi sellist lugeda. Kirjutet on see küll juba suhteliselt ammu (enne II suurt ilmasõda), ent tema esmaavaldamine on aset leidnud alles aastal 1989. Muuseas, arvatavasti oli see ka ainus hetk, kus midagi sellist oli võimalik avaldada, sest tegemist ei ole kindlasti mitte mingi bestselleriga pluss veel see, et tema meie praegusele jällegi kehtivale ühiskonnakorrale igast võimalisest ja võimatust torust tina annab. Ehk mitte isegi mitte ühsikonnakorrale, kuivõrd selle teatavatüübilistele esindajatele.

Sisu. Eestisoost väga andekas teadlane Vari Marama (kirjaniku enda alterego???) on avastanud Rapanui ehk lihavõttesaare iidsete kirjamärkide tähenduse (selgelt ulmeline moment – minu teadmist pidi ei osata siiani rongo-rongodele kirjutatut lugeda) ja otsustab maksku mis maksab koha peale minna ja asja uurida. Tehtud – mõeldud (umbe sellises järjekorras), läheb tema ja räägib oma õpetajale augu sinna, kuhu peab (õpetaja on nimelt suur ja tähtis riigametnik), mille peale antakse Vari kasutusse EW laev koos meekonnaga, mis tema Tshiilist Rapanuile viib.

Selline on raamatu esimese viiendiku sisu. Järgneb saarele jõudmine ja oma elu armastuse leidmine (kelleks saab, muuseas, tütarlaps nimega Reri, kes oli temale ka glüüfide võtmeks olnud rongo-rongo laua saatjaks). Edasi suudab Masing kogu raamatu täita üsna realistlike (vähemalt nii realistlike, kui mittekohapealkäinule võimalik on) olupiltide maalimine, kuhu segatakse deshifreerti upõhjal jumalate haudade otsimine/leidmine/aktiivsesse ekspluatatsiooni võtmine. Sealhulgas saavad armutult peksa Vana-Maailma kultuurrahvad ja nende üüratu enesehinnang ning lõpuks tehakse rahvaste sõprust (et eestlane võtab käest kinni rapanuilasel, see võtab käest kinni inglasel, see võtab käest kinni kohalikul sakslasel, moodustatakse saabunud natsistlike sakslaste ringmäng ja siis selle asemel, et alustada laulu, kukutakse ringi sisse jäänuid valimatute esemetega klohmima). Lõpp purjetab helgust tõotavasse päikeseloojangusse.

Teos on groteskne. Kõik tegelaskujud (väljaarvatud ehk tütarlaps Reri, laevakapten Meelik ja Vari õpetaja) on väga eredate värvidega maalitud üsna eemaletõukavad plätserdised. Kaasaarvatud peategelane ise. Ok, temasse suhtutakse küll suhtelislelt suure sümpaatiaga, ent ega tema tempude põhjendamisega eriti küll vaeva ei nähta. Peaaegu piinlik on rääkida teistest eurooplastest – need on kõigi pahede kehastused ise, aeg-ajalt jääb mulje, et kui vanakuri neid näeks, siis hakkaks tal endast hale. Kas nüüd taotluslikult või meelega, aga ega ka pärismaalased ei ole palju paremad. Inimsöömine, varastamine, joomarlus, vägivald (eriti naisterahvaste vastu) – see kõik ei ole neile midagi uut, vaid pigem nagu selline tavaline tegevus. Ometigi, kui eurooplstele antakse täiesi otseselt hävitav hinnang, siis pärismaalaste puhul oleks see justkui normaalne. Noh, mis teha, näed, looduslapsukesed, need ju ongi sellised. Jah, rapanuilastele omistatakse ka mitmeid plusspoolele jäävaid omadusi, millest eurooplased vist isegi ei ole võimalised und nägema.

Lisaks groteskile on kogu raamat täidetud sümbolitega. Rangelt võttes on kõik tegelased, tegevus ja objektid, millele tegevus on suunatud, sümbolid. Juba pealkiri ise on läbi ja läbi märgiline (ehkki, ma ei ole kindel, kas Masing seda nii mõelnud oli, just pealkirja osas). Paljude märkidega tundub olevat aga nii, et need autori jaoks midagi tähendasi ja teiste jaoks mitte nii palju. Just see oli põhjuseks, mis mind pani sügavalt mõtisklema romaani kuuluvus.

N`daks. Ometigi viis. Jah, viis. Meie ulmikute seltskonnas on inimesi, kellele ma seda julgesti soovitaksin lugeda (ehkki ma kahtlen, kas nemadki hinde poolest minuga ühel meelel oleksid) kui ka neid, keda ma kaikaga sellest raamatust eemal hoiaks (ma muretsen nende vaimse tervise ja tasakaalu pärast). Minule see sobis. Ma ei julge öelda, et ta oleks hea kirjandus või et ta üldse kirjanduseks kvalifitseeruks. Ent mulle ta sobis.

Teksti loeti eesti keeles

Õigupoolest mina seda raamatut ulmevalda ei liigitaks.
Kas see, et reis tegelikult toimunud pole ja rongo-rongo tegelikult ikka lahendamata on, teeb ulmeks? Selliseid asju on ju kogu „päris“kirjandus täis...
Vaatamata sellele, et autor ise on reisind vaid Saksamaale ja Krimmi (ja Saaremaale) on ta meile lennuka mõtlemise ja loendamatute tõlgete ja käsitluste kaudu toonud lähemale hulga võõramaid maid ja valdkondi (nende hulgas on ka „Polüneesia usund“ ning akvarellid polüneeslastest). Loen selle raamatugi selliseks.

Aga ega see žanrimääratlus nii üksühene ja nii oluline ole ja, et mul selle raamatuga on omalaadne isiklik side ja seda raamatut hindan, siis panen healmeelel siia oma viie.

Esmalt mainin, et see on vast ainus ulmeraamat mida lugesin ilmumisaegu ja sellegi keerab vussi see , et kirjutamisel ja ilmumisel on viiekümneaastane nihe...
Miks ma lugesin, ei mäleta aga haaras see mind igakülgselt väga.Vestluses sõbraga lausa püüdsin kasutada MASINGU lauseehitust / keelekasutust – eks see ju lõi siis omad tingimused sellele mida öelda tahtsin ja mõtlesin siis öeldu üle veidi teistmoodi...

Tegelikult on ju raamatu sisuks üks armulugu ja kuigi autor ise nimetab raamatut tühijutuks ei ole ta seda teps mitte, erinevalt tänapäeva raamatumaailma hägustavatest lembelugudest. Miks siis mitte?
Sest (armu)lool on hästi väljapeetud põnev paik ja sündmustik.
Sest keelekasutus on filigraanne ja nauditav.
Ja ennekõike seepärast, et kumavad ja kumisevad autori väärtushinnangud ja tunnetus. Ja need on sügavad oma keerulise taustsüsteemiga, tavapäratud ja sellevõrra veel sügavamad.

Varist ja Rerist jään lõpuks tõepoolest uskuma, et nad hoolivad ilmast ja maast ja üksteisest.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: