"Endise Pühalepa valla kauaaegne elektrik Anton Sarapuu jõudis just Suuremõisa lossi keldrisse, et vaadata üle väidetavalt juba paar päeva jukedanud eletrikilp, kui ta kuulis korraga kummalist heli."
Sellise paljutõotava lausega algab Reeli Reinausi värske ulmepõnevik. Tegevust toimub Hiiumaal ja asjaosalised on põhiliselt 17-18 aastased noored. Neid tegelasi on vist 7 ja tiheda sündmustiku tõttu kipuvad nad lugedes segi minema - et kes on kelle mis ja mis infot keegi täpselt valdab. Kuue kuu eest on teadmata kadunuks jäänud Hiiumaa noormees Johan. Tema pruut Ingel vegeteerib kodus raskes depressioonis. Lootust ei ole. Samal ajal hakkab Tallinna noormees Miikael nägema mingeid kummalisi sundunenägusid, millest vabanemiseks pakub abi tema pruut, ekstrasensist Vika. Vika pole aga altruistlik abiline, vaid tal on omad plaanid, kuigi tema eesmärk jään meile pikalt saladuseks. Vika ja Miikael sõidavad Hiiumaale, kus peaks väidetavalt asuma poisi unenägudes nähtud sündmuspaik
Saarel hakkab Ingel koos klassiõega oma kuti kadumist uurima ja õige pea tutvuvad noored kohalike "uurijatega". Lisandub uusi tegelasi, nende hulgas hüpnoosi ja muid tumedaid kunste valdav kirikuõpetaja ja armilise näoga salapärane sensitiiv. Segastest, ent tähendusrikastest episoodidest kubisev lugu hakkab suunda võtma minevikule, kus olulist rolli mängivad parun Umgern-Sternbergi ajal tekkinud kolmeliikmeline salaselts ja nende roosi märgiga hõbesõrmused, millel on üleloomulikku mõju nende kandjate suhtes. Kas otsitav objekt, mis kunagi Hiiumaale maandus ja mille nimel kogu trall alguse sai, oli tulnukate laev või mingi taevakeha, jääbki lõpus teadmata (aga see polnud ka väga oluline). Pingelist süžeed täiendavad noorte omavahelised (armu)suhted, vanuseklassile omased emotsionaalsed sisekaemused ja kahtlustamised.
Tunnustan autori fantaasialendu ja võimet hulka niidiotsi lõpuks kokku siduda. Kuigi - lugemise ajal tuleb pingutada, et end järje peal hoida. Võib-olla oleks mõningane lihtsustamine ja seeläbi romaani lühendamine loole kasuks tulnud. Aga võib-olla on hoopis minu taip liiga aeglane ja lihtsakoeline, mis nõuab midagi kergemat. Väga raske seda romaani tarbida siiski ei olnud, sest päris kindlasti ei ole ma oma elus ühe päeva jooksul (tegelikult poole päeva jooksul) läbi lugenud 370 lehekülge ükspuha millist teksti.
Sellise paljutõotava lausega algab Reeli Reinausi värske ulmepõnevik. Tegevust toimub Hiiumaal ja asjaosalised on põhiliselt 17-18 aastased noored. Neid tegelasi on vist 7 ja tiheda sündmustiku tõttu kipuvad nad lugedes segi minema - et kes on kelle mis ja mis infot keegi täpselt valdab. Kuue kuu eest on teadmata kadunuks jäänud Hiiumaa noormees Johan. Tema pruut Ingel vegeteerib kodus raskes depressioonis. Lootust ei ole. Samal ajal hakkab Tallinna noormees Miikael nägema mingeid kummalisi sundunenägusid, millest vabanemiseks pakub abi tema pruut, ekstrasensist Vika. Vika pole aga altruistlik abiline, vaid tal on omad plaanid, kuigi tema eesmärk jään meile pikalt saladuseks. Vika ja Miikael sõidavad Hiiumaale, kus peaks väidetavalt asuma poisi unenägudes nähtud sündmuspaik
Saarel hakkab Ingel koos klassiõega oma kuti kadumist uurima ja õige pea tutvuvad noored kohalike "uurijatega". Lisandub uusi tegelasi, nende hulgas hüpnoosi ja muid tumedaid kunste valdav kirikuõpetaja ja armilise näoga salapärane sensitiiv. Segastest, ent tähendusrikastest episoodidest kubisev lugu hakkab suunda võtma minevikule, kus olulist rolli mängivad parun Umgern-Sternbergi ajal tekkinud kolmeliikmeline salaselts ja nende roosi märgiga hõbesõrmused, millel on üleloomulikku mõju nende kandjate suhtes. Kas otsitav objekt, mis kunagi Hiiumaale maandus ja mille nimel kogu trall alguse sai, oli tulnukate laev või mingi taevakeha, jääbki lõpus teadmata (aga see polnud ka väga oluline). Pingelist süžeed täiendavad noorte omavahelised (armu)suhted, vanuseklassile omased emotsionaalsed sisekaemused ja kahtlustamised.
Tunnustan autori fantaasialendu ja võimet hulka niidiotsi lõpuks kokku siduda. Kuigi - lugemise ajal tuleb pingutada, et end järje peal hoida. Võib-olla oleks mõningane lihtsustamine ja seeläbi romaani lühendamine loole kasuks tulnud. Aga võib-olla on hoopis minu taip liiga aeglane ja lihtsakoeline, mis nõuab midagi kergemat. Väga raske seda romaani tarbida siiski ei olnud, sest päris kindlasti ei ole ma oma elus ühe päeva jooksul (tegelikult poole päeva jooksul) läbi lugenud 370 lehekülge ükspuha millist teksti.