Kasutajainfo

Otto Soyka

Teosed

· Joel Jans ·

Tondilatern

(romaan aastast 2019)

Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Seni põhiliselt kaasautorina tuntud Jansi üksi kirjutatud noorteulmeka "Tondilatern" teine koht käesoleva aasta romaanivõistlusel on olnud ilmselt Eesti ulmeelu üks viimase aja ootamatumaid sündmusi ja seni olulisim verstapost autori loominguses arengus.
"Tondilaterna" (loo pealkiri kattub sama autori 2012. aastal Reaktoris ilmunud looga, kusjuures pealkirjas olev sõna ei esine teoses kordagi) peategelaseks on Elva gümnaasiumis õppiv Rajari-nimeline nooruk, kelle silme läbi on romaani sündmustik ka edasi antud. Tegevus algab tüüpilise "noorteka" võtmes - Rajar päästab koolikiusajate käest äsja Tartust Elvasse kolinud otakutüdruku Siiri. Peagi segavad noored end kõrgtehnoloogilisest paralleelmaailmast pärinevate sissetungijatega seotud intriigidesse ja sündmused omandavad hoogsa ning märulirohke iseloomu...
Võrreldes Jansi varasemate üksi kirjutatud tekstidega jätab "Tondilatern" märksa küpsema mulje, siin on teatud poeetillist melanhooliat, mis tema varasematest humoorikatest lühijuttudest täielikult puudus. Oma osa annavad siiinkohal kindlasti ka autori koduse Elva kirjeldused. Ehkki "Tondilatern" on orienteeritud pigem nooremapoolsete lugejate vanusegrupile, peaks see ka küpsemas vanuses ulmesõpradele lugeda sobima. Ära tuleks mainida ka põgusad kirjeldused esperantokeelsest paralleelmaailmast, mis oma kõrgtehnoloogiaga üsna võõrapärase ja kummastavalt eksootilise mulje jätab. Natuke võiks vast viriseda lõpplahenduse kallal, mis tundub veidi ülemäära sentimentaalne ja läbimõtlematu - samas võib peategelaste poolt tehtud valikud ka nende üldise šokiseisundi arvele kirjutada. 
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt võib rõõmuga märkida, et kolmandal katsel on algaja kirjastus jõudnud tasemeni, millel vormistus enam lugemist ei häiri. Et siis Lummur, mitte enam Luumurd. Lausa lakke hüpata on ehk veel vara, paar segast lauset ja mõned tähevead ju siiski veel on, ning ma pole kindel, kas on vaja rõhutada, et muna on ikka munakujuline.
Teine positiivne moment: tegevus on edasi antud peategelase vaatenurgast. Lugeja teab niisama palju kui temagi ja nii on lihtsam talle kaasa elada. Kolmandaks: tüdruk-tegelase vaimustus Jaapani kultuurist lisab isikupära ja on mullegi arusaadav. Hea küll, muud sealsed kultuuriilmingud jätavad mind ükskõikseks, aga muusika mulle kohati meeldib, näiteks Shonen Knife ja Tsushimamire on bändid, mille videoid ma seniajani vaatan jne. Nii et kolmveerandi ulatuses see lugu mulle päris meeldib. Näiteks see (hilis?)teismeliste kaootiline käitumine, kus head kavatsused toovad kaasa halbu tagajärgi.
Muidugi, tegemist on noortekaga ja nende puhul on vist lausa obligatoorne, et lugedes tuleb loogika välja lülitada ja leppida, et asjad lihtsalt on nii. Parem mitte mõeldagi, kuidas ikkagi need nanomasinad sealt dimensioonide vahelt mööda hingeniite... Et lugejal lihtsam oleks, lisatakse sellistes lugudes ka nö maine, tuttav plaan. See peaks vastukaaluna olema loogiline ja äratuntav. Antud juhul on tõetruudus kohati süžee arengule ohvriks toodud. No ma ei suuda ette kujutada gümnasisti (liiatigi poksijat), kel poleks taskus raha pudeli viina jaoks. Veel võimatum on see aastate eest sõjaväest tagasi tulnud vanema venna puhul, kes tuimalt lepib raha puudumise ja vennaga ühes toas magamisega.
Nagu öeldud, kolmveerandi ulatuses on lugu väikestest nurinatest hoolimata täiesti loetav. Viimane veerand on müra ning kaamera kipub rohkem üldplaani võtma. Mõttetu paugutamine, sest ka nn suurfilmide puhul teavad ju kõik, et blondiin, neeger ja koer jäävad lõpuks ellu. Nii et kokkuvõtte sellest viimasest veerandist oleks võinud umbes viie lausega lisada praegu epiloogi nime kandvale peatükile ja suhtedraama ehedamalt esile tuua. Lõpumeeleolu vastaks üsna hästi Sam Cooke'i kunagisele hitile: She was too young to fall in love and I was too young to know it. (Dr Hooki variant sellest laulust oleks antud juhul ülepakutud.) Autor on siiski veel puändina lisanud vene rikkalikust folkloorist pärit ütlemise: Mama, rodi menja obratno. See üllatab, kuid kas just heas mõttes. Siiski, miinusega küll, kuid neli on välja teenitud.
Teksti loeti eesti keeles

Ootasin seda raamatut õhinaga, kuna paljalt fakt, et tõupuhas ulmeraamat saab Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel ära märgitud koha, on minu jaoks äärmiselt märgiline. Eks seda on ka varem juhtunud (nii puhta ulmeraamatu kui servapidi ulmega seotuga). Kohe meenuvad mulle endale Triinu Merese "Lihtsad valikud" aastast 2017 (II koht) ja Juhan Paju "Hiromandi kokteil" (pole vast küll nii stiilipuhas ulme kui eelmainitud, aga siiski) aastast 1990. Hakkasin algul ise kokkuvõtet tegema aga siis selgus, et teisel inimesel on sama asi plaanis. Seega - Jüri Kallas on teinud väga hea kokkuvõtte, mis asub siin: https://ulmebiblio.blogspot.com/2019/12/romaanivoistlusel-auhinnatud-ja.html
 
Raamatu osas ootused puudusid, kuna olen Joelilt lugenud kunagi ammu mõnd lühijuttu, peale seda on must auk. "Tondilatern" on kirjanikul ühtepidi neljas romaan, samas esimene, mis on kirjutatud (peaaegu) üksi, esimesed kolm on olnud Maniakkide Tänavaga kahasse. Miks "kirjutatud (peaaegu) üksi"? Sest selle raamatu lähtematerjal ja ideejupid on pärit Maniakkide Tänava kunagi kirjutatud, aga sahtlisse jäetud romaanist "Õnnetuste valitseja", ka on "Tondilaternas" üks peatükk üks-ühele pärit "Õnnetuste valitsejast". Samas ei tule ju ükski raamat nullist ega tühja koha pealt, ikka toetutakse kellelegi või millelelgi.
 
Raamat on enda olemuselt minu silmis hoogne noortekas, ingliskeeli kasutatakse "young adult" (lühendatult "YA") terminit. Peategelaseks on Elva gümnasist Rajar, kes näeb õudusunenägusid, mille keskmes on üks veider masin. Poiss on unetusest üsna vaevatud ning ühel hetkel tuleb ta kooli justkui jaapani multikast välja astunud tüdruk Siiri. Roosad juuksed, "Hello Creepy" kirjaga minikleit, roosa lehviga sukad, lipsukestega kingad. Lisaks on värvikatest tegelastest linna vahel ringijõlkuv mõnevõrra hirmutav ja salapärane joodik Sorts.
 
Raamatu algus on justkui natuke rahulikum, kus kõik toimubki... noortekalikult. Noored saavad tuttavaks, sõbrunemine käib nii, nagu see noortel raamatutes ikka käib. Selline "pole paha", aga tegelikult paljudes raamatutes üsna sarnasel viisil juba korduvalt ja korduvalt loetud. Või filmides nähtud või elus kogetud. Aga ühel hetkel lükkab Jans kogu väikelinna koolivärgi kõrvale ning läheb lahti raamatu põhiosa, kus seigeldakse erinevate maailmade vahet, tulevad mängu külalised mujalt ning terve planeedi saatus ja heaolu on ohus. Ei tahakski selles punktis edasi väga detailseks minna, kuna raamatu põhiline point mu silmis ongi loo jutustamine. Ning Jansil on, mida ütelda.
 
Antud raamatu teeb mu silmis “noortekalikuks” mõningane pealiskaudsus karakteriloomes pluss noored peategelased. Mu enda silmis pole YA “silt” üldsegi halb, kõik inimesed tahavad lugeda ning noorem lugeja on sama tähtis kui vanem. Mõnes mõttes on noorele arenevale taimele veel eriti oluline väärt väetist anda. Hmm, mu allegooria läks nüüd veidraks ja mitut pidi mõistetavaks… :)
 
Kui natuke nokkida sõnastuse poolelt, siis siin ja seal jäi silma apsakaid. Näiteks on lehel 203 lause, kust on ilmselt üks tegusõna puudu jäänud ("Just nagu Sorts oli arvanudki - ta alles hiljaaegu täiesti uude kesta pandud ja ta pole õppinud seda õigesti kasutama.") Lk 208 on sõna "labasid", mille asemel peaks ilmselt olema "lamasid". 210 - "hingeshinge" sõna on muide jummala lahe, võib-olla saan ise valesti aru, aga tundub, et "hinges" on vist selles sõnas autoril liiast. Lk 220 - "kõrvetaska" versus "kõrvetas ka". Eks neid veakesi oli ka varem, ma ei lasknud neist ennast segada, kuna olulisem oli sisu. Aga lõpupoole tegin mõned märkmed.
 
Keelekasutus - hästi korralikult kirja pandud. Tahaks lausa ütelda, et koolilapselikult või siis muul viisil järgides kirjutamise kuldreegleid. Tehniliselt korralik, aga teisalt ei eristu selles vallas paljudest teistest raamatutest. See pole ei hea ega halb, lihtsalt nii on.
 
Kuna ma ise tegelen hobi korras natuke fotograafiaga, siis seal valdkonnas on sama lugu - kuna info liigub tänapäeval palju ning inimestel on loominguks vajalikule tehnikale lihtsam ligipääs, siis on tekkinud väga palju oma teenust pakkuvaid fotograafe, kellest suurem osa teeb Väga Korraliku Keskmise Tulemuse (tm). Mis on tarbijale ainult hea, kuna näiteks ilusat perepilti jõulukuuse all, ilusaid pulmapilte, ilusat akti saab üsna odavalt. Ning tulemus on tõesti hea. Samal ajal on aga kõrval teisi kunstnikke, kellel on see oma kiiks, see omamoodi nüanss, mis teda eristab teistest. Eesti fotomaailmas siis Kaupo Kikkas või Annika Metsla, kelle käekiri on midagi enamat kui tavaline kolmandikureegleid jälgiv turvaline foto.
 
Kuna tegu on siiski esikromaaniga, siis ma ei näe turvalises ning stiililiselt ehk isegi igavas ("ma olen just sarnast raamatut juba varem mitu korda lugenud!") esitamisviisis mingit murekohta, kaugel sellest! Vägagi mõistlik on algul minna õpikuteed mööda, räägitakse ju ka kalapüüdmise kohta, et algul õpi kuival maal selgeks, kuidas on "õige" kala püüda. Ja siis mine kalale ja unusta kõik ära. Tegutse nii, nagu endale sisimas õige tundub, alateadlikult vahel meelde tuletades õpikutarkust. Sama soovin ka Joel Jansile - et head ideed, mõtted ja kutsikalik kirjutamislust säiliksid - aga mingeid vimkasid võiks ka vahel sisse visata. See "miski", see vürts või muu nõks, mis tulevikuromaane teistest sarnastest kõrgemale tõstab. See tabamatu ja raskestikirjeldatav riugas või kunskopp...
 
Minu jaoks näitab selle raamatu väärtust tõsiasi, et lugesin ta läbi paari päevaga. Alustasin bussiga tööle sõites, siis lugesin peale tööpäeva koju sõites, kodus lugesin ka umbes keskööni ja siis otsustasin, et ei, pole vaja Rajari unetust endale tekitada. Seega jätsin raamatust viimased 50 lehekülge veel järgmiseks päevaks, rahulikkudeks ampsudeks. Sest ühtepidi on ju äge raamatust mõnuga läbi ratsutada aga teisalt siis kipub kõik kokku sulama. Aga see selleks, raamat haaras endaga kaasa - ning see on äärmiselt, äärmiselt oluline!
 
Rääkides raamatu tehnilisest poolest siis kohe kaanepilt on pilkupüüdev. Mis endale veel väga meeldis - raamatus on illustratsioone, mida kahjuks väga harva kohtab tänapäeval. Ning kõige lõpuks on lõpus (pun intended) sisukord! See on ilmselt pigem minu kiiks, aga sisukord on mu enda jaoks äärmiselt oluline, annab kiire ülevaate raamatust, autori kirjutamise rütmist ning kiired meeldetuletused raamatu kulgemise kohta. Seega minu poolt aplaus ja kraaps autori suunas kogu sisu toetava osa poolest.
 
Kokkuvõtvalt - äge raamat, nautisin väga ning ootan huviga autori järgmiseid romaane. Mõnda asja võiks enda hinnangul tulevikus kas parandada või teha teisiti - aga samas olen ma lihtsalt üks paljudest raamatukoidest, kelle arvamus on... tema isiklik (ehk isegi ekslik) arusaam. Ei midagi enamat.
 
Artikkel ilmus värskes "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1169
Teksti loeti eesti keeles

Tulnukate sissetung Maale, mis leiab aset Elva-linnakese nurgataguses. (Ei - ei mingeid rohelisi mehikesi, kombitsatega intelligentseid molluskeid vmt triviaalset. Pole siin mingit 1930. aastate pulpi või 1990. aastate ufoloogilisi totrusi.)
 
Plussid: on võetud aega tegelastega tutvumiseks, setingu üles ehitamiseks, mõtisklusteks ja emotsioonideks. Raamatu esimeses kolmandikus on tempo sellise mõnusa nokitsemise tasemel, lugejat ei aeta nö kaikaga taga, ilma et jaguks aegagi taibata, kes-kus-mis-miks toimub. Valitud tegelased on elulised ja samas omade mõnusate "kiiksudega". Toimuvaga suudab end samastada vast igaüks, kes vähegi on kunagi põhi- ja keskkoolis käinud ja kel noorte päevamurede mälestused pole veel päriselt halli argipäeva alla kuhtunud. Ja need ideed - noh, ideid on Joelil mitu kärutäit ka siia raamatu lehekülgedele jagunud. Rahulikum tempo asendub keskpaigas rutakamaga ning lõpumadin, nagu eelpoolgi on täheldatud on juba kiirustav, kohati vaata et visandlikki.
 
Miinused: see lõpuosa kiirustamine, trükivead, trobikond kolmanda-neljajärgulisi pisiasju, mis hakkavad silma ilmselt ainult neile, kel antud teemadega tihedam-põhjalikum kokkupuude. 
 
Igati tubli tükk.
 
PS. https://www.ulmeajakiri.ee/?arvustus-tondilatern%E2%80%9D-uhest-natuke-sogedavoitu-noortele-kirjutatud-sf-romaanist
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis sai romaanivõistlusel auhinnalise koha... Ühest küljest on see loomulikult positiivne -- ikkagi tunnustus! -- aga teiselt poolt -- arvestades minu isiklikku ülijahedat suhet eesti päriskirjandusega -- teeb natuke ärevaks. Ega's midagi -- tuli läbi lugeda.
 
Tulemus... No ma ei tea. Ühest kuljest on kirjapandu ju üdini JJ-le iseloomulik -- kogu übertehniline vidinavärk, mida saadab efektne kärts-mürts-põmm ja pritsuvad sidekoed, mis paraku on mind JJ loomingu juures alati suuresti õlgu kehitama pannud. Teisalt, IMHO hindab kodumaine kirjandusmaastik miskipärast teoseid, kus on väga olulisel kohal alkoholiga liialdav tegelane. Ühesõnaga, mõlemast parem võtta ja õigel hetkel õiges kohas olla väärib kindlasti preemiat.
 
Aga teist korda ma seda siiski ei loe ja järge ka ei oota. ENT oleks võinud ka palju hullem olla.
Teksti loeti eesti keeles
x
Raux
1972
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Alhimiku sarja kolmas osa jääb tõenäoliselt päris pikaks ajaks minu kõige värskemalt loetud teoseks, sest juhuslikult õnnestus tekst pihku saada vaid paar tundi pärast seda, kui autor lõpliku variandi netti üles riputas. Tulemus on ühest küljest oodatud -- täpselt samasugune kiiretempoline sirgjooneline kütmine nagu ka eelnevates osades -- teisalt aga nagu jääks üht-teist kripeldama. Võib-olla sellest, et kirjutati see samuti väga kiiresti, napilt üle kuu aja; võib-olla sellest, et ülimalt trafaretsetele tegelastele üritatakse ka natuke isikupära juurde luua... Ei tea, aga eelmine osa tundus nagu etem. Siiski noorematele poisterahvastele peaks kahtlusteta peale minema.
 
Loo peategelane, 12aastane nagamann on saanud nii vanaks, et peab Maagiaakadeemiasse minema. Paraku õnnestub teisel seal üsna vähe koolipinki nühkida, sest pidevalt tuleb tal pahalaste eest põgeneda. Peab ütlema, et absoluutselt mitte midagi selleks tehes õnnestub tal  endale ikka maru lihtsalt verivaenlasi leida -- neid on juba rohkem kui ühel käel sõrmi ja tuleb üha juurde. Sõpradega on aga kehvasti ning viimasedki saavad lõpuks surma. Ehkki tundub, et lõpeb nende elluäratamisega. Mis paraku ei anna vähimatki aimu, mitu köidet veel juurde võiks tulla. 4, aga plussiga.
Teksti loeti vene keeles

Eeskätt nooremale ulmelugejale mõeldud sarja Alhimik ehk Alkeemik teine osa on pesuehtne poisterahvaste unelmate raamat -- nii äge! Nii palju actionit! Peategelaseks olev nagamann loputab kõiki vaenlasi! Kärts-mürts-põmm! Vau!!! Ja üldse ei pea mõtlema ka, õigemini sündmuste arengutempo juures ei jää selleks lihtsalt aega.
 
Esimese raamatu toimumisajast on paar aastat möödas. Toona kümneaastasest peategelasest on vahepeal saanud peaaegu maagiakoolikõlbulik ja vägagi kainelt mõtlev eelteismeline, kelle oskused on märgatavalt suuremad kui tema level-1 tase näitab. Ja lähevad veelgi suuremaks. Lausa nii, et subjekt omadustega level-1 hävitab temast 1500 levelit rohkem omavat monstrumi... Puhas ulme!
 
Muuseas selgub ka väga palju taustamaailma kohta, mis sarja avaköites jäi veidi hämaraks. Tekstist käib läbi mitu sama autori eelmise triloogia Mir izmenjonnõh peamist tegelast, selgub et sarnaselt Maaga on seda maailma tabanud Mäng, juba 3000+ aastat tagasi, mis toona enamiku inimestest muutis monstrumiteks ja tõi elanikele maagia. Rahvas jaguneski kaheks -- ühed, kes võtsid maagia vastu ja asusid elama uute reeglite järgi ja teised -- eeskätt militaarstruktuurid -- kes võitlesid normaalreaalsuse säilimise eest viimase veretilgani. Võitlus käib tegelikult siiamaani, ehkki Mäng sunniti toona maailmast lahkuma. Ning just selle võitluse keskmesse sattubki loo peategelasest rüblik.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Raamat, mis sai romaanivõistlusel auhinnalise koha... Ühest küljest on see loomulikult positiivne -- ikkagi tunnustus! -- aga teiselt poolt -- arvestades minu isiklikku ülijahedat suhet eesti päriskirjandusega -- teeb natuke ärevaks. Ega's midagi -- tuli läbi lugeda.
 
Tulemus... No ma ei tea. Ühest kuljest on kirjapandu ju üdini JJ-le iseloomulik -- kogu übertehniline vidinavärk, mida saadab efektne kärts-mürts-põmm ja pritsuvad sidekoed, mis paraku on mind JJ loomingu juures alati suuresti õlgu kehitama pannud. Teisalt, IMHO hindab kodumaine kirjandusmaastik miskipärast teoseid, kus on väga olulisel kohal alkoholiga liialdav tegelane. Ühesõnaga, mõlemast parem võtta ja õigel hetkel õiges kohas olla väärib kindlasti preemiat.
 
Aga teist korda ma seda siiski ei loe ja järge ka ei oota. ENT oleks võinud ka palju hullem olla.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt, mis tegi saksa ulmemaastikul piltlikult öeldes puhta töö, võites nii Kurd-Lasswitz-Preisi kui ka Deutsche-Science-Fiction-Preisi. Teenitult. Ääretult muhe mõneleheküljeline jutuke eestikeelse pealkirjaga "Asjade internet" aasib mõnuga intelligentsete kodumasinate aadressil ehk mis saab, kui külmik avastab juhuslikult, et piim kapis on hapuks läinud ja netiühendus millegipärast puudub...
 
Mitu päeva hiljemgi toob naeru näole!...
Teksti loeti saksa keeles

Mahhanenko värske raamat on young adult. Isegi very young adult. Mitte ainult sellepärast, et peategelased on 10aastased nagamannid, vaid eelkõige süžee lihtsuse tõttu -- no et on head, on (väga) pahad, ja on ka paar heaks maskeerunud salapaha,... ja ülejäänud osi ei ole. Süžeekäänakuid ka ei ole, sirge madin enam-vähem algusest lõpuni välja. Actionikirjeldamist Mahhanenko valdab, iseasi muidugi, kas reaalselt hinnates üks 10aastane selleks kõigeks võimeline peaks olema. Aga fantasyvärk, miks mitte.
 
Lugu toimub virtuaalses pseudokeskaegses fantasymaailmas, kus maagia on esindatud võlukaartitega -- mana olemasolul puhud kaardile peale, lausud parooli (sic!) ja tulebki! Server on isikustatud jumal. Peategelane on maakolkas üks väheseid maagiavõimetega inimesi. Paraku ei tohi orbu seaduslikult enne täisealiseks saamist üldse füüsilise töö peale rakendada, mistõttu hooldajaks määratud kohalik võim poisist absoluutselt ei hooli. Niisama ringikondav klutt sattub kohalises varemetes kõigepealt peale kuritegelikule tehingule, sealt pagedes aga varemete all asuvale linnale ja siis lähebki õige märul lahti -- et ca 3500 aastat tagasi tuli Maale Mäng, mille vastu ägedates lahingutes hävitatud kõrgtehnoloogiline tsivilisatsioon (mille relvi siin-seal ikka veel leitakse (seejuures laserpüss konverditakse jooksvalt maagiakaardiks!)) tundub et suutis sissetungijad minema kupatada. Ja kõik ei ole muidugi nii nagu ametlik ajalugu seda serveerib.
 
Intriig jääb õhku rippuma, nii et tuleb järgmist köidet ootama jääda.
 
 
Teksti loeti vene keeles

Sarja "Muudetute maailm" kolmas romaan on veelgi vingem kärts-mürts-põmm kui eelmised kaks. Tulnukate poolt nanotehnoloogia abil arvutimänguks muudetud Maa ägab kõiksugu tulnukrüüste käes ning vaid loo peategelane tekitab viimaste seas kaost ja kadusid. Ja seda vägagi edukalt, eriti kui maalase "jultumus" MänguOmanikul üha suuremaid raevupurskeid esile kutsub ning eriti kui sellest tingitult tekib kaadri taha uus osaline: MänguLooja, kes miskipärast on huvitatud MänguOmaniku kahjustamisest.  Esimese boonuste toel jõuab peategelane Mängu enneaegselt ära lõpetada.  
 
Lühidalt öeldes jääb Maa pärast grand finale't alles ja isegi mõned miljonid inimesed jäävad ellu. Peategelasel nii hästi ei lähe ning tundub, et järg tuleb. Seda otseselt ootama ei jää, aga kui see tuleb, siis ikka loen. Nii palju ühes kohas korraga kokku pressitut deus-ex-machina't ei tohi ripakile jätta. :-)
Teksti loeti vene keeles

Heh, see on nagu deus ex machina käsiraamat -- peategelane satub järjest üha suuremate jamade sisse, kust väljapääsemiseks tuleb autoril taas üks "jänes kübarast" välja tõmmata. Isegi kangelase surmasaamine ei aita, ikka elustatakse, kusjuures sõltumata tüübi soovidest. Peab siiski möönma, et ühe mehe sõda kõikide vastu on autoril korralikult ohjatud, kuid lugemisest täislaksu kätte saamiseks peab lugejal siiski hea päev olema. Minul oli.
 
Maale saabus Mäng, mis muutis enamiku inimkonnast mörisevateks monstrumiteks. Samuti saabus Maale hulk tulnukrassidest Mängureid, kelle põhitegevuseks on allesjäänud inimeste mahanottimine oma levelite tõstmise eesmärgil. Loo peategelasel ei jää mida muud üle, kui enese elushoidmiseks kogu aeg tulnuktehnoloogiat hävitada. Mis tal vaatamata Mängujuhi üha suurenevale ärritusele ja tegelikult asjast mõhkugi taipamata järjest suurenevas katastrofaalses mastaabis ka korda läheb.
Teksti loeti vene keeles

Teine romaan Mahhanenko Barliona epopöa jätkusarjast. Meeldis rohkem kui esimene teos. Põhiliselt sellepärast, et need arvutimängutegelaste esimesed levelid on loo käivitamise seisukohalt küll üliolulised, kuid natuke tüütud ja venivad, eriti kui oled varem juba mitutki analoogset lugema juhtunud. Siin aga haaratakse kohe härjal (pardon -- deemonitel!) sarvist ja hakatakse andma nii et vähe pole.  Ainult et lõpeb kõik nii suure mäsuga peategelase klannilossi ümber, et õigupoolest on raskegi kokku lugeda, mitme väe lahinguks seda siis võib pidada -- kõvasti rohkem kui viis on neid igatahes.
Tuleb sarja järgmist köidet ootama jääda!
Teksti loeti vene keeles

Mahhanenko on pärast mitmeaastast pausi tagasi Barliona maailmas ehk samanimelises fantasy-settinguga arvutimänguseikluste juures. Tõsi küll, teiste tegelastega. 
 
Lugu algab reaalajas umbkaudu aastajagu hiljem pärast esimese 7-osalise epopöa lõppu. Suure eepilise ragnarökiga lõppenud algse sarjaga on päris palju mittekokkulangevusi, mida autor põhjendab ära selle ragnaröki-järgselt tehtud progeuuendustega. Tekst ei vaja eelmise epopöa läbilugemist, kuigi mitmed nüansid võivad seetõttu jääda natuke hämaraks.
 
Niisiis -- Barlionasse tekkis juurde uus manner, millel käib suur sõda sissetungivate deemonitega (esimene erinevus: algses epopöas olid sissetungijateks hiigeltarantlid). Loo peategelane laseb endale tegelaskuju loomise käigus anda täieliku randomi, mistõttu pälvis rassiks tuttuue Barliona tõu -- pooldeemoni. Keda kõik vanad rassid iseenest mõista loomuldasa jälestavad ja umbusaldavad. Sarja esimene raamatu sisu on žanrile omaselt nö "liivakastis" ehk siis kohas, kus loodud karakteri omadusi ja võimalusi suht ohutult tundma õpitakse, mistõttu loo käivitumine võtab aega.
 
Korralik ja žanrilikult üllatustevaba võluvik. Ei mõju paraku küll nii põrutavalt meeldejäävana kui originaalepopöa avaromaan.
Teksti loeti vene keeles

Natuke hämmingut tekitas sinatse teose eesti keeles ilmumine. Ülevõlli keeratud slaavi mütoloogiale tänapäevase kriminoloogia meetoditega kallale minek on ju jabur-naljakas tõepoolest, aga mingit muud väärtust kui mõned naeruturtsud antud trükis ei pakkunud. Tõsi küll, ma ei oska krimikirjandust ka väärtustada. Nii et -- oli kah.
Teksti loeti eesti keeles

Mahhanenko tutikas romaan "Ilma eksimisvõimaluseta" teeb algust uue sarjaga, mis ühendab endas (zombi)apokalüpsise, tulnukate invasiooni ja arvutimängud. Nimelt pärast pikka uue mobiilimängu turuletuleku reklaamikampaaniat ilmneb päeval X, et see pole mitte lihtsalt uus mäng, vaid salakaval tulnukate invasiooniplaan: argireaalsus muutub tänu tulnukate nanotehnoloogiauputusele pseudoreaalsuseks, kõik tähtajaks uue mängu kasutajateks registreerunud saavad mänguriteks, kõik muu rahvas aga kõiksugu kollideks ja lähebki lahti suur nottimine. Seda muidugi reklaamis ei öeldud, et mängusurm on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu ning et kõik päevani Y välja venitanud mängurid haaratakse süsteemi järgmisse maandumiskohta kaasa kui mängu genereeritavad pärismaalased/tegelased.
 
Ilmne sarnasus zombiapokalüpsisega:omadest saavad hoobilt mörisevad vaenlased
Ilmne sarnasus arvutimängudega: iga kolli mahalöömine tõstab veidike su leveleid ning neilt pudeneb nänni.
Ilmne sarnasus invasiooniga: liiga paljude kollide mahalöömine toob kaasa süsteemi ebaterve huvi sinu isiku vastu ning ellujäämisvõimaluste järsu ahendamise.
Midagi täiesti uut: ravipakikese manustamine toob küll 100% tervist, aga nõuab teatud arvu tunde täiesti reaalset aega, mistõttu seda saab teha ainult vaiksetes nurgatagustes ja mitte madina ajal.
Midagi sama uut: Liiga agara upgrade'mise lõpetab süsteem sul lihtsalt ära, keelustades enamike relvade käsitlemise.
 
Tulemus: Peategelasel tuleb madistada nii robotterminaatorite, maagide kui ka digielukatega. Verd ja soolikaid lendab igasse kaarde ning nagu ikka, ei ole ei tulnukatel ega digiajul aimugi, kuidas homo sapiens võib plaanidele sõrad vastu ajada.
 
Teksti loeti vene keeles

Pärast mitmeaastast pausi sarja lisatud üsna vilets jätk/lõpetus haldjate ja trollide vahelisest kemplemisest ei tekitanud õieti mitte mingeid emotsioone. Võib rahulikult lugemata jätta.
Teksti loeti vene keeles

"Me maksame rauaga" või õigemine "... halja terasega" on hetkel viimane, kaheksas raamat XXI sajandi mehe seiklustest IX sajandi keskpaiku viikingiajal. Müttamine Laadoga ümbruses ja Rjuriku riigirajamispüüetele kaasaaitamine/takistamine saab selleks korraks läbi (ära ka tegelikult tüütas) ning hulgaliselt võitluskogemusi, kuulsust ja ka varandust kokku kraapinud seltskond kolib tagasi Taanimaale Ragnar Lodbroki lähikonda. Ja nagu ikka, sattub taas sekeldustesse.
 
Ei paista sarjale lõppu veel nii pea tulevat.
Teksti loeti vene keeles

XXI sajandi mehe IX sajandi viikingiaja seikluste sarja seitsmes osa toimub samuti Venemaa metsades ning on kantud vastuseisust Rjuriku ning tema kunagiste ustavate alluvate vahel, mis viib lõpuks taas kord oluliste kadudeni sarja püsitegelaste hulgas. Sarnaselt sarja eelmise raamatuga kord ei suutnud mäsukirjeldus mind köita.
Teksti loeti vene keeles