Kasutajainfo

Marcus Kaas

  • Eesti

Teosed

· Marcus Kaas ·

Mitte millegi prints

(jutt aastast 2012)

eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 11: Viirastuslik rügement» 2012

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
2
2
2
2
Keskmine hinne
2.5
Arvustused (8)

Kui see järjelugu kord kokku saab pandud ja ümber kirjutatud ja ära toimetatud, siis võib sellest päris asja saada. Praegu on ta selline visand, mille iga osa kallal annaks norida ja mida on igav lugeda. Kui millegagi võrrelda, siis Eddingsi “Belgariad” tuli pähe - no et impeeriumi pärija ja värki.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, lugeda see saaga üldiselt kõlbab, ent niimoodi järjejutuna avaldamine pole hea mõte. Eelmised osad pole mul praeguseks veel täiesti meelest läinud ja hinne on antud tervikut, mitte konkreetset katkendit silmas pidades.
Teksti loeti eesti keeles

Loos on haaret, aga kogu ülesehitus on kohutavalt puine, ka tegevustik näib suuresti ebaloogiline. Võib-olla tuleneb mulje sellest, et "Mitte millegi prints" tundub suures osas "Jää ja tule laulu" jms intriigistiku ebaõnnestunud järeleaimamine.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle tundub, et sama loo varasemad osad olid palju tugevamalt kirjutatud. Mälestus nendest on palju helgem ja praeguse osa lugemine muutis kogu loo palju kehvemaks. Üks asi, mis lugu lugedes häiris, oli ülemäärane lühilausete kasutamine, mille tõttu tekst tundus seetõttu väga hüplevalt kirjutatuna.
Teksti loeti eesti keeles

Käesoleva loo (mis on mu esmatutvus antud autori loominguga) puhul häirib täpselt sama asi, mis kadunud Lew R. Bergi puhul - üleseletamine.

Püüdlik tegelaste iga lause või liigutuse motiivi lugejale lahtikirjutamine on lapsik ja nii metoodiline, et näib nagu teeks seda masin. See on kitsamalt võttes tehniline, laiemalt autori mõttemaailma küsimus ja kui me räägime juba trükitud tekstist, on see kivi toimetaja kapsaaeda, kes peaks tegema kas autoriga selgitustööd või siis ise liigse lausetest välja kriipsutama. Kolmas variant on muidugi lati alla jäävat kirjandust mitte avaldada.

Teksti loeti eesti keeles

Kohutav, kohutav.

Lugemine võttis aega ligi kuu toore tahtejõuga lõik lõigu haaval edasi punnimist. Ometi tundsin mingit moraalset kohustust Kaasi jutt 11. Täheajas siiski läbida, võib-olla veidi pahupidi pööratud kristliku päritoluga põhimõttest "tee teisele, mida tahad endale tehtavat".
Pooleli ei jätnud, kuigi oleks väga tahtnud.

Miks siis lugu nii halb on minu meelest:

* Tegelastel vahet teha on hirmus piin.
Esiteks on kõik tegelased mehed, ainsagi erandita.
Teiseks on enamik kas sõjaväelased või mingid ülikud. Lademes silme ette valguvad sõnad "kolonel", "kindral", "hertsog", "kapten", "julgeolekuülem", "imperaator" jne läksid pidevalt omavahel segamini. Seda sellest hoolimata, et autor oli ilmselt selguse huvides hoolitsenud selle eest, et iga tiitlit kannaks ainult üks inimene, niisiis oli tegevustikus üks kapten, üks kolonel jne. Kindrali osas oma pole kindel, kindral(id) ajasid mind kõige rohkem segadusse. Üks neist oli see Gerhard, kelle puhul mulle täiesti segaks jäi, mille või kelle kindral ta oli, mispärast olid talle vajalikud incognito nurgatagustes passimised ja saladuslikud kadumised ja üldse, kelle kirju lehm.
Kas ja kes oli teine, ei oska öelda.

Aga see kõik on pisiasi selle kõrval, et tegelased on ka muidu eristamatud.
Kõik räägivad umbes ühtemoodi.
Kellegi välimus peale sureva hertsogi, kes on vana, ja Andrease, kes on 14, ei eristu teiste omadest.
Kellelgi ei ole üldse mitte mingit muud elu, kui see trooni, troonipärimise ja elukutsega seonduv jant, mille ümber see lugu keerleb.
Mingeid erilisi emotsioone peale vihastamise ja põlguse neil samuti pole, jälle on erandiks Andreas ja natukene ka peategelasest kapten, kellele see Andreas vähemalt natukene armsaks sai.
Enamik tegelasi on õudselt head võitlejad, praktiliselt alistamatud, kuni nad kohtuvad kellegagi, kes on neist parem. (Kohtuda nt arvulises ülekaalus lihtsõduritest vastastega on loo alguses kaptenile veel vähemalt veidi õudne, lõpu poole pole arvuline ülekaal ühele piisavalt osavale mehele enam probleem).

Üllataval kombel jäid mulle päris hästi meelde ja eristusid tegelaste nimed, aga painav oli see, et üldse ei jäänud mällu, mida need nimed tähistasid - nt ma teadsin, et Andrease vanad semud olid Gerhard ja Henrik, aga see, et Gerhard oli kindral ja Henrik surnumanaja, tabas mind sügava üllatusena.

Eriti tüütu oli, et loo peategelane üldnimetusega "kapten" oli nii oma suhtumistelt, mõtteviisilt kui kõigilt muudelt atribuutidelt praktiliselt identne loo antikangelase, kellegi "koloneliga". Pool lugu nad jälitasid üksteist, seadsid üksteisele lõkse ja tegid üksteise kohta otse näkku mitmemõttelisi sapiseid tähendusi, mille mõte oli "ma tean küll, et me oleme vaenlased, ja tean, et sina ka tead, aga otse ma midagi ei ütle - mis ei takista mul rämedalt vihjata ja ülbitseda".
Nad olid nii kohutavalt sarnased nagu mingid kaksikvennad, ja võimatu oli ühte oluliselt paremini või halvemini suhtuda kui teise. Miska nendevaheline mõõduvõtmine oli igav, igav, igav.

* Üldse oli kõik igav.
Päris hämmeldav - loos on võitlust ja actionit, maagiat, suur lahing, intriigid, varitsemised, lõksud, findi findi findina keerduv "kes on reetur, kes reedab keda" peamurdmine, aga lugeda on igavam kui kokaraamatut. Seda põhiliselt kahel põhjusel:

1) Tegelaste emotsioonid ja mõtted nendega ja nende ümber toimuvate sündmuste kohta on äärmiselt puudulikud ja ühekülgsed. Nad on nagu pappkujud.

2) Autor mainib asju üks kord ja siis eeldab, et need jäävad meelde.
Minul läksid omavahel sassi nii hertsog ja imperaator kui Belgravia ja Impeerium. Jube raske on jälgida poliitikat, kui mul pole isegi meeles, kes on omavahel liitlased, kes vaenlased, ja ma pean seda teksti mööda taga otsima.
Ühe poliitilist olukorda kirjeldava loengu (mis on nii igav, et tukk tuleb peale) asemel peaks pidevalt dialoogis ja peategelase mõtetes infot ette söötma, et kes on kes. Nii jääb palju paremini meelde.

Kujuka näitena lugeja halvast informeerimisest võiks tuua leheküljel 249 kapteni peas vormuva mõtte. Kapten ei suuda seal uskuda, et vastused teda vaevanud küsimustele on nii lihtsad.
Samas mina lugejana esiteks ei mäleta, et teda üldse mingid küsimused väga vaevanud oleks peale üldise "wtf siin toimub?!" ja teiseks ei saanud mina neist "lihtsatest" vastustest suurt midagi aru v.a. et pidevalt peapahaluses kahtlustatav tegelane seda ilmselt siiski pole.
Vbla oleksin saanud, kui oleksin mäletanud, mis küsimustest on jutt, aga polnud seda õnne antud.

* Sündmustikul puudub emotsionaalne telg. Kogu aeg on õhus mingeid ebamääraseid "wth, kes on vandenõu taga ja milles see vandenõu ikkagi seisneb"-küsimusi, aga ükski neist ei tundu oluline. Ei ole mingit teemat, mis mind pidevalt õhevil hoiaks - nt et kas saab siis sõrmuse hävitatud või ei. Ei ole põnev, no ei ole üldse põnev!
Kellelegi pole kaasa elada, kuna tegelased on nagu rivi ühe mudeli järgi lõigatud nukke.
On vaid sügavalt kama, kes võidab, kes kaotab ja milleks üldse kogu see jamps.

Et mitte tunduda ülemäära karm, siis lõppu ka midagi positiivset: Marcus Kaas on võimeline õigesti lauseid moodustama ja neid järjestama küllaltki loogilisel moel, lisades vahel teksti ka tsutikese huumorit.
Ta viitsib kirjutada pikka teksti, mis tähendab, et visadust on.
Samuti on loost näha ambitsiooni luua maailm ja ambitsioon on iseenesest tore asi.

Kahjuks on maailma asemel tulemuseks papist dekoratsioonid, üsna tolmused seesugused, ja karakterite asemel vineerist välja lõigatud igasuguse sügavuseta nukud.

Üritades näha, mida selle (kindlasti üsna aeganõudva) ponnistusega kasulikku teha, ütleb mu fantaasia üsna üles. Vbla kuulutada osakeseks romaani kondikavast?
Sest isegi mustandiks on seda teksti raske pidada, kuna tegelased ikka nii üldse-üldse-üldse ei kanna.
Teksti loeti eesti keeles

Mida keerulisemate aktsioonideni lugu jõuab, seda reljeefsemalt ilmneb autori võimetus. Alguses, kui ainult poiss, vanaisa ja metsaonu ringi tuterdasid, suutis autor lugeja mingil määral ära petta - et äkki oskabki natuke kirjutada. Kui tegelased suurde maailma jõudsid, sai selgeks, et ei oska.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles