Kasutajainfo

Kurt Vonnegut

11.11.1922-11.04.2007

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kurt Vonnegut ·

The Sirens of Titan

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Titaani sireenid»
Tallinn «Tänapäev» 2000 (Punane raamat)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.353
Arvustused (17)

Vonnegut viljeleb midagi naivismi taolist, lihtne ja kohati lausa primitiivne stiil ei tähenda aga et temaga väljendavad mõtted algelised oleksid.

Väliselt on "Titaani sireenid" pesuehtne 30-ndate space opera, vähemalt sellisena mina neid ette kujutan. Science on ebaoluline, naiivne, ärritav (Schliemanni hingamine ..aarghh). Peategelasteks kaks meest. Malachi Constant, kel esialgu sujub kõik veatult, satub ühtäkki Winston Niles Rumfoordi alatute manipulatsioonide ohvriks ning teeb läbi absurdsete juhtumiste rada, sattudes vastu oma tahtmist ühelt planeedilt teisele. Rumfoord seevastu, kes ühes oma koeraga muuseas viibib enamjaolt mingis välja vormis, peab end vist jumalaks ja on kas impotent või pervert (või mõlemad korraga) ning seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Raamat on kirev sündmustest, käsitletud teemadest ja lõpeb karmi puändiga - ilmselt on ka Douglas Adams seda lugenud.

Ise lugesin seda tükki esimest korda 1994. a. suvel, vene keeles. Inglise keeles lugedes on raamat igast küljest etem, ka eestikeelset varianti lugedes on mulje rikkam (ilmne vihje sellele, et minu võõrkeeleoskus pole veel mitte perfektne), aga hinde jätan ikkagi kolmeks. Minu meelest puudub siit romaanist Vonnegutile muidu omane humanism, pole meeldivaid tegelasi, on vaid lõikav iroonia.

On ütlemata tore, et 22-aastase pausi järel kirjastajad taas Kurt Vonneguti avastanud on. Vahepealne paus kippus juba piinlikult pikaks venima. Nüüd võiks järgmisena ilmuda "Kassikangas" (Cat`s Cradle), seejärel "Jumal õnnistagu teid, mr. Rosewater" ja seejärel mis iganes.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Võib arvata jah, et Adams seda lugenud on, mõnusat absurdi on küllaga. Hea küll, natuke see jutt ju kohati venib, eriti mis sõdimisse ja ajude puhastamisse puutub. Aga siiski kena, kui meelde tuletatakse, et Jumalal on täiesti ükskõik, mis Maa peal või kusagil juhtub. Ja et iga manipulaator on omakorda manipuleeritav. Et mitte millelgi pole nagu erilist mõtet. Igatahes pole ideedest puudu, pigem häirib nende üleküllus, aga see käib Vonneguti juurde. Tekib kahtlus, et vana ei kirjuta enda meelest üldse mitte ulmet, vaid et tema jaoks ongi maailm selline.
Teksti loeti inglise keeles

Algul mõtlesin, kahju et raamatut 14 aastaselt ei lugenud, aga kui läbi sai, leidsin, et lugesin täiesti õigel ajal. Noorena poleks vast raamatu sügavast irooniast aru saanud. Irooniast jah, millest kogu see raamat koosnes. Iroonia inimeseks olemisest, elumõttest ja kõige eesmärgipäratusest jne. Inimesed olid kui arutu loomakari. Ei ühtki üllast prototüüpi. Kõike valdav determineeritus ja sinna vahele mahtuv juhuslikkus - sula-lollus. Mõnus. Vanad ja head tuttavad mõtted väljendatuna täielikus kosmose-...odüsseias (?). Ehk kokkuvõttes - nii hea raamat, et soovitaks ka neile, kes ulmekatest lugu ei pea. Just nimelt tolle nihilistliku tasandi pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur, naljakas ja armas. Ideed ideedeks. Aga see pisut nukker-irooniline muhelus mis sellest teosest läbi kumab on ilmselt võrdlemisi kordumatu.
Teksti loeti eesti keeles

Päris omapärane teos (või siis autor, ma polnud ühtegi Vonneguti raamatut enne seda lugenud). Võiks öelda, et suurepärane. Kuid ma ei nautinud seda teost endalegi osalt arusaamatutel põhjustel 100%. Endale arusaadav põhjus on, et ma ei nõustu päriselt kirjaniku filosoofiaga elu mõttetuse kohta. Muidugi võib olla, et 20 aasta pärast olen ma 100% nõus... Mis aga väga meeldis, olid Vonneguti hiilgavad vaimukused ning see, et nendega pole liialdatud. Selles osas tal on talenti tõesti rohkem, kui tänapäeva kildude pildujatel.

Kuna raamat ilmus sarja kujundusega, ei saa midagi enamat nõuda, kuid sobiv oleks olnud nende sireenide kunstiliselt tasemel ja ilus pilt esikaanel. Äkki oleks mõjunud positiivsellt ka müüginumbritele?

Teksti loeti eesti keeles

Heatasemeline huumor. Yks lo~busamaid asju, mis viimasel ajal ka"tte on sattunud. Pratchettist rohkem on seal nalja ja iroonia kindlasti, Leiberil on nii naljakad vaid yxikud jutud ja Adamsi naljakamad teosed said ka juba kole ammu läbi loetud. Teos on täis märkso~masid, nalju, mis hiljem ka teosevälisena naerma ajavad (juba tykk aega naerame näiteks säärast so¤a, nagu suuskurlangevarjur, kuigi siin tuleb suured tänuso¤ad o"elda to~lkijale), ja sellist vaiksemat irooniat, mille yle vo~ib vaikselt vuntsi muiata. Ja ega huumor pole sel ju sugugi ainsaks v``rtuseks. Tuleb meelde, kuidas yhikatoas Tallinnast kaasa toodud raamatuid jagasime. Mina, kui kiirem inimene tahtsin kolme raamatut, olles no~us ära andma viad yhe. Oh seda teadmatust - ma jätsin lugemiseks omale Clarke odyssseiade kolmanda osa, andes sireenid naabritele lugeda. Aga mis parata - hiljem olen seda korralikult nautinud. Seni on see parim Vonnegut, mida olen lugenud, seni oli kergelt poolehoidev suhtumine tekkinud just tänu Cat`s Cradle`le ja Slaughterhausele, sellal kui Eine oli mind ettevaatlikuks muutnud.Hea huumori saabumise meie kodusele pinnale kiidan alati heaks. Olgu ta siis ulme vo~i ei. Aga kui on tegemist hea ja hummorika ulmega, siis seda parem! Huumori ko~rval ka ulmest. "Titaani sireenid" on Vonneguti teosesist ulmelisim, ja kuigi ta ehk polegi niivo~rd selle ala kirjanik, tundub siiski, et kui ta tahaks, oskaks ta sel alal häid teoseid produtseerida. Nii et igati viievääriline teos, mille lugemist ma ei kahetse. Ahjaa, yx pisiki pisiasjake ja"i to~lke juures ha"irima. Nimelt Merkuurile so~itev kosmoselaev, kus arutati mingit "O~nnetute" nimelist teost, kus keegi kyynlajalgu varastab. See teos vo~ib ju ingliskeelsena o¤netute moodi ko~lada, aga meie oma eesti keeles on see raamat ta"iesti olemas ja kannab nime "Hyljatud"! See pisike apsakas ei riku siiski lo~gemismo¤u...
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi see raamat. Ja rangelt võttes on taas tegemist juhtumiga, kus ulme on teoses kõrvaline, vaid hämar-sürrealistlik vahend illustreerimaks autori vaateid kirjeldatavale probleemile. Autor ei hooli sellest, kas tema kirjeldatul ka mingit alust on, inimkond tema nägemuses on tölp soos sumpav kari, kellele tuleb koht kätte näidata. Isegi loodus näitab inimkonnale koha kätte! ("… ja siis avastati mis-nad-nüüd-olidki-lehtrid, mis nagu ütlesid inimestele, et "kas te tõesti arvasite, et te siit kuhugi lähete?"…" (tsitaat mälu järgi). ) Ja kuna mulle inimvihkajad põhimõtteliselt ei meeldi, hakkab ka kõnealune raamat mulle vastu. Naljaks ja nauditavalt terav ta ju tõesti on nagu ma naeran ka naljade üle stiilis "SS-ohvitser kinkis pojale sünnipäevaks püssi ja 30 juuti märkilaskmiseks". Otsisin näite meelega - autori suhtumine inimsusse on sellel tasemel, peegeldades tolleaegse Ameerika olusid - makartism, aatomisõjaoht jne. Hetkeks paneb suunurga ehk võbelema kirjeldus tollest koeraga jumalast, juhuslike arvudega börsil võitjast või infantiilsest karjast rahumeelses tulevikuühiskonnas. Ons kirjeldatu see, mis autoril pakkuda? Hoidku omale. Mida ta üldse pakub? Heategevuse illusiooni, mõttetut vegeteerimist mõttetutes paikades. Suuruse kisub ta maha ja mõnitab korralikult läbi, ainus lunastus on surmas. Ja mulle ei meeldi ka patoloogilised virisejad.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat kuulub minu arust Vonneguti parimate pärlite sekka. Midagi niiiii iroonilist teised ei oskagi. Ja ei ole see iroonia tal mitte lambist võetud, vaid päris ära põhjendatud. Ja kui kogu raamatu point kord selgeks saab, tekib korralik paranoia. Mina hindan kirjanikke ja teoseid, kes panevad su sama mustri järgi ka kõiges muus samu järeldusi nägema.
Teksti loeti eesti keeles

Aga Vonneguti raamatutega on mul ikka nii olnud et kõigepealt ma vihastan.Et mix ei ole happy end`i ja selliseid väärtusi nagu ikka-ammu paika pandud ja hea tegelase loogilisele tegevusele järgneb ebaloogiline prohmakas.Aga see on ju tore ! Raamatu iroonia ja pointi arusaamise järel tekkiv tahtmine trükis aknast laia kaarega välja lennutada on igati väärt adrenaliini- ja ideedevoogu mis tekib.Ja tegelikult inimesed ongi sellised. Aamen.
Teksti loeti eesti keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

The Sirens of Titan on satiirilis-humooriline ulmelugu. Mõnda aega enne loo algust on jõukas Ameerika härrasmees Winston Niles Rumfoord koos oma koera Kazakiga sattunud kosmoseõnnetusse. Fenomen nimega kronosünklastiline infundibulum muutis nad üle Päikesesüsteemi laiali laotatud lainekimbuks, kuid andis neile võimaluse ka materialiseeruda neis kohtades ja aegadel, millega nende lained ristuvad.
 
Üheks selliseks kohaks on Rumfoordi mõisamaja, kuhu ta ühel päeval kutsub materialiseerumise ajaks külla maailma kõige rikkama mehe, Malachi Constanti. Ilma pikema jututa teatab Rumfoord Malachile, et tulevikus ootab teda reis Marsile, Merkuurile, tagasi Maale ja lõpuks Titaanile (lisaks veel lapse saamine Rumfoordi naise Beatrice'iga). Kuna ei Malachi ega Beatrice ei ole sellest mõttest vaimustatud, otsustavad nad sellist saatust iga hinna eest vältida...
 
Ma aeg-ajalt ikka avastan, et raamatute üle lugemisel on täiesti omaette väärtus. "Titaani sireenid" oli mul ju tegelikult juba pärast maakeelse tõlke ilmumist 2000. aastal loetud ning ka siis vähemalt paar korda. Nüüd aga, kindlasti rohkem kui kümme aastat hiljem, pakkus originaalkeeles versiooniga tutvumine jällegi ühe üsna uue perspektiivi.
 
Sest üldiselt oli mälestus sellest raamatust kui millestki natuke kergekaalulisest, eriti Vonneguti selliste kuulsamate teoste (ja maakeeles Valda Raua tehtud legendaarsete tõlgete) nagu "Tapamaja, korpus viis" või "Tšempionide eine" kõrval. Mingis mõttes võib sellise hinnanguga küll praegugi nõustuda, aga tegelikult peidab see petlikult lihtne lugu endas palju rohkem.
 
Kui kergusest rääkida, siis on tõsi, et üksteisele järgnevate jaburate seikluste rida erinevatel planeetidel on nagu otse 30ndate või 40ndate pulp-stiilis ulmest laenatud. Sarnaseid stiilielemente on siin veel, nagu näiteks asjaolu, et Marsi armee kasutab sõna otseses mõttes "lendavaid taldrikuid", hapnikupallide abil vaakumis ringi jalutamine või paradiisisarnane kliima Titaanil.
 
Siiski on kõik need asjad Vonneguti käes vaid humoorikad dekoratsioonid ning on ilmselge, et ta ei võta midagi sellest tõsiselt. Loo arenedes aga hakkab kõige selle tagant paistma elu, universumi ja kõige mõte, mis on teostatud kuidagi palju võimsamalt, kui Douglas Adamsi kuulus 42 raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" (Adams on muuseas "Titaani sireene" välja toonud olulise mõjuna sellele).
 
Selles kõiges on mingit täiuslikku kierkegaardlikku absurdismi, alates Malachi ja Beatrice saatusest edasi Rumfoordi omani, sealt inimkonna omani ja lõpuks ka Tralfamadore saadiku Salo ja tema ülesande omani. Igasugune universumi mõte on hoomamatu ja küsimus on ainult selles, kas kõigil olemuslikult tühistel püüdlustel võib üldse mingi väärtus olla. Siin on veel eriti rõõmustav, et Vonnegut ei lange nihilismi vaid lõpetab loo üllatavalt soojalt.
 
Ning kõik see laotatakse lugeja ette ühe tervikliku loona, ainult minimaalsete kõrvalepõigete ja laialivajumistega, mille ülekülluse poolest Vonnegut teinekord tuntud on. See lugu on lisaks ka kõvasti universaalsem ja vähem Ameerika-keskne. Ma ei vaidleks kindlasti vastu, kui keegi mõnda teist Vonneguti teksti tema parimaks tööks peab. Minule aga meeldib see siin praegusel hetkel kindlasti kõige rohkem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: august 2022
juuli 2022
juuni 2022
mai 2022
aprill 2022
märts 2022

Autorite sildid: