Kasutajainfo

Kurt Vonnegut

11.11.1922-11.04.2007

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kurt Vonnegut ·

The Sirens of Titan

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Titaani sireenid»
Tallinn «Tänapäev» 2000 (Punane raamat)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
6
1
1
0
Keskmine hinne
4.353
Arvustused (17)

Vonnegut viljeleb midagi naivismi taolist, lihtne ja kohati lausa primitiivne stiil ei tähenda aga et temaga väljendavad mõtted algelised oleksid.

Väliselt on "Titaani sireenid" pesuehtne 30-ndate space opera, vähemalt sellisena mina neid ette kujutan. Science on ebaoluline, naiivne, ärritav (Schliemanni hingamine ..aarghh). Peategelasteks kaks meest. Malachi Constant, kel esialgu sujub kõik veatult, satub ühtäkki Winston Niles Rumfoordi alatute manipulatsioonide ohvriks ning teeb läbi absurdsete juhtumiste rada, sattudes vastu oma tahtmist ühelt planeedilt teisele. Rumfoord seevastu, kes ühes oma koeraga muuseas viibib enamjaolt mingis välja vormis, peab end vist jumalaks ja on kas impotent või pervert (või mõlemad korraga) ning seda nii otseses kui ülekantud tähenduses. Raamat on kirev sündmustest, käsitletud teemadest ja lõpeb karmi puändiga - ilmselt on ka Douglas Adams seda lugenud.

Ise lugesin seda tükki esimest korda 1994. a. suvel, vene keeles. Inglise keeles lugedes on raamat igast küljest etem, ka eestikeelset varianti lugedes on mulje rikkam (ilmne vihje sellele, et minu võõrkeeleoskus pole veel mitte perfektne), aga hinde jätan ikkagi kolmeks. Minu meelest puudub siit romaanist Vonnegutile muidu omane humanism, pole meeldivaid tegelasi, on vaid lõikav iroonia.

On ütlemata tore, et 22-aastase pausi järel kirjastajad taas Kurt Vonneguti avastanud on. Vahepealne paus kippus juba piinlikult pikaks venima. Nüüd võiks järgmisena ilmuda "Kassikangas" (Cat`s Cradle), seejärel "Jumal õnnistagu teid, mr. Rosewater" ja seejärel mis iganes.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Võib arvata jah, et Adams seda lugenud on, mõnusat absurdi on küllaga. Hea küll, natuke see jutt ju kohati venib, eriti mis sõdimisse ja ajude puhastamisse puutub. Aga siiski kena, kui meelde tuletatakse, et Jumalal on täiesti ükskõik, mis Maa peal või kusagil juhtub. Ja et iga manipulaator on omakorda manipuleeritav. Et mitte millelgi pole nagu erilist mõtet. Igatahes pole ideedest puudu, pigem häirib nende üleküllus, aga see käib Vonneguti juurde. Tekib kahtlus, et vana ei kirjuta enda meelest üldse mitte ulmet, vaid et tema jaoks ongi maailm selline.
Teksti loeti inglise keeles

Algul mõtlesin, kahju et raamatut 14 aastaselt ei lugenud, aga kui läbi sai, leidsin, et lugesin täiesti õigel ajal. Noorena poleks vast raamatu sügavast irooniast aru saanud. Irooniast jah, millest kogu see raamat koosnes. Iroonia inimeseks olemisest, elumõttest ja kõige eesmärgipäratusest jne. Inimesed olid kui arutu loomakari. Ei ühtki üllast prototüüpi. Kõike valdav determineeritus ja sinna vahele mahtuv juhuslikkus - sula-lollus. Mõnus. Vanad ja head tuttavad mõtted väljendatuna täielikus kosmose-...odüsseias (?). Ehk kokkuvõttes - nii hea raamat, et soovitaks ka neile, kes ulmekatest lugu ei pea. Just nimelt tolle nihilistliku tasandi pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Jabur, naljakas ja armas. Ideed ideedeks. Aga see pisut nukker-irooniline muhelus mis sellest teosest läbi kumab on ilmselt võrdlemisi kordumatu.
Teksti loeti eesti keeles

Päris omapärane teos (või siis autor, ma polnud ühtegi Vonneguti raamatut enne seda lugenud). Võiks öelda, et suurepärane. Kuid ma ei nautinud seda teost endalegi osalt arusaamatutel põhjustel 100%. Endale arusaadav põhjus on, et ma ei nõustu päriselt kirjaniku filosoofiaga elu mõttetuse kohta. Muidugi võib olla, et 20 aasta pärast olen ma 100% nõus... Mis aga väga meeldis, olid Vonneguti hiilgavad vaimukused ning see, et nendega pole liialdatud. Selles osas tal on talenti tõesti rohkem, kui tänapäeva kildude pildujatel.

Kuna raamat ilmus sarja kujundusega, ei saa midagi enamat nõuda, kuid sobiv oleks olnud nende sireenide kunstiliselt tasemel ja ilus pilt esikaanel. Äkki oleks mõjunud positiivsellt ka müüginumbritele?

Teksti loeti eesti keeles

Heatasemeline huumor. Yks lo~busamaid asju, mis viimasel ajal ka"tte on sattunud. Pratchettist rohkem on seal nalja ja iroonia kindlasti, Leiberil on nii naljakad vaid yxikud jutud ja Adamsi naljakamad teosed said ka juba kole ammu läbi loetud. Teos on täis märkso~masid, nalju, mis hiljem ka teosevälisena naerma ajavad (juba tykk aega naerame näiteks säärast so¤a, nagu suuskurlangevarjur, kuigi siin tuleb suured tänuso¤ad o"elda to~lkijale), ja sellist vaiksemat irooniat, mille yle vo~ib vaikselt vuntsi muiata. Ja ega huumor pole sel ju sugugi ainsaks v``rtuseks. Tuleb meelde, kuidas yhikatoas Tallinnast kaasa toodud raamatuid jagasime. Mina, kui kiirem inimene tahtsin kolme raamatut, olles no~us ära andma viad yhe. Oh seda teadmatust - ma jätsin lugemiseks omale Clarke odyssseiade kolmanda osa, andes sireenid naabritele lugeda. Aga mis parata - hiljem olen seda korralikult nautinud. Seni on see parim Vonnegut, mida olen lugenud, seni oli kergelt poolehoidev suhtumine tekkinud just tänu Cat`s Cradle`le ja Slaughterhausele, sellal kui Eine oli mind ettevaatlikuks muutnud.Hea huumori saabumise meie kodusele pinnale kiidan alati heaks. Olgu ta siis ulme vo~i ei. Aga kui on tegemist hea ja hummorika ulmega, siis seda parem! Huumori ko~rval ka ulmest. "Titaani sireenid" on Vonneguti teosesist ulmelisim, ja kuigi ta ehk polegi niivo~rd selle ala kirjanik, tundub siiski, et kui ta tahaks, oskaks ta sel alal häid teoseid produtseerida. Nii et igati viievääriline teos, mille lugemist ma ei kahetse. Ahjaa, yx pisiki pisiasjake ja"i to~lke juures ha"irima. Nimelt Merkuurile so~itev kosmoselaev, kus arutati mingit "O~nnetute" nimelist teost, kus keegi kyynlajalgu varastab. See teos vo~ib ju ingliskeelsena o¤netute moodi ko~lada, aga meie oma eesti keeles on see raamat ta"iesti olemas ja kannab nime "Hyljatud"! See pisike apsakas ei riku siiski lo~gemismo¤u...
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldi see raamat. Ja rangelt võttes on taas tegemist juhtumiga, kus ulme on teoses kõrvaline, vaid hämar-sürrealistlik vahend illustreerimaks autori vaateid kirjeldatavale probleemile. Autor ei hooli sellest, kas tema kirjeldatul ka mingit alust on, inimkond tema nägemuses on tölp soos sumpav kari, kellele tuleb koht kätte näidata. Isegi loodus näitab inimkonnale koha kätte! ("… ja siis avastati mis-nad-nüüd-olidki-lehtrid, mis nagu ütlesid inimestele, et "kas te tõesti arvasite, et te siit kuhugi lähete?"…" (tsitaat mälu järgi). ) Ja kuna mulle inimvihkajad põhimõtteliselt ei meeldi, hakkab ka kõnealune raamat mulle vastu. Naljaks ja nauditavalt terav ta ju tõesti on nagu ma naeran ka naljade üle stiilis "SS-ohvitser kinkis pojale sünnipäevaks püssi ja 30 juuti märkilaskmiseks". Otsisin näite meelega - autori suhtumine inimsusse on sellel tasemel, peegeldades tolleaegse Ameerika olusid - makartism, aatomisõjaoht jne. Hetkeks paneb suunurga ehk võbelema kirjeldus tollest koeraga jumalast, juhuslike arvudega börsil võitjast või infantiilsest karjast rahumeelses tulevikuühiskonnas. Ons kirjeldatu see, mis autoril pakkuda? Hoidku omale. Mida ta üldse pakub? Heategevuse illusiooni, mõttetut vegeteerimist mõttetutes paikades. Suuruse kisub ta maha ja mõnitab korralikult läbi, ainus lunastus on surmas. Ja mulle ei meeldi ka patoloogilised virisejad.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat kuulub minu arust Vonneguti parimate pärlite sekka. Midagi niiiii iroonilist teised ei oskagi. Ja ei ole see iroonia tal mitte lambist võetud, vaid päris ära põhjendatud. Ja kui kogu raamatu point kord selgeks saab, tekib korralik paranoia. Mina hindan kirjanikke ja teoseid, kes panevad su sama mustri järgi ka kõiges muus samu järeldusi nägema.
Teksti loeti eesti keeles

Aga Vonneguti raamatutega on mul ikka nii olnud et kõigepealt ma vihastan.Et mix ei ole happy end`i ja selliseid väärtusi nagu ikka-ammu paika pandud ja hea tegelase loogilisele tegevusele järgneb ebaloogiline prohmakas.Aga see on ju tore ! Raamatu iroonia ja pointi arusaamise järel tekkiv tahtmine trükis aknast laia kaarega välja lennutada on igati väärt adrenaliini- ja ideedevoogu mis tekib.Ja tegelikult inimesed ongi sellised. Aamen.
Teksti loeti eesti keeles

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles

The Sirens of Titan on satiirilis-humooriline ulmelugu. Mõnda aega enne loo algust on jõukas Ameerika härrasmees Winston Niles Rumfoord koos oma koera Kazakiga sattunud kosmoseõnnetusse. Fenomen nimega kronosünklastiline infundibulum muutis nad üle Päikesesüsteemi laiali laotatud lainekimbuks, kuid andis neile võimaluse ka materialiseeruda neis kohtades ja aegadel, millega nende lained ristuvad.
 
Üheks selliseks kohaks on Rumfoordi mõisamaja, kuhu ta ühel päeval kutsub materialiseerumise ajaks külla maailma kõige rikkama mehe, Malachi Constanti. Ilma pikema jututa teatab Rumfoord Malachile, et tulevikus ootab teda reis Marsile, Merkuurile, tagasi Maale ja lõpuks Titaanile (lisaks veel lapse saamine Rumfoordi naise Beatrice'iga). Kuna ei Malachi ega Beatrice ei ole sellest mõttest vaimustatud, otsustavad nad sellist saatust iga hinna eest vältida...
 
Ma aeg-ajalt ikka avastan, et raamatute üle lugemisel on täiesti omaette väärtus. "Titaani sireenid" oli mul ju tegelikult juba pärast maakeelse tõlke ilmumist 2000. aastal loetud ning ka siis vähemalt paar korda. Nüüd aga, kindlasti rohkem kui kümme aastat hiljem, pakkus originaalkeeles versiooniga tutvumine jällegi ühe üsna uue perspektiivi.
 
Sest üldiselt oli mälestus sellest raamatust kui millestki natuke kergekaalulisest, eriti Vonneguti selliste kuulsamate teoste (ja maakeeles Valda Raua tehtud legendaarsete tõlgete) nagu "Tapamaja, korpus viis" või "Tšempionide eine" kõrval. Mingis mõttes võib sellise hinnanguga küll praegugi nõustuda, aga tegelikult peidab see petlikult lihtne lugu endas palju rohkem.
 
Kui kergusest rääkida, siis on tõsi, et üksteisele järgnevate jaburate seikluste rida erinevatel planeetidel on nagu otse 30ndate või 40ndate pulp-stiilis ulmest laenatud. Sarnaseid stiilielemente on siin veel, nagu näiteks asjaolu, et Marsi armee kasutab sõna otseses mõttes "lendavaid taldrikuid", hapnikupallide abil vaakumis ringi jalutamine või paradiisisarnane kliima Titaanil.
 
Siiski on kõik need asjad Vonneguti käes vaid humoorikad dekoratsioonid ning on ilmselge, et ta ei võta midagi sellest tõsiselt. Loo arenedes aga hakkab kõige selle tagant paistma elu, universumi ja kõige mõte, mis on teostatud kuidagi palju võimsamalt, kui Douglas Adamsi kuulus 42 raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" (Adams on muuseas "Titaani sireene" välja toonud olulise mõjuna sellele).
 
Selles kõiges on mingit täiuslikku kierkegaardlikku absurdismi, alates Malachi ja Beatrice saatusest edasi Rumfoordi omani, sealt inimkonna omani ja lõpuks ka Tralfamadore saadiku Salo ja tema ülesande omani. Igasugune universumi mõte on hoomamatu ja küsimus on ainult selles, kas kõigil olemuslikult tühistel püüdlustel võib üldse mingi väärtus olla. Siin on veel eriti rõõmustav, et Vonnegut ei lange nihilismi vaid lõpetab loo üllatavalt soojalt.
 
Ning kõik see laotatakse lugeja ette ühe tervikliku loona, ainult minimaalsete kõrvalepõigete ja laialivajumistega, mille ülekülluse poolest Vonnegut teinekord tuntud on. See lugu on lisaks ka kõvasti universaalsem ja vähem Ameerika-keskne. Ma ei vaidleks kindlasti vastu, kui keegi mõnda teist Vonneguti teksti tema parimaks tööks peab. Minule aga meeldib see siin praegusel hetkel kindlasti kõige rohkem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Life on molekulaarbioloogia teemaline ulmelugu. Peategelaseks on Anna Senoz, geniaalne bioloog, kes satub pärast ülikooliaega teadustööd tegema viljatusraviga tegelevasse firmasse. Seal laboris sugurakke testides satub ta esmakordselt avastusele, mis hakkab teda jälitama kogu tema ülejäänud karjääri jooksul.
 
Nimelt märkab ta, et teatud proovides toimub midagi veidrat - kui tavaliselt ei toimu X ja Y kromosoomide vahel rekombinatsiooni peaaegu üldse, siis mingil põhjusel näitavad tema proovid seda ulatuslikult. Sisuliselt kirjutab X kromosoom sellega Y kromosoomi üle ning see võib tähendada Y, ehk meessugukromosoomi täielikku kadumist paari järgmise põlvkonna jooksul...
 
Seda romaani oli mul huvitav lugeda eelkõige võrdlusmomendi tõttu. Kui Jonesi eelmine romaan "White Queen" oli oma sihilikult segadusttekitava stiili poolest üsna tüütu lugemiselamus, siis siinne, üle kümne aasta hiljem kirjutatud teos, on sellega võrreldes palju sirgjoonelisem (kuigi autori käekiri on ikkagi äratuntavalt sarnane).
 
Ning nagu näha, siis kirjutada Jones oskab. On tähelepanuväärne, kuidas tema põhitegelased Anna, tolle abikaasa Spence ja nende sõber Ramone on kõik omal viisil seotud teose põhiteemaga - kuid samas on nad kõik selgelt eristuvad, huvitavad ja tõepärased karakterid (Ramone kui lõputult vastuoluline "naistevihkajast feminist" loob siin ka korralikult musta huumorit).
 
Lisaks tuleb kiita seda, kui hästi autor seob mõtteid teadusulme ja sotsiaalse ulme suundadelt. Näiteks bioloogia - ühest küljest on see kõige olulisem asi üldse, teisest küljest aga praktiliselt tähtsusetu. Või asjaolu, kuidas teadusavastuse muutumine aktsepteeritud mudeliks võtab aega aastakümneid - ja selle tõelise, praktilise efekti nägemiseks tuleb oodata sajandijagu.
 
Kuid teose mahus on seda huvitavat ja mõtlemapanevat osa umbes 40% - ja ülejäänud 60% täidab ära suhtedraama. Mis on iseenesest ka hästi kirjutatud (eriti see ülikooli-osa, mida oleks heameelega rohkemgi lugenud), aga mis pole päris see, mida ma ootasin. Kuid teisest küljest, kui autor paneb juba oma romaani pealkirjaks lihtsalt "Elu", siis ei saa öelda, et vihjet poleks antud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Separation on alternatiivajalooline ulmelugu. Peategelasteks on Inglismaal sündinud identsed kaksikud, kes kannavad ka väga sarnaseid nimesid: mõlema initsiaalid on J. L. Sawyer. Ülikoolis on nad suurepärane kahepaadi sõudemeeskond ja võidavad isegi 1936. aasta Berliini olümpialt medali.
 
Kuid siis jõuab kätte Teine maailmasõda ja kaksikute teed lähevad lahku. Jack, kes on juba varem lendamist harjutanud, liitub Kuningliku õhuväega ja temast saab pommituslennuki piloot. Kindlalt sõjavastane ja igasugust vägivalda vihkav Joe aga liitub Punase Ristiga ning temast saab kiirabiauto juht.
 
Uus lahknevus jõuab kätte 1940. aastal. Kas Saksamaa pommitusreidilt naasev Jack tulistatakse alla ja ta hukkub La Manche'i vetes? Või kas sakslaste pommitusreidis Londonile saab pihta Joe kiirabiauto? Ning mis saab kummalgi puhul siis, kui Hitleri asetäitja Rudolf Hess (kes on kunagisel olümpial vendadega kohtunud) lendab 1941. aastal Inglismaale rahu pakkuma?
 
Ma pean ütlema, et Christopher Priest suudab jätkuvalt üllatada, hoolimata sellest püsivalt kõrgest tasemest, mis ta enda teostega loonud on. Iseenesest korduvad siin mitmed talle omased teemad, nagu kaksikud ja teisikud, paralleelmaailmad ja hallutsinatsioonid - kuid kuidagi on ta sellest kõigest suutnud jälle midagi uut ja erakordset teha.
 
Üheks läbivaks teemaks on siin haprus. Seda muidugi klassikalises alternatiivajaloolises võtmes, kus tohutud muutused saavad alguse väikestest asjadest - nagu kuulus surnud liblikas Ray Bradbury legendaarses loos "Kõue kõmin". Aga veel enam inimlikus võtmes, Jacki ja Joe kaksikvennasideme purunemise tõttu. See on siin selgelt olulisem kui ajaloo lahknemine.
 
Teine selline teema on süü. Taaskord, ajaloolise tausta annab siin Kuningliku õhuväe korraldatud kohutav Saksa linnade pommituskampaania, mille juhti, marssal Harrist kutsusid isegi tema oma mehed "lihunikuks" ja mida Priest vaatab ilmse õudusega. Kuid isegi hullemat süü- ja kahtlusekoormat kannab siin sõjavastane vend Joe.
 
Ning mis on tegelikult tõde? On teada, et Winston Churchill kasutas teinekord oma kuulsate kõnede esitamiseks professionaalset näitlejat. Eksisteerib ka pikaajaline vandenõuteooria, mille kohaselt ei olnud elu lõpuni kurikuulsa Spandau vangla üksikkongis istunud mees sugugi see tõeline Rudolf Hess. Kõik see sobib Priesti muude teemade juurde suurepäraselt.
 
Erinevalt kõige kuulsamast Teise maailmasõja alternatiivajaloost, Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis", ei pööra Priest suuremat tähelepanu maailmale, mis oleks eksisteerinud siis, kui 1941. aastal oleks ka päriselt rahu sõlmitud. Kuigi mõnedes detailides on ta täpne (muuhulgas Madagaskari plaani osas), on siiski selge, et see ei ole tegelikult teemaks.
 
Sest Priest tahab tegelikult kirjutada nii inimeste kui reaalsuste haprusest ning süüst ja kurbusest, mida selle tõttu kanda tuleb. See raamat on läbinisti lohutu ja ükski isegi mitmest teoreetilisest teest ei vii siin õnneliku lõpuni. On täiesti hämmastav, kuidas kõige selle juures on tegemist ikkagi täiesti suurepärase teosega.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Limbo on düstoopiline ulmelugu. Peategelaseks on ajukirurgiale spetsialiseerunud sõjaväearst doktor Martine, kellel õnnestus omal ajal põgeneda 1970ndatel puhkenud Kolmanda maailmasõja eest ühele tundmatule India ookeani saarele. Kuid nüüd, peaaegu kakskümmend aastat hiljem, on minevik talle järele jõudnud.
 
Nimelt ilmub saare juurde uurimislaev, mille meeskonnast enamusel on käte ja jalgade asemel veidrad küberneetilised proteesid. Martine otsustab seepeale saarelt lahkuda ning sõidab varjunime all tagasi koju, Sisemaariba nime kandvasse riiki, mis on loodud endiste Ameerika Ühendriikide sõjast vähem kannatanud territooriumile.
 
Kohale jõudnud, avastab ta midagi uskumatut. Pärast Kolmandat maailmasõda on terves maailmas haaranud võimu äärmuspatsifistlik liikumine nimega Immob, mille liikmed demonstreerivad oma sõjavastasust, lastes endal vabatahtlikult käed ja jalad amputeerida. Mis veel kummalisem, selle liikumise juhtfiguurid Helder ja Theo on Martine vanad tuttavad...
 
Ma pean ütlema, et seda teost on väga keeruline hinnata. Kuidagi on siia kokku pandud hästi palju erinevat, millest osa on väga andekas ja osa parajalt tobe, osa aukartust ärratav ja osa mõttetult tüütu ja väsitav. Legendaarne ulmekirjanik ja toimetaja Harlan Ellison on pidanud seda romaani geniaalseks, aga on ka väga vastupidiseid arvamusi.
 
Kui rääkida märkimisväärsetest asjadest, siis kogu Immobi liikumise idee on muidugi suurepärane. Seda just satiiriliselt maksimumini viidud sümboolse enesepiitsutamise tõttu, mis on nii ajalooline (Piibli mäejutlusest tuntud "Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema"), kui psühholoogilisel viisil ka tänapäeval hästi relevantne.
 
Lisaks on autor kirjutanud siia sisse väga tugeva psühholoogilise tagapõhja, mida peategelane oma korduvates dialoogides kasutab. Kõige aluseks on siin muidugi Sigmund Freud, aga kõik edasised viited Edmund Berglerile, Max Weberile, Friedrich Nietzschele, manihheismile ning Dostojevski ja Tolstoi vastandlikkusele on üldiselt väga head.
 
Siit aga saab alguse ka teose ehk kõige suurem probleem, kuna autor ei oska enamasti kõike seda õigel ajal lõpetada. Väga palju sellist arutlust hakkab mingil hetkel voolama ainult servapidi seotud teemadele - ning kui sellele järgneb veel lehekülgede kaupa peategelase enda sisemisi arutlusi, võib see lugeja kannatuse tõsiselt proovile panna.
 
Ning päris paljudes kohtades tuleb üsna teravalt ette, et tegemist on ikkagi 70 aastat tagasi kirjutatud tekstiga. Nii mõnigi kontseptsioon, mis tol ajal võis tunduda julge ja avangardlik (eriti kõik need erinevad ideed seksist), paneb praegu lihtsalt kergelt pead vangutama.
 
See kõik ongi põhjus, miks ma lõpuks seda romaani hästi hinnata ei saa. Kuigi peab tunnistama teose mitme aspekti märkimisväärsust, relevantsust ja erandlikkust, on kogumaht siin ikkagi selgelt kaldu tüütu, väsitava ja vananenud osa poole. On kindlasti hea olla sellest romaanist vähemalt üldiselt teadlik, kuid lugemiseks seda otseselt soovitada ei saa.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Rait Piir on oma debüütkogumiku eessõnas öelnud, et lugusid looma on teda eelkõige inspireerinud pikaajaline huvi jaapani keele, kultuuri ja võitluskunstide vastu, lisaks ka Jaapanis elamise kogemus. Selline kirg ja armastus nende teemade vastu on miski, mis peegeldub selgelt ka lugude enda detailides ja õhkkonnas, ning midagi sellist on alati rõõmustav näha. Lisandväärtust annavad ka Kadri Umbleja kohased ja head illustratsioonid.
 
Autori entusiasmi arvestades pole üllatav, et jutukogu neli lugu on pooleks jagatud kahe teema vahel, mis ulmesõbrale jaapani kultuuri ja ulmekirjanduse kokkupuutepunktide peale mõeldes tõenäoliselt kõige esimesena ette tulevad. Üks neist on ajaloolisi teemasid kasutav fantaasiakirjandus, teine aga infotehnoloogia ja inimese koosarengu tulevikuvisioone pakkuv küberpunk.
 
Ajaloolise fantaasia poolt võib tõlkekirjandusest võrdluseks tuua näiteks Lian Hearni üsna populaarse ja samuti Jaapanist inspireeritud raamatusarja "Otori lood". Küberpungi osas on parimaks võrdluseks žanri defineerinud William Gibsoni jutukogu "Põlev kroom" ja Neal Stephensoni osaline dekonstruktsioon romaanis "Lumevaring", kus samuraimõõka viibutab häkker nimega Hiro Protagonist. Eesti ulmekirjanduses väärib küberpungi näitena mainimist ka Hirami väga hea õhkkonnaga lühijutt "Tuhkhall".
 
Omaette huvitav on ka nende kahe teema lugudekogusse paigutamine. See järgib justkui mõttelise süliriimi loogikat, kus kogu avab klassikalist tüüpi fantaasialugu "Pajatus daamist punases kimonos", järgnevad tulevikukosmoses (vastavalt siis asteroidide vöös ja Veenuse orbiidil) toimuvad põnevuslood "Intsident Ceresel" ja "Pilvelinna bluus" ning kogu lõpetab veel üks fantaasialugu "Nukumeister".
 
Sellisel struktuuril on täiesti hoomatav mõte, kuid sellest hoolimata võiks neid lugusid eelkõige vaadata just kahe tandemina. Sarnased pole neil paaridel mitte ainult teema, vaid ka tegevus ja ülesehitus - eristatuna küll mõne huvitava nüansi poolest. Lugusid nõnda temaatiliselt kõrvutades tõusevad esile ka autori valikute tugevamad ja nõrgemad küljed.
 
Mõlema fantaasialoo puhul on autor kasutanud au ja lojaalsuse küsimust, mis ajaloolise temaatikaga hästi kattub. See kehtib nii pantvangina võõrasse klanni adopteeritud samurai Arata kui ka just võõrasse klanni mehele pandud Yukino kohta. Elegantne on mõlemal puhul teema lahendus, mis ütleb, et sõdalase lojaalsus peaks tegelikult kuuluma hoopis sellele, kes selle eest ka midagi andnud on.
 
Lugude puhul on vaieldamatult parimaks osaks maailm, kus need toimuvad. Detailid, mida autor ilmselgelt hästi tunneb, teevad selle elusaks ja autentseks. Sellise tulemuse saavutamine esitab paljudele fantaasialugude kirjutajatele muidu ehk kõige suurema väljakutse. Isegi sellele, kes teab muidu jaapani kultuurist vähe, joonistatakse hästi ette torii-värava sümboli tähendus just nii, nagu see tundub samuraile, ning lugeja peab kaasa noogutama, kui naissõdalane haarab oma relvaks just nimelt hellebardi-sarnase naginata.
 
Ka mõlema tulevikus toimuva loo puhul on ühised jooned selgesti näha. Kosmilises asukohas, mida valitsevad riikide asemel suurkorporatsioonid, juhtub midagi hirmsat. Tööle pannakse eradetektiivi tüüpi uurija, kes peab lahenduse leidmiseks läbi käima kohaliku seadusteta allmaailma kirevad seltskonnad ja kohtuma erinevate värvikate tegelastega. Saladuse lahendus sobib nii ühel kui ka teisel puhul hästi tehnika ja teaduse teemadega.
 
Küsimus tekib ainult selles, kas lahenduses on ka mingit laiemat mõtet. Küberpunk oma parimas vormis võib olla miski, mis muudab küsitavaks reaalsuse või võimu selliseid aspekte, milleni teised žanrid ei jõua. Siin on see muutunud pigem tehnopõnevikuks, mis lööb eelkõige tegelaste ja tegevuskohtade mitmekesisusega – kuid see hakkab teatud hetkel lihtsalt väsimust tekitama. Teinekord võib vähem olla rohkem.
 
Tervikuna peab autorit aga tunnustama tugeva debüüdi eest ning rõõmustama, et see arvati möödunud aastal ka Betti Alveri auhinna kandidaatide hulka. Kogumik ei esitle siin mitte ainult kirjutaja käsitööoskusi, vaid demonstreerib eriti just fantaasialugudega midagi palju tähelepanuväärsemat ja vähemalt Eesti kontekstis unikaalset. Tutvumist väärib see raamat kindlasti ning selle põhjal võib juba hakata ootama ka autori tulevasi töid.
 
Hinnang: 6/10 (fantaasialood 7/10, küberpunk 5/10)
Teksti loeti eesti keeles

The Stars My Destination on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi 24. sajandil on avastatud, et tahte jõul teleporteerumine (seda hakatakse fenomeni avastaja järgi kutsuma "jauntimiseks") pole muud, kui õpitav oskus. Peagi oskavad seda praktiliselt kõik inimesed ja maailm muutub tundmatuseni.
 
Kuid see võime ei ulatu kosmosesse, kus peab hakkama saama masinate jõul. Nõnda leiabki loo algus aset ühel triivival kosmoselaevavrakil, kus pärast õnnetust on ainsana ellu jäänud juhmardist ja jõhkardist madrus Gully Foyle. Siis aga möödub vrakist teine kosmoselaev, mis ei tee tolle saadetud hädasignaale märkamagi ja Foyle vannub kättemaksu...
 
Peab tunnistama, et siin romaanis on kindlasti palju head ja meeldejäävat. Ehk parimaks osaks on kõik, mis maailmaehitusse puutub, alates jauntimisest. Selle fenomeni avastamine on juba iseenesest lõbusasti kirja pandud, kuid siis mõeldakse kiiresti läbi ka kõik muu sellest tulenev.
 
Näiteks igasugused meetmed ja vastumeetmed jauntimise toetamiseks või tõkestamiseks. Siis erinevad mõjud majandusele ja ühiskonnale (eraldi rõhutatult naistele), mis annab huvitava ja mõistetava seletuse sellele, paljuski kommetes kuskile 19. sajandi lõpu tasemele taandunud süsteemile.
 
Sellega läheb hästi kokku teine mitmes Besteri teoses kasutatud teema, kus maailma valitsevad erinevad suurettevõtted ja riigid on jäänud vaid tühiseks reliktiks. Kogu see osa, kus erinevad rikkurid kasutavad antiikseid autosid ja muid ajast-arust liikumisvahendeid näitamaks, et nad saavad endale mitte-jauntimist lubada, on sealjuures väga andekas.
 
Lugu ise on selle kõrval natuke õhuke. Autor ise on ka välja toonud Alexandre Dumas' "Krahv Monte-Cristo" kättemaksuloo eeskujuna kasutamist ning kohati on see üsna ilmne. Siiski on just selles võrdluses tegevust siinse romaani mahu jaoks liiga palju ning kogu see kihutamine ühest paigast ja stseenist teise jääb lõpuks pisut pinnapealseks.
 
Tegelased pole sealjuures ka palju paremad. Peategelane Foyle on paras lurjus, kuid erineval viisil on tõprad ka kõik teised tegelased. Naistegelased on selles võrdluses meestest ehk kriipsukese võrra paremad, kuid üldiselt ei ole siin eriti kedagi, kelle käekäigule rohkem kui üldisest huvist tähelepanu pöörata.
 
Kuid kuidagi on tervik ikkagi rohkem kui hea. Kogu teost kannab mingi metsik, pöörane energia, nagu paneks peategelane Foyle oma kättemaksuhimulise tätoveeritud tiigrinäoga elama ja leegitsema isegi tähed kuival paberil. Just selle tunde pärast jääb see teos kindlasti säravalt meelde, hoolimata kõigest muust.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Wasp of spioonistiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi sajandite kauguses tulevikus on alanud sõda Maa ja Siiriuse täheimpeeriumite vahel. Maalastel on väike edumaa tehnikas ja teaduses, kuid Siiriuse impeerium omab mitmekümnekordset ülekaalu majanduse ja elanikkonna poolest. Nõnda otsitaksegi Maal iga võimalust, kuidas seda vahet tasandada.
 
Peategelane James Mowry (kes on saadiku pojana üles kasvanud Siiriuse impeeriumis ja räägib perfektselt sealset keelt) palgatakse "herilaseks", partisani-diversandi-terroristi tüüpi tegelaseks, kes peab tekitama vaenlase tagalas võimalikult palju pahandust, et siduda sellega maksimaalselt ressursse, mida vaenlane saaks muidu sõja jaoks kasutada.
 
Kuna Siiriuse tulnukad on hästi inimeste sarnased, piisab vaid mõnest plastilisest operatsioonist, et Mowry nendega vähemalt väljastpoolt äravahetamiseni sarnaseks muuta. Pärast kiiret väljaõpet lennutataksegi ta salaja Jaimeci planeedile, kus ta peab ihuüksi vastu astuma kogu sealsele valitsusaparaadile ja Kaitempile, Siiriuse kohutavale salapolitseile...
 
Peab ütlema, et selle raamatu puhul oli tegemist üllatavalt positiivse leiuga. Olgugi, et tegemist on ulmekuues looga, omab see palju rohkem ühist klassikaliste sõjapõnevikega, nagu näiteks John Buchani "39 astet", Alistair MacLeani "Navarone suurtükid" või miks mitte ka Frederick Forsythi "Šaakali päev" - ning sellised võrdlused pole sugugi Russelli kahjuks.
 
Nagu pärast vaatasin, siis töötas Russell Teise maailmasõja ajal radaritehnikuna ning vähemalt mingeid isiklikke teadmisi siia raamatusse pandud on. Kuid kuigi siin saab paralleele tõmmata nii selle sõjaga (Kaitempi salateenistuse nimetus sarnaneb Jaapani impeeriumi vastava organisatsiooni Kenpeitai omale), kui ka Külma sõjaga, on lugu siiski üsna universaalne, mitte mingi rohmakas allegooria.
 
Sest Russell ei esita siin mingit ideoloogilist vastasseisu. Pigem on tegu looga, kus üksikisik astub vastu tohutule bürokraatiamasinale, relvaks ainult nutikus, mõned trikid ja hea vaist. Väga hästi on kujutatud ka asjaolu, et see masinavärk on ikkagi kompetentne ning mida edasi, seda hapramaks muutub olukord ja napimaks pääsemised.
 
Ka pole siin mingit paatost, vaid selle asemel valitseb tooni kuiv Briti huumor, mis tihti võtab lisaks veel üsna mustad toonid. Eriti just lõpplahendus - ma usun, et selle saabki niimoodi kirja panna ainult keegi, kes on ise sõjaväes töötanud. Nõnda võibki küll ühest küljest öelda, et see teos teeb ainult ühte asja, kuid on vaieldamatu, et see on väga hästi tehtud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Sirens of Titan on satiirilis-humooriline ulmelugu. Mõnda aega enne loo algust on jõukas Ameerika härrasmees Winston Niles Rumfoord koos oma koera Kazakiga sattunud kosmoseõnnetusse. Fenomen nimega kronosünklastiline infundibulum muutis nad üle Päikesesüsteemi laiali laotatud lainekimbuks, kuid andis neile võimaluse ka materialiseeruda neis kohtades ja aegadel, millega nende lained ristuvad.
 
Üheks selliseks kohaks on Rumfoordi mõisamaja, kuhu ta ühel päeval kutsub materialiseerumise ajaks külla maailma kõige rikkama mehe, Malachi Constanti. Ilma pikema jututa teatab Rumfoord Malachile, et tulevikus ootab teda reis Marsile, Merkuurile, tagasi Maale ja lõpuks Titaanile (lisaks veel lapse saamine Rumfoordi naise Beatrice'iga). Kuna ei Malachi ega Beatrice ei ole sellest mõttest vaimustatud, otsustavad nad sellist saatust iga hinna eest vältida...
 
Ma aeg-ajalt ikka avastan, et raamatute üle lugemisel on täiesti omaette väärtus. "Titaani sireenid" oli mul ju tegelikult juba pärast maakeelse tõlke ilmumist 2000. aastal loetud ning ka siis vähemalt paar korda. Nüüd aga, kindlasti rohkem kui kümme aastat hiljem, pakkus originaalkeeles versiooniga tutvumine jällegi ühe üsna uue perspektiivi.
 
Sest üldiselt oli mälestus sellest raamatust kui millestki natuke kergekaalulisest, eriti Vonneguti selliste kuulsamate teoste (ja maakeeles Valda Raua tehtud legendaarsete tõlgete) nagu "Tapamaja, korpus viis" või "Tšempionide eine" kõrval. Mingis mõttes võib sellise hinnanguga küll praegugi nõustuda, aga tegelikult peidab see petlikult lihtne lugu endas palju rohkem.
 
Kui kergusest rääkida, siis on tõsi, et üksteisele järgnevate jaburate seikluste rida erinevatel planeetidel on nagu otse 30ndate või 40ndate pulp-stiilis ulmest laenatud. Sarnaseid stiilielemente on siin veel, nagu näiteks asjaolu, et Marsi armee kasutab sõna otseses mõttes "lendavaid taldrikuid", hapnikupallide abil vaakumis ringi jalutamine või paradiisisarnane kliima Titaanil.
 
Siiski on kõik need asjad Vonneguti käes vaid humoorikad dekoratsioonid ning on ilmselge, et ta ei võta midagi sellest tõsiselt. Loo arenedes aga hakkab kõige selle tagant paistma elu, universumi ja kõige mõte, mis on teostatud kuidagi palju võimsamalt, kui Douglas Adamsi kuulus 42 raamatus "Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas" (Adams on muuseas "Titaani sireene" välja toonud olulise mõjuna sellele).
 
Selles kõiges on mingit täiuslikku kierkegaardlikku absurdismi, alates Malachi ja Beatrice saatusest edasi Rumfoordi omani, sealt inimkonna omani ja lõpuks ka Tralfamadore saadiku Salo ja tema ülesande omani. Igasugune universumi mõte on hoomamatu ja küsimus on ainult selles, kas kõigil olemuslikult tühistel püüdlustel võib üldse mingi väärtus olla. Siin on veel eriti rõõmustav, et Vonnegut ei lange nihilismi vaid lõpetab loo üllatavalt soojalt.
 
Ning kõik see laotatakse lugeja ette ühe tervikliku loona, ainult minimaalsete kõrvalepõigete ja laialivajumistega, mille ülekülluse poolest Vonnegut teinekord tuntud on. See lugu on lisaks ka kõvasti universaalsem ja vähem Ameerika-keskne. Ma ei vaidleks kindlasti vastu, kui keegi mõnda teist Vonneguti teksti tema parimaks tööks peab. Minule aga meeldib see siin praegusel hetkel kindlasti kõige rohkem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Time Out of Joint on paranoiline ulmelugu. Peategelaseks on Ragle Gumm, Teises Maailmasõjas Vaikse Ookeani rindel teeninud poissmees, kes pole pärast sõjaväge endale elus õiget kohta leidnud ja elab loo toimumise ajal, 1959. aastal ühes unises Ameerika väikelinnas oma õe ja õemehe juures. Töö asemel tegeleb ta ühe üleriikliku ajalehe igapäevase mõistatusesarja lahendamisega ning on selles nii osav, et teenib korralikku raha ja on saanud isegi väikest viisi kuulsaks.
 
Kuid millegipärast hakkab Gummile tunduma, et midagi on valesti. Igasugused väikesed detailid räägiksid talle nagu mingist teistsugusest reaalsusest, mis ei lähe kokku sellega, mida ta iga päev näeb ja kuuleb. Ning sellele lisaks hakkab teda kummitama mõte, et tema igapäevane ajalehemõistatuse lahendamine on ainult trikk tema kinni hoidmiseks - ja mis veel hullem, kõik teised inimesed tema ümber on selle plaaniga seotud ning tema on ainus, kes tõde ei tea...
 
Peab ütlema, et tegemist on väga huvitavalt kahekujulise looga. Ma vaatasin, et Dick on selle kirjutanud just siis, kui ta parajasti oli lõpetamas oma kirjanikutee alguskarjääri, mil ta rohkem pulp-stiilis lugusid kokku pani. Ja tõesti, üks tema esimene suurteos "Mees kõrges lossis" sai valmis juba kolm aastat peale seda raamatut. Ilmselt seetõttu on siin loos esindatud mõlemad pooled, millest üks on suurepärane, teine... aga mitte nii väga.
 
Kui rääkida suurepärasest poolest, siis seda on siin umbes esimesed 80% mahust. Dick on silmatorkavalt hästi kujutanud 50ndate Ameerika väikelinnaelu kui midagi, mis on juba iseeneslikult paranoiline. Ühelt poolt kõik need tööl käivad mehed ja kodus istuvad naised, teiselt poolt tuumasõjaoht ja tsiviilkaitse organiseerimine vabatahtlike poolt. Hiljem on seda teemat muidugi korduvalt kasutatud, aga Dick on teinud seda juba siis, kui kõik see oli alles reaalsus.
 
Kogu selle kujutluse ehtsus ja ehedus on see, mis annab jõu reaalsuse aeglasele lagunemisele ja Gummi kasvavale paranoiale. See kõik saavutab haripunkti, kui ta hakkab üritama linnast lahkuda, kuid see ebaõnnestub erinevatel põhjustel üha uuesti ja uuesti. Kuulus film "The Truman Show" (mis muidu, peab rõhutama, on hästi erineva mõtte ja teostusega) on näiteks seda aspekti nii sarnaselt kasutanud, et raske oleks siin seoseid mitte tõmmata.
 
Kuid siis jõuab lugu lõpplahenduseni - ja ausalt öeldes pole see suurem asi. Mõttena pole see sugugi halb ja vastab kenasti vähemalt mingitele küsimustele Gummi reaalsuse olemuse ning ajalehe igapäevase mõistatusemängu olulisuse kohta. Pärast kõike eelnevat on see siiski paras pettumus. Õnneks ei võta see palju ära sellest, mis kogu eelneva osa heaks on teinud ja ausalt öeldes töötab lugu mingis mõttes täitsa ka ilma selleta.
 
Hinnang: 7/10  
Teksti loeti inglise keeles

Her Smoke Rose Up Forever on James Tiptree, Jr. pseudonüümi all kirjutanud Alice B. Sheldoni parimate lühilugude kogu, esmakordselt avaldatud kolm aastat pärast autori surma. Algses väljaandes olid lood jaotatud kuue teema alla (ilmselt toimetaja Jim Turneri poolt), kuid minu loetud versioonis seda polnud. Otsustasin selle jaotuse siiski ka siia lisada, sest see aitab lugusid paremini mõtestada.
 
The Green Hills of Earth
 
1. The Last Flight of Doctor Ain (1969) 8/10
 
Bioloogiadoktor Ain on pika ja mitme ümberistumisega lennul teel konverentsile USA-st läbi Euroopa Moskvasse, et pidada ettekanne oma uurimistööst uute viirushaiguste kohta. Tee peal võtab ta iga peatuse jooksul aega, et linde toita...
 
Väga hea õhkkonnaga õuduslugu. Tiptree kasutab doktor Aini salapärast naiskaaslast siin maailma sümbolina (huvitav, et tänapäevane Gaia hüpotees ilmus isegi hiljem kui see lugu).
 
2. The Screwfly Solution (1977) 10/10
 
Teadlane Alan Alstein töötab Kolumbias parasiitlike putukate hävitamise programmiga, mis kasutab nende paljunemistsüklit ründavat tehnikat. Kuid samal ajal loeb ta oma naiselt saadud kirjadest, kuidas levima on hakanud mingid hullumeelsed sektid, mille liikmed ründavad ja tapavad naisi...
 
Tõenäoliselt üks jubedamaid (ja paremaid) õuduslugusid, mida ma kunagi lugenud olen. Tiptree ei kasuta siin mitte ainult ideid reaalselt olemas olevast putukate hävitamise tehnikast vaid lisab sellele eriliselt kohutava soolise dimensiooni. Mulle ei imponeeri eriti puänt, mis üritab liiga palju ära seletada, aga hindest see midagi maha ei võta. Lugu teenis täie õigusega ära Nebula auhinna.
 
The Boundaries of Humanity
 
3. And I Awoke and Found Me Here on the Cold Hill's Side (1972) 8/10
 
Tulnukad on kohale jõudnud ja sidunud Maa kosmilise kaubandusega. Kuid Maa on neile vähearenenud kolgas, mis suudab pakkuda ainult maavarasid. Miski kihutab siiski inimesi tagant, püüdlemaks meeleheitlikult tulnukate soosingu poole...
 
Suurepäraselt sünge lugu, mis seob omavahel kokku mõtted kolonialismi ja seksuaalsuse hävituslikust-enesehävituslikust mõjust. Oma lohutu tooni poolest sobiks see isegi eelmise teema juurde.
 
4. The Girl Who Was Plugged In (1973) 7/10
 
Teadusprogramm, mis töötab kloonide kaugjuhtimisega, tõmmatakse meelelahutusärisse. Nimelt pannakse kogemata tänavalt leitud groteskne kuid ootamatult andekas tütarlaps juhtima piltilusat klooni, kellest saab tõsielusaadete täht...
 
Seda lugu tuleb kiita varajase küberpungiliku nägemuse eest andmesidevõrgust. Samuti on kohati lihtsakoelisemal lool üsna üllatavalt kalk lõpp, mis sobib hästi kokku loodud düstoopiamaigulise maailmaga. Lugu teenis ka Hugo auhinna.
 
5. The Man Who Walked Home (1972) 7/10
 
Salajases uurimislaboris toimub plahvatus, mis pühib kogu kompleksi maapinnalt ja vallandab tuumasõja. Järgnevate sajandite jooksul nähakse labori kohale jäänud kraatris nagu mingit viirastust...
 
Kergelt melanhoolne, kuid lüüriline ja ilus lugu - ühe üsna palju kasutatud teema kohta on see siin väga hästi kirja pandud.
 
6. And I Have Come Upon This Place by Lost Ways (1972) 7/10
 
Uurimislaev on peatunud võõra planeedi juures. Üks nooremteadur on kindel, et teatud mäe juures on midagi kummalist - ja kui skaneeringud midagi ei näita ja ülemused teda ei usu, läheb ta jala kohale...
 
Järjekordne tõesti ilus, kuigi nukra lõpuga lugu. Teadlaste muutumine kivistunud dogmadega preesterkonnaks on küll levinud võte, aga kõik muu on siin tipptasemel.
 
Male and Female
 
7. The Women Men Don't See (1973) 8/10
 
Peategelasest mees satub asjaolude kokkulangemise tõttu Mehhiko indiaanlasest piloodi ja kahe talle tundmatu naisega (ema ja tütar) Yucatáni lähedal merehätta. Naiste käitumine näib talle veider ja lisaks tundub seal muidu inimtühjas piirkonnas veel miski tegutsevat...
 
Väga stiilne lugu. Tiptree on öelnud, et peategelase loomiseks laenas ta Hemingway kirjutistest ning see annab täpselt soovitud efekti. Loo mõte on kohati liiga pingutatult edasi antud, aga kaval ja hästi kirja pandud on see sellegipoolest. See on selline lugu, mida on hea lugeda kõigepealt mõtet teadmata ja siis uuesti mõtet teades.
 
8. Your Faces, O My Sisters! Your Faces Filled of Light! (1976) 8/10
 
Mingis natuke uduselt kirjeldatud, ilmselt postapokalüptilises maailmas liigub ühest asustatud kohast teise sõnumiviija. Kuid siis muutub vaatepunkt ning ilmneb, et reaalsus on hoopis teistsugune...
 
Tegemist on sisuliselt väga hea õuduslooga. Saladus seletatakse põhimõtteliselt juba alguses ära ning samuti on kohe aimata, kuidas lugu lõpeb - kuid seda vältimatut tragöödiat ja selle põhjuseid on võimatu ignoreerida.
 
9. Houston, Houston, Do You Read? (1976) 8/10
 
Väike, kolmeliikmelise meeskonnaga eksperimentaalne kosmoselaev on tegemas ringi ümber Päikese, kui toimub ebatavalise jõuga päikesepurse. Tagasi pöördudes ei vasta juhtimiskeskus Maal neile enam, kuid nad püüavad kinni mingi veidra signaali tundmatult kosmoselaevalt, mida juhiks nagu ainult naised...
 
Tõenäoliselt Tiptree kõige kuulsam lugu (olgugi, et ta laenas mõtte tõenäoliselt Joanna Russi loost "When It Changed"). Loo ülesehitus on tähelepanuväärne, see algab natuke karikatuurselt, järgneb petlikult vaikne vaheosa (kuigi on selge, et midagi on valesti), siis aga toimub kiire pööre õudsesse groteski. Lugu võitis Hugo ja Nebula auhinnad.
 
Star Songs
 
10. With Delicate Mad Hands (1981) 6/10
 
Düstoopilises naistevaenulikus ühiskonnas õnnestub ühel andekal kuid moonutatud näoga tütarlapsel töötada ennast välja Päikesesüsteemis ringi sõitvate kosmoselaevade meeskonda. Kuid ta on lapsest saati hoidnud endas ka ühte saladust...
 
Selles loos on üsna veidral kombel kaks väga erinevat poolt. Esimene neist on üsna paksude värvidega kujutatud düstoopia (sisuliselt "Teenijanna lugu" kosmoses, kuigi Tiptree jutustus eelneb Margaret Atwoodi raamatule). Teine aga... on nii kummaline ja ebatõenäoline, et selle kohta ei oskagi midagi öelda. Vahest võib seda võtta kui peategelase surmaeelset hallutsinatsiooni või nägemust? Veider valik autorilt.
 
11. A Momentary Taste of Being (1975) 9/10
 
Inimkond on ülerahvastatud ja pöördumatult saastatud Maal suremas ja ainus lootus on leida mõni teine eluks kõlblik planeet. Üks uurimisekspeditsioon on juba nurjunud, kuid teise meeskond arvab, et on midagi just sobivat leidnud. Kuid osadel on siiski kahtlusi - miks on planeedile saadetud luuresalgast tulnud tagasi ainult üks?
 
Tõesti väga hea lugu. Loo ülesehitus tundub algul olevat nagu hästi tavaline, kuid vihjed tegelikule teemale on tagasi vaadates juba algusest peale olema. Siiski ei ole esimese lugemisega võimalik lahendust ette kujutada. Tiptree poolt tihti kasutatav teema seksuaalsusest kui meeletust ja hävitavast jõust võtab siin lausa lovecraftilikult kosmilised mõõtmed.
 
12. We Who Stole the Dream (1978) 7/10
 
Inimeste täheimpeerium on alistanud ja orjastanud väikese tulnukarassi, keda kutsutakse joilaniteks. Kuid ühel planeedil on joilanitest orjad juba hulk aega planeerinud ühe inimeste tähelaeva kaaperdamist ja sellega põgenemist...
 
Suur osa sellest loost on tõenäoliselt inspireeritud Ursula K. Le Guini kuulsast lühiromaanist "Maailma nimi on mets". Enamuse loost tundub, nagu keeraks Tiptree sellega võrreldes vinti kõvasti üle - kuid lõpplahendus on väga hea ja paneb kogu loo paika palju paremini, kui alguses arvata võib.
 
Life and Death
 
13. Her Smoke Rose Up Forever (1974) 8/10
 
See lugu koosneb ühe mehe erinevatest mälestuspiltidest 20. sajandi (ja tema oma elu) erinevatest hetkedest.
 
Ulmega on siin tegemist üsna vähe - see dimensioon antakse loole alles lõpplahendusega. Samuti töötaks see lugu kui erinevatest piltidest koosnev kett sisuliselt ka ilma selleta. Tekst ise on aga vaieldamatult väga hästi kirjutatud.
 
14. Love Is the Plan the Plan Is Death (1973) 10/10
 
See on lugu armastusest ja surmast, mõistusest ja instinktidest, tsivilisatsioonist ja barbarismist, lisaks veel kliimamuutusest. Ja ainsateks tegelasteks on siin loos tohutud, metsikud, ämblikutaolised tulnukad.
 
Tegemist on konkurentsitult parima looga siin kogumikus (see teenis omal ajal ka Nebula auhinna). Sellest ei tahakski rohkem rääkida, tahaks ainult soovitada.
 
15. On the Last Afternoon (1972) 7/10
 
Hulk aega tagasi on inimeste kosmoselaev teinud läbi hädamaandumise võõral planeedil, olles siiski päästnud piisavalt teadmisi ja tehnikat, et mitte barbarismi langeda. Kuid muude tegemiste juures pole keegi mõelnud, miks nende elupaik on üks väheseid lagedaid kohti džunglis...
 
Selline klassikalist tüüpi lihtsalt hea ulmelugu. Idülliline planeet, mis peidab surmavaid ohte, mõistatuslik võõra tsivilisatsiooni artefakt, muinasjutuline kolme soovi teema. Hästi tiptreelik on jälle seksuaalsuse kasutamine maailma hävitava jõuna.
 
16. She Waits for All Men Born (1976) 6/10
 
Tuumasõda on laastanud Maa. Hulk aega pärast seda katastroofi sünnib ühes rannikuäärses kalurihõimus tütarlaps, kes on üleni albiinovalge ja kelle silmad on pimedad. Kuid kui ta üles kasvab, hakkab tunduma, et tal on erilisi võimeid...
 
Ilusasti kirjutatud lugu, kuid ei midagi väga erilist. Loo sissejuhatus on natuke pikk ja veniv, kuigi temaatiline seos on siin olemas.
 
17. Slow Music (1980) 9/10
 
Kunagi on Maal olnud kõrgtsivilisatsioon. Nüüd on aga see peaaegu inimtühi, sest üks kujuteldamatu tasemega kosmosetsivilisatsioon on avanud portaalid (neid kutsutakse "jõgedeks"), mille kaudu on võimalik nendega ühineda - ja praktiliselt kõik inimesed on juba läinud. Mahajäetud Maal kohtuvad juhuslikult noormees ja neiu...
 
Tõenäoliselt kõige ilusam lugu kogumikus, kuid loomulikult mitte õnneliku lõpuga, sest muidu poleks see Tiptree. "Sureva Maa" teema on teostatud uhkelt, natuke Jack Vance moodi ning "jõgede" mõistatus on jäetud sobivalt lahtiseks. Tõesti väga hea lugu.
 
Epilogue: And Man Abides
 
18. And So On, And So On (1971) 6/10
 
Galaktika on ühendatud, kõik erinevad mõistuslikud liigid elavad rahus. Seltskond juhuslikult kokku sattunud erinevaid tulnukaid arutleb selle üle, mis üldse edasi peaks saama. Üks Maalt pärit tegelane pakub välja üsna koleda perspektiivi.
 
Taaskord selline klassikalist tüüpi ulmelugu, päris palju kasutatud ideega. Tiptreele omane süngus aga annab sellele täitsa hea tooni ja kogumiku temaatiliseks lõpetuseks sobib see hästi.
 
Ma pean ütlema, et see Tiptree kogumik on tõesti midagi erilist. Ühest küljest võib teda nimetada feministlikuks autoriks (ja paljud lood on tõesti sellel teemal üsna sirgjoonelised ja üheti mõistetavad). Kuid lisaks sellele iseloomustab autorit mingi täiesti iseomane ja eriskummaline süngus. Ka lõppudena tunnistab Tiptree ainult skaalat, mis algab puhta jubedusega ja lõpeb kuskil nukra melanhoolia juures.
 
Hästi suur osa sellest süngusest on pärit seksuaalsest poolest, mis on Tiptree lugudes ehk isegi kõige läbivamaks teemaks. On huvitav, kuidas tema jaoks on selle puhul tegemist mingi metsiku, dionüüsliku energiaga, mille väärkasutamisel on katastroofilised tulemused - kuid mis võib ka olla hävitav lihtsalt oma lõputu ja mõistusele allutamatu jõu poolest. Igal juhul on tegu väga huvitava ja lugemist vääriva autoriga.
 
Hinnang: 9/10 (lisan punkti jutukogu kontseptsiooni, ülesehituse ja erilisuse poolest).
Teksti loeti inglise keeles

The Shockwave Rider on proto-küberpungilik ulmelugu. Tegevus toimub millalgi 21. sajandil Ameerika Ühendriikide düstoopialikus versioonis. Külm sõda on vaikselt lõppenud, sest mingil hetkel mõistsid kõik osapooled, et sõjalise jõu asemel on moodsas maailmas oluline info omamise ja selle töötlemise suutlikkus. Seega, loo toimumise ajaks on kogu riigi toimimine ühendatud arvutivõrku ja salajaste relvaprogrammide asemel eksisteerivad salajased koolitusprogrammid.
 
Loo peategelaseks on Nick Haflinger, geniaalne programmeerija, keda on õpetatud ja kasvatatud ühes just sellises salajases koolis. Kohe alguses jaguneb lugu kolmeks, kus ühelt poolt jälgitakse Nicki põgenemist ja enesevarjamist, teiselt poolt tema ülekuulamist pärast hilisemat arreteerimist ja kolmandalt poolt tehakse tagasivaateid tema lapsepõlve. Kuid aegamööda hakkab tunduma, et Nicki arreteerimine ei ole sugugi veel loo tegelik lõpp...
 
Ma pean ütlema, et selle loo maailmaehitus tekitab natuke aukartust. Kuigi Brunner ise on maininud, et laenas palju ideid futuristliku mõtleja Alvin Toffleri kuulsast raamatust "Future Shock", on nende siinne arendus siiski tema enda oma. Kui oma kuulsaimas romaanis "Stand on Zanzibar" kujutas Brunner maksimumini viidud ülerahvastatust, siis siin võtab ta idee järjest kiirenevate muutustega toime tulemisest ja viib selle omakorda maksimumini.
 
Enamus inimesi on tulevikuühiskonnaga kohanemiseks muutunud nomaadideks, kes liiguvad linnade või riikide vahel nii, nagu ise heaks arvavad (rohkem kui aasta ühes kohas elanu on väärt juba uudislugu ajalehte). Sellest hoolimata sõltuvad praktiliselt kõik kas ergutitest või rahustitest ning perioodiline vaimne läbipõlemine on nii tavaline, et seda pole mõtet mainidagi.
 
Kõike seda võimaldab ulatuslik arvutivõrk, kuhu on ühendatud kõik asutused, ettevõtted ja majapidamised (ning mille vabalt kasutatavad terminaalid on sama levinud kui kunagi telefonikabiinid). Kuid kogu seda infohulka kontrollivad suurfirmad, rääkimata valitsusest, on üdini korrumpeerunud ja vaevalt paremad organiseeritud kuritegevuse jõukudest. Need, kes omavad õigust infole ligi pääseda ja seda töödelda, omavad seekaudu võimu kõigi teiste üle.
 
Ma tahaks eraldi veel rõhutada, kui vägev nägemus see on. Raamatu kirjutamise ajal koosnes tollane interneti eelkäija ARPANET vaid mõnekümnest arvutist mis olid laiali erinevate ülikoolide katselaborites. Loo üheks oluliseks osaks on uss-tüüpi viirused (sh üks eriti oluline, mille peategelane kirjutab). Ühe tõelise sellise viiruse kirjutamiseni jõuti alles 13 aastat hiljem ja oma nime saigi see viiruse tüüp Brunneri raamatus mainitu järgi.
 
Kui natuke kritiseerida, siis loo algus võib lugejale olla üsna raske. Ilma eriliste selgitusteta antakse ette kohe erinevates aegades toimuvad tegevused, kuhu lisab segadust veel peategelase erinevate variisikute kasutamine. Samas, kui esimesed 50-75 lehekülge üle elada, on edasine kulgemine lihtne. Lõpupoole liigub tegevus isegi teisele poole ja muutub natuke liiga lihtsaks ja lineaarseks, meenutades tehnopõnevike stiili.
 
Sellesama lihtsuse stiilis võiks kritiseerida ka lõpplahendust, kuid mina seda ei teeks. Jah, ehk on lootus nõnda lihtsa ja positiivse vastuse osas natuke naiivne. Samas on siin loos kogu düstoopia taga algusest peale olemas selge usk, et parem maailm on võimalik (mida näitab kirjeldatud Precipice kommuun) ning sellele lootmine ei ole tühi rumalus. Sellist suhtumist ei ole mõtet maha teha.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Take Back Plenty on kosmoseooperi stiilis ulmelugu. Millalgi mitte väga kauges lähitulevikus on elu pea peale pööranud Capellanideks nimetatud kõrgelt arenenud kosmosetsivilisatsiooni saabumine Maale. Rahumeelsete ja heatahtlikena jagavad nad vabalt oma hüperruumi-kosmosetehnoloogiat, mis teeb Päikesesüsteemis liikumise sama lihtsaks nagu praegu on meretransport. Koos nendega hakkab siia voolama hulgaliselt teisi mõistuslikke tulnukaliike nende valitsetavast kosmosest ja peagi on planeet Marss ning erinevad asteroidid ja kuud üsna tihedalt asustatud.
 
Kuid millegipärast keelavad Capellanid igasugused iseseisvad kosmosesõidud väljaspoole Päikesesüsteemi ning keelust üle astuvad laevad, mis sõidavad teisele poole Neptuuni orbiiti, ei tule lihtsalt enam tagasi. Väidetavalt on selle põhjuseks sõda teise, Frasque nimelise kosmosetsivilisatsiooniga. Tõepoolest, korra jõuab üks Frasquete tohutu koloonialaev isegi Päikesesüsteemi, kuid Capellanide ja inimeste ühislaevastik hävitab nad kiiresti. Seesama koloonialaev saab uue nime "Plenty" ja kingitakse inimestele (kes jätavad selle kasutuna Maa orbiidile seisma).
 
Kõigist nendest sündmustest on loo alguseks möödas juba aastakümneid. Vabakutseline ja pidevas rahapuuduses piloot Tabitha Jute saabub oma prahilaevaga Marsile, et leida mõni tööots. Erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu veenab üks libeda jutuga mees Marco Metz teda oma veidrale seltskonnale ühte hästi tasustatud otsa tegema. Selleks tuleb lennata sellesama "Plenty" nime kandva struktuuri juurde, sealt üles korjata üks täpselt nimetamata (kindlasti mitte ebaseaduslik) kaubalast ning siis see võimalikult kiiresti Titaanile viia...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on veidral kombel nii üsna sirgjoonelise kui ka üsna segase looga. Sirgjoonelisuse poolt tuleb teosele au anda selle eest, et kirjutatud on puhas, korralik ja stiilne kosmoseooper. Peategelane Tabitha on selline Han Solo tüüpi seikleja (kuigi naissoost ja tumedanahaline), kes tunneb end seadusliku ja ebaseadusliku tegevuse vahel olevas hallis tsoonis üsna mugavalt, kuid karmi pinna all on tal ikkagi hea süda. Ka asjaolu, et tema laev "Alice Liddell" on üsna antiikne ja robustne kolakas, kõlab üsna tuttavlikult.
 
Samuti on loo ülesehitus üsna lihtne, kus esmapilgul süütuna tundunud tööotsa taga on loomulikult midagi hullemat, iga saladuse taga on mingi suurem ja kohutavam saladus ning igast jamast välja rabelemine viib ainult uude ja halvemasse olukorda. Taustal olev teema Capellani tulnukatega on muidugi kõigega seotud ja ilmselgelt ei ole tegu heade ja altruistlike tegelastega. Ainuke väiksem üllatus oli siin seotud Frasque tulnukatega, kelle puhul polnudki kasutatud lihtsasti etteaimatavat lahendust vaid oli asi jäetud mitmeti mõistetavamaks.
 
Kuid teisest küljest oli see lihtne lugu väga kirjusse kuube riietatud. Erinevaid veidraid tulnukaid (lisaks põhilistele Capellanidele ja Frasquetele) oli lisatud hulgakaupa, samuti eksootilisi toimumiskohti. Viimaste puhul oli muidugi tore, et tegemist oli nagu kummardusega kuldajastu ulmele - Marsil on kanalid, Veenusel aga jubedaid roomajaid ja kahepaikseid täis aurav soomaailm. Samuti mängitakse siin pisut vormiga ning tegevust kirjeldavad peatükid on vaheldumisi Tabitha ja tema laeva vestlustega, mis peategelase minevikku ja tausta avavad.
 
Selline kirev kaos hakkaski mingil hetkel pigem tüütama ja segama. Võrdlusena tuli ette näiteks Samuel R. Delany romaan Nova, mis lisas ühele kosmoseseiklusele samuti mitmekesist ja veidrat kirevust, rääkimata mütoloogilisest ja kirjanduslikust taustast. Tulemuseks oli siiski tõhusam tervik kui siin, kus näiteks vihjed raamatutele "Alice imedemaal" ja "Peeter Paan" ei anna midagi suuremat juurde. Siin on küll piisavalt seda heale kosmoseooperile omast lusti ja hoogu, et teos lõpuks positiivse hinnangu saaks - aga selleni jõuab see üsna napilt.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

White Queen on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Pärast Külma sõja lõppu vapustas 2004. aastal maailma tektooniline looduskatastroof - maavärinad, vulkaanipursked, tsunamid ja kõik muu. Hukkusid sajad miljonid ning võimukeskused löödi muutumatult segamini (USA langes sotsialistliku revolutsiooni ja kodusõja ohvriks, hävinud Jaapanist põgenenud kogukonnaga tugevdatud Hiina on nüüd maailma ainus suurvõim).
 
Selline on olukord kui ootamatult saabuvad tulnukad. Nad maanduvad kolmes paigas: Aleuudi saarestikus Alaskal (selle järgi hakatakse neid aleuutideks kutsuma), Kesk-Aafrikas Saheli piirkonnas ja Tai kuningriigis. Aafrikas satuvad seejärel kokku kaks loo peategelast: poliitilistel põhjustel sotsialistlikest Ameerika ühendriikidest põgenenud Johnny Guglioli ja föderaalse Euroopa keskusest Inglismaalt pärit Braemar Wilson...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli üsna tüütu lugemiskogemusega. Iseenesest ei tähenda see, et siin midagi väärtuslikku ei olnud, kuid stiili poolest tegi lugu nende terade leidmise võimalikult raskeks. Võrrelda võiks seda näiteks Geoff Rymani kohati sarnase maailma ja tegevuskohaga romaaniga "The Child Garden", mis koosneb samuti suures hulgas eesmärgitust sõnadevahust (kas tegemist on mingi vooluga 80-90ndate ulmes?).
 
Tähelepanuväärsete või huvitavate asjadena võibki välja tuua maailmaehitust ja tulnukate kujutamist (kuigi hästi inimesesarnased, on nad mõtteviisilt nii erinevad, et enamus probleeme tekib lihtsalt teineteisemõistmise võimatusest). Näiteks sellest mõistmise võimatusest alguse saanud tulnuka sunnitud armastuseavaldus meespeategelase suhtes (sisuliselt vägistamine) on üks raamatu võimsamaid stseene.
 
Veel on siin erinevaid huvitavaid mõtteid ja analoogiaid kolonialismi kohta. Samuti on lõbusama külje pealt näha mitmeid feministlikke torkeid (üks vahvamaid episoode on see, kui Tais maandunud tulnukad satuvad Naiste Maailmakongressi üritusele ning võtavad pähe, et tegemist on Maad valitseva organisatsiooniga - ning kuna nad keelduvad oma arvamust muutmast, peabki edaspidine suhtlus selle kaudu käima).
 
Kuid hoolimata kõigest eelnevast, ei ole võimalik seda lugemiseks soovitada. Muidugi, tekst ei peagi alati mingit eesmärki kandma, tekst võib olla lihtsalt mäng mängu nimel, turgutaja või ärritaja. Siit tekstist ei saanud ma aga muud kui lõputuna tunduvat tüütust. Kirjanikku selle pärast maha kandma ei pea, aga selle teose eest ma pigem hoiataks.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

A Time of Changes on religiooni- ja narkoteemaline ulmelugu. Tegevus toimub planeedil Borthan, mis on kunagi aastatuhandete eest asustatud seltskonna puritaanlike väärtuste ja tõekspidamistega inimeste poolt. Nende religioonifilosoofias oli suurimaks väärtuseks enesesalgamine ja oma ego maha surumine.
 
Kuid ajal, mil peategelane Kinnall Darival oma lugu jutustab, on midagi muutumas. Pikka aega ainult väikeste kohalike variatsioonidega eksisteerinud kombestikku on miski löönud mõra. Aegamööda saame teada, mismoodi on selle muutusega seotud Kinnall ise ja mis põhjustel ta kõike seda teinud on...
 
Sellele loole peab kindlasti au andma ideede eest. Ameerika ulmele on tegelikult võrdlemisi tavaline erinevate religioossete sektide kujutamine (tõenäoliselt ajaloolistel põhjustel, sest USA omaaegsete asunike seas oli neid rohkem kui küllalt). Silverberg on siin õnneks loonud midagi mitmetahulisemat.
 
Nimelt tõmbab see lugu kindla joone usu ja tavade vahele. Kuigi Borthani religiooni puritaanlusel on teatav ühisosa ka praegu Ameerikas elujõuliste mennoniitlike sektidega, ei usu keegi eriti selle polüteistliku panteoni erinevaid väikeseid jumalaid. Süsteemi hoiab koos hoopis miski muu.
 
See on pigem midagi ortodoksse judaismi taolist (millele viitab ka asjaolu, et religiooni kutsutakse "Lepinguks"). Ühiskonda valitseb hulk tavasid, millest hälbimist ei peeta mitte ainult patuks vaid lausa obstsöönsuseks. Ühiskonna hukkamõist on oma jõult nii absoluutne et mingeid sunnimehhanisme polegi vaja.
 
Eriti tore on selle mõju keelekasutusele. Kuna iseendast rääkimine on patt, peetakse selleks ka endast esimeses isiksuses rääkimist (ülimaks roppuseks on sõna "mina", mida võib tavaliselt kuulda vaid sadamakõrtsis ja lõbumajas). Viisakas vestlus toimub umbisikuliselt, konservatiivsemates kohtades lausa täiesti passiivses kõneviisis.
 
Kuid rääkides toimunud muutusest, jõuab lugu minu arvates natuke kehvasti vananenud osani. Narkootikum, mis lubab inimestel telepaatiliselt ühineda, kannab ideena endas väga palju 70ndate vaimu - ning kui tol ajal võis see tunduda visionaarsena, siis praegu tagasi vaadates paneb see ainult pead vangutama.
 
Kirjutada Silverberg kahtlemata oskab ja lugeda on seda jutustust tore, isegi arvestades kui külm ja rusutud tema loodud maailm (ja peategelane) on. Kõik, mis puutub probleemipüstitusse on siin samuti andekalt tehtud. Siiski kannatab just lahenduse tõttu loo tõsiseltvõetavus tunduvalt, mis annab kokku vaid napilt positiivse tulemuse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
3.2022

Susanna Clarke'i romaani kõige kesksem sümbol on labürint. Ta ise on selle asjaolu kõige suuremate mõjutajatena välja toonud teosed, nagu C. S. Lewise "Imetegija õepoeg" ja Jorge Luis Borgese "Asterioni maja", mainides samas ära ka Ursula K. Le Guini "Atuani hauad" ja J. R. R. Tolkieni teostes esineva Moria, päkapikkude tohutu maa-aluse linna.
 
Kõrvaltvaatajana võiks sellele nimekirjale lisada ka näiteks Mark Z. Danielewski kultusliku romaani "House of Leaves", kuna kõik need labürindid kannavad endas mingit olemuslikku süngust. Clarke on aga oma "Piranesi" puhul läinud teadlikult teist teed. See tuleb kõige ehedamalt välja peategelase kasutatavas vormelis: "Maja Ilu on mõõtmatu, selle Lahkus lõputu".
 
Nimelt ongi ilma nime ja mäluta peategelase koduks lõpmatusse ulatuv Maja. See, et teda kutsutakse Piranesiks, on ainult järjekordne labürindi-teemaline nali. Maja koosneb lõputult üksteistele järgnevatest klassitsistlikus stiilis saalidest, mis on täidetud skulptuuridega. Mõned korrused madalamal on meri saalid üle ujutanud, mitu korrust kõrgemal on need täidetud pilveuduga.
 
Selles keskkonnas on peategelane täiuslikult kohanenud. Alumiste saalide meri toidab teda kalade, koorikloomade ja adruga ning seltsi pakuvad talle ülevalt teinekord alumistesse saalidesse lendavad linnud. Kuid aeg-ajalt ilmub tema juurde ülikonnas härrasmees, kes püüab nagu mingit alkeemilist rituaali sooritada. Ja miks on tema ümbruskonna saalides mitu inimskeletti?
 
Clarke'i esikromaan  "Jonathan Strange ja härra Norrell" ei olnud teos, mis oleks mind vaimustanud. Seda eelkõige seetõttu, et tundus, nagu oleks autor püüdnud sellesse kokku pea tuhandeleheküljelisse romaani panna absoluutselt kõike, mis teemaga haakus. "Piranesi" on sellega võrreldes aga suurepärane näide, kuidas vähem võib olla rohkem.
 
See ei tähenda siiski, et "Piranesi" ei sisaldaks piisavalt huvitavat. Maja olemuses võib tajuda Platoni ideedeõpetuse mõju, millele lisandub alkeemikute tarkade kivi otsimise aspekt. Siinjuures tuleb meeles pidada, et näiteks hermetismis ei pruugi tarkade kivi tähendada mitte tina kullaks muutvat substantsi, vaid täiuslikkuse saavutamist – ja nende kahe idee konflikt mängitakse ka raamatus läbi.
 
Eelkõige on see romaan jutustus kohanemisest. On oma kindel põhjus, miks nimetu peategelane on Majas aastaid rõõmu ja rahuga elanud, samas kui mitu tema leitud skeletti viitavad teistsugusele saatusele. Arvestades, et Maja ise sümboliseerib maailma – ükskõik, kas teksti enda platonlikus mõistes või väljaspool seda – on paralleelid meie ühiskonnaga vägagi ilmsed.
 
Kuid kõik see ei anna piisavalt palju au teksti enda olemusele. Clarke'i stiil on teemaga täiuslikult sobivalt kerge ja õhuline, samaaegselt lihtne ja kaunis nagu Maja lõputute saalide pilastrid, portikused ja skulptuurid. Õhkkond, mille jutustus loob, paneb lugejat tõepoolest uskuma sedasama ilu ja lahkust, millest kõneleb peategelane.
 
Muidugi on kõigele sellele lisaks raamatus ka oma mõistatus. Seda võib eeldada teoselt, mis algab ilma mäluta peategelase ja fantastilise toimumiskohaga, kuid siiski ei maksa siit oodata midagi põnevikutaolist. Nagu kõik muugi, paljastub saladus loo käigus aeglaselt ja rahulikult ning väldib igasuguseid totraid süžeepöördeid. Lõpuks saab kõigest hästi sobituv tervik, kus ühtki tükki pole üle ega puudu.
 
Juba 2021. aastal, kohe pärast originaali ilmunud "Piranesi" eestikeelne tõlge on saanud seni teenimatult vähe tähelepanu. Tegemist on kindlasti ühe parima, kui mitte kõige parema fantaasiaromaaniga möödunud aastast. Ning kui küsida, kellele seda romaani võiks olla kõige parem soovitada, siis polegi võimalik anda teistsugust vastust kui "kõigile".
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles

Downward to the Earth on ulmelugu postkolonialistlikel teemadel. Peategelaseks on Edmund Gunderson, endine koloniaaladministraator Holman's World planeedilt, mis on nüüd juba peaaegu kümme aastat inimeste valitsusest vaba ja kannab kohalikku nime Belzagor.
 
Gunderson läks tookord tagasi Maale, kuid nüüd, aastaid hiljem, on miski teda Belzagorile toonud. Tundub, et teda vaevab mingi võlg tohututele elevantidele sarnanevate nildororide ees, kes on üks planeedi kahest intelligentsest liigist (ja kellega ta omal ajal koos töötas).
 
Kuid see pole veel kõik, sest Belzagoril on palju saladusi, mida kunagine administratsioon uurima ei vaevunud. Gunderson teab, et troopilisi alasid asustavad nildororid on mingis omamoodi sümbioosis planeedi teise intelligentse liigi, udusse mattunud kiltmaa suurte ahvidele sarnanevate sulidororidega...
 
Silverberg on ka ise öelnud, et Joseph Conrad on üks tema lemmikkirjanikke ning see lugu on mõjutust saanud viimase romaanilt "Pimeduse süda". Siiski pole see romaan kaugeltki Conradi loo ümberjutustus (nagu on näiteks tema suurepärane lühiromaan "Salajane reisija").
 
Selle asemel mõtleb Silverberg kaugemale ja kujutab siin ette postkolonialismi. See on kindlasti seotud loo kirjutamise ajaga (endine Belgia Kongo oli 1970ndaks aastaks samuti kümmekond aastat vaba olnud), aga päris palju sellest loost pole oma relevantsust sugugi kaotanud.
 
Näiteks nagu küsimus, mismoodi mõjutas Maa tegevus kohalikku elu ja kultuuri, mismoodi on asjad edasi läinud pärast selle režiimi lõppemist ja isiklikul tasandil seda, mis on saanud inimestest, kes sellega seotud olid. Viimane eriti Gundersoni näitel, kuid see mängitakse läbi ka mitme teise inimese puhul, kes on Belzagorile jäänud.
 
Gundersoni teekond ongi siin natuke nagu kahetsuse ja leppimise palverännak. Kristlikku sümboolikat on siin rohkemgi, eriti kõiges, mis puutub nildororide ja sulidororide kultuuris hinge, surma ja taassünni teemasse. See, et maomürk mängib kõige selle juures olulist rolli, on samuti märgiline.
 
Tervikuna võib seda teost tõesti kiita. Mõni kaasaegne lugeja võib seda rohkem kritiseerida teatud stampide kasutamise tõttu (kritiseeritakse tänapäeval ka Conradit), kuid mina näeks seda ainult väikese veana. Muidu on tegemist väga tugeva ja ühtse tervikuga, mis tõuseb esile isegi Silverbergi paremiku taustal.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Forever War on sõja-ulmelugu. Millalgi 1990ndatel on Külm sõda läbi, maailm ühendatud ÜRO juhtimise alla ja tehakse esimesi samme kosmose avastamiseks. Nimelt on leitud, et kokku kukkunud tähed ehk kollapsarid painutavad aegruumi sedavõrd, et nende juures on võimalikud ülevalguskiirusel tehtavad hüpped galaktika teistesse osadesse. Kuid praktiliselt kohe pärast esimesi hüppeid põrkab inimkond kokku Sõnni tähtkuju kandist pärinevate tulnukatega, kes on samamoodi oma mõjuala laiendamas - ning juba esimesed kokkupuuted lõpevad vastastikuste rünnakutega.
 
Nõnda mobiliseeritaksegi peategelane William Mandella just loodavatesse kosmosevägedesse ja pärast karmi väljaõpet osaleb ta kõige esimeses päris lahingus. Inimesed võidavad selle kergelt, kuid (tähtkuju järgi nimetatud) tauranid õpivad väga kiiresti. Juba järgmine lahing kus Mandella osaleb, kaotatakse. Kuigi inimeste leidlikus ja paindlikus on suurem, on tauranite käsutuses suuremad ressursid ja neid ei ole võimalik kunagi rohkem kui üks kord üllatada. Kõige hullem on asjaolu, et nendega tundub olevat võimatu suhelda. Nõnda sõda muudkui jätkub ja jätkub.
 
Eriliselt huvitavaks teeb asja see, et väljaspool kollapsaride hüppeid kulutavad kosmoselennud suhtelist aega. Nõnda leiab Mandella pärast esimest kahte lahingut tagasi Maale jõudes, et möödunud on aastakümneid ja maailm on muutunud. Pärast uuesti sõjaväega liitumist ja kolmandat lahingut on möödas juba paar sajandit ning muutused on nii radikaalsed, et Mandella jaoks poleks Maa ühiskonnas enam mingit kohta. Tema ainus lohutus on Marygay Potter, tema kaasvõitleja ja armastatu juba väljaõppe ajast. Kuid siis saadetakse nad eraldi neljandale missioonile...
 
Ma olen kunagi varem öelnud, et Robert A. Heinleini kuulus sõja-ulmeromaan "Tähesõdalased" on kõige olulisem raamat, mis selles alamžanris kunagi kirjutatud on. Seda seetõttu, et ükski sellele järgnenud sõja-ulmeromaan ei ole saanud seda ignoreerida, vaid on olnud sunnitud olema sellega kas dialoogis või opositsioonis. See kehtib ka Haldemani romaani puhul, kuid siinkohal ma väidaks, et ta on loonud midagi sellist, mis seisab Heinleini kõrval praeguseks juba samasuguse mõjuga - aga tegemist ei ole siiski "Tähesõdalaste" antiteesiga, nagu tihti arvatakse.
 
On kindlasti selge, et midagi sellist nagu Heinleini romaani ideaalselt täiuslik militarism ei olnud võimalik enam pärast Vietnami sõda kirjutada. Haldeman, kes ise Vietnamis teenis, ongi kirja pannud palju mitmekesisema pildi. Kuid isegi arvestades lõpu-puänti, ei saa seda lugeda päriselt sõjavastaseks. Vähemalt mitte sellisel viisil, nagu on näiteks Jaroslav Hašeki "Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil", Erich Maria Remarque "Läänerindel muutuseta" või Joseph Helleri "Nõks-22", mis kujutavad sõda kui täielikku absurdi.
 
Nimelt on siin teoses kogu sõjaväe ülesehitus täiesti kompetentne, kohati lähenedes rohkem idealismile kui realismile. Loomulikult on see täielikult dehumaniseeritud ning sõdurite elusid arvestatakse ainult ressursina, mida tuleb igal viisil maksimaalselt ära kasutada. Samuti tähendab erinevate lahenduste katsetamine seda, et mõnikord põhjustab see rohkem kaotusi kui tauranite tegevus. Siiski puudub siit praktiliselt kogu inimlik julmus, väiklus ja rumalus, millest sõjavastased teosed tavaliselt ainest ammutavad. Heinleiniga on siin selle poolest rohkem sarnasusi kui erinevusi.
 
Üldises pildis on aga lihtsalt hea meel näha autorit, kellel on endal nii väljaõppe- kui ka lahingukogemused. On täiesti korrektne, et juba alates väljaõppest pole sõduril rohkem kui 90% ajast otsese lahinguga midagi pistmist - ja kui lahing lõpuks tuleb, siis on see tavaliselt väga kiiresti möödas (kas ühel või teisel viisil). Samuti on õige see, kui palju vaeva tuleb näha sellega, et hoida kõiki sõdureid kogu selle aja jooksul käigus nii, et nad ei kaotaks teravust aga ei vajuks samas rutiini, saaksid puhata aga ei hakkaks samas igavusest lollusi tegema...
 
Eraldi peab siin välja tooma seksuaalse frustratsiooni, mille lahendus (ja selle muutumine ajas) on siin lahendatud üsna huvitavalt. Mõni võiks selle kohta öelda, et tegemist on halvasti vananenud osaga, kuid minu arvates on siin jätkuvalt palju tähelepanuväärset, mille üle tuleb mõelda isegi siis, kui see ei meeldi. Läbivaks ideeks on siin, et ei ole olemas sellist asja nagu normaalsus, on ainult tavad, mis täidavad mingit eesmärki - ja pole mingit vahet, kas need tavad on kujunenud või kehtestatud.
 
Kui üldse kritiseerida, siis ei ole Mandella oma isiksuse poolest midagi liiga huvitavat, pigem lihtsalt vaatepunkt, mille kaudu lugu liigub. Sellele annab aga natuke juurde tema ja Potteri suhe, mis on kohati lausa üllatavalt romantiline. Ning lõppude lõpuks polegi tegelased peamised, mille tõttu sõjaulmet lugeda. Kui selle asemel vaadata Haldemani ideede tugevust ja tema kujutatud militarismi tõepärasust, siis on tegu vaieldamatult ühe parima selle teema teosega. Isegi siis, kui arvesse võtta, et tegelikult polegi see Heinleini kaanonist nii erinev.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Food of the Gods on klassikalist tüüpi ulmelugu. Millalgi 20. sajandi alguses leiutavad kaks Briti teadlast, keemik Bensington ja bioloog Redwood substantsi, mis võimendab mitmekordselt elusorganismide normaalset kasvuperioodi. Kuna nende uurimistöö rahastus on puudulik, rendivad nad maakohas väikese talu, et seda ainet kodulindude peal katsetada.
 
Nagu arvata võib, lekib naljatamisi "jumalate toiduks" nimetatud substantsi inimeste hooletuse tõttu aga peagi loodusesse ning ei lähe kaua, kui külaelanikke hakkavad kimbutama linnusuurused herilased ja koerasuurused rotid. Samal ajal on Redwood aga salaja võtnud ette ka inimkatsete tegemise, kasutades selleks oma vastsündinud poega...
 
Ma pean ütlema, et selle teose lugemine oli huvitavalt vastuoluline kogemus. Kogu loo esimene pool oli tegelikult üsna tüütu ja väsitav - seda eelkõige seetõttu, et Wells oli otsustanud satiirilise jutustajahääle võimalikult põhja keerata. See varjutas absoluutselt kõike - eluvõõraid teadlasi, rumalat ja ahnet külarahvast, "üldise arvamuse" võhiklikkust ja kitsarinnalikkust, ja nii edasi ja tagasi.
 
Mingis mõttes saan ma sellest valikust aru, sest on täitsa võimalik, et autor tahtis lihtsalt iga hinna eest hoiduda oma lugu conandoyleikuks seikluseks muutmast. On ju hiiglaslikud sajajalgsed ja kõrvahargid, rääkimata herilastest ja rottidest, selline teema, mis on alati pigem pulp-stiili lugusid toitnud. Farmi põletamine ning püsside ja mürgiga esimese eksperimendi vigade kõrvaldamine on samuti midagi just niisugust.
 
Lugemisel oli see siiski pigem häiriv ning isegi Wellsi vaieldamatu osavus viktoriaanliku Inglismaa olude ja tegelaste kujutamisel ei aita siin rohkem kui natuke. Kuid siis, kui lugu liigub edasi teise poole juurde, toimub äkki suur muutus. Tundub, nagu lubaks autor lõpuks lool enda eest rääkida (mitte rääkida ise koguaeg peale ja vahele, nagu varem).
 
Loo teine pool toimub umbes kakskümmend aastat hiljem. "Jumalate toitu" kasutatakse ülemaailmselt ja selle lekkimisega loodusesse (ning kaasnevate tagajärgedega) ollakse ammu harjunud. Kuid nüüd on üles kasvanud esimene põlvkond inimhiiglaseid - ning parlamendivalimised on võitnud populist, kes nõuab "jumalate toidu" keelustamist ja hiiglasliku floora ja fauna hävitamist...
 
See pool loost on tõsiselt hea. Kuigi hiiglaste kujutamine uue ja parema põlvkonnana (natuke nagu on Jonathan Swifti "Gulliveri reisides" Brobdingnagi hiiglased) on ehk veidi lihtsakoeline, on kogu siinse konflikti traagika nii kaunilt ja lüüriliselt kirja pandud (hiiglasest printsess muudab selle peaaegu muinasjutuliseks), et raske on seda vääriliselt kiita.
 
Samuti on raske Wellsi tähelepanu teravust mitte tunnustada. See, kuidas inimkond on lihtsalt leppinud "jumalate toidu" loodusesse lekkimise tagajärgedega, meenutab näiteks kogu 20. sajandi jooksul toimunud erinevate mürkide ja kemikaalide kriise - ja miks mitte ka praegust olukorda antibiootikumidega, mis samuti läheneb kriisile. Karismaatilise populismi nii ehe kujutamine juba 1904. aastal on samuti märkimisväärne.
 
Nõnda jääbki siit lõpuosa jõul kokku ikkagi positiivne mulje. See ei tähenda muidugi, et suur osa kogu loo esimesest poolest ei oleks lugeja kannatust omajagu proovile pannud. Kuid Wells paneb lõpuks siia ikkagi nii palju, et ka tema teoste "suure neliku" kõrval seisab see lugu täiesti ausal kohal ja väärib kindlasti lugemist ka praegu.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

A Scanner Darkly on narko-ulmelugu, kergete autobiograafiliste mõjudega. Peategelane Bob Arctor elab kaksikelu - enamuse ajast on ta ühe väikese, tema majas koos käiva narkokommuuni liige, salaja aga ka politsei narkoosakonna agent, kes uurib uue ja eriti karmi "Substants D" nimelise narkootikumi liikumist.
 
Kuid loomulikult on ta ka ise hakanud "Substants D"-d võtma ning selle tulemusena on ta aju juba läbi kõrbemas. Olles nüüd lõhestunud mitte ainult oma tavalise identiteedi ja politsei-identiteedi vahel, hakkab narkootikumi mõjul tema taju veel omakorda erinevateks tükkideks lagunema...
 
Alustuseks pean ma ütlema, et eelkõige on siin tegemist peaaegu puhta 70ndate narkoromaaniga (ehk oleks Hunter S. Thompsoni kuulus "Hirm ja jälestus Las Vegases" sellele kõige selgemaks võrdluseks). Ulmet on siin ainult näpuotsaga, kuigi tuleb nentida, et sellel piskul (narkopolitsei maskeeringud) on loos oluline koht.
 
See aga paraku tähendab, et vähemalt minu jaoks ei olnud siin teoses väga palju huvitavat. Narkolugude häda on mõnikord selles, et need kipuvad langema alguse ja lõputa jahumisse, ilma mingi mõtte või eesmärgita. Seda lugeda võib olla üsna väsitav, nagu on ka päriselus kainena vastavat juttu kuulates.
 
See ei tähenda, et Dick siin lugejale üldse midagi ei annaks. Kuna ta on ka ise öelnud, et praktiliselt kõik siin kirjeldatu tuleb otsesest kogemusest, on kõik narkoga seotud tegelased elavalt ja mitmekesiselt kujutatud. Samuti erinevad kirjeldused narko tegemisest, mis olid kohati geniaalselt naljakad, kohati ehedalt jubedad.
 
Samuti ei ole Dick sadistlik või nihilistlik (ma vaatan jälle Hunter S. Thompsoni ja tema enamasti viletsate jäljendajate poole). Tema pilt, nagu ta ka ise mainib, on pühendatud inimestele, kes ei tahtnud otseselt midagi halba, kuid kes sellest hoolimata kohutavalt lõpetasid. See pilt on melanhoolne, kohati isegi süüdlaslik.
 
Kuid sellest hoolimata jääb tervikteosena siin nii mõndagi puudu. Dicki töödes võiks tavaliselt oodata rohkem kihte, midagi huvitavat kogu selle hapra teadvuse ja tegelikkuses kahtlemise kihtide taga. Siin loos on küll olemas väike puänt, kuid sel hetkel tundus see juba pingutatu ja ebaloomulikuna.
 
Kui mõelda millelegi sarnasele, siis Dicki üks hilisem romaan "VALIS" puudutab paljusid sarnaseid teemasid ja teeb seda minu arvates palju paremini. Seda lugu siin saab kiita eheda ja huvitava narkoromaanina - kuid paljude teiste nurkade pealt vaadatuna jääb see teosena pigem nõrgaks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Continuous Katherine Mortenhoe on isiklik-sotsiaalne ulmelugu. Jutustuse toimumiskohaks on Inglismaa, mingis täpsemalt defineerimata kauguses asuvas tulevikus, kus meditsiinitehnoloogia areng on välja juurinud peaaegu kõik haigused. Loomulikult võib surra õnnetusjuhtumi või tapmise tagajärjel, kuid muidu on igaühele garanteeritud terve elu kuni vanadussurmani umbes 90-100 aasta vanusena.
 
Kuid rõhk on siin sõnal "peaaegu". Nii haigestubki peategelane Katherine Mortenhoe üliharuldasse ja ravimatusse degeneratiivsesse ajuhaigusesse, mis jätab talle elamiseks vähem kui kuu aega. See lööb tema rahuliku ja mugava elu segamini, eriti aga seetõttu, et tõsielusaated haigusesse surijatest on selles maailmas oma harulduse tõttu väga kuum kaup ja juhtiv meediakontsern tahab tema viimaseid nädalaid endale...
 
Alustuseks peab ütlema, et tõsielusaadete teema ei ole ulmekirjanduses muidugi uus. Tihti lähevad sellekohased näited küll veriseks kätte - nagu Stephen Kingi "The Long Walk" või Suzanne Collinsi "Näljamängud". Antud juhul, kui rõhk on pigem lihtsalt vaatamisel, võib võrdluseks tuua Robert Silverbergi "Kannatustega kaubitsejad" - kuid oma väärtusest hoolimata on too lugu üsna groteskne.
 
Katherine Mortenhoe loo erilisuseks eelnimetatuga võrreldes ongi selle jutustamise lihtsus ja väärikus. Siin ei ole sellist karikatuursust, mis paratamatult kaasneb düstoopilises kuues gladiaatorivõitlustega. Meedia aspekt on siin kindlasti oluline, kuid eelkõige on see ühe tegelase haiguse ja surma lugu - ning sellisena on see tõesti hästi teostatud.
 
Suur osa selles on muidugi peategelase kujutamisel. Katherine Mortenhoe, neljakümnendates ja oma teises abielus naine on kõigi oma tugevuste ja nõrkustega, tavalisuse ja erilisusega üles ehitatud umbes nii hästi kui vist üldse võimalik on. Tema lugejale südamelähedaseks tegemine on kõige olulisem osa selle juures, et lugu üldse töötaks.
 
Teist poolt, ehk meediat esindab reporter/saatejuht Roderick Patterson (lavanimega Jack Patterson, sest mis nimi see Roderick ka on). Tema on see, kes peab Katherine loo salaja üles võtma - ning kuna ta on ise tundliku natuuriga tegelane, ei saa ta hästi hakkama sellega, kuidas meediasse ümber kandmine seda pilti labastab. Pidev vaatepunkti vahetus tema ja Katherine vahel täiendab lugu oluliselt.
 
Eraldi tähelepanu tahaks juhtida veel maailmaehitusele. Kuigi meedia on siin miski, mida vaadatakse kriitilises võtmes (meediakontserni võim ulatub näiteks politsei juures selgelt seadusest mööda), ei ole tegu mingi lihtsa düstoopiaga. Pigem on see maailm, mis on mitmes mõttes teistmoodi (kohati ka parem) ja erinevused tulevad loo käigus välja vähehaaval, näiteks hobide, seaduste või kasvõi moevoolude kirjeldamisel.
 
Muidugi pole tervik üleni võrdselt tugev. Hästi võimsa alguse järel kaotab lugu kuskil poole peal nagu järje ja mõtte käest. Õnneks on lõpplahendus ja selleni viiv osa algusega võrdväärne ning lõpetab loo väärikalt. Mõõtkavalt võib see lugu olla väike, kuid see mahutab kõik oma mõtted sinna targalt ja nüansirikkalt ära. Ja sellisena on see tõesti väga hea saavutus.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Embedding on psühho-lingvistikal põhinev ulmelugu. Peategelaseks on lingvist Chris Sole, kes töötab Inglismaal salajase projektiga, mille käigus kasvatatakse kolme gruppi lapsi erinevates kunstlikes keelekeskkondades, et näha lingvistika mõju aju arengule. Sole erialaks on kõrvallausete põimlause keskel üksteise sisse asetamine - trikk, mis on grammatiliselt lihtne aga tavalise keelega üles kasvanud inimmõistusele väga kiiresti arusaamatuks muutuv.
 
Kuid siis saabub tema laborisse salapärane ameeriklane, kes nõuab, et Sole liituks tema ülisalajase projektiga, mis just sellist lingvistikat nõuab. Nagu Sole natukese aja pärast teada saab, on Maale lähenemas tulnukate laev (selle info on ameeriklased ja venelased ühisel kokkuleppel muu maailma eest ära peitnud). Samal ajal on Sole kunagine kolleeg Pierre Darriand tööl Amasoonase džunglis senitundmata hõimu juures, kelle uskumatult veidrat kahetasandilise keelega kultuuri on jõele rajatav tamm üle ujutamas...
 
Tegemist on üsna huvitava teosega. Keele ja lingvistika teemade kasutamine ulmekirjanduses ei ole just haruldane (Samuel R. Delany "Babel-17" tuleb kohe meelde) ja Sapir–Whorfi hüpoteesi on erinevad teosed isegi liialt ekspluateerinud. Aga üldiselt on see alati pigem meeldiv ja põnev valdkond. Noam Chomsky universaalse grammatika teooriat ma polegi varem ulmes kohanud - ja kui lisandus veel Prantsuse proto-sürrealist Raymond Roussel, siis jõudsid mu ootused ikka väga kõrgele.
 
Seda kõike arvestades tekitas väikese dissonantsi asjaolu, et kogu lugu on kirjutatud pigem varase tehnopõneviku stiilis (Michael Crichtoni "Andromeda" oli tolleks ajaks juba ilmunud ja võis seda mõjutanud olla). Näiteks kõik need ameeriklaste ja venelaste varjatud kokkulepped ja salakavalus, mis lõpuks ühe ootamatult küünilise lahenduseni viib. Või kogu see lugu Ameerika tammi-inseneriga Amasoonases, Vietnami sõja mälestused, kommunistlikud partisanid ja neid jahtivad valitsuse eriüksused...
 
Kõige suurem probleem on aga see, et märkimisväärne osa neist lugudest ei jõua mitte kuskile ega mõjuta põhilugu mingil arvestataval määral. Kõik need erinevad ideed, mõtted ja võimalused lihtsalt... kustuvad kerge visinaga. See võib olla muidugi autori taotlus lugeja ootustel pidevalt vaipa alt tõmmata (kuna põhiloo lahendus tuli ka väga ootamatu), aga kui mitte ükski lugu ei lahene nii, nagu arvata võiks, hakkab kogu see trikitamine lõpuks ainult närvidele käima.
 
Ehk mõjub see natuke liiga kriitiliselt, kuna väga suur osa raamatust oli ikkagi tõesti hea - kaasa arvatud põhilugu tulnukatest ja selle puhul ka lõpplahendus ise. Kuid ei saa mitte olla natuke pettunud, kui mitme huvitava teema puhul antakse võimalus mõelda, kuidas nad suurema pildiga seotud on - ja lõpuks on vastus lihtsalt "ei olegi". Autor on siin hakkama saanud tähelepanuväärse teosega, aga samas paistab ka välja, et see oli tema esikromaan.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Floating Worlds on kosmoseooperi stiilis kirjutatud ulmelugu. Millalgi tuhande aasta kauguses tulevikus on inimkond end Päikesesüsteemis üsna stabiilselt ära jaganud. Võimukeskus asub Marsil, kuhu on välja rännanud kogu kapitalistlik-militaristlik raha- ja poliitiline eliit. Veenuse kümnete erinevate sotsialismi vormidega kolooniad tegelevad peamiselt sisemise kemplemisega. Saastatud ja ülekuumenenud Maa on jäetud ühtlaselt vaestele anarhistidele.
 
Kuid aastasadu püsinud stabiilsuse löövad uppi välisplaneetidelt saabuvad kosmosepiraadid. Sajandite eest asutatud kolooniad Saturni ja Uraani orbiitidel, kes on seni peamiselt omavahel sõdinud, on nüüd mingil määral ühtsuse leidnud ja ähvardavad siseplaneete millegi oluliselt hullema kui varasemate üksikute rüüsteretkedega. Erinevate juhuste kokku langemise tulemusena satub noor Maa anarhist Kuubalt, Paula Mendoza, diplomaatide delegatsiooni hulka...
 
Ma pean ütlema, et selle teose puhul oli tegemist üsna kummalise lugemisega. Ühest küljest pakub see tavaliste kosmoseooperi-teemadega võrreldes mitmeid oluliselt huvitavamaid lahendusi ning samuti on autori taust peamiselt ajalooromaanide kirjutajana maailmaehitusele palju juurde andnud. Teisest küljest aga on tulemus aga üsna aeglane ja lohisev ning ei paku mingit erilist lugemisrõõmu.
 
Peategelane Paula Mendoza on kindlasti tegelasena andekalt ja huvitavalt kujutatud. Sellega on seotud ka Maa ühiskond, mis on mingil viisil hästi indiviidikeskselt anarho-kapitalistlik, aga samas üsna egalitaarne ja rangelt patsifistlik. See tähendab omakorda, et kõik anarhistid on meisterlikud kauplejad, ning see on ka Paula suur tugevus. Samuti puudub tal igasugune lojaalsus või huvi millegi vastu, mis spetsiifiliselt teda ennast edasi ei aita.
 
See tähendab, et kuigi ta peab alguses ennast Stythi impeeriumiks nimetavate piraatidega siseplaneetide heaks kauplema, läheb ta nende poole üle jalamaid, kui ta selles endale rohkem kasu näeb. Nende hulgas on tal ühest küljest võimu rohkem, kuid teisest küljest on ta positsioon hapram ja selle hoidmine nõuab rohkem pingutamist. Seda muuhulgas ka seetõttu, et Stythi impeerium on tegelikult üsna barbaarne.
 
Valitseb orjanduslik kord (ümber pööratud kujul on Stythi isandad mustanahalised ja orjad valged) ja võim on täielikult meeste käes, kellest tähtsamatel on korralikud haaremid. Mingi keskse süsteemi asemel koosneb see impeerium kambast tülitsevatest sõjapealikest, kes pidevalt kerkivaid prestiiži- ja auküsimusi lahendavad käsitsivõitlusel. Kõige selle (ja ka sõjapealike uhkuseasjaks olevate vööni ulatuvate vuntside) taga aimab selget ajaloolist hunnide või mongolite tausta.
 
Mendoza läheb sinna mitte ainult nõuandjana vaid ka ühe Saba-nimelise sõjapealiku armukesena. Too, koos oma relvavenna Tanuojiniga, on näinud siseplaneetidega sõlmitud rahu- ja kaubanduslepingus võimalust kõvasti raha teenida ja oma seisust parandada. Kuid Marsi rikaste (ja eranditult valgete) võimukeskus põlgab sõlmitud lepingut ja on selge, et tegelik sõda on ainult edasi lükatud.
 
Huvitav on see, et mingis mõttes on kogu see lugu Lois McMaster Bujoldi kuulsa Vorkosigani saaga algusele hästi sarnane. Kuid teisest küljest pole siin kübetki sellest, mis Bujoldi lood toredaks teeb. Mitte ükski tegelane pole millegi poolest meeldiv ning Stythide barbaarsele ühiskonnale pole laotaud isegi õhukest romantilist loori. Kogu lugu venib ainult ühest kriisist teise ning ei peategelast (ega tema last) ei oota lõpus ees midagi positiivset.
 
See on loomulikult olnud ka autori taotlus ja selle eest võib talle au anda. Kuid kõige selle juures jääb lugu tervikuna siiski kaugelt liiga pikaks venitatud jutustuseks madalast võitlusest erinevat moodi ebameeldivate tegelaste vahel. Mingi suurem ja huvitavam pilt hakkab kõigest välja kooruma alles viimase 50 lehe peal - kuid selleks ajaks on lugeja tõenäoliselt juba ammu kõigele käega löönud.
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles

Stephen King on ise maininud, kuidas ta kirjutas "Draakoni silmad" oma tollal äsja teismeliseks saanud tütar Naomile, kes oli suur lugeja, kuid kelle jaoks olid isa raamatud liiga õudsed. Nii sündiski Kingi loomingus selgelt eristuv noortele mõeldud fantaasiaromaan.
 
On üsna legendaarne, kui halvasti Kingi raamatute tolleaegsed fännid selle teose vastu võtsid. Sellise negatiivse reaktsiooni tagajärjena juhtus kaks huvitavat asja. Esiteks kirjutas King ühe oma kuulsaima romaani "Misery", milles kirjanikku vangis hoidev hullunud fänn sunnib teda kirjutama nii, nagu fänn õigemaks peab. Teiseks ei ole King siiamaani kirjutanud rohkem ühtegi sellist fantaasiaromaani nagu "Draakoni silmad" ja peab ütlema, et sellest on kahju. Kuigi see lugu ei saavuta päris õiget tasakaalu muinasjutulise süžee ja Kingile iseloomulike jutustamisvõtete vahel, on lõpptulemus siiski üllatavalt hea.
 
Lugu leiab aset keskaegset tüüpi Delaini kuningriigis. Suhteliselt nõrgal ja tahtejõuetul kuningal on kaks poega, kellest vanem oleks vääriline trooni pärima. Kuid kuninga nõunik, võlur Flagg mürgitab kuninga ja lavastab kroonprintsi süüdi. Nõnda heidetakse too vangitorni ning troonile asub noorem, isa kombel nõrk vend, keda võluril on lihtne manipuleerida.
 
Süžee kõlab lihtsalt, nagu muinasjutule kohane: kuri suurvesiir trooni tagant niite tõmbamas, hea ja õiglane vend vangi heidetud, saamatu vend troonil ja kuningriik seetõttu kokku kukkumas. Kas tõeline kuningas pääseb vangist õigel ajal, et oma õigele kohale asuda ja teiste tehtud vead parandada?
 
King pöörab loo muidugi keerulisemaks. On näiteks huvitav, kuidas muidu üsna mannetul vanal kuningal on üks kindel oskus, milles ta on tõepoolest kuningriigi parim (ja mille tõttu isegi võlur Flagg teda kardab). Sisukas on ka see, kuidas noorema printsi olemus ei ole mitte ette antud, vaid põhjustatud selgelt ja täpselt kirjeldatud allakäigust.
 
Autori stiil muudab loo eriliseks ja on romaani teistsugusest olemusest hoolimata selgelt äratuntav. Tuttav ei ole mitte ainult õudustunne (mis on siin üsna leebe, pigem kõheduse piiridesse jääv), vaid ka kohati esile kerkiv vastikustunne, mille tekitamise jaoks autor lisab juba oma äraproovitud viisil tatti ja ila, kui vajadus seda nõuab.
 
Kingi tugevaid emotsioone tekitav stiil viib romaani nõnda muinasjutulistest algetest päris kaugele ning see mõjub kohati isegi kui eelmäng 90ndatel alguse saanud stiilis "sünkmorniks" nimetatud fantaasiaromaanidele. Kuigi see on ehk isegi huvitavam pool kogu teosest, ei klapi sünge lähenemine siiski päris hästi kokku teise, klassikalisema poolega.
 
Kui King oleks jätkanud selliste fantaasiaromaanide kirjutamist, oleks ta selle ebakõla järgmistes romaanides suutnud kindlasti ühel või teisel viisil ära tasandada. Nii on teatud mõttes juhtunud näiteks tema "Tumeda torni" sarjaga, mida võib samuti lugeda fantaasiaromaanideks.
 
Hoolimata sellest, et "Draakoni silmad" jätab lahti mitu järjele viitavat niidiotsa, ei ole King sellele loole hiljem enam midagi lisanud. See paneb mõtlema, mis oleks võinud olla, kui praeguseks eksisteeriks terve sari Kingi noorteromaane? Ehk oleks Kingi loomingus praegu eristatav midagi selletaolist, nagu on näiteks Roald Dahli erinevad, kuid võrdselt kõrgelt hinnatud lood nii lastele kui ka täiskasvanutele?
 
Seni aga võib seda romaani võtta kui meeldivat noortele mõeldud teost, mis sobib näiteks neile, kes ei ole Kingi muu loominguga veel tuttavad. Hoolimata ammusest skandaalist fännidega on siin aga kindlasti nii mõndagi ka Kingi austajatele. Näiteks loob neile kindlasti äratundmisrõõmu üks Kingi kasutatud võte, mis on ilmselgelt pärit tema ühest kuulsaimast loost "Rita Hayworth ja Shawshanki lunastus".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

Puhast fantaasiaromaani ei ilmu tegelikult Eesti ulmes just sageli – kõige olulisem teemärk on siin seniajani Veiko Belialsi juba 1997. aastal ilmunud "Ashinari kroonikad". See aga kujutas 90ndate aastate fantaasiakirjandust valitsenud Robert Jordanile sarnaselt ikkagi veel üsna klassikalisel viisil hea ja halva võitlust.
 
Siinse fantaasialoo kohta on autor Manfred Kalmsten aga maininud, et inspiratsioonina on ta kasutanud antiiktragöödiate ja põhjamaade saagade elemente. Neid kahte allikat on tõesti võimalik tabada loo kaheks kandetalaks olevas katastroofis, millest üks on isiklik ja teine jumalik.
 
Kalmsten on autor, kellele fantaasiažanri erinevad vormid küll meeldivad, nagu näitavad mitmed lood tema esimeses jutukogus "Raske vihm", kuid klassikalise lähenemise asemel otsibki ta tavaliselt erinevaid võimalusi. Tema lühiromaan "Kaarnalaul" esindab näiteks sünget stiili, mis on lugejatele tuntuim ehk George R. R. Martini teoste järgi.
 
Lühiromaan koosneb kolmest jutustusest, mis jälgivad Aekadioni maailmast pärit vanemat meest "Vaal" Haldemari ja nooremat naist "Kaaren" Gaili. Esimene räägib nende taaskohtumisest hulk aega pärast Aekadioni hukku, teine vaatab tagasi Aekadioni huku aega, kus Haldemar on noor ja auahne ning Gail on alles laps. Kolmanda loo sündmused järgnevad esimese omadele, ning sealt tuleb välja ka loo lõpplahendus.
 
Esimene neist jutustustest ongi see, mida saaks nimetada antiiktragöödiaks, miks mitte näiteks üheks variatsiooniks "Kuningas Oidipuse" teemal. See on sedasorti isiklik katastroof, mis võiks vabalt olla ka teose kui terviku aluseks. Samas on autor otsustanud siin nii mõnegi olulise detaili jätta selge tähenduseta ning isegi teises loos lisanduv oluline info ei too siin suuremat mõistmist.
 
Teine jutustus annab loole juurde saaga mõõtme, seda mütoloogilise ragnaröki ehk jumalate huku mõistes. See teistsugune alus kujuneb huvitaval kombel tegelikult tugevamaks kui eelmine. Autorilt on küllalt julge võte juba enne loo algust anda ette peaaegu kogu põhiline info juhtunu kohta. Õnneks on lugu piisavalt tugev, et kannab kõik ausalt välja.
 
Võib küll küsida, kas teatud nüanssidel nagu näiteks salapolitsei rolli kandva seltskonna lisamisel oli üldse mingit mõtet, kuid suures plaanis pole see enam nii oluline. Sel hetkel, kui kaua oodatud häving lõpuks tuleb ja Aekadioni vapisümboli tähendus tegelikkuseks saab, võib rahuliku südamega öelda, et saavutatud on kõik, mis vaja, ning enamgi veel.
 
Kõige sellega võrreldes on kolmas jutustus ehk kõige nõrgemal alusel, sest see ei põhine enam kummalgi neist kahest esimesest tragöödiast. Sel lool on kindlasti oma väärtus mingi edasimineku ja lahenduse pakkumisega, sest on arusaadav, et elu jätkub ka pärast iga katastroofi. Siiski on see liiga napp ja fragmentaarne, et uut lugu korralikult esitada ja arusaadavaks teha.
 
Nii võibki öelda, et hea lõpptulemus püsib romaanis eelkõige teise osa jumaliku katastroofi tugevusel, mis omakorda tõstab kõrgemale ka sellega tihedalt seotud esimest osa koos selle isikliku katastroofiga. Selle juures võib küll tõdeda, et esimene osa ei kasuta oma ideid teisega päris samaväärselt – ehk oleks eraldi juurde lisatud osa Gaili rännuaastatest pilti paremini seletanud?
 
Siiski võib autorit kiita hästi tehtud ja teadlike valikute eest ning samuti kindlakäelise ja omanäolise stiili pärast. Fantaasiakirjandus annabki ju kirjutamiseks tegelikult palju rohkem valikuid, kui tihti laiemalt arvatakse. Juba seetõttu on üks selline sünge, julm ja autu fantaasia-lühiromaan kindlasti lähemalt uurimist väärt.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles

The Drowned World on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 21. sajandil on ootamatu võimsusega päikesetormid minema pühkinud Maa ionosfääri ning ilma selleta on ülemaailmne temperatuur kohutava kiirusega tõusnud. Hetkega sulanud liustikutest valla pääsenud tulvaveed pole mitte ainult merepinda tõstnud, vaid on oma vooluga tundmatuseni ümber vorminud ka muu geograafia.
 
Tegevus toimub aastakümneid pärast seda katastroofi, kus kogu inimkonnast on järel vaid mõned miljonid Arktika ja Antarktika piirkondades kössitavaid pagulasi. Oluliselt võimsama päikesekiirguse soodustatud mutatsioonid on maailma tagasi andnud taimedele, putukatele, kahepaiksetele ja roomajatele - nagu oleks aeg sadu miljoneid aastaid tagasi mesosoikumi aegkonda keeratud.
 
Peategelaseks on bioloog Robert Kerans, kes on osaline sõjaväelises ekspeditsioonis, mis on saadetud endise Euroopa alasid uurima. Endise Londoni varemetest leiab ekspeditsioon ülirikka perekonna viimase võsu Beatrice Dahli, kes on kunagi uskumatu raha eest ehitatud kindluses seni vastu pidanud. Kuid samas hakkavad ekspeditsiooni liikmeid kummitama veidrad õudusunenäod...
 
Ma pean ütlema, et siin teoses on kindlasti väga palju tähelepanuväärset. Kliimakatastroofi kujutamine ootamatu õnnetusena, mis on lisaks inimestele minema pühkinud imetajad üldse ja andnud Maa tagasi reptiilidele, on andekas kujutelm just sellepärast, et dinosaurused hävitanud katastroof, mis imetajatele kunagi tee lahti tegi, oli samasugune kosmiline juhus.
 
Ballard on tuntud ka kui sisekosmose uurija - seetõttu pole üllatav, et ta on siingi temaatiliselt omavahel sidunud maailmalõpu ja vaimse paine. Ekspeditsiooni liikmeid kummitavad unenäod tulevad evolutsioonilisest alateadvusest, liigimälust, mis ka inimeste puhul ulatub tagasi kahepaiksete ja vee-elukateni. Inimesi ei söö mitte ainult kuumus ja kiirgus vaid ka teadmine, et nad ei kuulu enam siia maailma.
 
Samuti on väga hea kontrast peategelase ning ekspeditsiooni juhi kolonel Riggsi vahel, kuna viimane on üks väheseid, keda selline paine üldse ei mõjuta. Oma sirge selja, pressitud vormi, troopikakiivri ja vuntsidega on Riggs nagu imeline kujutis viimasest Briti impeeriumi koloniaaladministraatorist, kelle stoitsism on üle elanud mitte ainult impeeriumi vaid ka kogu maailma hukkumise.
 
Nende asjade peale oleks julgelt võinud rohkemgi aega kulutada. Kahjuks on pea kogu raamatu keskosa aga pühendatud sellele, kuidas ekspeditsioon lahkub ja Kerans koos Beatrice Dahliga maha jääb. Siis võtab võimuvaakumi üle lõunast saabunud piraadilaev mustanahalise meeskonnaga, keda juhib lumivalge veidrik Strangman. Siin on osad kriitikud tõmmanud paralleele Joseph Conradiga, aga mina nii lahke ei oleks.
 
Nimelt on see pigem midagi sellist, mida postapokalüptilistes lugudes on tuhandeid kordi nähtud - pöörane veidrik oma röövlijõuguga kehtestamas mis iganes reegleid talle parajasti pähe tuleb. Kõik mis oli Ballardi loos enne veidrat ja imepärast, jääb nüüd pigem tahaplaanile. Muidugi on kirjeldused uppunud Londonist jätkuvalt head ning need aitavad ka seda osa üle elada.
 
Ülemäära ei maksa siin muidugi kritiseerida. Oli ju tegemist Ballardi esimese romaaniga ning lugedes on siin kindlasti näha teemasid, mida ta on hiljem palju põhjalikumalt ja huvitavamalt lahanud. Siinne teos on sellega võrreldes lihtsam lugemine, aga samas kuidagi ka natuke hajevil, nagu poleks autor päris kindel olnud, mida ta täpselt kirjutada tahab.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

A Maze of Death on mõrvamüsteeriumi stiilis kirjutatud ulmelugu. Tühjale Delmak-O planeedile saabuvad neliteist inimest, kes on kõik mingil määral omadega sassis ning on haaranud kinni võimalusest uut elu alustada. Neid ei kohuta ka see, et nad peavad saabuma üheotsa-süstikutega ja missiooni eesmärki ei öelda enne, kui kõik on saabunud.
 
Kuid siis hakkavad kohe kõik asjad valesti minema. Keegi on kustutanud sõnumi, mis peaks neile infot andma ning rikkunud sidevahendid. Süstikud on kasutuks muutunud ning jala ei ole ohutu ringi liikuda - liiga palju imelikke pool-bioloogilisi, pool-mehhaanilisi olendeid toimetab kohe asunduse äärel. Ning siis algavad mõrvad...
 
Ma pean ütlema, et Dick üllatas mind selle looga märkimisväärselt. Probleemi ülesehitus muidugi vihjas sellele juba alguses, aga kõigepealt läheb oma aeg ka sellesse veidrasse SF-universumisse sisse elamiseks. Ning siis paneb autor lauale aga põhimõtteliselt klassikalise mõrvamüsteeriumi - eraldatud koht ja kitsas ring veidrikke.
 
Seejärel on natuke aega võimalik mõelda, et kas see lugu on pigem nagu Agatha Christie "Kümme väikest neegrit" (tänapäeval rohkem tuntud pealkirja "Ja ei jäänud teda ka" all) või hoopis "Mõrv Idaekspressis". Ning kui see oleks ka ainult midagi sellist, siis oleks see üks täitsa lahe variatsioon, just maailma pärast, kuhu see paigutatud on.
 
See on nimelt maailm, kus kogu inimkond on Maalt lahkunud (sinna on jäänud ainult vaimuhaiged) ja tähtede vahele laiali pillatud. Kuid mis veel huvitavam, see on universum, kus on tõestatud Jumala olemasolu ning palved ja imed töötavad nagu füüsikaseadused. Jumal on kolmainsuslik - palveid kuulav Vahendaja, maailma mõjutav Looja ja inimestele ilmuv Kõndija.
 
Kui aga mõned mõrvad on juba toimunud, läheb väike rühm koloniste otsima salapärast Ehitist, mis pidavat asundusest mitte eriti kaugel erinevates kohtades ilmuma ja kaduma. Ning siis on juba selge, et tegemist on puhtakujulise Dicki looga tajust ja tegelikkusest, millele mõrvamüsteerium ainult kattevarjuks oli peale riputatud.
 
Siiski pole kriminaalne pool loost puhas pettus. Kui lugemisega päris lõppu jõuda, siis on võimalik näha, kui sümboolne kogu see kujutlus vägivallast ja surmast väikese grupi keskel eraldatud oludes tegelikult on. Kokkuvõttes on see kõik tegelikkuses veel palju õudsem kui üks lihtne mõrvamüsteerium olla võiks.
 
Kui üldse kritiseerida, siis ei ole tegelased siin loos kõige tugevamad. Selline veidrike punt sobis küll teemaga kokku, kuid midagi väga mälestusväärset või liigutavat neis ei olnud. Kuid suures pildis ei ole see suurem viga. Isegi Dicki enda üsna kõrges mõõtkavas on tegu ikka tõsiselt hea teosega.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles