Pluto kaaslase Charoni ümber on inimesed ehitanud rõnga, mille abil suudetakse luua gravitatsioonilaineid. Noor teadlane Larry Chao leiutab mooduse, kuidas neid laineid kiirtena edastada. Kuule suunatud gravitatsioonikiir äratab üles Kuu sisemuses miljoneid aastaid tagasi uinunud pooleldi autonoomse olendi, kes hakkab nüüd tegutsema. See olend on hiigelrõnga kujuline ja suudab tekitada ning valitseda ülitugevaid gravitatsioonivälju. Maa siirdatakse nö. “ussiaugu” kaudu teise tähesüsteemi. See on Dysoni sfääris paiknev kummaline süsteem, kus kõik planeedid on elamiskõlblikud. Selgub, et Dysoni sfäär juhib elamiskõlblike planeetide “röövimist”.

Samal ajal toimub Päikesesüsteemis rida ebaharilikke nähtusi: komeedid ja asteroidid suunduvad nagu käskluse peale planeetidele ja maanduvad nendel sujuvalt. Asteroidide sisemusest väljuvad hiigelolendid ja robotid. Algab Päikesesüsteemi süstemaatiline purustamine. Lõpuks selgitavad raamatu peakangelased ka nende nähtuste põhjuse: tegemist on poolorgaaniliste von Neumanni masinatega ja nüüd tahavad need meie Päikesesüsteemi ümbritseda Dysoni sfääriga. Planeedid ja nende kaaslased on ehitusmaterjaliks. Teose peategelased suudavad üsna kiiresti aru saada tulnukate signaalidest ja keelest ning avastavad isegi enesehävitust põhjustava käskluse. Selle nad ka edastavad kõigile Päikesesüsteemis töötavatele von Neumanni masinatele. Nood teevad enesele lõpu peale. Maa jääb võõrasse tähesüsteemi ja ka “ussiauk” on hävinud.

Ilmselgelt tuleb kuskilt hankida “Haunted Earth”- sarja teised köited, et teada saada kuidas Maa tagasi saadakse ja kuidas sõjakirvest lennutatakse. Olen seda venekeelset “Charoni rõngast” lugenud kolme aasta jooksul kaks korda. Meeldib. Sellepärast 5.

Teksti loeti vene keeles

Urmas Roolaid

28.07.2009, kell 03:20

Hea raamat, põnev. Ja pani mind peale kaasaelamise ka üritama kaasa mõelda autori ideedele gravitatsiooni ning mustade aukude füüsikast. Ega see lihtne ei olnud ja vist jäi mõnigi Alleni füüsikamõte ikkagi veidi uduseks, aga ega neid ulmeraamatuid ka ülearu tihti ette ei satu, kus lugejat korralikult füüsikaprobleemidega kostitatakse ning minul polnud selle vastu midagi.
Ning too Sfääri miljonite aastate pikkune enese-evolutsioneerimine (oi aeg, milline sõna...) mõistuslikust olendist mingiks ühele kindlale käitumisele/ülesandele programmeeritud masinolendiks oli muidugi ka võimas idee (kuigi ilmselt mitte eriti originaalne).

Mis natuke küsitav tundus, oli inimeste kiire olukorrast arusaamine ja lõpuks lausa Päikesesüsteemi täielikust hävingust päästmine (mis sarja seisukohalt oli muidugi vältimatu). Kui mõelda, et on meist miljoneid aastaid vanem ja jumal teab kui palju kõrgemal arengutasemel olev olend, kelle „toimemehhanismidest” me vaid kübekest mõistame ja kellele meie oleme amööbid, keda ta ei märkagi, siis pole just eriti usutav, et need amööbid tollel olendil mingi ettevõtmise kihva keeravad!
Ärritas mind veidi see pikk keerutamine tolle Naked Purple Movement nimelise sekti ja tema põhimõtete ümber, see tundus kuidagi mõttetu ja mittevajalik olevat. (Sarja teises raamatus küll selgub, et need NaPur tüübid mängivad seal arvestatavat rolli, aga esimest osa lugedes ei saa ju seda ette teada ja nendele sedavõrd tähelepanu pühendamine tundus puhta ajaraiskamisena).

Kokkuvõttes: huvitav, kaasakiskuv, mõttetööd pakkuv – hindeks 5.

Teksti loeti inglise keeles