Kasutajainfo

Algernon Blackwood

14.03.1869-10.12.1951

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Algernon Blackwood ·

The Willows

(lühiromaan aastast 1907)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (3)

Lühiromaan kirjeldab kahe mehe – minajutustaja ja tema sõbra, nimetu Rootslase – kanuureisi Doonaul ja seal juhtunud dramaatilisi sündmusi. Autor tegi ise aastatel 1900 ja 1901 läbi kaks paadimatka mööda nimetatud jõge ja seepärast tuleb looduskirjeldusi, üldist miljööd ja muud sellist väga ehedalt edasiantuks pidada. (Blackwoodi reisimuljed leidsid väljenduse ka kahes reisikirjas "Down the Danube in a Canadian Canoe", mida iga huviline saab lugeda "MacMillan´s Magazine´i" 1901. aasta septembri- ja oktoobrinumbrist.:))) Rootslase prototüübiks on Blackwoodi sõber Wilfrid Wilson.

Mehed matkavad mööda tõusuveel Doonau väheasustatud piirkondades, olles suuresti looduse meelevallas. Ööbitakse kaldal väikeses telgis või jõe keskel saarekestel. Jõeluht on kaetud lõputu pajuvõsaga. Pajude ja üldse ümbruse kirjelkdusele on kulutet palju sõnu, ent miskipärast ei mõju see tüütuna. Pikki lehekülgi kulub ka mehi haaranud õuduse edasiandmisele. Õudus, mille põhjustest nad isegi aru ei saa, valdab neid ühel saarekesel, kus nad öö peavad veetma. Jällegi tuleb tunnustada oskust, millega autor leiab nii palju erinevaid sõnu ja kujundeid abstraktse hirmu väljendamiseks, nii et lugejal igav ei hakka. Ei tahaks ära rääkida, mis üleloomulik lugu sellel saarekesel siis toimus (ja ega see nii vinge ei olnudki), aga lugeda tasub.

"Willows´it" peetaks AB selgelt parimaks looks ja kui vähegi autorit antologiseeritud on, võetakse tekst ikka sisse.

Teksti loeti inglise keeles

Lugemisel jäänud mulje põhjal saab loo jagada kolmeks osaks.

Alguseks küllaltki pikk maaliline tagasivaade paadimatkale mööda Doonau jõge, millega ollakse nüüd jõudnud juba jõe keskjooksule, kus inimasustus on hõre ja loodus üksluine. Ilm kisub halvaks ja jäädakse ööbima jõe keskel asuvale saarele. Kõle inimtühi ümbrus koosmõjus halva ilmaga tekitavad minategelases halbu aimdusi ja öös tundub olevat asju. Lugejat haarab tüüpilise vanaaegse tondijutu lugemise tunne.

Loo teise kolmandiku alguseks, vanaaegsele tondijutule ebatüüpiliselt, saab öö mööda ilma et midagi päris fataalset juhtuks. Pääsemine? Selgub et siiski mitte - peale irratsionaalse õudustunde ja veidrate nägemuste on öö jooksul juhtunud ka päris reaalseid Halbu Asju. Nende tõttu tundub peategelaste saatus rippuvat juuksekarva otsas. Lugejat haarab põnevus. Tundub et nüüd alles hakkab pihta.

Ja siis kolmas osa, milles lugejat tabab pettumus. Lugu ei arene enam edasi vaid kordub põhimõtteliselt esimese öö sündmustik, millele on pisut paksemalt värvi peale pandud. Lõpp on mage.

Kokkuvõttes tahaks panna kolme, aga tegelikult on ilmumisaastat arvestades tegu ikka täitsa vinge looga, mis kuni viimase kolmandikuni liikus kindla viie kursil isegi ilma igasugust pensionäride soodustust arvestamata. Seega neli.

Teksti loeti inglise keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Vaikuse sõdalased on küllalt meeliköitev romaan. Autor on päris palju vaeva näinud tegelaste välimuse  kirjeldamisele. Kõige rohkem on värvi saanud ootuspäraselt peategelane Tixu, kelle kohta lugeja võib isegi lapsepõlve ja hariduselu seikasid teada saada. Huvitavad on ka mõned episoodilised tegelased (nt üks šamaan ja üks poliitik), kuid kõige olulisema naistegelase kirjeldamine jääb pisut ühekülgseks.
 
Romaani sündmused kulgevad rööbiti mitmel planeedil, mistõttu suhteliselt suure loetud lehekülgede mahu juures, milleks ma kulutasin märkimisväärse hulga aega, möödub romaanis aega suhteliselt vähe, ja sellega oli algul vaja harjuda.
 
Romaani üldine õhustik on võrdlemisi sünge. Näiteks planeedi Punatäpp, kus toimub viie peatüki tegevus, ühiskond on düstoopiline. Kurjategijate ja heidikute ohtrus on omane just sellele planeedile, kuid  kõrvalekalletega tegelaste lai valik on esindatud teistelgi planeetidel.
Teksti loeti saksa keeles

Romaan algab sellise tagasihoidliku taustaga kangelase küllaltki napi kirjeldusega, mistõttu esimest paari peatükki lugedes küsisin endalt, kas loost üldse asja võib saada. Pikapeale aga olukord paranes, lugu muutus põnevamaks, kuigi peategelane jäi endiselt vähehoomatavaks. Üheksanda peatüki paiku hakkasid ilmnema mõned sarnasused van Vogti teostega, mida ma küll oodata ei osanud, kuid mis kokkuvõttes mõjusid pigem positiivselt. 
Teksti loeti inglise keeles

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

 Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod.
Teksti loeti vene keeles

Jutt on esitatud 16-aastase Monika päevikukatkendina. Peategelane räägib oma raskest ja üksildasest elust tulnukate okupatsiooni ajal.
Teksti loeti vene keeles

Matkahuvilisest riigiametnik on saanud puhkuse vihmaperioodil. Peategelane ei lase kehval aastaajal ennast heidutada ja alustab jalgsimatka oma kodumaa väheasustatud piirkonnas. Peagi jõuab väsinud rännumees  teeäärsesse kõrtsi, kus kohtab rohkem ja vähem värvikaid tegelasi.
Teksti loeti vene keeles

Selle laastu peategelaseks on robot, kes oma võimekuse tõttu on saanud tülikaks korporatsioonile, mis ta kokku pani. Korporatsiooni direktorite nõukogu arvates ohustab too robot nende positsiooni ja tekitab ühtlasi alaväärsustunde kõigis ettevõtte vähem võimekamates töötajates-ametnikes. Igatahes alustab peategelane oma töökarjääri keldrikorrusel paiknevas laadimisosakonnas.
Teksti loeti vene keeles

 Tänu Fata-Morgana 4-le olen jõudnud selliste autoriteni nagu S Weinbaum, L Brackett, L Biggle Jr, C Cartmill ja P Anthony, kui mainida  valikuliselt. Käsitlemist leiavad erinevad teemad: Üliinimese suhted tavainimesega, sümbioos, postapokalüptika, hoiatus jne.
Teksti loeti vene keeles