Mikrokirjastus Skarabeus on eesti kirjastusmaastikul üsna unikaalne nähtus. Tänavu täitub kirjastusel 25 aastat ning kogu selle aja jooksul on nende ainus töötaja ja omanik Arvi Nikkarev koostanud, tõlkinud ja kellavärgi täpsusega välja andnud ühe ulmekirjanduse raamatu aastas. Antoloogia "Ohver" on nende 2023. aasta väljaanne.
Siinne antoloogia sobib hästi ka kirjastuse üldisesse mustrisse. Laias laastus ja mõnede väikeste eranditega jagunevad Skarabeuse raamatud kaheks: temaatilised kogud – nagu näiteks mõne konkreetse autori lugude kogumikud –, valdkonnale keskenduvad antoloogiad ja ilma selge teemata antoloogiad, kuhu on tõenäoliselt koondatud lihtsalt lood, mis koostajale isiklikult meeldivad.
Antoloogia "Ohver" kuulub ilma teemata kogumike hulka, mis tegi mind natuke ettevaatlikuks. Võib-olla poleks põhjust, sest ka nende hulgas on Skarabeuselt ilmunud häid ja väga häid asju, millest parimaks näiteks on antoloogia "Aphra". Siiski eelistan ma kõige enam autorikogusid, nagu Robert Silverbergi suurepärane "Meid ootab pimedus" või kas või möödunud aasta Maarit Leijoni "Musträstas".
Antoloogia avavad klassikaline lugu "Karistus avansiks" 1950ndatest, mis ilmus esmakordselt eesti keeles juba 1975. aastala ajakirjas "Horisont", ja üks näide Jaapani ulmest 1960ndatest. Sellele järgnevad 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse lood, mis moodustavad antoloogia selgroo. Justkui epiloogiks on antoloogia lõpus kahe kaasaegse Soome autori ulmelood 2020. aastast.
William Tenn "Karistus avansiks" (1956) 7/10
Nagu kosmose vallutamise käigus on selgunud, on teistel planeetidel elamine jubedam kui sunnitöölaager. Lahenduseks on välja mõeldud skeem, mis tagab vabatahtlike pealevoo ja ühtlasi ka kuritegevuse vähenemise. Nimelt on kosmoses orjates võimalik välja teenida õigus sooritada kuritegu - lõpetatud teenistus loetakse justkui avansina kantud karistuseks.
Tenn on oma lugudes peamiselt tuntud meeldivalt satiirilise lähenemise poolest. Lugu võtab alguses vaid natuke aega, et keskne idee lahti seletada, ja siis järgneb korraliku tempoga mustast huumorist kantud komöödia. Isegi kui see pole liiga sügavmõtteline, on hea nali juba põhimõtteliselt väärikas kunst, mida autor valdab siin korralikult.
Sakyo Komatsu "Bikuni surm" (1966) 6/10
Lugu saab alguse 12. sajandi lõpu Jaapanis, kus Heiani ajajärk annab mässudes ja sõdades teed Kamakura ajajärgule. Kõige selle keskel elab mäeküljel eraku onnis ravitsejanaine. Tema juurde satub nii röövleid kui ka abivajajaid, kuid aastakümneid ja aastasadu hiljem on ta ikka veel seal.
Selle loo teeb meeldivaks natuke nukker mõte sellest, kuidas midagi igavikulist saab sõjajärgse Jaapani ülesehitus- ja arendustuhina ohvrina lihtsalt otsa – ja seda nii, et keegi ei märkagi. Kui ka sellest loost palju midagi muud ei leia, jääb see vähemalt mõtte poolest meelde küll.
David Weber "Imeilus sõprus" (1998) 8/10
Puude otsas elav väike Rahvas on rahutu, kuna nende maailma on hakanud rakettide abil saabuma veidraid kahejalgseid olendeid. Oma intelligentsi ja muude oskustega on Rahvas suutnud end seni veel nähtamatuna hoida. Kuid mis juhtub siis, kui üks igavlev teismeline tüdruk võtab nõuks välja selgitada, kes nende kasvuhoonest sellerit varastab?
Kogumiku kõige pikem, korraliku lühiromaani mõõtu lugu on ühtlasi ka üks selle parimatest. Iseenesest on tegu küll lihtsalt sõpruse-teemalise noorteromaaniga, aga teostus on siin väga korralikult tehtud. Autor kirjutas loo selle hea vastuvõtu tõttu romaanisarjaks edasi ja vähemalt alguse põhjal tundub see hea mõttena - noorteulme žanris ilmub tihti palju sellest teosest oluliselt nõrgemat kraami.
Jeffrey Thomas "Valusate mälestuste arhiiv" ja "Ohver" (mõlemad 2000) 6/10
Kogumikus kahe looga esindatud autor loob nendega hea näite küberpungi žanrist. Lugudest esimeses ei saa staažikas politseinik enam hakkama oma pea sees oleva videosalvestussüsteemiga ning teises hõõgub tüli tehaseomanike ja ametiühingute vahel kloontööjõu kasutamise tõttu. Mõlemat iseloomustab küberpungi žanri kõige tavapärasem teema, kus kõrgtehnoloogia ainult süvendab ühiskondlikke probleeme.
Sergei ja Marina Djatšenko "Kohtunik" (2002) 5/10
Minevikus langetatud otsuse eest on ühe kohtuniku pea eest välja pandud suur tasu. Isehakanud palgamõrtsukatest puudust ei ole, kuid kohtunik on seni suutnud end edukalt kaitsta kõigi oma elu kallale kippumiste vastu. Siis aga läheneb talle teleprodutsent, kes soovib teha tema elust tõsielusaate.
Seda jutustust võib lugeda täitsa huvitava moraaliloona, kuid ei ole võimalik päris selgeks saada, kas autorid seda nii mõtlesid. Lõpus olevast kahest puändist viimane nagu toetaks seda ideed, sellele vahetult eelnev aga jätab loost mulje kui natuke pikaks venitatud anekdoodist. Sellist kaheti mõistetavust võib näha ka voorusena, minule aga jätab see mulje pigem läbimõtlematusest.
Tapani Tolonen "Siharzad" (2020) 8/10
8. sajandi lõpu Bagdadis on surnud kaliif Al-Mahdi. Aujärg peaks minema tema vanimale pojale Musa al-Hadidile, kuid järgmine poeg Harun al-Rashid oleks ka võimalik kandidaat. Viimasele avaldab nende mõlema ema al-Khayzuran ka saladuse, et ühes unustatud varakambris on hoiul maagiline ese, mida nimetatakse Siharzadiks.
See on teine kahest kogumiku parimast loost. Kuigi ulmeline element on siin pigem väike, on lugu ilmselt mõeldud kummardusena "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudele, ning sellisena on see väga hästi teostatud. Eriti sobib siia mitmekihiliselt üksteise sisse asetatud "lugu-loos" jutustamisvõte, mis on nii omane ka "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudele.
Reetta Vuokko-Syrjänen "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" (2020) 6/10
Soome väikelinna on kolinud uus kinnisvaraagent, kes on muuhulgas ka libahunt. Ühel öösel hundikujul ringi hulkudes näeb ta puude vahel liikumas noort punase mantliga tüdrukut...
Kogumiku lõpetab üks "Punamütsikese" muinasjutu kaasaegsesse Soome paigutatud töötlus. Huvitav on lugu eelkõige toimumiskoha poolest ja eriline on ka libahundi ja tütarlapse tegelaste omavaheline dünaamika. Siiski meenuvad lugedes kohe võrdluses huvitavamana näiteks Angela Carteri juba 1970ndatel kirjutatud muinasjututöötlused.
Tervikuna mõjub kogumik nagu kaleidoskoop. Natuke võis seda oodata juba esimesest pilgust autorite ja lugude nimekirjale, kuna kirjastuselt Skarabeus on ilma selge mustri või ühe läbiva mõtteta antoloogiaid ilmunud korduvalt varemgi. Muidugi annab selline lähenemine koostajale võimaluse endale mitte seada kunstlikke piire ja võtta valikusse just midagi erilisemat.
Siinse antoloogia valik on aga selle mõttega võrreldes üsna turvaline. Nõrku lugusid raamatus muidugi pole ning Toloneni ja Weberi lugude üle võib kindlasti igaüks heameelt tunda. Lisaks on tore, et Tenni mõnusa satiiri teksti ei pea enam otsima vanade ajakirjade arhiivist. Ulmekirjanduse lühiproosa tõlkevaramut täiustab see antoloogia kenasti, aga mina ootan Skarabeuselt pisut suurema huviga juba järgmisesse aastasse planeeritud autorikogu.
Hinnang: 6/10
Siinne antoloogia sobib hästi ka kirjastuse üldisesse mustrisse. Laias laastus ja mõnede väikeste eranditega jagunevad Skarabeuse raamatud kaheks: temaatilised kogud – nagu näiteks mõne konkreetse autori lugude kogumikud –, valdkonnale keskenduvad antoloogiad ja ilma selge teemata antoloogiad, kuhu on tõenäoliselt koondatud lihtsalt lood, mis koostajale isiklikult meeldivad.
Antoloogia "Ohver" kuulub ilma teemata kogumike hulka, mis tegi mind natuke ettevaatlikuks. Võib-olla poleks põhjust, sest ka nende hulgas on Skarabeuselt ilmunud häid ja väga häid asju, millest parimaks näiteks on antoloogia "Aphra". Siiski eelistan ma kõige enam autorikogusid, nagu Robert Silverbergi suurepärane "Meid ootab pimedus" või kas või möödunud aasta Maarit Leijoni "Musträstas".
Antoloogia avavad klassikaline lugu "Karistus avansiks" 1950ndatest, mis ilmus esmakordselt eesti keeles juba 1975. aastala ajakirjas "Horisont", ja üks näide Jaapani ulmest 1960ndatest. Sellele järgnevad 1990ndate lõpu ja 2000ndate alguse lood, mis moodustavad antoloogia selgroo. Justkui epiloogiks on antoloogia lõpus kahe kaasaegse Soome autori ulmelood 2020. aastast.
William Tenn "Karistus avansiks" (1956) 7/10
Nagu kosmose vallutamise käigus on selgunud, on teistel planeetidel elamine jubedam kui sunnitöölaager. Lahenduseks on välja mõeldud skeem, mis tagab vabatahtlike pealevoo ja ühtlasi ka kuritegevuse vähenemise. Nimelt on kosmoses orjates võimalik välja teenida õigus sooritada kuritegu - lõpetatud teenistus loetakse justkui avansina kantud karistuseks.
Tenn on oma lugudes peamiselt tuntud meeldivalt satiirilise lähenemise poolest. Lugu võtab alguses vaid natuke aega, et keskne idee lahti seletada, ja siis järgneb korraliku tempoga mustast huumorist kantud komöödia. Isegi kui see pole liiga sügavmõtteline, on hea nali juba põhimõtteliselt väärikas kunst, mida autor valdab siin korralikult.
Sakyo Komatsu "Bikuni surm" (1966) 6/10
Lugu saab alguse 12. sajandi lõpu Jaapanis, kus Heiani ajajärk annab mässudes ja sõdades teed Kamakura ajajärgule. Kõige selle keskel elab mäeküljel eraku onnis ravitsejanaine. Tema juurde satub nii röövleid kui ka abivajajaid, kuid aastakümneid ja aastasadu hiljem on ta ikka veel seal.
Selle loo teeb meeldivaks natuke nukker mõte sellest, kuidas midagi igavikulist saab sõjajärgse Jaapani ülesehitus- ja arendustuhina ohvrina lihtsalt otsa – ja seda nii, et keegi ei märkagi. Kui ka sellest loost palju midagi muud ei leia, jääb see vähemalt mõtte poolest meelde küll.
David Weber "Imeilus sõprus" (1998) 8/10
Puude otsas elav väike Rahvas on rahutu, kuna nende maailma on hakanud rakettide abil saabuma veidraid kahejalgseid olendeid. Oma intelligentsi ja muude oskustega on Rahvas suutnud end seni veel nähtamatuna hoida. Kuid mis juhtub siis, kui üks igavlev teismeline tüdruk võtab nõuks välja selgitada, kes nende kasvuhoonest sellerit varastab?
Kogumiku kõige pikem, korraliku lühiromaani mõõtu lugu on ühtlasi ka üks selle parimatest. Iseenesest on tegu küll lihtsalt sõpruse-teemalise noorteromaaniga, aga teostus on siin väga korralikult tehtud. Autor kirjutas loo selle hea vastuvõtu tõttu romaanisarjaks edasi ja vähemalt alguse põhjal tundub see hea mõttena - noorteulme žanris ilmub tihti palju sellest teosest oluliselt nõrgemat kraami.
Jeffrey Thomas "Valusate mälestuste arhiiv" ja "Ohver" (mõlemad 2000) 6/10
Kogumikus kahe looga esindatud autor loob nendega hea näite küberpungi žanrist. Lugudest esimeses ei saa staažikas politseinik enam hakkama oma pea sees oleva videosalvestussüsteemiga ning teises hõõgub tüli tehaseomanike ja ametiühingute vahel kloontööjõu kasutamise tõttu. Mõlemat iseloomustab küberpungi žanri kõige tavapärasem teema, kus kõrgtehnoloogia ainult süvendab ühiskondlikke probleeme.
Sergei ja Marina Djatšenko "Kohtunik" (2002) 5/10
Minevikus langetatud otsuse eest on ühe kohtuniku pea eest välja pandud suur tasu. Isehakanud palgamõrtsukatest puudust ei ole, kuid kohtunik on seni suutnud end edukalt kaitsta kõigi oma elu kallale kippumiste vastu. Siis aga läheneb talle teleprodutsent, kes soovib teha tema elust tõsielusaate.
Seda jutustust võib lugeda täitsa huvitava moraaliloona, kuid ei ole võimalik päris selgeks saada, kas autorid seda nii mõtlesid. Lõpus olevast kahest puändist viimane nagu toetaks seda ideed, sellele vahetult eelnev aga jätab loost mulje kui natuke pikaks venitatud anekdoodist. Sellist kaheti mõistetavust võib näha ka voorusena, minule aga jätab see mulje pigem läbimõtlematusest.
Tapani Tolonen "Siharzad" (2020) 8/10
8. sajandi lõpu Bagdadis on surnud kaliif Al-Mahdi. Aujärg peaks minema tema vanimale pojale Musa al-Hadidile, kuid järgmine poeg Harun al-Rashid oleks ka võimalik kandidaat. Viimasele avaldab nende mõlema ema al-Khayzuran ka saladuse, et ühes unustatud varakambris on hoiul maagiline ese, mida nimetatakse Siharzadiks.
See on teine kahest kogumiku parimast loost. Kuigi ulmeline element on siin pigem väike, on lugu ilmselt mõeldud kummardusena "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudele, ning sellisena on see väga hästi teostatud. Eriti sobib siia mitmekihiliselt üksteise sisse asetatud "lugu-loos" jutustamisvõte, mis on nii omane ka "Tuhande ja ühe öö" muinasjuttudele.
Reetta Vuokko-Syrjänen "Punane kui lumi, valge kui patt, must kui mu süda" (2020) 6/10
Soome väikelinna on kolinud uus kinnisvaraagent, kes on muuhulgas ka libahunt. Ühel öösel hundikujul ringi hulkudes näeb ta puude vahel liikumas noort punase mantliga tüdrukut...
Kogumiku lõpetab üks "Punamütsikese" muinasjutu kaasaegsesse Soome paigutatud töötlus. Huvitav on lugu eelkõige toimumiskoha poolest ja eriline on ka libahundi ja tütarlapse tegelaste omavaheline dünaamika. Siiski meenuvad lugedes kohe võrdluses huvitavamana näiteks Angela Carteri juba 1970ndatel kirjutatud muinasjututöötlused.
Tervikuna mõjub kogumik nagu kaleidoskoop. Natuke võis seda oodata juba esimesest pilgust autorite ja lugude nimekirjale, kuna kirjastuselt Skarabeus on ilma selge mustri või ühe läbiva mõtteta antoloogiaid ilmunud korduvalt varemgi. Muidugi annab selline lähenemine koostajale võimaluse endale mitte seada kunstlikke piire ja võtta valikusse just midagi erilisemat.
Siinse antoloogia valik on aga selle mõttega võrreldes üsna turvaline. Nõrku lugusid raamatus muidugi pole ning Toloneni ja Weberi lugude üle võib kindlasti igaüks heameelt tunda. Lisaks on tore, et Tenni mõnusa satiiri teksti ei pea enam otsima vanade ajakirjade arhiivist. Ulmekirjanduse lühiproosa tõlkevaramut täiustab see antoloogia kenasti, aga mina ootan Skarabeuselt pisut suurema huviga juba järgmisesse aastasse planeeritud autorikogu.
Hinnang: 6/10