Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Shanidar

(antoloogia aastast 2017)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (5)

Antoloogia lugudest olen eraldi kirjutanud ja antoloogia hinne märgib lugude ümardatud keskmist hinnet. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muidu SF-jutte lisaldavas antoloogias on kaks õuduslugu (Aickman, Lansdale), neist viimane ilma fantastilise elemendita.
Raamatu lõppu lisatud autoritutvustustest on mingil põhjusel välja jäänud antoloogia ainus Briti autor Robert Aickman (kõik teised autorid on ameeriklased).
Teksti loeti eesti keeles

Shanidar on väikekirjastuse Skarabeus 20-s raamat ja minu jaoks, kes ma olen 90% selle kirjastuse senistest väljaannetest läbi lugenud (mõned üksikud on kusagil riiulis olemas, kuid ootavad veel oma järge), oli see kindel ost.
Üksikuid jutte ma eraldi arvustama ei hakka, panen mulle enim ning vähem meeldinud lood siiasamasse kirja. Seda enam, et paljuski läheb minu arvamus teiste arvustajate hinnangust lahku.
Ilma igasuguse kahtluseta oli minu jaoks parimatest parim kogumiku eelviimane jutt, Issi maailm. Täiesti vapustavalt hea lugu nii ideede kui ka sisu poolest. Juba ainuüksi selle loo pärast tasub seda kogumikku osta.
Teist ja kolmandat parimat lugu oli juba aga palju keerulisem valida, sest väga häid lugusid (loe: neid, millele hindeks viie annan), on kogumikus hulgi. Peale mõningat kaalumist tõstan pjedestaali teisele astmele Sobivustesti. Võib tunduda mõneti kummalise valikuna, kuid mulle see düstoopia meeldis. Lisaks subjektiivsed põhjused, sest see meenutas koledal kombel mingit filmi ja IMDB väidab, et 2001. aasta Happy Birthday sellel jutul põhinebki. Samas ei mäleta ma, et oleksin seda filmi näinud. Pigem nagu midagi muud... Samas, mu mälu võib ka vingerpusse mängida, võib-olla ajan tõesti hoopis Asimovi Ametiga segi ja mingit filmi polegi.
Oma personaalsesse TOP3-e tõstaksin ka kogumiku avaloo, Loogik Joe. Imetlusväärne pole isegi mitte niivõrd 1946. aastal kirja pandud PC-de ja interneti kirjeldused, kuivõrd võrgu ründamise kujutamine ning sellise suure arvutivõrgu haavatavuste väljatoomine. Rääkimata tehisintellektist.
Nagu öeldud, väga häid ja häid lugusid on kogumikus veel, kuid et see arvustus päris kiidulauluks ei kujuneks, toon välja ka mõned mulle vähem meeldinud või küsimusi tekitanud lood.
Kutsuge teda Lordiks oli küll loetav, kuid jäi minu jaoks selliseks mõttetuks vesterniks. Moraliseeriv pealekauba. Hindeks kolm ja mitte enam.
Muutuste kellad võis sisult küll antoloogiasse sobida, kuid mulle õuduslood ei istu ja kogu loo lugemise ajal oli endalgi tunne, et kirjeldatud kirikukellade kõmin paneb pea valutama. Võib-olla olingi sellest nii juhmistunud, et lõpupuänt jäi mulle täiesti arusaamatuks.
Kogumiku viimane jutt, Hullu koera suvi, tekitas kahetisi tundeid. Ühest küljest ju väga hea lugu, teisest küljest aga täiesti arusaamatu, mida see ühes ulmeantoloogias teeb. Ühesõnaga, kuna pole ulme, siis ma seda juttu ei hinda - aga ärge saage valesti aru, kehv see lugu sellegipoolest polnud.
Antoloogia kaanekujundust nahutab Kristjan Sander oma arvustuses Algernonis ja mul jääb üle sellega vaid nõustuda - tunudb, et koostaja nagu ei tahaks, et seda raamatut ostetaks. Esiteks juba pealkiri, teiseks font, kolmandaks pilt... kirjutanud siis vähemalt esikaanele anglo-ameerika ulmeantoloogia vms.
Kaante vahele minnes saab natuke õiendada ka küljenduse üle - tundub, et algselt on autoritutvustused mõeldud iga loo algusesse, sest ütleb üks ju sõnaselgelt "alljärgnev jutt". Kuid miskipärast on need tõstetud raamatu lõppu, sisu muutmata ja tegelikult lausa ühe autori tutvustust ära kaotades. Lohakas töö!
Aga see kõik on muidugi vaid väline külg - kogumiku sisuline külg (et mitte öelda sisemine ilu :)) kaalub kõik need vead üles ja kuigi puht aritmeetilise keskmise meetodil saaksin üldhindeks nelja, panen südame häält kuulates kirja viie. Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles

Väikekirjastus Skarabeus jõudis tänavu juunis oma 20. raamatuni. Võib ju vaielda, kui sügav see Skarabeuse vagu eestikeelses ulmes on, aga on ilmne, et antud kirjastuseta oleks eestikeelne tõlkeulme ikka kohutavalt vaesem. Piisab, kui nimetada kolm autorit: Harlan Ellison, Kir Bulõtšov ja Pasi (Ilmari) Jääskeläinen. Samahästi võiks neid nimesid olla siin kuus või kaksteist. Rääkimata pikast reast olulistest ja väga olulistest tekstidest, mis ühtlasi ka head ja väga head.
Anglo-ameerika ulme antoloogia «Shanidar» on väärikas köide juubeliraamatuks. Kui ma raamatu sisukorra avasin, siis oli mul lugemata tekste seal vaid kaks, aga see polnud üldse oluline, sest kõiki neid lugusid olin ma nõus uuesti lugema ja kõik need lood on sellised, mis rikastavad eestikeelset kirjandustpilti.

Murray Leinster «Loogik Joe» (A Logic Named Joe; 1946)
Lugesin kunagi ammu vene keeles. Oli mõnus, aga teatav jantlikus takistas sügavama elamuse saamise. Halba maitset ka suhu ei jäänud. Vahepeal tekkis internet, personaalarvutid jne ning jutule tekkis hoopis teine mõõde. Pean ütlema, et nüüd lugedes meeldis mulle see jutt märksa enam. Antoloogia avalooks aga suurepärane valik: läheb kohe käima, eriti ei kurna ja jätab meeldiva järelmaitse.

Clifford D. Simak «Naaber» (Neighbor; 1954)
Korduvalt loetud ja suurepärane tekst. Võiks öelda, et suisa pastoraalse Simaki esinduslugu. Äh, ma pole selles ütlemises originaalne – lugesin midagi taolist kunagi ühest entsüklopeediast. Kindlasti antoloogia «Shanidar» üks tipptekstidest.

Robert Aickman «Muutuste kellad» (Ringing the Changes; 1955)
Ma olen ammu tahtnud Robert Aickmani lugeda, olen hankinud isegi mitu ta kogumikku, aga ikka pole lugemiseni jõudnud. Et siis esimene varasemalt mitteloetud tekst. Ja taas väga hea lugu. Pisut ebamäärane õudus, millega tuleb lihtsalt kaasa minna ja mida tuleb nautida. Tõesti meeldis ja ilmselt tõusevad Aickamani jutukogud mu lugemisjärjekorras kõvasti ettepoole.

Keith Laumer «Sobivustest» (Placement Test; 1964)
Teine ja viimane varasemalt mitteloetud tekst antoloogias. Jutu algus tegi mu meele mõruks, et taaskord üks bürokraatlik düstoopia. Ma olen taolist kraami omajagu lugenud ja enamus sedasorti tekste on üsna pinnapealsed ja enamjaolt tüütud. Isiklik eelhäälestus oli siis üsna vastu, aga jutu arenedes sain aru, et selles on rohkem, kui esialgu paistis. Ja lõpp oli üsna muhe. Hea jutt, mitte väga hea... lihtsalt hea.

Keith Laumer «Elas kord hiiglane» (Once There Was a Giant; 1968)
Paljude poolt Laumeri parimaks tekstiks peetav ja autorile mõneti ebatüüpiline. Vähemasti ei haaku see lühiromaan mu teadvuses kõigi nende tosina romaani ja jutukoguga, mida ma Laumerilt lugenud olen. Kindlasti hea tekst, isegi väga hea, aga minu jaoks on midagi selles vajaka.

Gordon R. Dickson «Kutsuge teda Lordiks» (Call Him Lord; 1966)
Kui valida Gordon R. Diksonilt üksainus jutt, mis peaks olema hea ja autorile iseloomulik, siis siin see on. Täielik täppistabamus! Umbes nagu tekst mehe peateosest – Dorsai sarjast –, aga tegelikult ei kuulu sellesse sarja, on täiesti sarjaväline tekst. Siin on koos kõik see, mis tegi Gordon R. Dicksonist kirjanik Gordon R. Dicksoni. Inimesed, kes on (vaimult) tugevad ja need teised, mehisus, vaikne kangelaslikkus, teatav pastoraalsus, valusad eetilised valikud. Minu jaoks kindlasti üks antoloogia «Shanidar» kolmest tipptekstist.

Alan Dean Foster «Tühise mehe kingitus» (Gift of a Useless Man; 1979)
Ilmselt hea lugu, sest mul seda kodus mitmes keeles ja ma olen seda lugenud nii vene, kui ka bulgaaria ja inglise keeles. Samas kipub see tekst mul detailides ununema, aga kui loen, siis on mõnus küll. Kindlasti hea valik, kui ma meenutan nüüd kunagi loetud Fosteri kahte jutukogu, et kindlasti üks parimaid sealt. Aga päris minu tekst see pole...

David Zindell «Shanidar» (Shanidar; 1985)
Zindell, ma ütlen Zindell – ja sellega võikski lõpetada. Suur tekst, mitte mahult, sisult suur. Selliseid tekste ja sellisel tasemel pole ulmes kunagi palju ning mul tuli taaskord tahtmine lugeda David Zindelli romaani «Neverness» (1988), romaani mis selle jutu ümber kirjutatud.

Walter Jon Williams «Issi maailm» (Daddy's World; 1999)
Küberpunk ja Williams, kes neid suudaks lahutada! Kindlasti üks mu lemmikkirjanikke, kas just kõik tekstid, aga üldine hoiak on enam kui sümpaatne. Aus ulme ja autor ei hellita – kütab nii, et luu paljas. «Issi maailm» on tekst, mis algas suhteliselt rahulikult, isegi pisut tüütuna, aga kui lõppu jõudsin, siis valdas mind kui lugejat harras rahulolu. Ja juba teist korda!

Joe R. Lansdale «Hullu koera suvi» (Mad Dog Summer; 1999)
Ehk antoloogia ainus pisut nõutukstegev valik. Ei, lühiromaan on väga hästi kirja pandud. On põnev ja pingeline lugeda, kuigi ma omal ajal, juba esimesel lugemisel tabasin üsna kiirelt, et kes on kes. Oli ka maakeeles uuesti lugedes pinge sees ja oli ka kõhedust. Samas, kuigi lubab, pole see mingitpidi ulmelugu. Jah, ma annan enesele väga hästi aru, et need tekstid, mida mina pean Lansdale'i parimateks, et neid ei avaldaks Arvi Nikkarev kunagi – maitsed ja hoiakud ning pole selles midagi halba. «Hullu koera suvi» on aga väga hea lühiromaan ning mul siiralt kahju neist ulmefännidest, kelle elamust segab teksti mitteulmelisus.

*

Ilmselt on juba igaühele selge, et antoloogia mulle meeldis. Oli mõnus lugeda – sellised klassikalise puudutusega lood, et loed ja naudid ning tahaksid, et seda raamatut jätkuks kauemaks.

Raamatus ei ole ühtegi halba lugu, ülikõva keskmise taseme juures mõjub mõni tekst lihtsalt pisut nõrgemana. Robert Aickmani ja Joe R. Lansdale'i lood kukuvad ehk pisut üldisemast pildist välja, aga vaid pisut. Lugesin raamatut järjest ja mingit raskust mul küll polnud neid seal niimoodi koos teistega lugeda.

Antoloogias on mitme autori n-ö esindustekstid ja mitme ilmselt parimad tekstid. Kui jätta kõik üldisemad arutlused kõrvale, siis isiklik TOP3 oleks: «Kutsuge teda Lordiks», «Shanidar» ja «Naaber». Kuigi «Issi maailm» ja «Muutuste kellad» on samuti seal üsna tippkolmiku lähedal. Eraldi tahaks märkida veel ühte kolmikut-nelikut: minu jaoks moodustus täiesti mõnus rida tekstidest «Elas kord hiiglane», «Kutsuge teda Lordiks», «Tühise mehe kingitus» ja «Shanidar». Minu peas nad järjest lugedes kuidagi täiendasid üksteist ning tekkis suisa tunne, et otsekui oleks iga järgmine kirjutatud eelmisi arvesse võttes.

Kui midagi kritiseerida, siis lisaks eelpoolmainitud valikute vaieldavusele, tahaks ma ette heita ehk mõningat liigkramplikku kinniolemist originaalis. Konkreetsemalt siis pealkiri «Kutsuge teda Lordiks» ja Nevernessi mittetõlkimine Zindelli loos. Nipet-näpet oli siin-seal veel. Kuid tegelikult on see pigem virisemine, sest lugemist need suurt ei seganud ja Eesti tõlkemaastikul on see antoloogia ikka pigem seal paremate ja korralikemate seas.
Teksti loeti eesti keeles
Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud)

(tegu ei ole müüriga, tegu on väga pika majaga...)

Probleemide korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: september 2017
august 2017
juuli 2017
juuni 2017
mai 2017
aprill 2017

Autorite sildid: