Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Soome ulme 2

(antoloogia aastast 2014)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2014

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
4
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (6)

Üllatavalt hea antoloogia, minu meelest 2008. aastal ilmunud "Soome ulmest" kõvasti parem. Enne lugema hakkamist kartsin veidi uimase literatuuritsev-psühholoogitseva jama üleküllust, mis näib Soome žanriulmes kurval kombel vohavat, ent õnneks esindas seda suunda vaid Jääskeläineni lugu. Ülejäänud lood on korralik žanriulme ja mõned neist koguni väga head, kusjuures silma torkab žanriline mitmekesisus-on õudust, düstoopiat, aurupunki ja fantasyt. Antoloogia lugude ühisteks nimetajateks võiksid olla süngus ja tumedad alatoonid, nii et depressiooniraviks seda raamatut kindlasti ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt pettumus – "Soome ulme 2" sai kahe päevaga otsa. Lootsin teda konsumeerida pisut kauem. Aga enne kui arugi sain, on viimane jutt käsil.

Kogu on terviklik. Ainus veidi nõrgem jutt oligi see viimane, "Terrakota", aga selgi pole suurt häda. Tugeva 4plussi saab kätte, 5palli skaalal. Miks? Sest kuigi õhustik oli toimiv, taust samuti, oli ta kuidagi... naiivne? Lapsik? Arvestades seda, et püütud oli luua idamaadele omast miljööd. Aga idalaste meelelaadi arvestades oli kõik tõesti... ühelt poolt kuidagi üheülbane kui ka Euroopa mõttemallides kinni. Võibolla on aga asi selles, et autor ongi laps :) Ehk siis, arenguruumi jagub.

Kõik teised on aga viie-väärilised. Mõni isegi enam. Jääskeläinen ei petnud ootusi, oli hästi mõnusa kompaga /jah, mulle meeldib, kui kogu jutt on läbi komponeeritud ja jalad saavad juustega lõpus kokku/ ja isegi idee tundus selline, noh, kui mitte liiga originaalne, siis kindlasti uue nükkega vana. Tuleviku mäletamist on nii või naa veidi ulmes kasutatud, või vähemalt seda, et homne on teada, aga tänast enam ei mäleta. Ükskõik, kuidas seda lahendada. Jääskeläineni lahendus oli huvitav...

"Tõvemees" oli samuti uus-vana ideega jutt, haigustesööjast. Esimest korda kohtasin vist seda ideed aastaid tagasi ühes x-files osas. Või oli see mõni muu film. Vaat ei mäletagi. Aga legend on kuidagi äärmiselt tuttav.

Chtulhu-jutt, kindlustusfirmast pajatav Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli aga vaat et minu jaoks parim selles kogus. Kontori-õudus kogu oma ilus on ju kohutavam kui kogu see nimetu õõv, mis domineeris jutu teises pooles. Kontor on jubedam kui mistahes Chtlulhu. Ja see juba ütleb midagi...

"Oliveri raamat" oli nunnu düstoopia, kuigi ilmselt nimetatakse seda žanriliselt veidi teistmoodi. Nunnu ju, kui keegi on nii tavaline ja normaalne, et torkab meeldivalt silma, nunnu, kui raamatud on need, millesse talletakse selline tarkus, mis mujalt läheks kaduma. Ja nunnu, et mõnele lapsele meeldivad raamatud... mitte failid. Ja kõik see nunnundus oli vastupidiselt sõnale "nunnu" keeratud traagilisse võtmesse.

"Vaskmõrsja" ja "See, kes ratast pöörab" on mõlemad aurupungid. Mõrsja-värk oli selline emotsionaalne, hormoonidest tiine, samas õõvastav ja natuke isegi vastik. Aga selles vastikuse oli autor hästi kirja pannud. Rattapööramine tegeles igavikulisemate küsimustega kui hormoonidemöll, tegeles sellega, et kas pikk eluiga on needus või õnnistus. Mõlemad peategelased leidsid, kumbki omal põhjusel, et pikk eluiga ei ole nii hea asi midagi, kui tundub. See jutt asetus kogu seisukohalt mu jaoks teiseks.

Ahjaa, "Hiiu nahk" oli päris omapärane. Siiski, kuna ta sellesinase kirjatüki kirjutamise ajaks oli jäänud teiste varju, ei ole ta ilmselt see "5". Pigem pika-pika miinusega asi.

Ja see bibliofiili asi ei läinud ka eriti korda, kuigi, hästi kirjutatud ja iseenesest äge jutt. Ilmselt on aga ses süüdi see, et ma pole kohanud ühtegi päris normaalset bibliofiili. Tõupuhast bibliofiili, ma mõtlen, mitte ulmefänni :) Kõik nad on natuke hirmuäratavad ja seda oli ka see peategelane kogumiku esimeses jutus.

Teksti loeti eesti keeles

Mis seal ikka öelda, suurepärane kogu. Nagu tihtipeale, ei vaevu ma lugusid ükshaaval arvustama, kuid mind lohutab, et ma pole ainuke.

Sama meelt eelarvustajaga ka selles, et teiste taustal tundub esimene lugu nõrgim. Võimalik, et sellel on mingid väärtused (peab kunagi Arvi käest küsima…), ent paraku ei häälestanud see just täpselt sellele, mis järgnes. Et minust õigesti aru saadaks -- järgnev on võimas. Tegelikult ei ole suur osa kogumikust just see ulme, mida ma kõige meelsamini loen, ent omapärane ja väga kõrge kvaliteediga nauditav lugemisvara on see kõigi kriteeriumite järgi (umbes nii, et ma võin ju konjakijoodik olla, aga see ei takista mul head viskit tunnustamast ja ära tundmast…) Boris Hurta kohta kokkuvõtteks ütleks, et tema lood tõstab esile tõsine doos musta huumorit.
Edasi, Sinisalo on vaieldamatu meister, ent minu jätavad Cthulhu klounid täeisti külmaks. See võib ju vastava maitsega inimestele hea olla, aga mina tõtt-öelda kerisin selle läbi. St loo algus oli hea, aga kui tuli "vormitu kurjus" ja "äravõitmatu õud", läksin diagonaalile.
Jääskeläise "Kirje Lethelle" on päris huvitava mõttekonstruktsiooni ümber komponeeritud lugu, mille inimlikkus esimesel hetkel puudutab (st järele mõeldes on see pisut kunstlik). Hea; selline lugu ei saagi actionist punguda, eks ole.
Edasi kolmelt autorilt kolm aurupungi lugu, kõik suurepärased. Erinevates foorumites on vaieldud selle üle, kas aurupunk on tõsiseltvõetav. No ei ole ju ühestki otsast, ent ega see sega just sellesse settingusse suurepäraseid lugusid kirjutamast. Võib-olla viimane lugu oli autorile pisut üle jõu käiva pseudoprobleemi üle halamine, ent tore ja hästi teostatud sellegipoolest.
Ja viimane lugu… Nojah, ühest küljest tavaline muinasjutt. Neid on vist tõesti läbi kõigi aegade miljon kirjutatud. Ja kirjutada autor oskab, paraku aga sellega, et see on hästi teostatud lugu, positiivne lõppeb. Ausalt öeldes ei kõnetanud lugu mind üheski plaanis, ja see, et ma sellesse ikkagi nö plussmärgiga suhtun, viibki sujuvalt kokkuvõtteni --

Võimalik, et lugu on selles, et mul on veel jutuvõistluse žüriis osalemisest mürgituse jääknähud, aga silma hakkab kirjanduslik, eriti kirjutustehniline äärmiselt kõrge kvaliteet. Lauseehituse jmt suhtes ei saa loomulikult välistada sedagi, et need on tõlkides paremaks läinud, eks ole, kuid lugude fookus, sõnum ja kontseptsioon on kõigil juhtudel õpikunäitena head. Tegelikult pole õige mainida kirjandusvõistlust, sest käärid on liiga suured. Need jutud on pea ja õlgade jagu üle nii keskmisest eesti kirjandusest (ja ma ei räägi siin Kenderi-taolistest antiintellektuaalsetest põhulõugadest), kui ka keskmisest angloameerika ulmest (ja ma ei räägi siin Paolini- või Jordani-suguste ajusurnutele toodetud lahjast eskapismipudrust). Võib-olla ma teen siin suguvendadele liiga, sest tegelikult on head kirjandust ju palju, ja enamasti ei pane tähelegi, võtad loomulikuna, et see on hea, ent ma kipun soomlasi automaatselt kohaliku mõõdupuuga võtma ja olen seetõttu üllatunud? Igatahes oli lugemine nauding.
Aitäh, Arvi!

Teksti loeti eesti keeles

Tänud Arvile, nagu juba rõõmsaks tavaks on saanud!

Kogumik on hea, annab järjekorranumbrit 1 kandvale vanemale vennale silmad kõvasti ette. Boris Hurtta avapauk kolme lühikese jutu näol jäi minu jaoks kõige nõrgemaks, ma kuidagi ei suutnud ühegi loo headust ära tabada. Õnneks olen ma Hurttalt lugenud paari romaani ja mõnda lugu veel, muidu oleks Soome ulme vanameistri maine mu silmis mitte just teab mis kõrgeks kujunenud. Nüüd lihtsalt piirdusin tõdemusega, et on kah lood.

Johanna Sinisalo lühiromaan oli mulle samuti juba enne tuttav ja olgugi et ma jälestan automaatselt iga lugu mis ekspluateerib kopitanud ja paha haisu levitavat Lovecrafti suhteliselt naeruväärset mütoloogiat, tegi sellesama tobeda ja infantiilse mütoloogia Soome - ilmselt Helsinki - kontorioludesse viiduna hoopis parema tulemuse, mõjus usutavama ja tõetruumana. Mulle meeldis juba aastaid tagasi originaalis lugedes, meeldis ka nüüd.

Jääskeläinen hämmastas mind oma autorikogumikus ja selle kogumiku üks meeldejäävamaid jutte "Minu elu raamatukoguhoidjaga" meenutas mingis mõttes seda "Kirja Lethele" siin. Samasugune suht hullumeelne setting ja väga nauditav teostus. Arvustustest tundub, et Jääskeläise nautimiseks läheb vaja pisut enam süvenemist ja ilmselt miski soomeliku melanhoolia nautimiseks vajalikku geeni kah.

Aurupungi-triloogia oli vaatamata asjaolule et seesama aurupunk hakkab juba ammu ära tüütama, maha käima ja põhjani küntud olema ikkagi väga nauditav lugemine. Ma tõstaksin eriti esile seda hullu teadlase ja elumehest vanema venna ja nende ühise mõrsja juhtumit. Vaimustav inglise viktoriaanlik atmosfäär, mida ei olegi nii kerge tabada. Eluiga pikendav ratas peas ja Oliver(Twist)i raamat ei jätnud päris nii head muljet. Nukker on, et meil Eestis pole neile midagi sarnast vastu panna, enamus auru kulub mingite seksikate zombide või ma ei tea kellede kujutamisele.

Pseudo-Hiina fantaasia "Terrakota" meeldis mulle väga, vaat et kogumiku parim jutt. Eks neid Hiina teemalisi fantaasiaid jutte ole ka igasuguseid loetud, Hughartist alates, see siin aga oli hea ja veenev.

Mõni suvi on Skarabeuse kogumik jätnud sellise tühja koha, pole täitnud ootusi - meenutame siinkohal seda kummalist saksa-itaalia kogumikku... "Soome ulme II" võtab aga koha sisse Skarabeuse klassikute nagu "Muumia", "Aphra" või "Munk maailma äärel" kõrval.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude keskmine hinne jääb kuhugi 3,5 kanti. Olgu siis kogumiku hindeks 4, sest eelmisest parem ta on küll. Kuigi minu arvates mitte nii palju kui eelarvustajate meelest.

Jah, muidugi ei anna keskmist "Täheaega" või jutuvõistlust sellega võrrelda, nagu Ats ütleb. Siiski märgakem, et koondatud on 6 juttu aastatest 2009 - 2012 ning kolm varasemat. Niimoodi saaks ka Eestist kokku raamatu, mida ühegi kultuurrahva ees häbenema ei peaks. Üpris kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Järjekordne raamat Skarabeuselt, järjekordne meeldiv üllatus. Ei, see pole isegi mitte üllatus - Arvi Nikkarevi käe alt on tulnud ja loodetavasti tuleb ka edasi põnevaid raamatuid.
 
Alguses ei saanud raamat liikuma, esimesed paar lugu olid kuidagi "meh" tüüpi. Esimesed kolm lühipala on Boris Hurtta sulest, midagi ta juttudes muidugi oli aga aga aga...jah. No ei klappinud.  Aga siis hakkas tulema järjest huvitavamaid jutte, eriti just aurupungilik osa raamatust oli mõnus.
 
Johanna Sinisalo "Me kindlustame su ära" oli äge kontoriõhkkonna sisse ära peidetud lovecraftijaana. Ennast pani küll kergelt muigama lõpupoole mängutulev arvuti-värk aga noh, las see olla.
 
Magdalena Hai "Vaskmõrsja" kesk- ja õhkkond olid huvitavad, samuti lõpplahendus. Omamoodi frankensteini ehitamine (mis on ju ka teatavasti aurupunk) segatuna siis moraalse dilemmaga ja õhus rippuva küsimusega, et kui kaugele saab armuvalu inimese (või "inimese") viia.
 
Anne Leinoneni "Oliveri raamat" kohta võiks vist ütelda "armas düstoopia". Vaat' seda oleks tahtnud küll rohkem ja pikemalt lugeda, materjali oli enda silmis küll vähemalt romaani jagu. Räägib siis tulevikumaailmast, kus kõik on erilised ning "tavaline" inimene on midagi ebaharilikku ja põlastusväärset. Ning selleks, et mingit tarkust säilitada, pannakse see kirja raamatutesse - samal ajal on raamatud sellised asjad, mida korralik inimene ei puudu. See kõik on ühtepidi väga nunnu aga ridade vahel kohutavalt traagiline. Tekitas igaljuhul huvi seda autorit veel uurida.
 
Veel tooks välja Anni Nupponeni "See, kes ratast pöörab". Jube pull maailm, kus inimestele on pähe pandud rattad, mille abil on eluiga ca kolmekordseks venitatud. Jutt on tehniliselt üles ehitatud mõnevõrra isegi igavalt, kus muuseumis töötav poiss enda juuri taga ajab ja seega lugejale maailma tutvustab. Aga see vaikne kulgemine on tegelikult lummav.
 
Viimasena eredamatest hetkedest - Maiju Ihalaineni lühiromaan "Terrakota". Sätitud kuhugi Hiina kanti, peategelane omab võimet anda elutule saviloomale või -linnule elu kujukesele enda hingeõhku sisse puhudes. Seda märkab keiser, kes siis käsib enda hinge vaakuvat abikaasat elus edasi aidata. Ladus, voolav aga lähemal uurimisel väga nukker, ka justkui õnnelik lõpp on tegelikult sandivõitu.
 
Mis jäi silma - kogumikus on tavatult palju naisautoreid (9 juttu, 7 erinevat autorit neist 5 naised). Ma küll väga ei vaata kunagi (eriti enda jaoks tundmatute autorite puhul) "püksi", kirjanduse häädus või tüütus sellest ei sõltu. Teisalt, pigem ongi hea kui muidu üsnagi mehisesse seltskonda järjest enam naishingi satub.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: