Poja lasteaiarühm tegi Aegviitu matka, see raamat aitas mul selle üle elada... :-P
Kuigi kõik lood selles raamatus mulle sugugi ei meeldinud, ei ole koguhindes kahtlust. Ise loodaksin vaid, et Arvi oleks rohkem selgitanud, miks ta just need lood kogusse võttis (pealtnäha ei ühenda neid miski). Ütleme, et kui tegu sealmail tunnustatud lugudega ja seega eesmärgiks meile tundmatust ulmest ülevaadet anda... olgu. Aga esiteks on arvamusi nii palju kui inimesi ja teiseks... nojah, ega 10 looga mingit väga sügavat ülevaadet niikuinii ei anna. 10, mitte 12 ütlesin sellepärast, et soomlased muidugi sobivad siia kogusse kasvõi võrdluseks, kuid Soome ulme pole (ikka jälle tänu Arvile) mitte nii tundmatu, kui need teised.
Olgu, aitab virisemisest. Nagu ikka, tahaksin siia panna kirja mingid üldised arvamused ja ehk ma viitsin aja jooksul kopeerida-täiendada seda ka lugude endi alla.
"Vaatemäng" (Schaukampf); gladiaatorite võitlus võõrkiskjatega: hm... Ütleme, hästi teostatud, aga kannab endas hoopis vanema aja hõngu (mis ei ole tingimata halb). Pisut aimatav, ja ma loodan, et see ei ole spoiler, kui ma küsin siin, et kas peategelasel siis kordagi pähe ei tulnud küsimus, et mitu korda ta siis ikkagi võidab? Vaatamata sellele, et siis, kui ta salvestust uuris, arvasin mina lõpu ära... Aga ikkagi mõnus, õige pikkusega loetav lugu.
"Kasperle on jälle siin" (Kasperle ist wieder da); inimgeneetikaga mässamise pahupool: Lugu, mille peamine hea omadus oli perfektne teostus. Lõpp jäi ka õnneks õhku. Noh, et kergelt konstrueeritud vast... aga ei, loole pole midagi ette heita, mööndusteta hea.
"Nekromanteion" (Nekyomanteion); surnute "äratamine" salvestustelt, millega kaasnevad probleemid: Õige nimilugu; minu jaoks kogu parim lugu. Ei virise.
"Juuksevaibakudujad" (Die Haarteppichknüpfer); pealkiri ütleb kõik ära: noh, jällegi perfektselt teostatud, kuid... Noh, ütleme pehmelt, et ka scifis esineb pseudolahenduste otsimist pseudorobleemile, st ega selle loo setting ju tobedam pole, kui panna opossumid seibi tassima, aga ega midagi nii jaburat sellest ka paremaks ei lähe, kui tegevus kuhugi tähtedele tõsta...
"Üheksa savipotti" (Yhdeksän ruukkua); järjekordne uus vaatenurk kristlusele; olgu, Jeesus, Jõuluvana, Tsuktsi ja Reinuvader Rebane elavad igavesti, aga siin ja edaspidi nimetan ma seda tüüpi lugusid laibamõnitamiseks.
"Täiskuusirp" (Täysikuun sirppi); Kuu terraformimine rääkivate ahvide abil: Selle loo kõige suurem miinus oli vast see, et jättis täiesti külmaks. Kogu see päris paljulubav vastutuse ja eetika jmt keerdsõlm taandub kahe inimese gambiidile. Ehk siis konstrueeritud situatsioonid ja mannetu lõpp.
"Quo vadis Francisco?"; missionitöö hüljatud planeedil: sisult ju ka laibamõnitamine aga tegelikult päris hea humoresk.
"Ballaad Tirivelist" (La ballata di Tirivel); mõttetu fantasy (see on ka sisukokkuvõtte eest).
"Lugu kadunud lapsest" (Storia per un bambino perduto); kummaline armastuslugu 19. sajandi Firenzes: tjah, omade piirangutega, aga läks hinge.
"Ääretu mõistatus" (Mistero infinito): laibamõnitamine.
Ja siis kaks lugu samalt autorilt: "Viimase kevade laul" (Il Canto dell`Ultima Primavera) ja "Conan, Igavene" (Conan l`eterno): esimene on mõttetu fantasy, teine aga täiesti loetav (kuigi kah fantasy).
Kokkuvõtteks jääb nõustuda Arviga -- head ulmet kirjutatakse ka mujal kui angloameerika/eesti(/vene) keeleruumis. Tõsi, kui üritada statistikat teha... ja unustada fakt, et 12-se valimi pealt on see pehmelt öeldes... nojah... Aga siiski -- 3 lugu, ehk siis terve veerand on laibamõnitamine (1 neist naljakas; hea seegi); teine veerand fantasy, millest taas 1 lugu ei tapnud igavusega. Kaugkosmoses ei lennatud, maailma ei päästetud (see on muidugi ainult positiivne), maailm ei hukkunud ka... Ühtki rabavat ideed või väga löövat puänti kah ei olnud. Ütleme -- üldmuljelt -- inimlik. Nii et üldiselt ikkagi sain ma lugemisest positiivse laengu.