Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Nekromanteion

(antoloogia aastast 2011)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2011

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Suur tänu Arvile raamatu eest!

Poja lasteaiarühm tegi Aegviitu matka, see raamat aitas mul selle üle elada... :-P

Kuigi kõik lood selles raamatus mulle sugugi ei meeldinud, ei ole koguhindes kahtlust. Ise loodaksin vaid, et Arvi oleks rohkem selgitanud, miks ta just need lood kogusse võttis (pealtnäha ei ühenda neid miski). Ütleme, et kui tegu sealmail tunnustatud lugudega ja seega eesmärgiks meile tundmatust ulmest ülevaadet anda... olgu. Aga esiteks on arvamusi nii palju kui inimesi ja teiseks... nojah, ega 10 looga mingit väga sügavat ülevaadet niikuinii ei anna. 10, mitte 12 ütlesin sellepärast, et soomlased muidugi sobivad siia kogusse kasvõi võrdluseks, kuid Soome ulme pole (ikka jälle tänu Arvile) mitte nii tundmatu, kui need teised.
Olgu, aitab virisemisest. Nagu ikka, tahaksin siia panna kirja mingid üldised arvamused ja ehk ma viitsin aja jooksul kopeerida-täiendada seda ka lugude endi alla.

"Vaatemäng" (Schaukampf); gladiaatorite võitlus võõrkiskjatega: hm... Ütleme, hästi teostatud, aga kannab endas hoopis vanema aja hõngu (mis ei ole tingimata halb). Pisut aimatav, ja ma loodan, et see ei ole spoiler, kui ma küsin siin, et kas peategelasel siis kordagi pähe ei tulnud küsimus, et mitu korda ta siis ikkagi võidab? Vaatamata sellele, et siis, kui ta salvestust uuris, arvasin mina lõpu ära... Aga ikkagi mõnus, õige pikkusega loetav lugu.
"Kasperle on jälle siin" (Kasperle ist wieder da); inimgeneetikaga mässamise pahupool: Lugu, mille peamine hea omadus oli perfektne teostus. Lõpp jäi ka õnneks õhku. Noh, et kergelt konstrueeritud vast... aga ei, loole pole midagi ette heita, mööndusteta hea.
"Nekromanteion" (Nekyomanteion); surnute "äratamine" salvestustelt, millega kaasnevad probleemid: Õige nimilugu; minu jaoks kogu parim lugu. Ei virise.
"Juuksevaibakudujad" (Die Haarteppichknüpfer); pealkiri ütleb kõik ära: noh, jällegi perfektselt teostatud, kuid... Noh, ütleme pehmelt, et ka scifis esineb pseudolahenduste otsimist pseudorobleemile, st ega selle loo setting ju tobedam pole, kui panna opossumid seibi tassima, aga ega midagi nii jaburat sellest ka paremaks ei lähe, kui tegevus kuhugi tähtedele tõsta...
"Üheksa savipotti" (Yhdeksän ruukkua); järjekordne uus vaatenurk kristlusele; olgu, Jeesus, Jõuluvana, Tsuktsi ja Reinuvader Rebane elavad igavesti, aga siin ja edaspidi nimetan ma seda tüüpi lugusid laibamõnitamiseks.
"Täiskuusirp" (Täysikuun sirppi); Kuu terraformimine rääkivate ahvide abil: Selle loo kõige suurem miinus oli vast see, et jättis täiesti külmaks. Kogu see päris paljulubav vastutuse ja eetika jmt keerdsõlm taandub kahe inimese gambiidile. Ehk siis konstrueeritud situatsioonid ja mannetu lõpp.
"Quo vadis Francisco?"; missionitöö hüljatud planeedil: sisult ju ka laibamõnitamine aga tegelikult päris hea humoresk.
"Ballaad Tirivelist" (La ballata di Tirivel); mõttetu fantasy (see on ka sisukokkuvõtte eest).
"Lugu kadunud lapsest" (Storia per un bambino perduto); kummaline armastuslugu 19. sajandi Firenzes: tjah, omade piirangutega, aga läks hinge.
"Ääretu mõistatus" (Mistero infinito): laibamõnitamine.
Ja siis kaks lugu samalt autorilt: "Viimase kevade laul" (Il Canto dell`Ultima Primavera) ja "Conan, Igavene" (Conan l`eterno): esimene on mõttetu fantasy, teine aga täiesti loetav (kuigi kah fantasy).

Kokkuvõtteks jääb nõustuda Arviga -- head ulmet kirjutatakse ka mujal kui angloameerika/eesti(/vene) keeleruumis. Tõsi, kui üritada statistikat teha... ja unustada fakt, et 12-se valimi pealt on see pehmelt öeldes... nojah... Aga siiski -- 3 lugu, ehk siis terve veerand on laibamõnitamine (1 neist naljakas; hea seegi); teine veerand fantasy, millest taas 1 lugu ei tapnud igavusega. Kaugkosmoses ei lennatud, maailma ei päästetud (see on muidugi ainult positiivne), maailm ei hukkunud ka... Ühtki rabavat ideed või väga löövat puänti kah ei olnud. Ütleme -- üldmuljelt -- inimlik. Nii et üldiselt ikkagi sain ma lugemisest positiivse laengu.

Teksti loeti eesti keeles

Suurema osa sellest raamatust moodustavad lihtsad jutukesed lihtsameelsetele (eriti silmapaistvad näited on kaks esimest). Lisaks veel suutäis ininat nn. tänapäevaste eetikaprobleemide üle ("Täiskuusirp"), mis on muidugi nii suured, tähtsad, olulised ja mõtlemapanevad, et nõuda nendega tegelevalt autorilt loogilist mõtlemist või sündmustiku usutavust on lähedane pühaduseteotusele. Umbes nagu omal ajal kommunismiehitaja moraalikoodeksi ja "Kuuma Maa" puhul. Kui see siin ongi moodne euroopalik ulmekirjandus, siis on moodne euroopalik ulmekirjandus lakanud olemast ideede kirjandus, lakanud olemast põnev või huvitav, lakanud lugejat provotseerimast. Õnneks muidugi ei ole see siin moodne euroopalik ulmekirjandus, kuna suurem osa lugusid on üle paarikümne aasta vanad.

Tugevasti on esindatud imeulme. Kunstmuinasjutud nagu "Viimase kevade laul" on teadusulmest vähemalt niisama kaugel kui õuduskirjandus. Võib lõpmatuseni vaielda, kas antoloogia või kogumik peaks koondama zhanrilt lähedasi (et kui kellelegi meeldib, siis saab ta igast loost elamuse) või kaugeid (et igaüks võiks midagi leida) tükke ja eks see ole koostaja oma asi, kumba ta eelistab. Aga kui juba minnakse "vikerkaare" tüüpi antoloogia tegemise peale välja, siis võiks ju üritada tervet spektrit katta? Seda enam, et kaasatud on ka salaajalugu Jeesukese teemal, mis kipub ulmest üleüldse kaugele jääma?

Omaette kvaliteet ja teistest juttudest peajagu üle on "Nekromanteion", mida olen juba varem kiitnud. Kahjuks on see aga ainuke omast klassist tekst käesolevate kaante vahel.

Plussina lähevad veel kirja korralikud illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

Minu edetabel näeks välja selline:

1. Sinisalo

2. Prokop

3. Salin

4. Bellomi

5. Aldani

6. Altomare (Conan)

7. Cerosimo

8. Franke

9. Piegai

10. Eschbach

Kaks ülejäänud teksti näisid pisut alamõõdulisena (Altomare "Kevad". ja Jeschke. Üldiselt on see tubli antoloogia, lugude valikule ma midagi ette heita ei oska... antoloogiad ongi sellised, et johtuvalt taustsüsteemist pääsevad mõned lood rohkem esile ja mõned teised jäävad varju, mõjuvad kahvatumana. Ühtegi väga äbarikku teksti siin justkui ei olnud, ma mõtlen sellist, mis lausa karjuma paneks. Kõik jutud on kirjutatud lugemiseks, mitte autorite kiiksude väljaelamiseks. Eelarvustajate hinnangute pärast jätsin ma Salini teksti viimaseks, et ei juhtuks nagu "Soome ulmega", mis on mul senimani pooleli. Salini lühiromaan osutus aga kogumiku üheks toekamaks. Hinne ei ole "viis" aga tõlke (või siis toimetamise) pärast. Jutustavad ja kirjeldavad lõigud on kenasti tõlgitud aga otsese kõne tõlge on ebarahuldav. Eesti keeles ei räägita nii, et isikulised asesõnad ära jäetakse. Jah, keelereeglid seda lubavad ja telejaamad tõlgivad nii, aga see ei ole kõne ega ilukirjanduslik keel. Selline stiil takerdab lugemist. Samuti on tõlkija kasutanaud tegusõna "armatsema" ja vist paaris kohas -maks vormi, mis ei luba tõlketööd üle "kolme" hinnata. Kokkuvõttes aga hea raamat, mida ma julgen kõigile soovitada

Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

III koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Tegelikult on see tekst esikolmikust parim. Jah, muidugi on ka see  kirjutatud võrdlemisi oskamatult ja ka selle autorile pole pähe tulnud, et range mahupiiranguga võiks kaasas käia eneseväljenduse ökonoomsus. Aga siin on vähemalt arglik pretensioongi kujutada tegelase sisekonflikti. Esikolmiku teistes lugudes tegelane lihtsalt on kuskil, teeb midagi, mille on juba varem kindlalt ära otsustanud, ja siis temaga juhtub midagi.
 
Selles seisnebki olemuslik vahe jutu ning anekdoodi vahel. Tõsi, anekdoodil on oma vaieldamatu koht inimkonna nii kirjalikus kui suulises kultuuripärandis - aga see käib ainult heade anekdootide kohta. Igav ja mõttetu anekdoot on saast.
Teksti loeti eesti keeles

II koht Tallinna Keskraamatukogu ulmeloomingukonkursi ülilühijutu kategooria vanemas vanuserühmas.
 
Võrrelduna võidulooga on see tekst juba täielik jama ja lisaks tundub ka, et ka Braduburyst mõjutatud. Ülilühijutu žanris, mis võiks ju eeldada eneseväljenduse täpsust ja selgust, peaks nii lohaka kirjatehnikaga soorituse diskvalifitseerima. Sisu poolest on kogu tekst ulmekirjanduses nii tohutult palju kordi läbi nämmutatud motiivide taasesitus, et jääb üle vaid imestada, kuidas küll Weinbergi taoline juba päris kogenud autor lugejale midagi sellist ette röhitseb.
Teksti loeti eesti keeles

Tallinna Keskraamatukogu korraldas 2022. aastal ulmeloomingu võistluse, mille ilukirjanduslik osa oli ülilühijutu (flash fiction) žanris ja seda koguni kahes vanusegrupis. Tulemused avaldati "Reaktoris". Kuigi seal kahjuks ei täpsustata, mis oli mahupiiriks, võib arvata, et 1000 sõna või midagi niisugust.
 
Kuigi võib tunduda, et moodsasse maailma sobiv (TL;DR jne), on ülilühijutt nõudlik nagu kõik autorilt ükonoomsust nõudvad žanrid. Autor peab ennast väljendama täpselt ja iga lause (või ka sõna) lõplikku versiooni jõudmine peab olema põhjendatud. See nõuab autorilt selget arusaama nii sellest, mida ta öelda tahab kui sellest, kuidas võimalikult vähesega lugeja mõtteid õigesti suunata - ja muidugi enesedistsipliini. Seetõttu on noortele või algajatele autoritele niisuguse piiranguga konkursi korraldamine totter idee.
 
Ülal öeldut illustreerib ka võidulugu. Autor kas ei suuda loobuda kirjelduse kiusatusest või ei tule talle lihtsalt pähe, et praegu tuleks midagi teisiti teha. Laused nagu "Tema vastas istuv helesinises kitlis läbitungivate roheliste silmade ning hõrenevate juustega kiitsakas mees muigas kergelt tema umbusklikkuse peale." ei sobi siia žanri. Esiteks kulutavad need niigi vähest ruumi ja teiseks häälestavad lugejat valesti, pikema teksti ootele. Seda pole mõistnud ka II ning III kohale sattunud tekstide autorid; kaugemale lugeda ei viitsinud.
 
Teiseks muidugi võiks sellest ideest - masinõppimise kõrvalmõjud - midagi huvitavamat välja imeda kui hernesupi. See pole loomulikult enam žanripiiridega seotud, vaid näitab konkursi üldist madalat taset. 
Teksti loeti eesti keeles

Mitte eriti pretensioonikas debüüt, millest siiski aimdub autori soovi peategelast hoolikamalt välja töötada, kui paljud debütandid seda teevad. Hindeks nõrk neli, aga Veskimees näiteks alustas samasugustega.
 
https://www.algernon.ee/node/1239
Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles