Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Nekromanteion

(antoloogia aastast 2011)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2011

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Suur tänu Arvile raamatu eest!

Poja lasteaiarühm tegi Aegviitu matka, see raamat aitas mul selle üle elada... :-P

Kuigi kõik lood selles raamatus mulle sugugi ei meeldinud, ei ole koguhindes kahtlust. Ise loodaksin vaid, et Arvi oleks rohkem selgitanud, miks ta just need lood kogusse võttis (pealtnäha ei ühenda neid miski). Ütleme, et kui tegu sealmail tunnustatud lugudega ja seega eesmärgiks meile tundmatust ulmest ülevaadet anda... olgu. Aga esiteks on arvamusi nii palju kui inimesi ja teiseks... nojah, ega 10 looga mingit väga sügavat ülevaadet niikuinii ei anna. 10, mitte 12 ütlesin sellepärast, et soomlased muidugi sobivad siia kogusse kasvõi võrdluseks, kuid Soome ulme pole (ikka jälle tänu Arvile) mitte nii tundmatu, kui need teised.
Olgu, aitab virisemisest. Nagu ikka, tahaksin siia panna kirja mingid üldised arvamused ja ehk ma viitsin aja jooksul kopeerida-täiendada seda ka lugude endi alla.

"Vaatemäng" (Schaukampf); gladiaatorite võitlus võõrkiskjatega: hm... Ütleme, hästi teostatud, aga kannab endas hoopis vanema aja hõngu (mis ei ole tingimata halb). Pisut aimatav, ja ma loodan, et see ei ole spoiler, kui ma küsin siin, et kas peategelasel siis kordagi pähe ei tulnud küsimus, et mitu korda ta siis ikkagi võidab? Vaatamata sellele, et siis, kui ta salvestust uuris, arvasin mina lõpu ära... Aga ikkagi mõnus, õige pikkusega loetav lugu.
"Kasperle on jälle siin" (Kasperle ist wieder da); inimgeneetikaga mässamise pahupool: Lugu, mille peamine hea omadus oli perfektne teostus. Lõpp jäi ka õnneks õhku. Noh, et kergelt konstrueeritud vast... aga ei, loole pole midagi ette heita, mööndusteta hea.
"Nekromanteion" (Nekyomanteion); surnute "äratamine" salvestustelt, millega kaasnevad probleemid: Õige nimilugu; minu jaoks kogu parim lugu. Ei virise.
"Juuksevaibakudujad" (Die Haarteppichknüpfer); pealkiri ütleb kõik ära: noh, jällegi perfektselt teostatud, kuid... Noh, ütleme pehmelt, et ka scifis esineb pseudolahenduste otsimist pseudorobleemile, st ega selle loo setting ju tobedam pole, kui panna opossumid seibi tassima, aga ega midagi nii jaburat sellest ka paremaks ei lähe, kui tegevus kuhugi tähtedele tõsta...
"Üheksa savipotti" (Yhdeksän ruukkua); järjekordne uus vaatenurk kristlusele; olgu, Jeesus, Jõuluvana, Tsuktsi ja Reinuvader Rebane elavad igavesti, aga siin ja edaspidi nimetan ma seda tüüpi lugusid laibamõnitamiseks.
"Täiskuusirp" (Täysikuun sirppi); Kuu terraformimine rääkivate ahvide abil: Selle loo kõige suurem miinus oli vast see, et jättis täiesti külmaks. Kogu see päris paljulubav vastutuse ja eetika jmt keerdsõlm taandub kahe inimese gambiidile. Ehk siis konstrueeritud situatsioonid ja mannetu lõpp.
"Quo vadis Francisco?"; missionitöö hüljatud planeedil: sisult ju ka laibamõnitamine aga tegelikult päris hea humoresk.
"Ballaad Tirivelist" (La ballata di Tirivel); mõttetu fantasy (see on ka sisukokkuvõtte eest).
"Lugu kadunud lapsest" (Storia per un bambino perduto); kummaline armastuslugu 19. sajandi Firenzes: tjah, omade piirangutega, aga läks hinge.
"Ääretu mõistatus" (Mistero infinito): laibamõnitamine.
Ja siis kaks lugu samalt autorilt: "Viimase kevade laul" (Il Canto dell`Ultima Primavera) ja "Conan, Igavene" (Conan l`eterno): esimene on mõttetu fantasy, teine aga täiesti loetav (kuigi kah fantasy).

Kokkuvõtteks jääb nõustuda Arviga -- head ulmet kirjutatakse ka mujal kui angloameerika/eesti(/vene) keeleruumis. Tõsi, kui üritada statistikat teha... ja unustada fakt, et 12-se valimi pealt on see pehmelt öeldes... nojah... Aga siiski -- 3 lugu, ehk siis terve veerand on laibamõnitamine (1 neist naljakas; hea seegi); teine veerand fantasy, millest taas 1 lugu ei tapnud igavusega. Kaugkosmoses ei lennatud, maailma ei päästetud (see on muidugi ainult positiivne), maailm ei hukkunud ka... Ühtki rabavat ideed või väga löövat puänti kah ei olnud. Ütleme -- üldmuljelt -- inimlik. Nii et üldiselt ikkagi sain ma lugemisest positiivse laengu.

Teksti loeti eesti keeles

Suurema osa sellest raamatust moodustavad lihtsad jutukesed lihtsameelsetele (eriti silmapaistvad näited on kaks esimest). Lisaks veel suutäis ininat nn. tänapäevaste eetikaprobleemide üle ("Täiskuusirp"), mis on muidugi nii suured, tähtsad, olulised ja mõtlemapanevad, et nõuda nendega tegelevalt autorilt loogilist mõtlemist või sündmustiku usutavust on lähedane pühaduseteotusele. Umbes nagu omal ajal kommunismiehitaja moraalikoodeksi ja "Kuuma Maa" puhul. Kui see siin ongi moodne euroopalik ulmekirjandus, siis on moodne euroopalik ulmekirjandus lakanud olemast ideede kirjandus, lakanud olemast põnev või huvitav, lakanud lugejat provotseerimast. Õnneks muidugi ei ole see siin moodne euroopalik ulmekirjandus, kuna suurem osa lugusid on üle paarikümne aasta vanad.

Tugevasti on esindatud imeulme. Kunstmuinasjutud nagu "Viimase kevade laul" on teadusulmest vähemalt niisama kaugel kui õuduskirjandus. Võib lõpmatuseni vaielda, kas antoloogia või kogumik peaks koondama zhanrilt lähedasi (et kui kellelegi meeldib, siis saab ta igast loost elamuse) või kaugeid (et igaüks võiks midagi leida) tükke ja eks see ole koostaja oma asi, kumba ta eelistab. Aga kui juba minnakse "vikerkaare" tüüpi antoloogia tegemise peale välja, siis võiks ju üritada tervet spektrit katta? Seda enam, et kaasatud on ka salaajalugu Jeesukese teemal, mis kipub ulmest üleüldse kaugele jääma?

Omaette kvaliteet ja teistest juttudest peajagu üle on "Nekromanteion", mida olen juba varem kiitnud. Kahjuks on see aga ainuke omast klassist tekst käesolevate kaante vahel.

Plussina lähevad veel kirja korralikud illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

Minu edetabel näeks välja selline:

1. Sinisalo

2. Prokop

3. Salin

4. Bellomi

5. Aldani

6. Altomare (Conan)

7. Cerosimo

8. Franke

9. Piegai

10. Eschbach

Kaks ülejäänud teksti näisid pisut alamõõdulisena (Altomare "Kevad". ja Jeschke. Üldiselt on see tubli antoloogia, lugude valikule ma midagi ette heita ei oska... antoloogiad ongi sellised, et johtuvalt taustsüsteemist pääsevad mõned lood rohkem esile ja mõned teised jäävad varju, mõjuvad kahvatumana. Ühtegi väga äbarikku teksti siin justkui ei olnud, ma mõtlen sellist, mis lausa karjuma paneks. Kõik jutud on kirjutatud lugemiseks, mitte autorite kiiksude väljaelamiseks. Eelarvustajate hinnangute pärast jätsin ma Salini teksti viimaseks, et ei juhtuks nagu "Soome ulmega", mis on mul senimani pooleli. Salini lühiromaan osutus aga kogumiku üheks toekamaks. Hinne ei ole "viis" aga tõlke (või siis toimetamise) pärast. Jutustavad ja kirjeldavad lõigud on kenasti tõlgitud aga otsese kõne tõlge on ebarahuldav. Eesti keeles ei räägita nii, et isikulised asesõnad ära jäetakse. Jah, keelereeglid seda lubavad ja telejaamad tõlgivad nii, aga see ei ole kõne ega ilukirjanduslik keel. Selline stiil takerdab lugemist. Samuti on tõlkija kasutanaud tegusõna "armatsema" ja vist paaris kohas -maks vormi, mis ei luba tõlketööd üle "kolme" hinnata. Kokkuvõttes aga hea raamat, mida ma julgen kõigile soovitada

Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles