Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Nekromanteion

(antoloogia aastast 2011)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2011

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Suur tänu Arvile raamatu eest!

Poja lasteaiarühm tegi Aegviitu matka, see raamat aitas mul selle üle elada... :-P

Kuigi kõik lood selles raamatus mulle sugugi ei meeldinud, ei ole koguhindes kahtlust. Ise loodaksin vaid, et Arvi oleks rohkem selgitanud, miks ta just need lood kogusse võttis (pealtnäha ei ühenda neid miski). Ütleme, et kui tegu sealmail tunnustatud lugudega ja seega eesmärgiks meile tundmatust ulmest ülevaadet anda... olgu. Aga esiteks on arvamusi nii palju kui inimesi ja teiseks... nojah, ega 10 looga mingit väga sügavat ülevaadet niikuinii ei anna. 10, mitte 12 ütlesin sellepärast, et soomlased muidugi sobivad siia kogusse kasvõi võrdluseks, kuid Soome ulme pole (ikka jälle tänu Arvile) mitte nii tundmatu, kui need teised.
Olgu, aitab virisemisest. Nagu ikka, tahaksin siia panna kirja mingid üldised arvamused ja ehk ma viitsin aja jooksul kopeerida-täiendada seda ka lugude endi alla.

"Vaatemäng" (Schaukampf); gladiaatorite võitlus võõrkiskjatega: hm... Ütleme, hästi teostatud, aga kannab endas hoopis vanema aja hõngu (mis ei ole tingimata halb). Pisut aimatav, ja ma loodan, et see ei ole spoiler, kui ma küsin siin, et kas peategelasel siis kordagi pähe ei tulnud küsimus, et mitu korda ta siis ikkagi võidab? Vaatamata sellele, et siis, kui ta salvestust uuris, arvasin mina lõpu ära... Aga ikkagi mõnus, õige pikkusega loetav lugu.
"Kasperle on jälle siin" (Kasperle ist wieder da); inimgeneetikaga mässamise pahupool: Lugu, mille peamine hea omadus oli perfektne teostus. Lõpp jäi ka õnneks õhku. Noh, et kergelt konstrueeritud vast... aga ei, loole pole midagi ette heita, mööndusteta hea.
"Nekromanteion" (Nekyomanteion); surnute "äratamine" salvestustelt, millega kaasnevad probleemid: Õige nimilugu; minu jaoks kogu parim lugu. Ei virise.
"Juuksevaibakudujad" (Die Haarteppichknüpfer); pealkiri ütleb kõik ära: noh, jällegi perfektselt teostatud, kuid... Noh, ütleme pehmelt, et ka scifis esineb pseudolahenduste otsimist pseudorobleemile, st ega selle loo setting ju tobedam pole, kui panna opossumid seibi tassima, aga ega midagi nii jaburat sellest ka paremaks ei lähe, kui tegevus kuhugi tähtedele tõsta...
"Üheksa savipotti" (Yhdeksän ruukkua); järjekordne uus vaatenurk kristlusele; olgu, Jeesus, Jõuluvana, Tsuktsi ja Reinuvader Rebane elavad igavesti, aga siin ja edaspidi nimetan ma seda tüüpi lugusid laibamõnitamiseks.
"Täiskuusirp" (Täysikuun sirppi); Kuu terraformimine rääkivate ahvide abil: Selle loo kõige suurem miinus oli vast see, et jättis täiesti külmaks. Kogu see päris paljulubav vastutuse ja eetika jmt keerdsõlm taandub kahe inimese gambiidile. Ehk siis konstrueeritud situatsioonid ja mannetu lõpp.
"Quo vadis Francisco?"; missionitöö hüljatud planeedil: sisult ju ka laibamõnitamine aga tegelikult päris hea humoresk.
"Ballaad Tirivelist" (La ballata di Tirivel); mõttetu fantasy (see on ka sisukokkuvõtte eest).
"Lugu kadunud lapsest" (Storia per un bambino perduto); kummaline armastuslugu 19. sajandi Firenzes: tjah, omade piirangutega, aga läks hinge.
"Ääretu mõistatus" (Mistero infinito): laibamõnitamine.
Ja siis kaks lugu samalt autorilt: "Viimase kevade laul" (Il Canto dell`Ultima Primavera) ja "Conan, Igavene" (Conan l`eterno): esimene on mõttetu fantasy, teine aga täiesti loetav (kuigi kah fantasy).

Kokkuvõtteks jääb nõustuda Arviga -- head ulmet kirjutatakse ka mujal kui angloameerika/eesti(/vene) keeleruumis. Tõsi, kui üritada statistikat teha... ja unustada fakt, et 12-se valimi pealt on see pehmelt öeldes... nojah... Aga siiski -- 3 lugu, ehk siis terve veerand on laibamõnitamine (1 neist naljakas; hea seegi); teine veerand fantasy, millest taas 1 lugu ei tapnud igavusega. Kaugkosmoses ei lennatud, maailma ei päästetud (see on muidugi ainult positiivne), maailm ei hukkunud ka... Ühtki rabavat ideed või väga löövat puänti kah ei olnud. Ütleme -- üldmuljelt -- inimlik. Nii et üldiselt ikkagi sain ma lugemisest positiivse laengu.

Teksti loeti eesti keeles

Suurema osa sellest raamatust moodustavad lihtsad jutukesed lihtsameelsetele (eriti silmapaistvad näited on kaks esimest). Lisaks veel suutäis ininat nn. tänapäevaste eetikaprobleemide üle ("Täiskuusirp"), mis on muidugi nii suured, tähtsad, olulised ja mõtlemapanevad, et nõuda nendega tegelevalt autorilt loogilist mõtlemist või sündmustiku usutavust on lähedane pühaduseteotusele. Umbes nagu omal ajal kommunismiehitaja moraalikoodeksi ja "Kuuma Maa" puhul. Kui see siin ongi moodne euroopalik ulmekirjandus, siis on moodne euroopalik ulmekirjandus lakanud olemast ideede kirjandus, lakanud olemast põnev või huvitav, lakanud lugejat provotseerimast. Õnneks muidugi ei ole see siin moodne euroopalik ulmekirjandus, kuna suurem osa lugusid on üle paarikümne aasta vanad.

Tugevasti on esindatud imeulme. Kunstmuinasjutud nagu "Viimase kevade laul" on teadusulmest vähemalt niisama kaugel kui õuduskirjandus. Võib lõpmatuseni vaielda, kas antoloogia või kogumik peaks koondama zhanrilt lähedasi (et kui kellelegi meeldib, siis saab ta igast loost elamuse) või kaugeid (et igaüks võiks midagi leida) tükke ja eks see ole koostaja oma asi, kumba ta eelistab. Aga kui juba minnakse "vikerkaare" tüüpi antoloogia tegemise peale välja, siis võiks ju üritada tervet spektrit katta? Seda enam, et kaasatud on ka salaajalugu Jeesukese teemal, mis kipub ulmest üleüldse kaugele jääma?

Omaette kvaliteet ja teistest juttudest peajagu üle on "Nekromanteion", mida olen juba varem kiitnud. Kahjuks on see aga ainuke omast klassist tekst käesolevate kaante vahel.

Plussina lähevad veel kirja korralikud illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

Minu edetabel näeks välja selline:

1. Sinisalo

2. Prokop

3. Salin

4. Bellomi

5. Aldani

6. Altomare (Conan)

7. Cerosimo

8. Franke

9. Piegai

10. Eschbach

Kaks ülejäänud teksti näisid pisut alamõõdulisena (Altomare "Kevad". ja Jeschke. Üldiselt on see tubli antoloogia, lugude valikule ma midagi ette heita ei oska... antoloogiad ongi sellised, et johtuvalt taustsüsteemist pääsevad mõned lood rohkem esile ja mõned teised jäävad varju, mõjuvad kahvatumana. Ühtegi väga äbarikku teksti siin justkui ei olnud, ma mõtlen sellist, mis lausa karjuma paneks. Kõik jutud on kirjutatud lugemiseks, mitte autorite kiiksude väljaelamiseks. Eelarvustajate hinnangute pärast jätsin ma Salini teksti viimaseks, et ei juhtuks nagu "Soome ulmega", mis on mul senimani pooleli. Salini lühiromaan osutus aga kogumiku üheks toekamaks. Hinne ei ole "viis" aga tõlke (või siis toimetamise) pärast. Jutustavad ja kirjeldavad lõigud on kenasti tõlgitud aga otsese kõne tõlge on ebarahuldav. Eesti keeles ei räägita nii, et isikulised asesõnad ära jäetakse. Jah, keelereeglid seda lubavad ja telejaamad tõlgivad nii, aga see ei ole kõne ega ilukirjanduslik keel. Selline stiil takerdab lugemist. Samuti on tõlkija kasutanaud tegusõna "armatsema" ja vist paaris kohas -maks vormi, mis ei luba tõlketööd üle "kolme" hinnata. Kokkuvõttes aga hea raamat, mida ma julgen kõigile soovitada

Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

On üks liik kirjandust, mis mind ei kõneta. Need on pulalood, kus kõik toimuv ei allu suuremat mingile loogikale (st loogikale, mis võiks toimida mistahes reaalses maailmas) ja peamine on killurebimine.
Lisaksin siia juurde olulise täpsustuse -- sellised lood meeldivad mulle, kui need on tõeliselt hästi tehtud: Adams, Pratchett... ega suurt rohkem polegi. Jah, on lugusid, mis on seal piiri peal, st tegevus natuke ka kannab ja on edasi antud huumorivõtmes...
Mida ma öelda tahan -- see on nõudlik žanr ja antud teos ei ületanud minu jaoks seda müstilist barjääri, et ma hakkaks lugema ja jääkski lugema. See ei ole halb raamat ja kindlasti on sel oma lugejaskond, kuid ma avastasin end ca 50-ndal lehel arutlemas, et miks kurat ma pean end sellest jurast läbi närima...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles

Hm.
 
Kui Taivo mult reedesel Tallinna ulmikute kogunemisel küsis, mis ma sellest loos arvan, siis vastasin: "Sa vihkad inimesi ja kipud targutama, aga muidu on hea lugu." See oli kiiruga, lahkumisel öeldud lause, ja ma tunnen, et pean natuke vast selgitama, mida ma sellega mõtlesin.
 
Kõigepealt, jah, lugu käsitleb seda, mis "Lõputus juunis" praktiliselt täielikult puudu on -- kultuuri. Loos ei juhtu peaaegu midagi. Samas, nagu eelarvustajad märgivad, on tegu nõudliku žanriga ja Taivo veab selle välja -- lugu kannab, seda on täiesti võimalik lugeda. Kuigi, jah, kohati läheb targutamiseks (nagu eelarvustja märkis). Ma tean, et Taivo lühendas seda lugu, kuid vast oleks tasunud lühendada pisut teistmoodi ja (kuigi see on küll kirjanduslik, kuid natuke kunstlik võte) luua mingi teise loo sissetoomisega pinget -- olgu see kuritegu, sõjaoht, looduskatastroof või mis iganes.
 
Teiseks, saatetiimi karakterid oleks võinud natuke sügavamad olla. Ja õige mitmes kohas justkui hakkas asi arenema, ent loos ei jõudnud see kuhugi. Miks ei oleks võinud kerakujuline tüüp avastada liikumise ja teise sugulus tulla sisse kohe alguses; midagi oleks saanud teha ka daamiga (nagu ka eespool öeldud).
 
Kolmandaks jääb ikkagi täiesti segaseks, kuidas see maailm ikkagi toimis. Aga see selleks. Lugu pole sellest; väga palju jääb kaadri taha.
 
Mis puutub seda inimvihkajalikkust, siis võib-olla on see vale sõna ja parem oleks olnud öelda, et autor kipub moraliseerima. Või veel täpsemalt -- Taivol tuleb hästi välja üks teatud inimtüüp, mis meie kõigi õnneks on päriselus ainult üks paljudest tüüpidest. Aga siinkohal läheks kriitika isiklikuks ja see pole viisakas.
 
Ühesõnaga, ma ei ole erapoolik lugeja. Mina lugesin suure huviga ja muigasin õige mitmes kohas; mitte nendes kohtades, kus Taivo seda mõtles, eks ole. Aga ka objektiivselt -- on mõtlemisainet ja tuleb lugu kokku küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles

Hm, igavesti hoogne raamat, täis veidrat kola. (See viimane määratlus haarab nii olendeid kui tehnikat kui kõike muud.) Võimalik, et ma olen viimasel ajal nii palju igasugust jama lugenud, et mulle see päris meeldis. Sihuke pretensioonitu ja häppi endiga. No ja oli tunda, et mõnel tegelasel on narrative shield, nagu seda nimetatakse -- no mitte ei saa surma...
Aga ikkagi oli vahelduseks mõnus nii korraga alla neelata... :-)
Teksti loeti inglise keeles

Jah, ma olen tglt pikki aastaid teadnud, et Silveri arvustused on omalaadne huumorivorm, millest ainult tema ise lõpuni aru saab. Noh, eks see ole nagu puukentsefaliidi vaktsiiniga -- mõne aasta tagant tuleb uuendada...
Aga panna 4 jutusarnasele ollusele, mis mitte igasuguse kirjandusliku lati alt mitte lihtsalt läbi ei mahu, vaid roomab mutina kusagilt väga sügavalt... Jah, lugesin. Praegu mõtlen, kas see on kõige abitum solk, mida ma kunagi lugenud olen... ei, ilmselt on see siiski liialdus... kuigi hetkel ei meenu hullemat...
Teksti loeti eesti keeles