Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Nekromanteion

(antoloogia aastast 2011)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2011

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
2
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.2
Arvustused (5)

Suur tänu Arvile raamatu eest!

Poja lasteaiarühm tegi Aegviitu matka, see raamat aitas mul selle üle elada... :-P

Kuigi kõik lood selles raamatus mulle sugugi ei meeldinud, ei ole koguhindes kahtlust. Ise loodaksin vaid, et Arvi oleks rohkem selgitanud, miks ta just need lood kogusse võttis (pealtnäha ei ühenda neid miski). Ütleme, et kui tegu sealmail tunnustatud lugudega ja seega eesmärgiks meile tundmatust ulmest ülevaadet anda... olgu. Aga esiteks on arvamusi nii palju kui inimesi ja teiseks... nojah, ega 10 looga mingit väga sügavat ülevaadet niikuinii ei anna. 10, mitte 12 ütlesin sellepärast, et soomlased muidugi sobivad siia kogusse kasvõi võrdluseks, kuid Soome ulme pole (ikka jälle tänu Arvile) mitte nii tundmatu, kui need teised.
Olgu, aitab virisemisest. Nagu ikka, tahaksin siia panna kirja mingid üldised arvamused ja ehk ma viitsin aja jooksul kopeerida-täiendada seda ka lugude endi alla.

"Vaatemäng" (Schaukampf); gladiaatorite võitlus võõrkiskjatega: hm... Ütleme, hästi teostatud, aga kannab endas hoopis vanema aja hõngu (mis ei ole tingimata halb). Pisut aimatav, ja ma loodan, et see ei ole spoiler, kui ma küsin siin, et kas peategelasel siis kordagi pähe ei tulnud küsimus, et mitu korda ta siis ikkagi võidab? Vaatamata sellele, et siis, kui ta salvestust uuris, arvasin mina lõpu ära... Aga ikkagi mõnus, õige pikkusega loetav lugu.
"Kasperle on jälle siin" (Kasperle ist wieder da); inimgeneetikaga mässamise pahupool: Lugu, mille peamine hea omadus oli perfektne teostus. Lõpp jäi ka õnneks õhku. Noh, et kergelt konstrueeritud vast... aga ei, loole pole midagi ette heita, mööndusteta hea.
"Nekromanteion" (Nekyomanteion); surnute "äratamine" salvestustelt, millega kaasnevad probleemid: Õige nimilugu; minu jaoks kogu parim lugu. Ei virise.
"Juuksevaibakudujad" (Die Haarteppichknüpfer); pealkiri ütleb kõik ära: noh, jällegi perfektselt teostatud, kuid... Noh, ütleme pehmelt, et ka scifis esineb pseudolahenduste otsimist pseudorobleemile, st ega selle loo setting ju tobedam pole, kui panna opossumid seibi tassima, aga ega midagi nii jaburat sellest ka paremaks ei lähe, kui tegevus kuhugi tähtedele tõsta...
"Üheksa savipotti" (Yhdeksän ruukkua); järjekordne uus vaatenurk kristlusele; olgu, Jeesus, Jõuluvana, Tsuktsi ja Reinuvader Rebane elavad igavesti, aga siin ja edaspidi nimetan ma seda tüüpi lugusid laibamõnitamiseks.
"Täiskuusirp" (Täysikuun sirppi); Kuu terraformimine rääkivate ahvide abil: Selle loo kõige suurem miinus oli vast see, et jättis täiesti külmaks. Kogu see päris paljulubav vastutuse ja eetika jmt keerdsõlm taandub kahe inimese gambiidile. Ehk siis konstrueeritud situatsioonid ja mannetu lõpp.
"Quo vadis Francisco?"; missionitöö hüljatud planeedil: sisult ju ka laibamõnitamine aga tegelikult päris hea humoresk.
"Ballaad Tirivelist" (La ballata di Tirivel); mõttetu fantasy (see on ka sisukokkuvõtte eest).
"Lugu kadunud lapsest" (Storia per un bambino perduto); kummaline armastuslugu 19. sajandi Firenzes: tjah, omade piirangutega, aga läks hinge.
"Ääretu mõistatus" (Mistero infinito): laibamõnitamine.
Ja siis kaks lugu samalt autorilt: "Viimase kevade laul" (Il Canto dell`Ultima Primavera) ja "Conan, Igavene" (Conan l`eterno): esimene on mõttetu fantasy, teine aga täiesti loetav (kuigi kah fantasy).

Kokkuvõtteks jääb nõustuda Arviga -- head ulmet kirjutatakse ka mujal kui angloameerika/eesti(/vene) keeleruumis. Tõsi, kui üritada statistikat teha... ja unustada fakt, et 12-se valimi pealt on see pehmelt öeldes... nojah... Aga siiski -- 3 lugu, ehk siis terve veerand on laibamõnitamine (1 neist naljakas; hea seegi); teine veerand fantasy, millest taas 1 lugu ei tapnud igavusega. Kaugkosmoses ei lennatud, maailma ei päästetud (see on muidugi ainult positiivne), maailm ei hukkunud ka... Ühtki rabavat ideed või väga löövat puänti kah ei olnud. Ütleme -- üldmuljelt -- inimlik. Nii et üldiselt ikkagi sain ma lugemisest positiivse laengu.

Teksti loeti eesti keeles

Suurema osa sellest raamatust moodustavad lihtsad jutukesed lihtsameelsetele (eriti silmapaistvad näited on kaks esimest). Lisaks veel suutäis ininat nn. tänapäevaste eetikaprobleemide üle ("Täiskuusirp"), mis on muidugi nii suured, tähtsad, olulised ja mõtlemapanevad, et nõuda nendega tegelevalt autorilt loogilist mõtlemist või sündmustiku usutavust on lähedane pühaduseteotusele. Umbes nagu omal ajal kommunismiehitaja moraalikoodeksi ja "Kuuma Maa" puhul. Kui see siin ongi moodne euroopalik ulmekirjandus, siis on moodne euroopalik ulmekirjandus lakanud olemast ideede kirjandus, lakanud olemast põnev või huvitav, lakanud lugejat provotseerimast. Õnneks muidugi ei ole see siin moodne euroopalik ulmekirjandus, kuna suurem osa lugusid on üle paarikümne aasta vanad.

Tugevasti on esindatud imeulme. Kunstmuinasjutud nagu "Viimase kevade laul" on teadusulmest vähemalt niisama kaugel kui õuduskirjandus. Võib lõpmatuseni vaielda, kas antoloogia või kogumik peaks koondama zhanrilt lähedasi (et kui kellelegi meeldib, siis saab ta igast loost elamuse) või kaugeid (et igaüks võiks midagi leida) tükke ja eks see ole koostaja oma asi, kumba ta eelistab. Aga kui juba minnakse "vikerkaare" tüüpi antoloogia tegemise peale välja, siis võiks ju üritada tervet spektrit katta? Seda enam, et kaasatud on ka salaajalugu Jeesukese teemal, mis kipub ulmest üleüldse kaugele jääma?

Omaette kvaliteet ja teistest juttudest peajagu üle on "Nekromanteion", mida olen juba varem kiitnud. Kahjuks on see aga ainuke omast klassist tekst käesolevate kaante vahel.

Plussina lähevad veel kirja korralikud illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

Minu edetabel näeks välja selline:

1. Sinisalo

2. Prokop

3. Salin

4. Bellomi

5. Aldani

6. Altomare (Conan)

7. Cerosimo

8. Franke

9. Piegai

10. Eschbach

Kaks ülejäänud teksti näisid pisut alamõõdulisena (Altomare "Kevad". ja Jeschke. Üldiselt on see tubli antoloogia, lugude valikule ma midagi ette heita ei oska... antoloogiad ongi sellised, et johtuvalt taustsüsteemist pääsevad mõned lood rohkem esile ja mõned teised jäävad varju, mõjuvad kahvatumana. Ühtegi väga äbarikku teksti siin justkui ei olnud, ma mõtlen sellist, mis lausa karjuma paneks. Kõik jutud on kirjutatud lugemiseks, mitte autorite kiiksude väljaelamiseks. Eelarvustajate hinnangute pärast jätsin ma Salini teksti viimaseks, et ei juhtuks nagu "Soome ulmega", mis on mul senimani pooleli. Salini lühiromaan osutus aga kogumiku üheks toekamaks. Hinne ei ole "viis" aga tõlke (või siis toimetamise) pärast. Jutustavad ja kirjeldavad lõigud on kenasti tõlgitud aga otsese kõne tõlge on ebarahuldav. Eesti keeles ei räägita nii, et isikulised asesõnad ära jäetakse. Jah, keelereeglid seda lubavad ja telejaamad tõlgivad nii, aga see ei ole kõne ega ilukirjanduslik keel. Selline stiil takerdab lugemist. Samuti on tõlkija kasutanaud tegusõna "armatsema" ja vist paaris kohas -maks vormi, mis ei luba tõlketööd üle "kolme" hinnata. Kokkuvõttes aga hea raamat, mida ma julgen kõigile soovitada

Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tuumasõja-järgne hullunud maailm, nähtuna kahe oma elu eest võitleva armastaja silme läbi...
"Ökokeskus" pole kindlasti halb lugu, hinne peegeldab lihtsalt mu isiklikke maitse-eelistusi. Selliste agooniliste ja depressiivsete maailmalõpu-teemaliste tekstide lugemine on minu jaoks üsna väsitav tegevus. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides postapokalüptiline lugu maailmast, kus inimkonda oma praegusel kujul enam ei eksisteeri... ja sellest, mis tuleb pärast inimesi. Spoilerdamata ülemäära palju sellest loost rääkida ei saagi.
Omapärane idee ja lugeda kõlbas, ent "viieväärilist" muljet siiski ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikumaailm, milletaolist Nõukogude ulmes sageli kirjeldati: tähtedevahelised kosmoselennud on saanud igapäevareaalsuseks, inimeste vahel valitseb rahu ja vägivald on vajunud unustusse. Erandiks on siinkohal Astrofloti Päästeteenistuse eriosakond "Dingo", mille karmide eriolukordadega harjunud liikmed oma käitumiselt ja kommetelt justkui muistseid sõdalasi meenutavad. Kui aga ühel päeval algavad kosmoselaevade salapärased kadumised, milles kahtlustatakse tundmatut tulnukrassi, jääb probleemi lahendamine ja esimese kontakti loomine just "Dingo" meeskonna õlule...
Huvitava idee ja üllatava lõpplahendusega lühiromaan. Kohati kiskus küll Vene ulmele omaselt ülemäära filosofeeriv-heietavaks ja kippus natuke venima, ent lõpupoole üldmulje tekstist paranes. "Ja nad püüdsid loomi seal" mõjub päevakajaliselt ka kolmkümmend kolm aastat pärast esmailmumist, mil inimkonna suhted loodusega ja kõikvõimalikud sellega seonduvad süüd ning süükompleksid teravalt päevakorras on...
Teksti loeti eesti keeles

Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...
Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...
Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest. 
Teksti loeti eesti keeles

Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...
"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta. 
Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.
Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale täienduseks: need kosmoses teisi valitsevad rahvad (keda tuntakse äärmiselt originaalselt kõlava nime "tyranlased" all) on pigem mongolite kui türklaste moodi ja väidetavalt olevat romaanis kirjeldatud maailm mõnevõrra inspireeritud olukorrast mongoli-tatari ikke alla langenud Vene vürstiriikides 13.-15. sajandini.
Minu poolt loetud Asimovi teostest on "Tähed kui tolmukübemed" ilmselt kõige pulpilikum - romaan on keskendunud põhiliselt kosmosearistokraatide intriigidele ja omavahelistele madistamistele ning katsetele kurjade mongoliidsete tõutunnustega tyranlaste galaktilise ulatusega iket kukutada. Hinde tõmbab kindlalt "3" peale see USA konstitutsiooni teema, mis on ideena tõeliselt totter. Selle "puändi" tagamaid valgustab mõnevõrra ka romaani eestikeelse tõlke kaheleheküljeline saatesõna, mis kohatiste kummaliste võrdluste ja muude ekstsesside kiuste selles küsimuses üsnagi informatiivne on. 
Teksti loeti eesti keeles

Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda.
Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. 
"Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. 
Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. 
Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms". 
Teksti loeti inglise keeles

Dukaj looming (täpsemalt tema alternatiivajaloolised teosed) on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, ent siiani on see huvi keelebarjääri taha kinni jäänud. Nii kujuneski mu esimeseks tutvuseks käesoleva autori loominguga hoopis see postapokalüptilises keskkonnas toimuva sündmustikuga küberpungilik romaan.
Jah, romaanis sisalduvad ideed ja filosoofilised arutlused inimolemuse üle on huvitavad, samas on Starosc aksolotla (eestikeelses tõlkes kõlaks see pealkiri ilmselt kui "Vana aksolotl" või "Vana Mehhiko tömpsuu") üsna raskepärane ning lõpupoole ka segasevõitu tekst. Üks neid ulmes aeg-ajalt ettetulevaid tekste, kus peategelasega seotud pool-metafüüsilised transformatsioonid ajas ja ruumis võimsaid ning suuresti mõistetamatuid mõõtmeid omandavad. 
Romaani ingliskeelse tõlke e-väljaanne on varustatud rohkete ja osalt ka värviliste illustratsioonidega, mille imetlemiseks väikeseekraaniline mustvalge luger küll eriti sobilik pole. 
Teksti loeti inglise keeles