(Mulle on korduvalt pinda käidud, et arvustaksin lugusid ükshaaval, nii et eks ma siis kopeerin osa järgnevast ka eraldi lugude alla, kuid kogu kui terviku kohta tahaks ka ju midagi öelda)
"Lentävä hollantilainen". Hm, peab olema humanitaar ja parajalt kiiksuga, et midagi sellist välja mõelda. Et siis 20 aastat kestev retk Neptuunile, seal tehtud ootamatu avastus ja loo ootamatu lõpp. Lisaksin ka, et loogikavaba lõpp. Hästi kirjutatud mõttetu lugu. Täpsemalt, mõtet on sel kõige rohkem vast nende eespool toodud anekdootide valguses... "3"
"Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia". Oeh. Ehk on selles loos tõesti rohkem kui algselt leidsin (seesama `sorsakoodi` vs `source code`), kuid ainus küsimus, mis mul tekkis, oli see, et mis mõtet on selliseid lugusid kirjutada? Paar huvitavat ja omanäolist ideed, mis ei lase loosse just halvasti suhtuda, unenäoline, ütleksin isegi kaasahaarav ja meeldivalt perversne õhkkond, kuid kus point oli? "3"
"Baby Doll". Nojah siis... Et maailm, kus 10-aastased on nõutuimad seksmodellid ja 8-aastased tunglevad järjekorras, nõudes vanematelt silikoonrindu. Hea hoiatuslugu, sest kõik see, mida kirjeldatakse, on ju täna olemas, autor on vaid vindi väga põhjalikult ja mõnuga üle keeranud. Tõeliselt hea lugu, kuid ma ei saa anda kõrget hinnet loole, mis mind järjest lugema ei köitnud. Lõpu eest siiski punkt lisaks. "4"
"Kuninkaan kootut hulluudet". Olgu, siia kogusse sobis -- mõttetu, segane ja morbiidne laast. "2"
" (Jos) Zirma on". Tjah, vast ehk kogu parim lugu. Küll ulmes kah piisavalt läbikirjutatud teemal (unistuste ja reaalsuse vahekorrast, ehk siis üks teatud subjektiivse idealismiga seotud paradigma), kuid midagi autoril ikka öelda oli. Paraku erilist vaimustust ei tekitanud. "4"
"Kaikessa lihassa on tahto". Süngevõitu ja mitte eriti tõsiselt võetav fantasy, mille väljapaistvaim külg on kirjanduslikult väga hea teostus. Et siis inimliha, ka surnute söömine ja seeläbi nende mälestuste omandamine... Ja parima järelnätaka andis Lauri arvustus -- "lühiromaani tegevus toimub kuskil džunglis kummaliste primitiivide keskel", my ass! -- see oli minu jaoks nii selgelt (pseudo)vanaaegne Soome, kui olla saab :-D "4"
"Aalto nahan alla". Üsna rahulik ja kahjuks seetõttu ka mitte millegi erilisega hiilgav muinasjutt hülgenaisest. Kerge lesbiline moment, küllalt hästi teostatud ja kogu üldiselt taustal üsna helge lugu. "3"
"Shh, shh, ne sanoivat". Püandile üles ehitatud laast, mis käsitleb võõrviha. "3"
"Toisinkainen". Teine pretendent kogu parimale loole. Et siis kosmoses rwndava inimkonna kokkupuude kaugel planeedil üsna isetu rassiga, kel äärmiselt omapärane ja samas huvitavalt elujõuline maailmanägemine. Lugu pungub mingist allasurutud perverssusest ja kui teatud kodukootus kõrvale jätta, on tegu hinnatvalt omanäolise vaatega. "4"
"Taruntekijä". Oli seda siis nüüd vaja -- et kogu lõpuks veel maha ka tappa... Millegipärast meenub üks õelkeel, kes iseloomustas kogu fantaasiakirjandust (Sõrmuse triloogiast konkreetselt juttu tehes), kui pseudolahenduste pakkumist pseudoprobleemile. Ehk siis umbne narisemine ei millegi tõsiseltvõetava üle. Teatud kirjutamisoskus autoril kahtlemata on, kuid tulemus on pikk, veniv, igav ja lõpuks veel vihastav ka, kui aru saad, kui mõttetult sa oma aega oled kulutanud. "2"
Mis see siis oli? Igal juhul ma olen üheaegselt vaimustuses ja segaduses... Ah et sellega tegelevadki hõimuvelled, kui nad parajasti ei proovi 8-promillist joovet saavutada... Ei teagi, kas uhke olla või uluda. Aga läbi tuleb see raamat kahtluseta lugeda!