Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Soome ulme

(antoloogia aastast 2008)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2008

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
3
1
3
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Oh sa kurat... Sellele kogule ei saa muud hinnet panna kui kõrgeima! Seda vaatamata faktile, et enamik lugusid mult eraldi võttes üle "2" -- "3" ei saa. Kui Arvi eesmärk oli anda ülevaade põhjanaabri ulmest, jääb mul keelele vaid küsimus, kas ta otsis välja keskmised või eriti patoloogilised näited? No ulme on see igasuguse kahtluseta! Tõeline, sürr, jalustrabavalt omanäolisi vaatekohti ja sense of wonder`it täis kirjandus... Kas just hea, vat seda on raske öelda. Nagu soome huumorgi -- peab olema vastava peakujuga, et sellest aru saada. Mul tulid kohe kõik suguvendi puudutavad anekdoodid meelde, alates sellest, et seal on kõik ideaalne, kui välja arvata, et seal on pime, igav, külm ja kallis elada, kuni selleni, et jaanuari lõpuks on polaarjoone taga vaid kahte liiki inimesi, ühed, kes plaanivad enesetappu ja teised, kes on tegudeni jõudnud, ja et "tammikuu" tulebki levinuimast kirstumaterjalist... Sõnu ei ole -- selle raamatu põhjal on Soome ulmekirjanikud ikka sügavalt haiglane seltskond! ;-)

(Mulle on korduvalt pinda käidud, et arvustaksin lugusid ükshaaval, nii et eks ma siis kopeerin osa järgnevast ka eraldi lugude alla, kuid kogu kui terviku kohta tahaks ka ju midagi öelda)

"Lentävä hollantilainen". Hm, peab olema humanitaar ja parajalt kiiksuga, et midagi sellist välja mõelda. Et siis 20 aastat kestev retk Neptuunile, seal tehtud ootamatu avastus ja loo ootamatu lõpp. Lisaksin ka, et loogikavaba lõpp. Hästi kirjutatud mõttetu lugu. Täpsemalt, mõtet on sel kõige rohkem vast nende eespool toodud anekdootide valguses... "3"

"Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia". Oeh. Ehk on selles loos tõesti rohkem kui algselt leidsin (seesama `sorsakoodi` vs `source code`), kuid ainus küsimus, mis mul tekkis, oli see, et mis mõtet on selliseid lugusid kirjutada? Paar huvitavat ja omanäolist ideed, mis ei lase loosse just halvasti suhtuda, unenäoline, ütleksin isegi kaasahaarav ja meeldivalt perversne õhkkond, kuid kus point oli? "3"

"Baby Doll". Nojah siis... Et maailm, kus 10-aastased on nõutuimad seksmodellid ja 8-aastased tunglevad järjekorras, nõudes vanematelt silikoonrindu. Hea hoiatuslugu, sest kõik see, mida kirjeldatakse, on ju täna olemas, autor on vaid vindi väga põhjalikult ja mõnuga üle keeranud. Tõeliselt hea lugu, kuid ma ei saa anda kõrget hinnet loole, mis mind järjest lugema ei köitnud. Lõpu eest siiski punkt lisaks. "4"

"Kuninkaan kootut hulluudet". Olgu, siia kogusse sobis -- mõttetu, segane ja morbiidne laast. "2"

" (Jos) Zirma on". Tjah, vast ehk kogu parim lugu. Küll ulmes kah piisavalt läbikirjutatud teemal (unistuste ja reaalsuse vahekorrast, ehk siis üks teatud subjektiivse idealismiga seotud paradigma), kuid midagi autoril ikka öelda oli. Paraku erilist vaimustust ei tekitanud. "4"

"Kaikessa lihassa on tahto". Süngevõitu ja mitte eriti tõsiselt võetav fantasy, mille väljapaistvaim külg on kirjanduslikult väga hea teostus. Et siis inimliha, ka surnute söömine ja seeläbi nende mälestuste omandamine... Ja parima järelnätaka andis Lauri arvustus -- "lühiromaani tegevus toimub kuskil džunglis kummaliste primitiivide keskel", my ass! -- see oli minu jaoks nii selgelt (pseudo)vanaaegne Soome, kui olla saab :-D "4"

"Aalto nahan alla". Üsna rahulik ja kahjuks seetõttu ka mitte millegi erilisega hiilgav muinasjutt hülgenaisest. Kerge lesbiline moment, küllalt hästi teostatud ja kogu üldiselt taustal üsna helge lugu. "3"

"Shh, shh, ne sanoivat". Püandile üles ehitatud laast, mis käsitleb võõrviha. "3"

"Toisinkainen". Teine pretendent kogu parimale loole. Et siis kosmoses rwndava inimkonna kokkupuude kaugel planeedil üsna isetu rassiga, kel äärmiselt omapärane ja samas huvitavalt elujõuline maailmanägemine. Lugu pungub mingist allasurutud perverssusest ja kui teatud kodukootus kõrvale jätta, on tegu hinnatvalt omanäolise vaatega. "4"

"Taruntekijä". Oli seda siis nüüd vaja -- et kogu lõpuks veel maha ka tappa... Millegipärast meenub üks õelkeel, kes iseloomustas kogu fantaasiakirjandust (Sõrmuse triloogiast konkreetselt juttu tehes), kui pseudolahenduste pakkumist pseudoprobleemile. Ehk siis umbne narisemine ei millegi tõsiseltvõetava üle. Teatud kirjutamisoskus autoril kahtlemata on, kuid tulemus on pikk, veniv, igav ja lõpuks veel vihastav ka, kui aru saad, kui mõttetult sa oma aega oled kulutanud. "2"

Mis see siis oli? Igal juhul ma olen üheaegselt vaimustuses ja segaduses... Ah et sellega tegelevadki hõimuvelled, kui nad parajasti ei proovi 8-promillist joovet saavutada... Ei teagi, kas uhke olla või uluda. Aga läbi tuleb see raamat kahtluseta lugeda!

Teksti loeti eesti keeles

Igasuvine Skarabeuse raamat saab sedakorda Skarabeuse kohta kummaliselt madala hinde. Arvan, et siin pole tegu muuga kui soome ulme sellise seisuga et on nagu on. Natuke parem kui meil siin endal, aga hõiskamiseks põhjust pole. Mõned lood on küll võitnud auhindu ja mõned on olnud auhinnasaajate nimekirjas üsna kõrgel kohal, aga üldmulje on üsna kehvake. Kogumiku päästavad Johanna Sinisalo ja Jenny Kangasvuo, kelle panuseta oleks asi ikka väga nutune olnud. Aga lugeda tasub ikkagi, nagu juba eelmine arvustaja mainis. Kui mitte muu pärast, siis võrdlemisi värske ülevaate soome ulme hetkeseisust saab küll.

Ja hea et "illustratsioonidest" on loobutud, selle eest lisatugrikuid :)

Teksti loeti eesti keeles

Hinne tuleb lugude keskmise põhjal nagu minu puhul alati.

Tegelikult polnudki antoloogia nii hull kui ma enne lugema hakkamist arvasin. Minu kogemused soome (ja Põhjamaade laiemalt) ulmega pole siiani väga positiivsed olnud. Juba enne lugemahakkamist kujutasin ette, et pean ennast läbi närima mingitest uimastest ja literatuuritsevatest tekstidest ning kui neid hiljem Baasis maha teen, oigavad minust elitaarsemad ulmikud selle üle, kuidas millestki aru ei saada jne. Nii hulluks, nagu mu õelates fantaasiates, asi siiski ei läinud...antoloogia kõlbab valdavalt päris lugeda ja näiteks Sinisalo "Baby Doll", millele sai vahetult pärast lugemist "kolm" pandud, avaldab tagantjärelegi mõju-nimelt tunduvad kõiksugu ülesmukitud lapsstaare sisaldavad muusikavideod kuidagi perverssed, nii et ju siis täitis tekst vähemalt minu puhul oma sotsiaalkriitilise eesmärgi.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu "Lendav Hollandlane" ja Anne Leinoneni lühiloo "Tss, tss! tegid need". Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani "Berliini näitelavad", Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti "Baby Doll" ja Jenny Kangasvuo fantasy "Igas lihatükis on tahe".

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt "(Kui) Zirma on olemas". Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast "Aphra" lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Raske on seda kogumikku hinnata. Ühelt poolt said vähemalt neli punkti mu käest vaid Kangasvuo ja Leinose lood. Nojah, kasina ulmelise komponendiga "Baby Doll" ka. Teiselt poolt ei taha ma seekord kogumiku hindega teha etteheidet selle koostajale - koostaja võtab ju lõpuks seda, mida tal võtta on... Hoolimata nõrkadest hinnetest ei kahetse ma, et kogumiku läbi lugesin. Ajuti on kasulik lugeda inimesi, kes teevad asju teisiti ka siis, kui tulemus on lõppkokkuvõttes äbarikuvõitu.
Teksti loeti eesti keeles

Ehkki antoloogia tase on ebaühtlane ei ole mul koostaja töö hindamiseks muud hinnet, kui rasvane „viis“. Põhjus – antoloogia vastab täiesti oma pealkirjale ja tekitab selge arusaamise, et mis asi on, ja mis asi ei ole Soome ulme. See, et mitte kõik tekstid ei ole päriselt loetavad (Vaasjoki, Soikkeli ja Kangasvuo „Tahe“) ainult kinnitavad hinnet, sest näitavad ära Soome ulme nõrkused – väike turg, õhuke professionaalne segment jne.

Mul oli aasta tagasi ühel seminaril esinedes võimalus võrrelda eesti ja soome ulmet… Minu käsitlus oli selline, et kui traditsiooniline eesti ulme – noh, see, mis on raamatuteks trükitud – keskendub suuresti ühe tugeva macho-tüübi ümber, kes armastab relvi, tarbib naisi, madistab, maadleb ja võidab (Veskimees, Berg, Tarlap, Kunnas, Pähkel, Kusnets), siis Soome ulme on sama tugevalt kinni sotsiaalkriitikas, ühiskondlikes probleemides, tegelased on kõik õnnetud ja depressioonis või puutuvad kokku vaimuhaigusega, Soome ulme tahab haiget teha ja rääkida valupunktidest. Soome ulme on üsna kaugel ka anglo-ameerikalikust narratiivile keskendumisest ja story-telling kvaliteet pole eriti eesmärk. Tihti kaldub Soome ulme suisa avangardlikku freestyle’i ja sipleb seal ainult iseenda pärast, kaardistades autori autistlikku manerismi (Jääskelainen). Me leiame soome ulmest rohkesti feminismi ja lesbismi, sotsialistlik-liberaalseid lausungeid, üleskutseid õiglasemale maailmakorrale ja muret selle üle, et kas põhjamaade heaoluühiskonnas on ikka kõigil nii hea elada, kui peaks. Mulle meeldisid antoloogiast tegelikult kaks teksti: Kangasvuo „Aalto nahan alla“ja Salini „Zirma“. Ülejäänud aitavad kujundada üldpilti Soome ulmest ja on seetõttu igati olulised. Sinisalo kohta tean ma nüüd, et tal on tugevamaid jutte, kui antologias. Leinonenist ei saa ma aru, et miks ja millest ta kirjutab... ja noh, siis see, et sisse on sattunud ka oludest tingitud harrastuskirjandust.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018

Autorite sildid: