Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Soome ulme

(antoloogia aastast 2008)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2008

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
3
1
3
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)

Oh sa kurat... Sellele kogule ei saa muud hinnet panna kui kõrgeima! Seda vaatamata faktile, et enamik lugusid mult eraldi võttes üle "2" -- "3" ei saa. Kui Arvi eesmärk oli anda ülevaade põhjanaabri ulmest, jääb mul keelele vaid küsimus, kas ta otsis välja keskmised või eriti patoloogilised näited? No ulme on see igasuguse kahtluseta! Tõeline, sürr, jalustrabavalt omanäolisi vaatekohti ja sense of wonder`it täis kirjandus... Kas just hea, vat seda on raske öelda. Nagu soome huumorgi -- peab olema vastava peakujuga, et sellest aru saada. Mul tulid kohe kõik suguvendi puudutavad anekdoodid meelde, alates sellest, et seal on kõik ideaalne, kui välja arvata, et seal on pime, igav, külm ja kallis elada, kuni selleni, et jaanuari lõpuks on polaarjoone taga vaid kahte liiki inimesi, ühed, kes plaanivad enesetappu ja teised, kes on tegudeni jõudnud, ja et "tammikuu" tulebki levinuimast kirstumaterjalist... Sõnu ei ole -- selle raamatu põhjal on Soome ulmekirjanikud ikka sügavalt haiglane seltskond! ;-)

(Mulle on korduvalt pinda käidud, et arvustaksin lugusid ükshaaval, nii et eks ma siis kopeerin osa järgnevast ka eraldi lugude alla, kuid kogu kui terviku kohta tahaks ka ju midagi öelda)

"Lentävä hollantilainen". Hm, peab olema humanitaar ja parajalt kiiksuga, et midagi sellist välja mõelda. Et siis 20 aastat kestev retk Neptuunile, seal tehtud ootamatu avastus ja loo ootamatu lõpp. Lisaksin ka, et loogikavaba lõpp. Hästi kirjutatud mõttetu lugu. Täpsemalt, mõtet on sel kõige rohkem vast nende eespool toodud anekdootide valguses... "3"

"Jännittävää olisi nähdä pihalla dinosauruksia". Oeh. Ehk on selles loos tõesti rohkem kui algselt leidsin (seesama `sorsakoodi` vs `source code`), kuid ainus küsimus, mis mul tekkis, oli see, et mis mõtet on selliseid lugusid kirjutada? Paar huvitavat ja omanäolist ideed, mis ei lase loosse just halvasti suhtuda, unenäoline, ütleksin isegi kaasahaarav ja meeldivalt perversne õhkkond, kuid kus point oli? "3"

"Baby Doll". Nojah siis... Et maailm, kus 10-aastased on nõutuimad seksmodellid ja 8-aastased tunglevad järjekorras, nõudes vanematelt silikoonrindu. Hea hoiatuslugu, sest kõik see, mida kirjeldatakse, on ju täna olemas, autor on vaid vindi väga põhjalikult ja mõnuga üle keeranud. Tõeliselt hea lugu, kuid ma ei saa anda kõrget hinnet loole, mis mind järjest lugema ei köitnud. Lõpu eest siiski punkt lisaks. "4"

"Kuninkaan kootut hulluudet". Olgu, siia kogusse sobis -- mõttetu, segane ja morbiidne laast. "2"

" (Jos) Zirma on". Tjah, vast ehk kogu parim lugu. Küll ulmes kah piisavalt läbikirjutatud teemal (unistuste ja reaalsuse vahekorrast, ehk siis üks teatud subjektiivse idealismiga seotud paradigma), kuid midagi autoril ikka öelda oli. Paraku erilist vaimustust ei tekitanud. "4"

"Kaikessa lihassa on tahto". Süngevõitu ja mitte eriti tõsiselt võetav fantasy, mille väljapaistvaim külg on kirjanduslikult väga hea teostus. Et siis inimliha, ka surnute söömine ja seeläbi nende mälestuste omandamine... Ja parima järelnätaka andis Lauri arvustus -- "lühiromaani tegevus toimub kuskil džunglis kummaliste primitiivide keskel", my ass! -- see oli minu jaoks nii selgelt (pseudo)vanaaegne Soome, kui olla saab :-D "4"

"Aalto nahan alla". Üsna rahulik ja kahjuks seetõttu ka mitte millegi erilisega hiilgav muinasjutt hülgenaisest. Kerge lesbiline moment, küllalt hästi teostatud ja kogu üldiselt taustal üsna helge lugu. "3"

"Shh, shh, ne sanoivat". Püandile üles ehitatud laast, mis käsitleb võõrviha. "3"

"Toisinkainen". Teine pretendent kogu parimale loole. Et siis kosmoses rwndava inimkonna kokkupuude kaugel planeedil üsna isetu rassiga, kel äärmiselt omapärane ja samas huvitavalt elujõuline maailmanägemine. Lugu pungub mingist allasurutud perverssusest ja kui teatud kodukootus kõrvale jätta, on tegu hinnatvalt omanäolise vaatega. "4"

"Taruntekijä". Oli seda siis nüüd vaja -- et kogu lõpuks veel maha ka tappa... Millegipärast meenub üks õelkeel, kes iseloomustas kogu fantaasiakirjandust (Sõrmuse triloogiast konkreetselt juttu tehes), kui pseudolahenduste pakkumist pseudoprobleemile. Ehk siis umbne narisemine ei millegi tõsiseltvõetava üle. Teatud kirjutamisoskus autoril kahtlemata on, kuid tulemus on pikk, veniv, igav ja lõpuks veel vihastav ka, kui aru saad, kui mõttetult sa oma aega oled kulutanud. "2"

Mis see siis oli? Igal juhul ma olen üheaegselt vaimustuses ja segaduses... Ah et sellega tegelevadki hõimuvelled, kui nad parajasti ei proovi 8-promillist joovet saavutada... Ei teagi, kas uhke olla või uluda. Aga läbi tuleb see raamat kahtluseta lugeda!

Teksti loeti eesti keeles

Igasuvine Skarabeuse raamat saab sedakorda Skarabeuse kohta kummaliselt madala hinde. Arvan, et siin pole tegu muuga kui soome ulme sellise seisuga et on nagu on. Natuke parem kui meil siin endal, aga hõiskamiseks põhjust pole. Mõned lood on küll võitnud auhindu ja mõned on olnud auhinnasaajate nimekirjas üsna kõrgel kohal, aga üldmulje on üsna kehvake. Kogumiku päästavad Johanna Sinisalo ja Jenny Kangasvuo, kelle panuseta oleks asi ikka väga nutune olnud. Aga lugeda tasub ikkagi, nagu juba eelmine arvustaja mainis. Kui mitte muu pärast, siis võrdlemisi värske ülevaate soome ulme hetkeseisust saab küll.

Ja hea et "illustratsioonidest" on loobutud, selle eest lisatugrikuid :)

Teksti loeti eesti keeles

Hinne tuleb lugude keskmise põhjal nagu minu puhul alati.

Tegelikult polnudki antoloogia nii hull kui ma enne lugema hakkamist arvasin. Minu kogemused soome (ja Põhjamaade laiemalt) ulmega pole siiani väga positiivsed olnud. Juba enne lugemahakkamist kujutasin ette, et pean ennast läbi närima mingitest uimastest ja literatuuritsevatest tekstidest ning kui neid hiljem Baasis maha teen, oigavad minust elitaarsemad ulmikud selle üle, kuidas millestki aru ei saada jne. Nii hulluks, nagu mu õelates fantaasiates, asi siiski ei läinud...antoloogia kõlbab valdavalt päris lugeda ja näiteks Sinisalo "Baby Doll", millele sai vahetult pärast lugemist "kolm" pandud, avaldab tagantjärelegi mõju-nimelt tunduvad kõiksugu ülesmukitud lapsstaare sisaldavad muusikavideod kuidagi perverssed, nii et ju siis täitis tekst vähemalt minu puhul oma sotsiaalkriitilise eesmärgi.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku parimateks hindan Johanna Sinisalo jutu "Lendav Hollandlane" ja Anne Leinoneni lühiloo "Tss, tss! tegid need". Esimese eelkõige seetõttu, et selle loo valik antoloogia esimeseks oli väga õnnestunud. Vähemalt minul kadusid eelhoiakud ja -arvamused. Ning teine minu meelest parim lugu oli lihtsalt väga hästi meeldejääv. Ka tekitasid mõlemad tekstid kas tugevaid tundeid või andsid pikemat mõtlemisainet. Oluliselt häirivad apsakad puudusid samuti.

Muudest headest lugudest tõstaksin tagantjärele esile veel M. G. Soikkeli lühiromaani "Berliini näitelavad", Johanna Sinisalo hoiatava alatooniga teksti "Baby Doll" ja Jenny Kangasvuo fantasy "Igas lihatükis on tahe".

Terves antoloogias oli vaid üks lugu, mille ivale ma absoluutselt pihta ei saanud — Petri Salini mõistujutt "(Kui) Zirma on olemas". Võib-olla on viga minus (pole piisavat eruditsiooni, et seda lugu mõista), aga miski ei kutsu mind seda juttu ka uuesti lugema. Ka teine sama autori lugu oli selline kahtlane, kuid pakkus siiski lisaks lugemiselamusele ka mõtlemisainet.

Üleüldse, kui sedapidi läheneda, siis ongi minu meelest Petri Salin selle antoloogia nõrgim autor ja Johanna Sinisalo tugevaim.

Mida öelda kokkuvõtteks? Suur tükk tööd on jälle ära tehtud! Mina isiklikult ei teadnud põhjanaabrite ulmest suurt miskit, ainult üht Anne Leinoneni lugu olin varem antoloogiast "Aphra" lugenud. Võib-olla midagi kunagi veel, aga kokkuvõttes on see siiski sama, kui mitte midagi. Nüüd aga, tänu sellele antoloogiale, ma enam niivõrd suur võhik ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Raske on seda kogumikku hinnata. Ühelt poolt said vähemalt neli punkti mu käest vaid Kangasvuo ja Leinose lood. Nojah, kasina ulmelise komponendiga "Baby Doll" ka. Teiselt poolt ei taha ma seekord kogumiku hindega teha etteheidet selle koostajale - koostaja võtab ju lõpuks seda, mida tal võtta on... Hoolimata nõrkadest hinnetest ei kahetse ma, et kogumiku läbi lugesin. Ajuti on kasulik lugeda inimesi, kes teevad asju teisiti ka siis, kui tulemus on lõppkokkuvõttes äbarikuvõitu.
Teksti loeti eesti keeles

Ehkki antoloogia tase on ebaühtlane ei ole mul koostaja töö hindamiseks muud hinnet, kui rasvane „viis“. Põhjus – antoloogia vastab täiesti oma pealkirjale ja tekitab selge arusaamise, et mis asi on, ja mis asi ei ole Soome ulme. See, et mitte kõik tekstid ei ole päriselt loetavad (Vaasjoki, Soikkeli ja Kangasvuo „Tahe“) ainult kinnitavad hinnet, sest näitavad ära Soome ulme nõrkused – väike turg, õhuke professionaalne segment jne.

Mul oli aasta tagasi ühel seminaril esinedes võimalus võrrelda eesti ja soome ulmet… Minu käsitlus oli selline, et kui traditsiooniline eesti ulme – noh, see, mis on raamatuteks trükitud – keskendub suuresti ühe tugeva macho-tüübi ümber, kes armastab relvi, tarbib naisi, madistab, maadleb ja võidab (Veskimees, Berg, Tarlap, Kunnas, Pähkel, Kusnets), siis Soome ulme on sama tugevalt kinni sotsiaalkriitikas, ühiskondlikes probleemides, tegelased on kõik õnnetud ja depressioonis või puutuvad kokku vaimuhaigusega, Soome ulme tahab haiget teha ja rääkida valupunktidest. Soome ulme on üsna kaugel ka anglo-ameerikalikust narratiivile keskendumisest ja story-telling kvaliteet pole eriti eesmärk. Tihti kaldub Soome ulme suisa avangardlikku freestyle’i ja sipleb seal ainult iseenda pärast, kaardistades autori autistlikku manerismi (Jääskelainen). Me leiame soome ulmest rohkesti feminismi ja lesbismi, sotsialistlik-liberaalseid lausungeid, üleskutseid õiglasemale maailmakorrale ja muret selle üle, et kas põhjamaade heaoluühiskonnas on ikka kõigil nii hea elada, kui peaks. Mulle meeldisid antoloogiast tegelikult kaks teksti: Kangasvuo „Aalto nahan alla“ja Salini „Zirma“. Ülejäänud aitavad kujundada üldpilti Soome ulmest ja on seetõttu igati olulised. Sinisalo kohta tean ma nüüd, et tal on tugevamaid jutte, kui antologias. Leinonenist ei saa ma aru, et miks ja millest ta kirjutab... ja noh, siis see, et sisse on sattunud ka oludest tingitud harrastuskirjandust.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Märatsev saast.
 
Ei tõsiselt, vahetult enne seda lugesin -- kulunud väljend, aga ka antud juhul tõsi -- tuntud ulmekirjaniku mitteulmelist teost: Aldous Huxley "The Genius and the Goddess", mis pole küll teab mis maailma top 10 meistriteos, aga ma tajun seda lugedes, kuidas haritud ja laia silmaringiga mees kirjutab päris asjadest. Kirjutab elust ja tunnetest nii, et ma usun seda. Jah, ka see raamat on pisut ülepingutatud ja omas ajas kinni...
Aga miks ma sellest nii pikalt räägin? Sest see on kirjandus. See Jemisini käkk ei ole. Ma kirjutasin arvustuse ca 4 a tagasi The Fifth Seasonile ja seal on kõik ära öeldud, segaseks jääb vaid, miks ma end selle raamatuga üldse kiusasin. See on 'teise värskuskategooria" inimvääritu teraapiakirjandus. 
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt, väga hea raamat.
 
 Kui iriseda, siis vast kogu loo ülesehituse natukese kunstlikkuse ja ebaloogilisuse üle, mis eriti lõi välja Maal toimuva kirjeldamises. No ja muidugi oli lahendus aimatav ja natuke segas kogu konstruktsiooni kunstlikkus, mis mind ka Marslase juures häiris -- et ma tean, et nüüd-nüüd kohe keerab autor oma peategelasele järgmise käru kokku, mida see siis tublilt lahendama hakkab. No ja see ta Reede oli võib-olla natuke üle võlli karikatuurne... Aga see on maitse asi.
 
Aga noh, sellisena tuleb seda raamatut võtta ja üldiselt on vähe raamatuid, mida ikkagi tunnustavalt noogutades ühe hooga läbi loed. Tugev neli!
Teksti loeti eesti keeles

Hämarulme.
Üks idee, mis on nimetamisväärse tahtejõu ja verbaalse õhukompressoriga romaaniks puhutud. Hinne peegeldab seda, et idee pole kõige hullem ja nii umbes jutustuse jagu on seal päris head lugemist.
 
Kuna seda selgitatakse esimestel lehekülgedel, siis: on kaht liiki surnuid, need, keda elavad veel mäletavad, ja keda enam ükski elav inimene ei mäleta. Need esimesed elavad Linnas, mis n-ö kohandub surnute arvule; kui sinnasattunut enam keegi ei mäleta, siis ta kaob. No ja siis on maailmas pandeemia, selline päris, ja korraga tuleb surnuid palju ja teisest otsast haklab neid kiiremini kaduma. Lihtsalt üks ilus kujund (selliste pärast annangi raamatule palju andeks): et päeva jooksul kogunes parkla katusele kokku kogu ühe Vaikse ookeani saare elanikkond... ja õhtul nad kadusid...
 
On ka pärismaailmas toimuv seiklus Antarktikas (vbl väike spoiler, aga mingil hetkel taipavad linna jäänud, et nad kõik tunnevad seda n-ö viimast...) See seiklus on päris hea.
 
Üldse on raamat päris hästi kirjutatud, aga no esiteks mind üldse ei huvita surnute elu. Eks ole targutavad seal -- mõni mõte on ju tore, aga nagu ma ütlesin, on kogu seda tekstimassiivi sinna pandud mõtete kohta lihtsalt liiga palju.
Muidu tubli üritus.
Teksti loeti eesti keeles

Eee...
Nojah... Mis see nüüd oli, mida ma lugesin... Näeb kujult raamatu moodi välja, mahtu romaanijagu... Midagi justkui toimuks... Aga minule jääb sügavalt arusaamatuks, miks ma seda lugema peaksin.
 
Või ütleme niimoodi -- maailmas on päris palju inimesi ja väga halb see raamat ei ole. Jällegi, autor oskab kirjutada ja kohati oli täiesti huvitav, ent... ma ei taha tagasi raamatule kulutatud tunde ainult sellepärast, et olen jälle kogemuse võrra rikkam.
Just arvustasin Ogawat ja seal oli hinne 3 ja 4 vahel. Karila kalastusraamatu hinne on 2 ja 3 vahel.
Positiivset: päris huvitav maailm. Lapimaa ärkab lausa ellu ja kuna see on müstilisi elukaid täis pikitud, on see ikka roppu moodi huvitavam kui päriselt. Ehk -- ma olen seal käinud --  ei ole ainult inimtühi ja sääski täis soo, mida on täiesti piisav vaadelda 10 km kõrguselt lennukist, igasugust lähemat kokkupuudet saab vaadelda ainult karistusena; vabandatav on esimene külastus selles mõttes, et ikka lööb piss pähe ja lähed teravaid elamusi otsima, aga teine kord on juba traagiline õppimisvõimetus. Aga niimoodi raamatust selle kohta lugeda, kui veel on ulmeline vint peale keeratud, on täitsa armas.
 
Negatiivset: 1) tegelaste suhu on pandud mingi veider släng. Ma saan aru, et originaalis oli seal mingi autentne pool-lapikeelne murre, aga see, mida ma raamatus loen... ei ole muud, kui raskesti mõistetav keelepuder. Jah, eks ma ise ka kirjutan tekstidesse teinekord midagi sellist, mis ei ole mõeldudki liiga kergesti konsumeeritavana, pigem meeleoluloojana, kuid, perkele, selle võtte ülekasutamine läheb kirja autoripoolse kiusuna.
2) Võimalik, et seda lugu ei saanudki teistmoodi üles ehitada. Ehk see pidigi olema selline, et paarkümmend lehekülge maadleb peategelane mudatiigis haviga (st ülekantud tähenduses maadleb -- püüab seda landiga). Ja nagu esimestel lehekülgedel öeldud, on see oluline. Mingil hetkel, ausalt öeldes, kadus ära huvi, miks see on oluline -- jah, selle saab hiljem teada ja ma üldse ei iriseks selle üle, mis seal välja oli mõeldud, vaid terviku kui sellise üle -- no mis muud, kui mingi tobedapoolne nõidusskeem seal olla saab?
3) Seda raamatut on hea niimoodi rahulikult lugeda. Päris tore tekst... kuni nad rääkima hakkavad (vt p 1). Kui aeglaselt loed, on kõik ok. Aga ammu juba tahaks lugeda niimoodi kiiresti, neelata korraga terve lause... ma loodan, et see on arusaadav. See raamat on uimane. Jah, nagu elu Lapimaal -- kõik on õige, aga ma juba tean, et elu seal ei taha isegi normaalse inimelu kõige avarama definitsiooni alumisest otsast hästi sisse mahtuda...
 
Ühesõnaga, ma ei taha ka kedagi ära hirmutada -- kindlasti on inimesi, kellele raamat siiralt meeldib. Kordan, ei ole halb raamat. Lihtsalt minu ettekujutusega lugemisest saadava naudingu dimensioonis on kokkupuutepunkte masendavalt vähe.
 
Teksti loeti eesti keeles

Hinne on tegelikult 3 ja 4 vahel -- tegemist on hea, kergesti ja nauditavalt loetava, aga suht mõttetu raamatuga.
 
Kõigepealt, Hisoyaka na kesshō ei ole ei Kustunud mälestuste saar ega (ingliskeelne) Mälupolitsei. Kõige lähem eestikeelne vaste oleks Salajane vereraamat, aga nagu jaapani keele tundja mulle seletas, on seal tähendusvarjundeid teisigi. Samas, Kustunud mälestuste saar on ilus pealkiri, nii et tühja sellega.
 
Miks ma sellele raamatule kõrgemat hinnet ei pane, kuigi see oli meisterlikult kirjutatud? Jah, tegu on Kafka ja Orwelli mõjutustega looga. Lugu toimub saarel, kus inimestel kaovad mälestused teatud asjadest, mis elus midagi tähendavad, näiteks pael, kelluke, kiri (st postitatud; margiga ümbrik...) Ja on inimesi, kes mäletavad, ja on salapolitsei, kes neid jälitab.
Häda on aga selles, et kui nii Kafkal kui Orwellil on sel kõigel ühiskondlik dimensioon, st see kõik on teatud mõttes juhtunud või juhtumas, tegu on vaid võimendatud hüperbooliga, siis Ogawal tuleb sisse hämarulmeline, täiesti seletamatu ja vähemalt minu jaoks liiga palju ära rikkuv detail või narratiiv -- sellele, kuidas mälestused-teadmised inimeste teadvusest pühitakse, ei ole mingit seletust.
Muidu aga saab öelda vaid kiidusõnu. Ma ei tahaks liiga palju ära rääkida, kuigi mingit erilist põnevust ja ootamatusi sellest raamatust oodata ei maksa. Omas võtmes läheb lugu loogilise lõpuni, mis -- nagu mainitud eeskujudel -- on üsna kaugel happy end-ist. Lugu on terviklik, omas võtmes on kõik paigas, kirjeldused on head, keel on paindlik ja tundlik ja niipalju, kui mina otsustada suudan, ka tõlge tasemel.
 
Ehk siis tegelikult hea raamat. Aus oleks veel öelda, et ma tean, kuidas too mainitud hämarulmeline element tegelikult sobib jaapani kultuuriga, kuidas olemuselt sarnast lähenemist oleme näinud teisteski raamatutes ja minupärast või filimides... Ent see ei muuda asja -- minu jaoks oli raamat kui tervik natuke... pehme. Ehk ei küündinud kuidagi inspiratsiooniallikate tasemele. Jah, taas -- kõik muu oli hea, aga teose üldmõte jättis natuke nõutuks.
Teksti loeti eesti keeles

On üks liik kirjandust, mis mind ei kõneta. Need on pulalood, kus kõik toimuv ei allu suuremat mingile loogikale (st loogikale, mis võiks toimida mistahes reaalses maailmas) ja peamine on killurebimine.
Lisaksin siia juurde olulise täpsustuse -- sellised lood meeldivad mulle, kui need on tõeliselt hästi tehtud: Adams, Pratchett... ega suurt rohkem polegi. Jah, on lugusid, mis on seal piiri peal, st tegevus natuke ka kannab ja on edasi antud huumorivõtmes...
Mida ma öelda tahan -- see on nõudlik žanr ja antud teos ei ületanud minu jaoks seda müstilist barjääri, et ma hakkaks lugema ja jääkski lugema. See ei ole halb raamat ja kindlasti on sel oma lugejaskond, kuid ma avastasin end ca 50-ndal lehel arutlemas, et miks kurat ma pean end sellest jurast läbi närima...
Teksti loeti eesti keeles

Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles

Hm.
 
Kui Taivo mult reedesel Tallinna ulmikute kogunemisel küsis, mis ma sellest loos arvan, siis vastasin: "Sa vihkad inimesi ja kipud targutama, aga muidu on hea lugu." See oli kiiruga, lahkumisel öeldud lause, ja ma tunnen, et pean natuke vast selgitama, mida ma sellega mõtlesin.
 
Kõigepealt, jah, lugu käsitleb seda, mis "Lõputus juunis" praktiliselt täielikult puudu on -- kultuuri. Loos ei juhtu peaaegu midagi. Samas, nagu eelarvustajad märgivad, on tegu nõudliku žanriga ja Taivo veab selle välja -- lugu kannab, seda on täiesti võimalik lugeda. Kuigi, jah, kohati läheb targutamiseks (nagu eelarvustja märkis). Ma tean, et Taivo lühendas seda lugu, kuid vast oleks tasunud lühendada pisut teistmoodi ja (kuigi see on küll kirjanduslik, kuid natuke kunstlik võte) luua mingi teise loo sissetoomisega pinget -- olgu see kuritegu, sõjaoht, looduskatastroof või mis iganes.
 
Teiseks, saatetiimi karakterid oleks võinud natuke sügavamad olla. Ja õige mitmes kohas justkui hakkas asi arenema, ent loos ei jõudnud see kuhugi. Miks ei oleks võinud kerakujuline tüüp avastada liikumise ja teise sugulus tulla sisse kohe alguses; midagi oleks saanud teha ka daamiga (nagu ka eespool öeldud).
 
Kolmandaks jääb ikkagi täiesti segaseks, kuidas see maailm ikkagi toimis. Aga see selleks. Lugu pole sellest; väga palju jääb kaadri taha.
 
Mis puutub seda inimvihkajalikkust, siis võib-olla on see vale sõna ja parem oleks olnud öelda, et autor kipub moraliseerima. Või veel täpsemalt -- Taivol tuleb hästi välja üks teatud inimtüüp, mis meie kõigi õnneks on päriselus ainult üks paljudest tüüpidest. Aga siinkohal läheks kriitika isiklikuks ja see pole viisakas.
 
Ühesõnaga, ma ei ole erapoolik lugeja. Mina lugesin suure huviga ja muigasin õige mitmes kohas; mitte nendes kohtades, kus Taivo seda mõtles, eks ole. Aga ka objektiivselt -- on mõtlemisainet ja tuleb lugu kokku küll.
Teksti loeti eesti keeles

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 

Teksti loeti inglise keeles

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, see raamat sai enne otsa, kui korralikult lugema sai hakata. Saab nõus olla etteheidetega, et inimesed jäid natuke üheplaaniliseks. Ja kuidagi nagu pisut kunstlik oli see pinge kruvimine; mis paneb mõtlema, et raamatu lühidus ei ole alati voorus... Samas mina erilisi plusspunkte krabide eest ei annaks -- noh, loetud igasugu jäletistest küll. Samas, plusspunktid päris hästi läbi mõeldud alien-maailma eest.
 
Et lugeda kindlasti tasub, kuigi mina arvasin pealkirja järgi kusagil poole peal ära, kuidas pahadele pasunasse antakse.
Teksti loeti inglise keeles