Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Pilet utoopiasse

(antoloogia aastast 2007)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2007

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
7
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Parafraseerides ühte oma filmi- ja ulmehuvilist sõpra, on suvi ilma Skarabeuse raamatuta nagu muna ilma soolata. “Pilet Utoopiasse” on Skarabeuse kümnes raamat! Arvi Nikkarevi panust eestikeelse ulme ilmutamisse pole kuidagi võimalik üle hinnata.

“Pilet Utoopiasse” koondab kuusteist juttu, mõned neist lühiromaani mõõtu ja mõned paarileheküljelised laastud. Kirjutamisaeg katab viiskümmend aastat: vanim lugu (Robert Sheckley “Seitsmes ohver” on pärit 1953. aastast ja värskeim (Bruce Holland Rogers “Don Ysidro) on 2003. aasta väljalase. Jutte ei paista muud ühendavat kui koostaja maitse, mis nagu varasemast teada kaldub sinna “uue laine” ja sisekaemusliku ulme valda. Nii mõnigi lugu on küll pälvinud Hugo.

Kõik lood ei saagi kõigile ühtemoodi meeldida, seega jätan kõrvale jutud, mis panid parimal juhul õlgu kehitama. Eelkõige olid need Sheckley “Pilet Tranaile” ja Rogersi paarileheküljelised laastud. Antoloogias on aga (juba tavapäraselt) selliseid tipplugusid, kõrgekvaliteedilist angloameerika ulmet, et ulmegurmaanile on pidusöök reserveeritud.

Orson Scott Card “Kuninglik liha”, võigas ja groteskne jutt jälkidest tulnukatest kuskil kolooniaplaneedil.

Kate Wilhelm “Igavesti Sinu, Anna”. Nukra alatooniga lugu armastusest üle ajapiiri. Mulle meeldivad sellised melanhoolsed lood.

Charles Sheffield “Georgia mu südames” on üks antoloogia tippudest, kui mitte see tipp ise. Mõnevõrra raske algusega, aga seda haaravamaks osutuv lugu jällegi ajapiiri taha küünitada proovivast otsingust, keelatud armastusest ja suurest mõistatusest, mis neid seob.

David Langford “Teistsugune pimedus”. Miks, miks küll sellised head lood ainult paarileheküljelised on? Mõni mees oleks sellest teemast tellise sulepeast välja imenud. Nappide ridadega on kirja pandud karm ja jõhker pilt tulevikust, nähtuna laste silme läbi. Muide, endal tekkis kange tahtmine ka üht taolist pilti piiluda. Lugege lugu läbi, siis saate teada, mis sorti pilte seal vaadati.

Ega Maureen F. McHugh “Lincolni rong” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all” pole vähimalgi määral kehvad lood. “Lincolni rongil” on tagataskus ette näidata Hugo ja Gene Wolfe on suur kirjanik, kuid eelpoolmainitud tippude kõrval lihtsalt ei paistnud nad ehk nii eredalt välja.

Arvi Nikkarev on valinud 10. juubeli vääriliseks tähistamiseks väga head lood. Kui ehk tahakski midagi iriseda, siis nende mulle arusaamatuteks jäävate kunstmuinasjutuliste laastude kallal, mis seal lõpupoole olid. Ootame aga järgmist suve ja uut Skarabeuse raamatut. Kvaliteedimärk on igal juhul juba ammu tagatud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kas 1998 märgitakse Ajaloo suurtesse annaalidesse, kuid kindlasti mäletavad seda aastat need, kes on jälginud ulmekirjanduse eestindamist. Nimelt 1998 ilmus kirjastuselt „Skarabeus“ tema esikraamat – Norman Spinradi „Terasunelm“ (The Iron Dream, 1972).

„Skarabeus“ on väike soome-eesti perekirjastus, mis annab igal aastal välja ühe raamatu. Kirjastuse eesmärk on tutvustada head ja mujal maailmas tunnustatud ning kõrgelt auhinnatud ulmet. Seepärast ei ilmu sealt ühtegi nn kommertskirjanduslikku üllitist. Ühe raamatuga aastas rikkaks ei saa, ja nii otsustaski Arvi Nikkarev, kes on sisuliselt nii kirjastaja, toimetaja kui tõlk ehk suures osas kirjastus ise, välja anda ainult seda ulmet, mida ta ise hindab. Sel aastal, äsja, ilmus „Skarabeuse“ 10. raamat – antoloogia „Pilet utoopiasse“. Kuni 2004. aastani ilmusid autorite valikkogud, nüüd juba kolmandat aastat antoloogiad. Esimene antoloogia oli sisuliselt valik neist tekstidest, mille õigusi oli Nikkarevil võimalik ilma võimatut tegemata kätte saada. Kogumik sisaldab näiteks selliste autorite tekste nagu George. R. R. Martin, Gene Wolfe, Robert Silverberg, Roger Zelazny, Jack Vance. Teises antoloogias on esindatud 90. aastate vene ulme paremik, va kaks viimast juttu. Kolmas on aga jällegi valik maailma ulmekirjandusest.

Antoloogia „Pilet utoopiasse“ sisaldab tekste järgmistelt autoritelt: Robert Sheckley, Harlan Ellison, Gene Wolfe, Orson Scott Card, Kate Wilhelm, Charles Sheffield, Maureen F. McHugh, Bruce Holland Rogers, David Langford ja Geoffrey A. Landis. Osa neist kirjanikest on eesti lugejale tuttav, osa ei ole. R. Sheckley nimega ilmselt meenub/ võiks meenuda nõuka ajal ilmunud Ain Raitviiru koostatud antoloogia „Lilled Algernonile“ ja jutt „Tont nr. 5“. O. S. Cardi loomingust on eestindatud „Enderi mäng“, Harlan Ellisoni on „Skarabeus“ ise välja andnud: valikkogu „Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames“ (1999). Samuti on paar Gene Wolfe’i juttu ilmunud antoloogias „Aphra“ (1995).

Parim soovitus, mida ma saan anda sellele kogule: siin ei ole ühtegi juttu, mis ei oleks mõtlema pannud, et pagan, miks eesti keeles ilmub nii neetult vähe head ulmekirjandust. Miks ei ole Gene Wolfe ega Robert Shecley valikkogusid, miks Cardist on ainult „Enderi mäng“ ja järge pole kuskil näha, miks Martinist tahetakse ainult „Jää ja tule saagat“ edasi välja anda jne jne. Väikesel kirjastusel on piiratud võimalused, arusaadav, aga on ju küll ja küll suuri kirjastusi, mis tegelevad, kui üldse, suhteliselt keskpärase ulme eestindamisega, väites, et ei müü ja lugejaid pole. Miks siis mitte välja anda neid, kes on võitnud nii Nebulaid kui Hugo’sid. Miks alahinnata eesti ulmelugejat...

Teksti loeti eesti keeles

See kogumik pani mind kõige rohkem ehk juurdlema küsimuse kallal, et mis neis lugudes küll see ühisosa võis olla, et need samade kaante vahele sattusid. Peale Arvi maitse ma midagi välja mõelda ei suutnudki... Saadagu minust õieti aru -- koostaja maitse on hea, kuid mis põhjusel oli tarvis "Aphra" edu korrata püüda? Vast oleks temaatiline kogu parem olnud? Eks ma muidugi sobivas situatsioonis esitan need küsimused Arvile endale, kuid las jääb siia kirja mu siiras imestus. Samas -- hommikul võtsin ma nädala oma aega oodanud raamatu lõpuks kätte, nüüd on kell ca 1 öösel ja mul raamat läbi ja see juba näitab midagi...

Üks sümpaatne joon -- igalt autorilt on järjest ära toodud paar eriilmelist lugu. Suur osa autoritest ei vaja minu jaoks ka erilist tutvustamist ja heas kui halvas mõttes täiendas iga autor suurtes piirides pilti, mis mul neist juba varem olemas oli.
Sheckley -- 50-ndate pula-ajaja. Vaidleksin pisut vastu Krafinnale: Sheckley valikkogu kuuluks minu jaoks samasse kategooriasse Fantaasia avaldatava kopiraidivaba materjaliga. Veel "natuke", ja see ongi vaba ;-), kuid tähtsam on, et need on ühe ajastu lood ja isiklikult minu jaoks on neil kerge kopituslõhn juures. Kuigi mees kirjutab hästi, tean ma ju esimestest ridadest, kuidas lõpeb Seventh Victim... A Ticket to Tranai oli kogu peaaegu ainus lugu, mida ma rida-realt lugeda ei viitsinud. Ma ju tean, mis sealt tuleb... tundus see mees mulle juba veerand sajandit tagasi kergekaaluline ja arvan ka nüüd nii. Meelelahutus, aga kuigi ta kirjutab hästi ja oli üks "suurtest", on vahepeal nii tohutult paremat materjali tekkinud.
Ellisson on minus alati vastakaid tundeid tekitanud. Kohati nagu huvitav, aga kui ma viis minutit hiljem üritan meelde tuletada, millest ta kirjutas... Teatud banaalsus, tobedavõitu skeemid ja... ma isegi ei tea... kuidagi hirmus kirjanduslik ja ambitsioonikas, kuid taandub nagu tühja tünni kõmistamiseks. Lugeda muidugi kõlbab.
Wolfe-i ja Cardi eraldi ei kommenteerikski, sest siin läheb nimi ja sisu kokku -- väärt kraam. "Kingsmeat" on lugu, mis üksigi õigustaks kogu olemasolu! (Kuigi nii mõni teinegi meeldis mulle väga...)
Edasi paar juttu autoritelt, kellest midagi ei teadnud, kuid kes meeldivalt üllatasid. Esiteks too "Anna..." -- nagu naisautoritel pahatihti, ei ole ta võimeline ligilähedaseltki aru saama, misasi see aeg on, samas jutt ise on sihuke armas. "Georgia..." oli mulle südamelähedasel teemal ja just oma ülesehituse poolest vast kõige rohkem meeldinud lugu kogumikus.
Edasi 4 minu arust suht mõttetut juttu.
Langfordi jutt oli väga hea, kuigi mulle tundub teema kuidagi vananenud, nii et vaatasin imestusega ilmumisaastat; tundub, et olen midagi sarnast kohanud 60-ndate ulmes.
Landis on end seekord ületanud. Jõhker ja natuke ilulev, kuid siiski õige pikkusega lööv tekst.

Igal juhul on see kogumik tubli töö! "5"-e ei pane sellepärast, et sees oli lugusid, mida "3"-ga oleksin hinnanud.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul on nii, et antoloogia, milles on nii palju Sheckley (aegunud ja tänapäevaks ebaoluline autor), Cardi (pidev mormoonlik messianistlik jutlustamine) ja Ellisoni (Ellison) tekste minult tähelepanu ei pälviks. Miskipärast see antoloogia oli aga väga huvitav ja sai päris nobedalt läbi loetud. Kuna ka koostaja pole ühise nimetaja ega temaatika defineerimisega punnitama hakanud, siis polekski vist paslik seda teha, siin on väga erineva tausta ja iseloomuga jutte: horrorisegust imperssionismi, ajarändu, alternatiivajalugu jne. Enamik lugusid on üsna kindalt kinni planeedis Maa ja suhteliselt tänepäevas või selle lähistel. Panin tähele, et nelja teksti olen ma varem mujalt lugenud ja ise oleks välja valinud neist vaid ühe (Wolfe’i „Rannamajakese”); Rogersi Dead Boy, Sheckley Seventh Victimi ja Langfordi oleksin ma rahus eesti keeles ilmumata jätnud. Samas aga – go end edit your own anthology, eks ole. Samuti nagu „Aphra” on see antoloogia ilmselt üsna kõlbulik sellisele publikule, kes igapäevaselt ulmet ei ole. Ma arvan, et kõige tugevamat teksti polegi siit lihtne leida, selgeid hitte ei paista olevat ja banaalselt kõlab küll, aga siin on midagi igale (ulme)maitsele. Minu koondhinne ei kujune aritmeetiliselt keskmisest, vaid sellest, et oli väga huvitav kogumik, milles on kõik komponendid osatud tasakaalus hoida. Noh, et järgnev tõsisem kraam kaalub Sheckley pulajutud üles, üldmulje jääb ikka nende muude juttude järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Peab nõustuma Velbu ja Antsuga, et ega selle kogumiku sisu vist miski peale koostaja maitse ei ühenda küll. Mis ei ole muidugi mingi probleem. Ainult et pealkirjast "Pilet utoopiasse" võiks oodata mingit niiöelda sotsiaalse ulme antoloogiat, mida käesolev muidugi pole. Ses mõttes jätab pealkiri vahest soovida, aga see on väike norimine.

Olen kõiki lugusid eraldi arvustanud ja ei lausu siinkohal sisu kohta muud kui et "Lincolni rong"oleks võinud siiski välja jääda. Teos on kirjanduslikult mage ja selle kaasamine meenutab liialt ameeriklaste poliitkorrektset kommet igasse antoloogiasse mõni pede- või neegrilugu surada. Arvi Nikkarevil vaevalt et nüüd niisugust plaani on, aga ikkagi tundub see jutt olevat nõrgim lüli.

Kaanekujundus on väga õnnestunud, kuid seda ei saa öelda illustratsioonide kohta. Nende eest läheb hinne maha nagu naksti. Karikatuur peaks olema naljakas, kuid needsinased kriipsukujud on haledad. Ja mulle ei mahu pähe, mille kuradi pärast peaks "Lincolni rongi" või "Surnud poissi akna taga" karikatuuriga illustreerima!?

Tõlkest. Torkasid silma järgnevad väärkeelendid: "Beelzebub" (peaks olema "Peltsebul"), "leeprechaun" (peaks olema "härjapõlvlane"), "print" (peaks olema "menüü", "leht" või ükskõik kuidas), "McHughi" (peaks olema McHugh`), "Väikevend™-i" (peaks olema "Väikevenna™"). Loos "Pilet Tranaile" oli millegipärast "Punase Kuke Kõrtsi" nimetus tõlgitud, kuid tähelaeva Constellation Queen oma tõlkimata jäänud. Aga üldiselt ikka üle Harju keskmise.

15.08.2007: Andri, Wyndhami "The Chronoclasm" on ka ajamasinaga rikastatud armastusjutt.

Teksti loeti eesti keeles

Pagan, jah, ulmevaesel ajal ongi Nikkarevi igasuine kontributsioon praktiliselt ainuke asi mille peale normaalsel, tervel ulmehuvilisel veel tõuseb. Olgugi et raamatus mingit temaatilist tervikut ei sünni, on Skarabeuse antoloogiaid aasta-aastalt üha suurem nauding lugeda ja seda naudingut sedavõrd raskem põhjendada. Puhtstatistiliselt oli nt. "Aphras" rohkem tipplugusid ja käesoleva valiku taga on raske näha koostaja pingelist mõttetegevust, aga tervik toimib ja parema puudumisel tuleb selles süüdistada toimetaja ürgset annet või siis üleloomulikku vedamist.

Kirjutan arvustust ca poolteist kuud pärast lugemisega ühele poole saamist ja on huvitav tõdeda, kuidas mõnede lugude sisu on peast nagu peoga pühitud - millest jutustasid raamatu kaks viimast lugu - lase või maha, aga ei saa öelda ja vaid BAAS tuletab mulle meelde, et olen Cardi "Eye for an Eye`d" varemgi lugenud. Muidugi olen teenitult unustanud ka Holland Rogersi etüüdid, kuigi Wolfe`i jõulupuu alune sõda, mis meenutas multifilmi "Toy Story" ja Rodgersi väikevend on temaatiliselt sedavõrd kattuvad, et nende kohtumine ühtede kaante vahel saab olla vaid anomaalia.

Ülejäänu koha pealt võib tõdeda - Sheckley mõjub efektsemalt omaenda loomingu keskel, s.o. autorikogudes, aga aegunud on tema sõnum samapalju kui inimlooma vajadus seksi järele; selleks, et teha ulme- ja ajasrändamise loo peateeemaks armastuse, peab siia maailma ilma tillita sündima, mida kujukalt demonstreerib meile Kate Wilhelm; Ellison on antud lugudega täitsa talutav; Sheffield aga täpselt seda, mida Wolfe pole (ning vastupidi) ning on siia antoloogiasse "Kingsmeati" kõrval lülitanud kõige meeldejäävama loo.

Võib-olla meeldib mulle ka lugu Lincolni rongist, aga ainult põlguse pärast, millega viimases lauses lükatakse tagasi päästetu arglik katse päästjatega liikuda - sa ei kuulu siia! Öelge veel, et ei ole olemas progressiivset ja reaktsioonilist inimsugu ja et sinna ei saa kuuluda sünnijärgselt. Tähendab, McHugh oleks saanud kindlasti leiba peale sõda NSV Liidus, kirjutades analoogilisi tekste natsidest, kulakutest ja marksistidest-leninlastest.

Kolm lühilaastu (ja karikatuurillustratsioonid, kui soovite) on koostaja personaalsed kiiksud - meenutagem Aldissi kogumiku mitteulmelisi jutunatukesi või "Muumia" Lukinite kritseldusi elik Bulõtšovi sentimentaalset müüdiloomet - mitte keegi ei tea, mis sunnib teda nendega oma väljaandeid rikastama, aga seal nad on ja teisiti nad ei saa.

"Pilet utoopiasse" on väljanägemiselt samalaadne salaseltsi väljaanne nagu "Aphra", aga sellesse salaseltsi on täna jälle rohkem põhjust kuuluda kui kaks aastat tagasi.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt paljudest teistest siinarvustajatest ei hindaks mina antoloogiat "Pilet utoopiasse" nii kõrgelt, kui seal poleks Sheckley kahte lugu. Mõjuvad teravalt ja ühiskonnakriitiliselt. Ning kuna see, mida kritiseeritakse, pole kuhugi kadunud ning tõenäoliselt ka ei kao, siis on need jutud aegumatud. Aga ma ei hakka siin end kordama, sest kirjutasin igale jutule eraldi arvustused.

Lisaks Sheckleyle olid minu jaoks kogumiku tipud Orson Scott Cardi "Kuninglik liha", Gene Wolfe "Sõda jõulupuu all" ja David Langfordi "Teistsugune pimedus".

Kõige vähem hindan antoloogiast Harlan Ellisoni "Klaasikilde" ning Bruce Holland Rogersi lühijutte "Surnud poiss teie akna taga" ja "Don Ysidro". Aga ka need olid tegelikult täiesti rahuldavad jutud ning mõnes teises, üldiselt tasemelt nõrgemas antoloogias, oleksid nad ehk rohkem silma paistnud.

Antoloogia üht kujunduslikku elementi, illustratsioone, on siin ja mujalgi juba piisavalt kirutud ja kiidetud, sestap ma sel teemal sõna ei võta. Aga ühele apsule juhiks tähelepanu küll: lehekülgede ülaservas on kirjas kirjaniku nimi, kelle jutu kohalt raamat parasjagu lahti löödud on. Aga palju mugavam oleks, kui ühele kahest leheservast oleks trükitud ka lahtioleva jutu nimi.

Lõpetuseks. Tegemist on väga hea raamatuga, mille lugemine ning loetu üle mõtisklemine pakkus tõelist naudingut.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu teada, meeldib mulle sotsiaalne ulme. Loen ise seda kõige meelsamini ja püüan ka teistele Skarabeuse kaudu pähe määrida. Suurem osa sellealasest kirjandusest paigutub teljele utoopia-antiutoopia, enamasti siiski antiutoopia poolele. Vaatame, kuidas Pilet utoopiasse kuusteist juttu sellel teljel koha leiavad.

Sheckley Seitsmes ohver ja Pilet Tranaile on ju kõige puhtamad antiautoopiad. Cardi Kuninglik liha ja Silm silma vastu on minu meelest samuti antiutoopiad. Ka Wolfe’i Sõda jõulupuu all ja Wilhelmi Igavesti Sinu, Anna on pigem antiutoopiad. Lincolni rong ja Väikevend on samuti antiutoopiad, sinna liigituvad ka Teistsugune pimedus ja Lugu Marsist. Seega kümme väga selget antiutoopiat.

Veel silmatorkavam juttude paigutus utoopia-antiutoopia teljele esineb Muumias ja 2009. aasta suvel ilmuvas vene ulme antoloogias.
Teksti loeti inglise keeles

"Pilet utoopiasse" on kindlasti üks parimaid antoloogiaid, mida ma lugenud olen. Juttude tase on enam-vähem ühtlaselt tugev, välja arvatud muidugi mõned erandid (Bruce Holland Rogers). Kuna antoloogia pole pühendatud mingile kindlale teemale (kuigi seda võiks pealkirjast järeldada), on üldmulje pisut laialivalguv, kuid silmaringi avardav. Näiteks poleks ma kunagi uskunud, et mingisugusele poliitilisest korrektsusest innustatud jamale nii palju kiitust võib osaks saada samas kui mõni kirjanduslikult märksa olulise tekst jääb üldse tähelepanuta. Igatahes hea kogumik. Viite ei pane, kuna hindasin mõnda lugu kolmega. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kahjuks ei ole BAAS-is praegu võimalust originaali viidet lisada. Paneme selle siis siia:  https://thraca.gr/2017/11/blog-post_25-11.html
 
 
Jutt on üks neid väheseid, kus peategelane on NPC. Juhanil on "Warcraft n'thousand" ning millalgi oli Years Best kogumikes veel mingi lugu, kus keegi oli saadetud üksildasele saarele vaimselt tervenema ja selle juurde käis temasse armuv NPC. Too siis oligi peategelane. Kui selliseid palju saab, siis läheb tüütuks, aga praegu on tore.
Teksti loeti inglise keeles

http://www.algernon.ee/node/1226
Mul on väga hea meel, et Taivo selle jutu kirjutas ning et ta selle just niisugusena kirjutas. Maailm on Veskimehe "Lõputu juuni" oma, kuid nii teemadering kui vorm kõike muud kui veskimehelikud.
 
Pseudodokumentaal, milles linna mööda ringi jalutatakse ja lihtsalt kohalikega vesteldakse, on nõudlik vorm, millega on kerge igavaks muutuda - "Kultuuridessant" vähemalt minu jaoks aga ei muutunud. Autor oskas lugeja huvi nii väikeste provokatsioonide kui muheda kirjutamisviisiga ülal hoida, käsitledes sealjuures läbinägelikult valdkondi, millest lähtekohaks olnud Veskimehe "Lõputus juunis" väga vähe juttu (ehk siis Taaravalla / Asumaa kultuurielu). Võib olla kuulsaimas selle žanri esindajas, Carl Sagani "Kontaktis", antakse samamoodi erinevatele rääkivatele peadele järjekorras sõna, alustades USA presidendist ja lõpetades Community College'i usuõpetajaga, ning romaanil on võrdlemisi ulatuslik austajate ringkond sellegipoolest.
 
Üksikud arvatavasti asjatundmatusest tulenevad krobelisused - kui juba 1990-ndate alguse Somaalia ära mainimist vääris kui riik, milles õiguskaitse jaoks oli vaja autoriõigusega kaitstav teos registreerida, oleks võinud samas seoses nimetada ka USA-d - tugevat üldmuljet ei riku.
Teksti loeti eesti keeles

Sama pealkirjaga eestikeelse antoloogia kaugelt kõige tugevam tekst. Ainult selle põhjal võiks autorit rikka mehe Veskimeheks pidada (mulje oleks muidugi ekslik).
Teksti loeti eesti keeles

Süžeed käivitav paranoia on tänapäevaks juba kõiki ära tüüdanud: jälle kord võõralt planeedilt külge hakkav salakaval ajuparasiit, kellega nakatumist kindlaks teha ei osata. Autor kirjutab siiski millestki muust - aga sellest on ta ise jutus "Enne koitu" tegelikult juba kirjutanud. Ideede taaskasutuse ehe näide.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt on tehniliselt küündimatu ja sisu poolest avameelselt ajuvaba. Igasugu mürginooltest töötab paremini vana hea kuulipilduja. Laste asemel teeks sama töö ära robot. Laste ajude pesemiseks leidub hulk muid meetodeid kui neid kaugjuhitava tanki juhtidena kitsekarjuste karjamaade äärde patrullima saata. Kirjeldatud patrullimise oleks aga peatselt lõpetanud mõned maamiinid. Ja nii edasi. Miks seda saasta antologiseerida tuli, pole võimalik aru saada. Oleks siis veel algaja autori esimene suleproov, ma saaks veel aru - aga pole ju.
Teksti loeti eesti keeles

Keelekasutus on ladus ning autor täidab endale püstitatud eesmärgi. Too eesmärk pole küll eriti pretensioonikas, aga esimese jutu puhul ei peagi ju olema (ja võib-olla on isegi parem, kui ei ole?). Põhirõhk on tegelasel, mitte keskkonnal - selline debüüt tekitab optimismi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda juttu on keeruline hinnata. Autor oskab kahtlemata hästi kirjutada ning gradatsioon on suurepäraselt realiseeritud. Sobiks loovkirjutamise õpiku näiteks ning sellepärast ka "Algernonis" ilmus.
 
Ulmeline osa on samas nõrgem. Tulnukad, kes kingivad inimestele plastmassi söödavaks muutvate ensüümide retsepti ja kirjutavad selle seitsmejalaste tähtedega kaljuseintele... Kahtlane, kas see ühelegi maisele kaljuseinale niimoodi ära mahub. Edasi, molekulaarne koostur, mis suudaks uusi ensüüme valmistada, muudaks tsivilisatsiooni tundmatuseni. See oleks singulaarsusega võrreldav tehnoloogia nagu tehisintellekt. Autoril on see kuidagi samas reas mingite pesuvõrkudega.
Teksti loeti inglise keeles

Piiripealne ulmejutt maakohakeses resideeruvast kodanikust, kelle elu (või ükskõik mis) rutiini hulka kuulub muuhulgas ka 200 gr viinuski manustamine kohe, kui pood avatakse ning pool tundi enne selle sulgemist. Kodanikul on kunagi olnud ka kirjanduslikke kalduvusi, kuulus ka EKL-i.
Peaaegu vaimukas.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles