Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Pilet utoopiasse

(antoloogia aastast 2007)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2007

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
7
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Parafraseerides ühte oma filmi- ja ulmehuvilist sõpra, on suvi ilma Skarabeuse raamatuta nagu muna ilma soolata. “Pilet Utoopiasse” on Skarabeuse kümnes raamat! Arvi Nikkarevi panust eestikeelse ulme ilmutamisse pole kuidagi võimalik üle hinnata.

“Pilet Utoopiasse” koondab kuusteist juttu, mõned neist lühiromaani mõõtu ja mõned paarileheküljelised laastud. Kirjutamisaeg katab viiskümmend aastat: vanim lugu (Robert Sheckley “Seitsmes ohver” on pärit 1953. aastast ja värskeim (Bruce Holland Rogers “Don Ysidro) on 2003. aasta väljalase. Jutte ei paista muud ühendavat kui koostaja maitse, mis nagu varasemast teada kaldub sinna “uue laine” ja sisekaemusliku ulme valda. Nii mõnigi lugu on küll pälvinud Hugo.

Kõik lood ei saagi kõigile ühtemoodi meeldida, seega jätan kõrvale jutud, mis panid parimal juhul õlgu kehitama. Eelkõige olid need Sheckley “Pilet Tranaile” ja Rogersi paarileheküljelised laastud. Antoloogias on aga (juba tavapäraselt) selliseid tipplugusid, kõrgekvaliteedilist angloameerika ulmet, et ulmegurmaanile on pidusöök reserveeritud.

Orson Scott Card “Kuninglik liha”, võigas ja groteskne jutt jälkidest tulnukatest kuskil kolooniaplaneedil.

Kate Wilhelm “Igavesti Sinu, Anna”. Nukra alatooniga lugu armastusest üle ajapiiri. Mulle meeldivad sellised melanhoolsed lood.

Charles Sheffield “Georgia mu südames” on üks antoloogia tippudest, kui mitte see tipp ise. Mõnevõrra raske algusega, aga seda haaravamaks osutuv lugu jällegi ajapiiri taha küünitada proovivast otsingust, keelatud armastusest ja suurest mõistatusest, mis neid seob.

David Langford “Teistsugune pimedus”. Miks, miks küll sellised head lood ainult paarileheküljelised on? Mõni mees oleks sellest teemast tellise sulepeast välja imenud. Nappide ridadega on kirja pandud karm ja jõhker pilt tulevikust, nähtuna laste silme läbi. Muide, endal tekkis kange tahtmine ka üht taolist pilti piiluda. Lugege lugu läbi, siis saate teada, mis sorti pilte seal vaadati.

Ega Maureen F. McHugh “Lincolni rong” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all” pole vähimalgi määral kehvad lood. “Lincolni rongil” on tagataskus ette näidata Hugo ja Gene Wolfe on suur kirjanik, kuid eelpoolmainitud tippude kõrval lihtsalt ei paistnud nad ehk nii eredalt välja.

Arvi Nikkarev on valinud 10. juubeli vääriliseks tähistamiseks väga head lood. Kui ehk tahakski midagi iriseda, siis nende mulle arusaamatuteks jäävate kunstmuinasjutuliste laastude kallal, mis seal lõpupoole olid. Ootame aga järgmist suve ja uut Skarabeuse raamatut. Kvaliteedimärk on igal juhul juba ammu tagatud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kas 1998 märgitakse Ajaloo suurtesse annaalidesse, kuid kindlasti mäletavad seda aastat need, kes on jälginud ulmekirjanduse eestindamist. Nimelt 1998 ilmus kirjastuselt „Skarabeus“ tema esikraamat – Norman Spinradi „Terasunelm“ (The Iron Dream, 1972).

„Skarabeus“ on väike soome-eesti perekirjastus, mis annab igal aastal välja ühe raamatu. Kirjastuse eesmärk on tutvustada head ja mujal maailmas tunnustatud ning kõrgelt auhinnatud ulmet. Seepärast ei ilmu sealt ühtegi nn kommertskirjanduslikku üllitist. Ühe raamatuga aastas rikkaks ei saa, ja nii otsustaski Arvi Nikkarev, kes on sisuliselt nii kirjastaja, toimetaja kui tõlk ehk suures osas kirjastus ise, välja anda ainult seda ulmet, mida ta ise hindab. Sel aastal, äsja, ilmus „Skarabeuse“ 10. raamat – antoloogia „Pilet utoopiasse“. Kuni 2004. aastani ilmusid autorite valikkogud, nüüd juba kolmandat aastat antoloogiad. Esimene antoloogia oli sisuliselt valik neist tekstidest, mille õigusi oli Nikkarevil võimalik ilma võimatut tegemata kätte saada. Kogumik sisaldab näiteks selliste autorite tekste nagu George. R. R. Martin, Gene Wolfe, Robert Silverberg, Roger Zelazny, Jack Vance. Teises antoloogias on esindatud 90. aastate vene ulme paremik, va kaks viimast juttu. Kolmas on aga jällegi valik maailma ulmekirjandusest.

Antoloogia „Pilet utoopiasse“ sisaldab tekste järgmistelt autoritelt: Robert Sheckley, Harlan Ellison, Gene Wolfe, Orson Scott Card, Kate Wilhelm, Charles Sheffield, Maureen F. McHugh, Bruce Holland Rogers, David Langford ja Geoffrey A. Landis. Osa neist kirjanikest on eesti lugejale tuttav, osa ei ole. R. Sheckley nimega ilmselt meenub/ võiks meenuda nõuka ajal ilmunud Ain Raitviiru koostatud antoloogia „Lilled Algernonile“ ja jutt „Tont nr. 5“. O. S. Cardi loomingust on eestindatud „Enderi mäng“, Harlan Ellisoni on „Skarabeus“ ise välja andnud: valikkogu „Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames“ (1999). Samuti on paar Gene Wolfe’i juttu ilmunud antoloogias „Aphra“ (1995).

Parim soovitus, mida ma saan anda sellele kogule: siin ei ole ühtegi juttu, mis ei oleks mõtlema pannud, et pagan, miks eesti keeles ilmub nii neetult vähe head ulmekirjandust. Miks ei ole Gene Wolfe ega Robert Shecley valikkogusid, miks Cardist on ainult „Enderi mäng“ ja järge pole kuskil näha, miks Martinist tahetakse ainult „Jää ja tule saagat“ edasi välja anda jne jne. Väikesel kirjastusel on piiratud võimalused, arusaadav, aga on ju küll ja küll suuri kirjastusi, mis tegelevad, kui üldse, suhteliselt keskpärase ulme eestindamisega, väites, et ei müü ja lugejaid pole. Miks siis mitte välja anda neid, kes on võitnud nii Nebulaid kui Hugo’sid. Miks alahinnata eesti ulmelugejat...

Teksti loeti eesti keeles

See kogumik pani mind kõige rohkem ehk juurdlema küsimuse kallal, et mis neis lugudes küll see ühisosa võis olla, et need samade kaante vahele sattusid. Peale Arvi maitse ma midagi välja mõelda ei suutnudki... Saadagu minust õieti aru -- koostaja maitse on hea, kuid mis põhjusel oli tarvis "Aphra" edu korrata püüda? Vast oleks temaatiline kogu parem olnud? Eks ma muidugi sobivas situatsioonis esitan need küsimused Arvile endale, kuid las jääb siia kirja mu siiras imestus. Samas -- hommikul võtsin ma nädala oma aega oodanud raamatu lõpuks kätte, nüüd on kell ca 1 öösel ja mul raamat läbi ja see juba näitab midagi...

Üks sümpaatne joon -- igalt autorilt on järjest ära toodud paar eriilmelist lugu. Suur osa autoritest ei vaja minu jaoks ka erilist tutvustamist ja heas kui halvas mõttes täiendas iga autor suurtes piirides pilti, mis mul neist juba varem olemas oli.
Sheckley -- 50-ndate pula-ajaja. Vaidleksin pisut vastu Krafinnale: Sheckley valikkogu kuuluks minu jaoks samasse kategooriasse Fantaasia avaldatava kopiraidivaba materjaliga. Veel "natuke", ja see ongi vaba ;-), kuid tähtsam on, et need on ühe ajastu lood ja isiklikult minu jaoks on neil kerge kopituslõhn juures. Kuigi mees kirjutab hästi, tean ma ju esimestest ridadest, kuidas lõpeb Seventh Victim... A Ticket to Tranai oli kogu peaaegu ainus lugu, mida ma rida-realt lugeda ei viitsinud. Ma ju tean, mis sealt tuleb... tundus see mees mulle juba veerand sajandit tagasi kergekaaluline ja arvan ka nüüd nii. Meelelahutus, aga kuigi ta kirjutab hästi ja oli üks "suurtest", on vahepeal nii tohutult paremat materjali tekkinud.
Ellisson on minus alati vastakaid tundeid tekitanud. Kohati nagu huvitav, aga kui ma viis minutit hiljem üritan meelde tuletada, millest ta kirjutas... Teatud banaalsus, tobedavõitu skeemid ja... ma isegi ei tea... kuidagi hirmus kirjanduslik ja ambitsioonikas, kuid taandub nagu tühja tünni kõmistamiseks. Lugeda muidugi kõlbab.
Wolfe-i ja Cardi eraldi ei kommenteerikski, sest siin läheb nimi ja sisu kokku -- väärt kraam. "Kingsmeat" on lugu, mis üksigi õigustaks kogu olemasolu! (Kuigi nii mõni teinegi meeldis mulle väga...)
Edasi paar juttu autoritelt, kellest midagi ei teadnud, kuid kes meeldivalt üllatasid. Esiteks too "Anna..." -- nagu naisautoritel pahatihti, ei ole ta võimeline ligilähedaseltki aru saama, misasi see aeg on, samas jutt ise on sihuke armas. "Georgia..." oli mulle südamelähedasel teemal ja just oma ülesehituse poolest vast kõige rohkem meeldinud lugu kogumikus.
Edasi 4 minu arust suht mõttetut juttu.
Langfordi jutt oli väga hea, kuigi mulle tundub teema kuidagi vananenud, nii et vaatasin imestusega ilmumisaastat; tundub, et olen midagi sarnast kohanud 60-ndate ulmes.
Landis on end seekord ületanud. Jõhker ja natuke ilulev, kuid siiski õige pikkusega lööv tekst.

Igal juhul on see kogumik tubli töö! "5"-e ei pane sellepärast, et sees oli lugusid, mida "3"-ga oleksin hinnanud.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul on nii, et antoloogia, milles on nii palju Sheckley (aegunud ja tänapäevaks ebaoluline autor), Cardi (pidev mormoonlik messianistlik jutlustamine) ja Ellisoni (Ellison) tekste minult tähelepanu ei pälviks. Miskipärast see antoloogia oli aga väga huvitav ja sai päris nobedalt läbi loetud. Kuna ka koostaja pole ühise nimetaja ega temaatika defineerimisega punnitama hakanud, siis polekski vist paslik seda teha, siin on väga erineva tausta ja iseloomuga jutte: horrorisegust imperssionismi, ajarändu, alternatiivajalugu jne. Enamik lugusid on üsna kindalt kinni planeedis Maa ja suhteliselt tänepäevas või selle lähistel. Panin tähele, et nelja teksti olen ma varem mujalt lugenud ja ise oleks välja valinud neist vaid ühe (Wolfe’i „Rannamajakese”); Rogersi Dead Boy, Sheckley Seventh Victimi ja Langfordi oleksin ma rahus eesti keeles ilmumata jätnud. Samas aga – go end edit your own anthology, eks ole. Samuti nagu „Aphra” on see antoloogia ilmselt üsna kõlbulik sellisele publikule, kes igapäevaselt ulmet ei ole. Ma arvan, et kõige tugevamat teksti polegi siit lihtne leida, selgeid hitte ei paista olevat ja banaalselt kõlab küll, aga siin on midagi igale (ulme)maitsele. Minu koondhinne ei kujune aritmeetiliselt keskmisest, vaid sellest, et oli väga huvitav kogumik, milles on kõik komponendid osatud tasakaalus hoida. Noh, et järgnev tõsisem kraam kaalub Sheckley pulajutud üles, üldmulje jääb ikka nende muude juttude järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Peab nõustuma Velbu ja Antsuga, et ega selle kogumiku sisu vist miski peale koostaja maitse ei ühenda küll. Mis ei ole muidugi mingi probleem. Ainult et pealkirjast "Pilet utoopiasse" võiks oodata mingit niiöelda sotsiaalse ulme antoloogiat, mida käesolev muidugi pole. Ses mõttes jätab pealkiri vahest soovida, aga see on väike norimine.

Olen kõiki lugusid eraldi arvustanud ja ei lausu siinkohal sisu kohta muud kui et "Lincolni rong"oleks võinud siiski välja jääda. Teos on kirjanduslikult mage ja selle kaasamine meenutab liialt ameeriklaste poliitkorrektset kommet igasse antoloogiasse mõni pede- või neegrilugu surada. Arvi Nikkarevil vaevalt et nüüd niisugust plaani on, aga ikkagi tundub see jutt olevat nõrgim lüli.

Kaanekujundus on väga õnnestunud, kuid seda ei saa öelda illustratsioonide kohta. Nende eest läheb hinne maha nagu naksti. Karikatuur peaks olema naljakas, kuid needsinased kriipsukujud on haledad. Ja mulle ei mahu pähe, mille kuradi pärast peaks "Lincolni rongi" või "Surnud poissi akna taga" karikatuuriga illustreerima!?

Tõlkest. Torkasid silma järgnevad väärkeelendid: "Beelzebub" (peaks olema "Peltsebul"), "leeprechaun" (peaks olema "härjapõlvlane"), "print" (peaks olema "menüü", "leht" või ükskõik kuidas), "McHughi" (peaks olema McHugh`), "Väikevend™-i" (peaks olema "Väikevenna™"). Loos "Pilet Tranaile" oli millegipärast "Punase Kuke Kõrtsi" nimetus tõlgitud, kuid tähelaeva Constellation Queen oma tõlkimata jäänud. Aga üldiselt ikka üle Harju keskmise.

15.08.2007: Andri, Wyndhami "The Chronoclasm" on ka ajamasinaga rikastatud armastusjutt.

Teksti loeti eesti keeles

Pagan, jah, ulmevaesel ajal ongi Nikkarevi igasuine kontributsioon praktiliselt ainuke asi mille peale normaalsel, tervel ulmehuvilisel veel tõuseb. Olgugi et raamatus mingit temaatilist tervikut ei sünni, on Skarabeuse antoloogiaid aasta-aastalt üha suurem nauding lugeda ja seda naudingut sedavõrd raskem põhjendada. Puhtstatistiliselt oli nt. "Aphras" rohkem tipplugusid ja käesoleva valiku taga on raske näha koostaja pingelist mõttetegevust, aga tervik toimib ja parema puudumisel tuleb selles süüdistada toimetaja ürgset annet või siis üleloomulikku vedamist.

Kirjutan arvustust ca poolteist kuud pärast lugemisega ühele poole saamist ja on huvitav tõdeda, kuidas mõnede lugude sisu on peast nagu peoga pühitud - millest jutustasid raamatu kaks viimast lugu - lase või maha, aga ei saa öelda ja vaid BAAS tuletab mulle meelde, et olen Cardi "Eye for an Eye`d" varemgi lugenud. Muidugi olen teenitult unustanud ka Holland Rogersi etüüdid, kuigi Wolfe`i jõulupuu alune sõda, mis meenutas multifilmi "Toy Story" ja Rodgersi väikevend on temaatiliselt sedavõrd kattuvad, et nende kohtumine ühtede kaante vahel saab olla vaid anomaalia.

Ülejäänu koha pealt võib tõdeda - Sheckley mõjub efektsemalt omaenda loomingu keskel, s.o. autorikogudes, aga aegunud on tema sõnum samapalju kui inimlooma vajadus seksi järele; selleks, et teha ulme- ja ajasrändamise loo peateeemaks armastuse, peab siia maailma ilma tillita sündima, mida kujukalt demonstreerib meile Kate Wilhelm; Ellison on antud lugudega täitsa talutav; Sheffield aga täpselt seda, mida Wolfe pole (ning vastupidi) ning on siia antoloogiasse "Kingsmeati" kõrval lülitanud kõige meeldejäävama loo.

Võib-olla meeldib mulle ka lugu Lincolni rongist, aga ainult põlguse pärast, millega viimases lauses lükatakse tagasi päästetu arglik katse päästjatega liikuda - sa ei kuulu siia! Öelge veel, et ei ole olemas progressiivset ja reaktsioonilist inimsugu ja et sinna ei saa kuuluda sünnijärgselt. Tähendab, McHugh oleks saanud kindlasti leiba peale sõda NSV Liidus, kirjutades analoogilisi tekste natsidest, kulakutest ja marksistidest-leninlastest.

Kolm lühilaastu (ja karikatuurillustratsioonid, kui soovite) on koostaja personaalsed kiiksud - meenutagem Aldissi kogumiku mitteulmelisi jutunatukesi või "Muumia" Lukinite kritseldusi elik Bulõtšovi sentimentaalset müüdiloomet - mitte keegi ei tea, mis sunnib teda nendega oma väljaandeid rikastama, aga seal nad on ja teisiti nad ei saa.

"Pilet utoopiasse" on väljanägemiselt samalaadne salaseltsi väljaanne nagu "Aphra", aga sellesse salaseltsi on täna jälle rohkem põhjust kuuluda kui kaks aastat tagasi.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt paljudest teistest siinarvustajatest ei hindaks mina antoloogiat "Pilet utoopiasse" nii kõrgelt, kui seal poleks Sheckley kahte lugu. Mõjuvad teravalt ja ühiskonnakriitiliselt. Ning kuna see, mida kritiseeritakse, pole kuhugi kadunud ning tõenäoliselt ka ei kao, siis on need jutud aegumatud. Aga ma ei hakka siin end kordama, sest kirjutasin igale jutule eraldi arvustused.

Lisaks Sheckleyle olid minu jaoks kogumiku tipud Orson Scott Cardi "Kuninglik liha", Gene Wolfe "Sõda jõulupuu all" ja David Langfordi "Teistsugune pimedus".

Kõige vähem hindan antoloogiast Harlan Ellisoni "Klaasikilde" ning Bruce Holland Rogersi lühijutte "Surnud poiss teie akna taga" ja "Don Ysidro". Aga ka need olid tegelikult täiesti rahuldavad jutud ning mõnes teises, üldiselt tasemelt nõrgemas antoloogias, oleksid nad ehk rohkem silma paistnud.

Antoloogia üht kujunduslikku elementi, illustratsioone, on siin ja mujalgi juba piisavalt kirutud ja kiidetud, sestap ma sel teemal sõna ei võta. Aga ühele apsule juhiks tähelepanu küll: lehekülgede ülaservas on kirjas kirjaniku nimi, kelle jutu kohalt raamat parasjagu lahti löödud on. Aga palju mugavam oleks, kui ühele kahest leheservast oleks trükitud ka lahtioleva jutu nimi.

Lõpetuseks. Tegemist on väga hea raamatuga, mille lugemine ning loetu üle mõtisklemine pakkus tõelist naudingut.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu teada, meeldib mulle sotsiaalne ulme. Loen ise seda kõige meelsamini ja püüan ka teistele Skarabeuse kaudu pähe määrida. Suurem osa sellealasest kirjandusest paigutub teljele utoopia-antiutoopia, enamasti siiski antiutoopia poolele. Vaatame, kuidas Pilet utoopiasse kuusteist juttu sellel teljel koha leiavad.

Sheckley Seitsmes ohver ja Pilet Tranaile on ju kõige puhtamad antiautoopiad. Cardi Kuninglik liha ja Silm silma vastu on minu meelest samuti antiutoopiad. Ka Wolfe’i Sõda jõulupuu all ja Wilhelmi Igavesti Sinu, Anna on pigem antiutoopiad. Lincolni rong ja Väikevend on samuti antiutoopiad, sinna liigituvad ka Teistsugune pimedus ja Lugu Marsist. Seega kümme väga selget antiutoopiat.

Veel silmatorkavam juttude paigutus utoopia-antiutoopia teljele esineb Muumias ja 2009. aasta suvel ilmuvas vene ulme antoloogias.
Teksti loeti inglise keeles

"Pilet utoopiasse" on kindlasti üks parimaid antoloogiaid, mida ma lugenud olen. Juttude tase on enam-vähem ühtlaselt tugev, välja arvatud muidugi mõned erandid (Bruce Holland Rogers). Kuna antoloogia pole pühendatud mingile kindlale teemale (kuigi seda võiks pealkirjast järeldada), on üldmulje pisut laialivalguv, kuid silmaringi avardav. Näiteks poleks ma kunagi uskunud, et mingisugusele poliitilisest korrektsusest innustatud jamale nii palju kiitust võib osaks saada samas kui mõni kirjanduslikult märksa olulise tekst jääb üldse tähelepanuta. Igatahes hea kogumik. Viite ei pane, kuna hindasin mõnda lugu kolmega. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles