Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Pilet utoopiasse

(antoloogia aastast 2007)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2007

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
7
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Parafraseerides ühte oma filmi- ja ulmehuvilist sõpra, on suvi ilma Skarabeuse raamatuta nagu muna ilma soolata. “Pilet Utoopiasse” on Skarabeuse kümnes raamat! Arvi Nikkarevi panust eestikeelse ulme ilmutamisse pole kuidagi võimalik üle hinnata.

“Pilet Utoopiasse” koondab kuusteist juttu, mõned neist lühiromaani mõõtu ja mõned paarileheküljelised laastud. Kirjutamisaeg katab viiskümmend aastat: vanim lugu (Robert Sheckley “Seitsmes ohver” on pärit 1953. aastast ja värskeim (Bruce Holland Rogers “Don Ysidro) on 2003. aasta väljalase. Jutte ei paista muud ühendavat kui koostaja maitse, mis nagu varasemast teada kaldub sinna “uue laine” ja sisekaemusliku ulme valda. Nii mõnigi lugu on küll pälvinud Hugo.

Kõik lood ei saagi kõigile ühtemoodi meeldida, seega jätan kõrvale jutud, mis panid parimal juhul õlgu kehitama. Eelkõige olid need Sheckley “Pilet Tranaile” ja Rogersi paarileheküljelised laastud. Antoloogias on aga (juba tavapäraselt) selliseid tipplugusid, kõrgekvaliteedilist angloameerika ulmet, et ulmegurmaanile on pidusöök reserveeritud.

Orson Scott Card “Kuninglik liha”, võigas ja groteskne jutt jälkidest tulnukatest kuskil kolooniaplaneedil.

Kate Wilhelm “Igavesti Sinu, Anna”. Nukra alatooniga lugu armastusest üle ajapiiri. Mulle meeldivad sellised melanhoolsed lood.

Charles Sheffield “Georgia mu südames” on üks antoloogia tippudest, kui mitte see tipp ise. Mõnevõrra raske algusega, aga seda haaravamaks osutuv lugu jällegi ajapiiri taha küünitada proovivast otsingust, keelatud armastusest ja suurest mõistatusest, mis neid seob.

David Langford “Teistsugune pimedus”. Miks, miks küll sellised head lood ainult paarileheküljelised on? Mõni mees oleks sellest teemast tellise sulepeast välja imenud. Nappide ridadega on kirja pandud karm ja jõhker pilt tulevikust, nähtuna laste silme läbi. Muide, endal tekkis kange tahtmine ka üht taolist pilti piiluda. Lugege lugu läbi, siis saate teada, mis sorti pilte seal vaadati.

Ega Maureen F. McHugh “Lincolni rong” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all” pole vähimalgi määral kehvad lood. “Lincolni rongil” on tagataskus ette näidata Hugo ja Gene Wolfe on suur kirjanik, kuid eelpoolmainitud tippude kõrval lihtsalt ei paistnud nad ehk nii eredalt välja.

Arvi Nikkarev on valinud 10. juubeli vääriliseks tähistamiseks väga head lood. Kui ehk tahakski midagi iriseda, siis nende mulle arusaamatuteks jäävate kunstmuinasjutuliste laastude kallal, mis seal lõpupoole olid. Ootame aga järgmist suve ja uut Skarabeuse raamatut. Kvaliteedimärk on igal juhul juba ammu tagatud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kas 1998 märgitakse Ajaloo suurtesse annaalidesse, kuid kindlasti mäletavad seda aastat need, kes on jälginud ulmekirjanduse eestindamist. Nimelt 1998 ilmus kirjastuselt „Skarabeus“ tema esikraamat – Norman Spinradi „Terasunelm“ (The Iron Dream, 1972).

„Skarabeus“ on väike soome-eesti perekirjastus, mis annab igal aastal välja ühe raamatu. Kirjastuse eesmärk on tutvustada head ja mujal maailmas tunnustatud ning kõrgelt auhinnatud ulmet. Seepärast ei ilmu sealt ühtegi nn kommertskirjanduslikku üllitist. Ühe raamatuga aastas rikkaks ei saa, ja nii otsustaski Arvi Nikkarev, kes on sisuliselt nii kirjastaja, toimetaja kui tõlk ehk suures osas kirjastus ise, välja anda ainult seda ulmet, mida ta ise hindab. Sel aastal, äsja, ilmus „Skarabeuse“ 10. raamat – antoloogia „Pilet utoopiasse“. Kuni 2004. aastani ilmusid autorite valikkogud, nüüd juba kolmandat aastat antoloogiad. Esimene antoloogia oli sisuliselt valik neist tekstidest, mille õigusi oli Nikkarevil võimalik ilma võimatut tegemata kätte saada. Kogumik sisaldab näiteks selliste autorite tekste nagu George. R. R. Martin, Gene Wolfe, Robert Silverberg, Roger Zelazny, Jack Vance. Teises antoloogias on esindatud 90. aastate vene ulme paremik, va kaks viimast juttu. Kolmas on aga jällegi valik maailma ulmekirjandusest.

Antoloogia „Pilet utoopiasse“ sisaldab tekste järgmistelt autoritelt: Robert Sheckley, Harlan Ellison, Gene Wolfe, Orson Scott Card, Kate Wilhelm, Charles Sheffield, Maureen F. McHugh, Bruce Holland Rogers, David Langford ja Geoffrey A. Landis. Osa neist kirjanikest on eesti lugejale tuttav, osa ei ole. R. Sheckley nimega ilmselt meenub/ võiks meenuda nõuka ajal ilmunud Ain Raitviiru koostatud antoloogia „Lilled Algernonile“ ja jutt „Tont nr. 5“. O. S. Cardi loomingust on eestindatud „Enderi mäng“, Harlan Ellisoni on „Skarabeus“ ise välja andnud: valikkogu „Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames“ (1999). Samuti on paar Gene Wolfe’i juttu ilmunud antoloogias „Aphra“ (1995).

Parim soovitus, mida ma saan anda sellele kogule: siin ei ole ühtegi juttu, mis ei oleks mõtlema pannud, et pagan, miks eesti keeles ilmub nii neetult vähe head ulmekirjandust. Miks ei ole Gene Wolfe ega Robert Shecley valikkogusid, miks Cardist on ainult „Enderi mäng“ ja järge pole kuskil näha, miks Martinist tahetakse ainult „Jää ja tule saagat“ edasi välja anda jne jne. Väikesel kirjastusel on piiratud võimalused, arusaadav, aga on ju küll ja küll suuri kirjastusi, mis tegelevad, kui üldse, suhteliselt keskpärase ulme eestindamisega, väites, et ei müü ja lugejaid pole. Miks siis mitte välja anda neid, kes on võitnud nii Nebulaid kui Hugo’sid. Miks alahinnata eesti ulmelugejat...

Teksti loeti eesti keeles

See kogumik pani mind kõige rohkem ehk juurdlema küsimuse kallal, et mis neis lugudes küll see ühisosa võis olla, et need samade kaante vahele sattusid. Peale Arvi maitse ma midagi välja mõelda ei suutnudki... Saadagu minust õieti aru -- koostaja maitse on hea, kuid mis põhjusel oli tarvis "Aphra" edu korrata püüda? Vast oleks temaatiline kogu parem olnud? Eks ma muidugi sobivas situatsioonis esitan need küsimused Arvile endale, kuid las jääb siia kirja mu siiras imestus. Samas -- hommikul võtsin ma nädala oma aega oodanud raamatu lõpuks kätte, nüüd on kell ca 1 öösel ja mul raamat läbi ja see juba näitab midagi...

Üks sümpaatne joon -- igalt autorilt on järjest ära toodud paar eriilmelist lugu. Suur osa autoritest ei vaja minu jaoks ka erilist tutvustamist ja heas kui halvas mõttes täiendas iga autor suurtes piirides pilti, mis mul neist juba varem olemas oli.
Sheckley -- 50-ndate pula-ajaja. Vaidleksin pisut vastu Krafinnale: Sheckley valikkogu kuuluks minu jaoks samasse kategooriasse Fantaasia avaldatava kopiraidivaba materjaliga. Veel "natuke", ja see ongi vaba ;-), kuid tähtsam on, et need on ühe ajastu lood ja isiklikult minu jaoks on neil kerge kopituslõhn juures. Kuigi mees kirjutab hästi, tean ma ju esimestest ridadest, kuidas lõpeb Seventh Victim... A Ticket to Tranai oli kogu peaaegu ainus lugu, mida ma rida-realt lugeda ei viitsinud. Ma ju tean, mis sealt tuleb... tundus see mees mulle juba veerand sajandit tagasi kergekaaluline ja arvan ka nüüd nii. Meelelahutus, aga kuigi ta kirjutab hästi ja oli üks "suurtest", on vahepeal nii tohutult paremat materjali tekkinud.
Ellisson on minus alati vastakaid tundeid tekitanud. Kohati nagu huvitav, aga kui ma viis minutit hiljem üritan meelde tuletada, millest ta kirjutas... Teatud banaalsus, tobedavõitu skeemid ja... ma isegi ei tea... kuidagi hirmus kirjanduslik ja ambitsioonikas, kuid taandub nagu tühja tünni kõmistamiseks. Lugeda muidugi kõlbab.
Wolfe-i ja Cardi eraldi ei kommenteerikski, sest siin läheb nimi ja sisu kokku -- väärt kraam. "Kingsmeat" on lugu, mis üksigi õigustaks kogu olemasolu! (Kuigi nii mõni teinegi meeldis mulle väga...)
Edasi paar juttu autoritelt, kellest midagi ei teadnud, kuid kes meeldivalt üllatasid. Esiteks too "Anna..." -- nagu naisautoritel pahatihti, ei ole ta võimeline ligilähedaseltki aru saama, misasi see aeg on, samas jutt ise on sihuke armas. "Georgia..." oli mulle südamelähedasel teemal ja just oma ülesehituse poolest vast kõige rohkem meeldinud lugu kogumikus.
Edasi 4 minu arust suht mõttetut juttu.
Langfordi jutt oli väga hea, kuigi mulle tundub teema kuidagi vananenud, nii et vaatasin imestusega ilmumisaastat; tundub, et olen midagi sarnast kohanud 60-ndate ulmes.
Landis on end seekord ületanud. Jõhker ja natuke ilulev, kuid siiski õige pikkusega lööv tekst.

Igal juhul on see kogumik tubli töö! "5"-e ei pane sellepärast, et sees oli lugusid, mida "3"-ga oleksin hinnanud.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul on nii, et antoloogia, milles on nii palju Sheckley (aegunud ja tänapäevaks ebaoluline autor), Cardi (pidev mormoonlik messianistlik jutlustamine) ja Ellisoni (Ellison) tekste minult tähelepanu ei pälviks. Miskipärast see antoloogia oli aga väga huvitav ja sai päris nobedalt läbi loetud. Kuna ka koostaja pole ühise nimetaja ega temaatika defineerimisega punnitama hakanud, siis polekski vist paslik seda teha, siin on väga erineva tausta ja iseloomuga jutte: horrorisegust imperssionismi, ajarändu, alternatiivajalugu jne. Enamik lugusid on üsna kindalt kinni planeedis Maa ja suhteliselt tänepäevas või selle lähistel. Panin tähele, et nelja teksti olen ma varem mujalt lugenud ja ise oleks välja valinud neist vaid ühe (Wolfe’i „Rannamajakese”); Rogersi Dead Boy, Sheckley Seventh Victimi ja Langfordi oleksin ma rahus eesti keeles ilmumata jätnud. Samas aga – go end edit your own anthology, eks ole. Samuti nagu „Aphra” on see antoloogia ilmselt üsna kõlbulik sellisele publikule, kes igapäevaselt ulmet ei ole. Ma arvan, et kõige tugevamat teksti polegi siit lihtne leida, selgeid hitte ei paista olevat ja banaalselt kõlab küll, aga siin on midagi igale (ulme)maitsele. Minu koondhinne ei kujune aritmeetiliselt keskmisest, vaid sellest, et oli väga huvitav kogumik, milles on kõik komponendid osatud tasakaalus hoida. Noh, et järgnev tõsisem kraam kaalub Sheckley pulajutud üles, üldmulje jääb ikka nende muude juttude järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Peab nõustuma Velbu ja Antsuga, et ega selle kogumiku sisu vist miski peale koostaja maitse ei ühenda küll. Mis ei ole muidugi mingi probleem. Ainult et pealkirjast "Pilet utoopiasse" võiks oodata mingit niiöelda sotsiaalse ulme antoloogiat, mida käesolev muidugi pole. Ses mõttes jätab pealkiri vahest soovida, aga see on väike norimine.

Olen kõiki lugusid eraldi arvustanud ja ei lausu siinkohal sisu kohta muud kui et "Lincolni rong"oleks võinud siiski välja jääda. Teos on kirjanduslikult mage ja selle kaasamine meenutab liialt ameeriklaste poliitkorrektset kommet igasse antoloogiasse mõni pede- või neegrilugu surada. Arvi Nikkarevil vaevalt et nüüd niisugust plaani on, aga ikkagi tundub see jutt olevat nõrgim lüli.

Kaanekujundus on väga õnnestunud, kuid seda ei saa öelda illustratsioonide kohta. Nende eest läheb hinne maha nagu naksti. Karikatuur peaks olema naljakas, kuid needsinased kriipsukujud on haledad. Ja mulle ei mahu pähe, mille kuradi pärast peaks "Lincolni rongi" või "Surnud poissi akna taga" karikatuuriga illustreerima!?

Tõlkest. Torkasid silma järgnevad väärkeelendid: "Beelzebub" (peaks olema "Peltsebul"), "leeprechaun" (peaks olema "härjapõlvlane"), "print" (peaks olema "menüü", "leht" või ükskõik kuidas), "McHughi" (peaks olema McHugh`), "Väikevend™-i" (peaks olema "Väikevenna™"). Loos "Pilet Tranaile" oli millegipärast "Punase Kuke Kõrtsi" nimetus tõlgitud, kuid tähelaeva Constellation Queen oma tõlkimata jäänud. Aga üldiselt ikka üle Harju keskmise.

15.08.2007: Andri, Wyndhami "The Chronoclasm" on ka ajamasinaga rikastatud armastusjutt.

Teksti loeti eesti keeles

Pagan, jah, ulmevaesel ajal ongi Nikkarevi igasuine kontributsioon praktiliselt ainuke asi mille peale normaalsel, tervel ulmehuvilisel veel tõuseb. Olgugi et raamatus mingit temaatilist tervikut ei sünni, on Skarabeuse antoloogiaid aasta-aastalt üha suurem nauding lugeda ja seda naudingut sedavõrd raskem põhjendada. Puhtstatistiliselt oli nt. "Aphras" rohkem tipplugusid ja käesoleva valiku taga on raske näha koostaja pingelist mõttetegevust, aga tervik toimib ja parema puudumisel tuleb selles süüdistada toimetaja ürgset annet või siis üleloomulikku vedamist.

Kirjutan arvustust ca poolteist kuud pärast lugemisega ühele poole saamist ja on huvitav tõdeda, kuidas mõnede lugude sisu on peast nagu peoga pühitud - millest jutustasid raamatu kaks viimast lugu - lase või maha, aga ei saa öelda ja vaid BAAS tuletab mulle meelde, et olen Cardi "Eye for an Eye`d" varemgi lugenud. Muidugi olen teenitult unustanud ka Holland Rogersi etüüdid, kuigi Wolfe`i jõulupuu alune sõda, mis meenutas multifilmi "Toy Story" ja Rodgersi väikevend on temaatiliselt sedavõrd kattuvad, et nende kohtumine ühtede kaante vahel saab olla vaid anomaalia.

Ülejäänu koha pealt võib tõdeda - Sheckley mõjub efektsemalt omaenda loomingu keskel, s.o. autorikogudes, aga aegunud on tema sõnum samapalju kui inimlooma vajadus seksi järele; selleks, et teha ulme- ja ajasrändamise loo peateeemaks armastuse, peab siia maailma ilma tillita sündima, mida kujukalt demonstreerib meile Kate Wilhelm; Ellison on antud lugudega täitsa talutav; Sheffield aga täpselt seda, mida Wolfe pole (ning vastupidi) ning on siia antoloogiasse "Kingsmeati" kõrval lülitanud kõige meeldejäävama loo.

Võib-olla meeldib mulle ka lugu Lincolni rongist, aga ainult põlguse pärast, millega viimases lauses lükatakse tagasi päästetu arglik katse päästjatega liikuda - sa ei kuulu siia! Öelge veel, et ei ole olemas progressiivset ja reaktsioonilist inimsugu ja et sinna ei saa kuuluda sünnijärgselt. Tähendab, McHugh oleks saanud kindlasti leiba peale sõda NSV Liidus, kirjutades analoogilisi tekste natsidest, kulakutest ja marksistidest-leninlastest.

Kolm lühilaastu (ja karikatuurillustratsioonid, kui soovite) on koostaja personaalsed kiiksud - meenutagem Aldissi kogumiku mitteulmelisi jutunatukesi või "Muumia" Lukinite kritseldusi elik Bulõtšovi sentimentaalset müüdiloomet - mitte keegi ei tea, mis sunnib teda nendega oma väljaandeid rikastama, aga seal nad on ja teisiti nad ei saa.

"Pilet utoopiasse" on väljanägemiselt samalaadne salaseltsi väljaanne nagu "Aphra", aga sellesse salaseltsi on täna jälle rohkem põhjust kuuluda kui kaks aastat tagasi.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt paljudest teistest siinarvustajatest ei hindaks mina antoloogiat "Pilet utoopiasse" nii kõrgelt, kui seal poleks Sheckley kahte lugu. Mõjuvad teravalt ja ühiskonnakriitiliselt. Ning kuna see, mida kritiseeritakse, pole kuhugi kadunud ning tõenäoliselt ka ei kao, siis on need jutud aegumatud. Aga ma ei hakka siin end kordama, sest kirjutasin igale jutule eraldi arvustused.

Lisaks Sheckleyle olid minu jaoks kogumiku tipud Orson Scott Cardi "Kuninglik liha", Gene Wolfe "Sõda jõulupuu all" ja David Langfordi "Teistsugune pimedus".

Kõige vähem hindan antoloogiast Harlan Ellisoni "Klaasikilde" ning Bruce Holland Rogersi lühijutte "Surnud poiss teie akna taga" ja "Don Ysidro". Aga ka need olid tegelikult täiesti rahuldavad jutud ning mõnes teises, üldiselt tasemelt nõrgemas antoloogias, oleksid nad ehk rohkem silma paistnud.

Antoloogia üht kujunduslikku elementi, illustratsioone, on siin ja mujalgi juba piisavalt kirutud ja kiidetud, sestap ma sel teemal sõna ei võta. Aga ühele apsule juhiks tähelepanu küll: lehekülgede ülaservas on kirjas kirjaniku nimi, kelle jutu kohalt raamat parasjagu lahti löödud on. Aga palju mugavam oleks, kui ühele kahest leheservast oleks trükitud ka lahtioleva jutu nimi.

Lõpetuseks. Tegemist on väga hea raamatuga, mille lugemine ning loetu üle mõtisklemine pakkus tõelist naudingut.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu teada, meeldib mulle sotsiaalne ulme. Loen ise seda kõige meelsamini ja püüan ka teistele Skarabeuse kaudu pähe määrida. Suurem osa sellealasest kirjandusest paigutub teljele utoopia-antiutoopia, enamasti siiski antiutoopia poolele. Vaatame, kuidas Pilet utoopiasse kuusteist juttu sellel teljel koha leiavad.

Sheckley Seitsmes ohver ja Pilet Tranaile on ju kõige puhtamad antiautoopiad. Cardi Kuninglik liha ja Silm silma vastu on minu meelest samuti antiutoopiad. Ka Wolfe’i Sõda jõulupuu all ja Wilhelmi Igavesti Sinu, Anna on pigem antiutoopiad. Lincolni rong ja Väikevend on samuti antiutoopiad, sinna liigituvad ka Teistsugune pimedus ja Lugu Marsist. Seega kümme väga selget antiutoopiat.

Veel silmatorkavam juttude paigutus utoopia-antiutoopia teljele esineb Muumias ja 2009. aasta suvel ilmuvas vene ulme antoloogias.
Teksti loeti inglise keeles

"Pilet utoopiasse" on kindlasti üks parimaid antoloogiaid, mida ma lugenud olen. Juttude tase on enam-vähem ühtlaselt tugev, välja arvatud muidugi mõned erandid (Bruce Holland Rogers). Kuna antoloogia pole pühendatud mingile kindlale teemale (kuigi seda võiks pealkirjast järeldada), on üldmulje pisut laialivalguv, kuid silmaringi avardav. Näiteks poleks ma kunagi uskunud, et mingisugusele poliitilisest korrektsusest innustatud jamale nii palju kiitust võib osaks saada samas kui mõni kirjanduslikult märksa olulise tekst jääb üldse tähelepanuta. Igatahes hea kogumik. Viite ei pane, kuna hindasin mõnda lugu kolmega. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kindlasti mitte parim Heinlein, kuid tõepoolest 99% nii mõnestki muust ulmekas parem. Vaevlesin enne sellega alustamist ühe Simakiga, mis pooleli jäigi... Seetõttu oli väga värskendav vahelduseks lugeda mõnusat lineaarset lugu, kus sai liigselt pead murdmata ühe inimhinge kujunemisloole kaasa elada. Samas ei puudu teoses ka sügavamad teemad ning huvitavad keerdkäigud. Järelsõnas toodud võrdlus "Printsi ja kerjusega" tuli endalegi pähe, aga lisaks tekkis ka - võimalik, et ebatäpne - seos lapsepõlves loetud eepilise teosega "Pärija Kalkutast".
Teksti loeti eesti keeles

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles

Taas üks (ulme)kirjanduse klassika, mis mul lugemata. Siiani. Nüüd sain siis puhkuse ajal rahulikult keskenduda ning aeg on kokkuvõtteks.
Aga ei oskagi suurt midagi kirja panna, sest eespool on inimesed, kelle arvamust väga austan, paremini, kui oskaksin ise väljendada, juba palju ära öelnud. Seega siis vaid mõned isiklikud ja mitte kõige paremini korrastatud mõtted oma "lugemispäevikusse".
 
Meeldis? Muidugi meeldis! Sünged ja lootusetud hoiatusromaanid on mulle alati rohkem meeldinud, kui helged utoopiad. Eriti köitev oli Goldsteini raamatu lugemine. Tavaliselt hindan teoses tegevust, aga seekord olin lausa pettunud, kui raamatu lugemine tegevuse tõttu katkestati.
Oli usutav? Mitte eriti. Nagu Taivo ütles, siis selline ühiskonnakorraldus on ilmselgelt liiga ressursseraiskav ning rafineeritult ebaratsionaalne. Viimasega pean silmas seda, et ka mulle ei jõudnud kohale - hoolimata kirjaniku püüetest selgitada - miks kulutas režiim nii palju auru dissidentide paljastamisele, piinamisele ja ümberkasvatamisele, et nad seejärel hävitada. Veelkord - Orwell põhjendas, aga mitte eriti veenvalt.
 
Hinne: "neli", mitte "viis". Sama hinde sai mult ka "Hea uus ilm", kuid kui peaksin selle ja "1984" joonele panema, siis paraku jääks Orwell Huxleyst tahapoole. Sest pean Huxley stsenaariumit tõenäolisemaks - ning ka elaksin pigem sellises düstoopias, kui valima peaks - hoolimata sellest, et "1984"-s sai tõmmata oluliselt enam hoiatavaid paralleele tänase ja juna olnud maailmaga kui "Heas uues ilmas".
Teksti loeti eesti keeles

Alguses ei õnnestunud süveneda, sest... EI USU! No ei usu, et Uraani suuruse kosmoselaeva sisu isegi tibatillukest läbiuurimata osa lähevad kõrgelt arenenud tulevikuinimesed läbi otsima jalgsi ja taskulampidega! Ei usu, et kümneid tuhandeid aastaid elanud inimesed on veel nii inimlikud. Ei usu, et... Seda nimekirja võiks jätkata. Ühesõnaga, mida ma öelda tahan, on see, et autor pingutas mastaapide ja ajavahemikega minu maitse jaoks pisut üle.
 
Aga mingist hetkest, kust alates Liidu esindaja jutustama hakkas, muutus lugu täitsa kaasahaaravaks kuigi ka selles pajatuses oli loogikauke ja logisevaid kohti.
 
Paraku ei jõudnud lugu lõpuks kuhugi ning ka autor ütleb oma järelsõnas, et "eks ma kunagi selgitan". Seega viite ei saa päris kindlasti panna, sest niimoodi muudest sama tsükli juttudest eraldi see romaan eriti ei lennanud. Samas nii kehv see jutt ka polnud, et peaks kolmega hindama. Seega neli ja võimalik, et eesti keeles loeksin samasse maailma kuuluvaid jutte veelgi. Nii huvitav aga polnud, et inglise keeles jätku-, eel- või siduslugusid lugeda viitsiks.
Teksti loeti eesti keeles

Minulgi tekkisid lugedes koheselt paralleelid "Marslasega". Vahe pool sajandit tagasi kirjutatud ja kaasaegse teose vahel on umbes samasugune kui tolleaegsete ning tänapäevaste filmide vahel - "Marslane" oli kordades tempokam. Mitte, et "Kuutolmu varing" mingi õudne uimerdamine oleks, aga Andy Weiri palju mahukama teose lugesin sisuliselt ühe hingetõmbega läbi, siis Clarke'iga läks pisut enam. Ka oli Weiri romaan tehniliselt palju täpsem ja läbimõeldum, nii näiteks tekkis mul küsimus kuidas kõik päästetud iglust minema toimetati, sest selle osa jättis Clarke'i sujuvalt jutustamata.
 
Kuigi mina isiklikult paigutaksin romaani eelpoolnimetatud Clarke'i paremikus siiski pigem tahapoole - "Kohtumine Ramaga" meeldis mulle näiteks niiväga, et olen seda korduvalt üle lugenud ning kavatsen seda tulevikuski teha - siis üldjoontes see raamat mulle siiski meeldis, aga vast tõesti teist korda ei loeks.
 
Tähelepanu juhtimine sobimatule kaanepildile ja "tõlkepärlitele" eelarvustajate poolt on kiiduväärt - mul jäid need mõlemad küll märkamata, aga tõepoolest, saaks paremini. Endale jäi silma ühes kohas Kuu nimetamine "planeediks", aga kardan, et see oli pigem autori algne vääratus. Tõsi, tõlkija oleks võinud selle ju ära parandada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui teose kaanel on kirjas "Asimov", siis ostan? Täpselt nii on siiani läinud, kuigi iga järgmise sellise eesti keeles ilmuva raamatu puhul olen selles valikukriteeriumis üha enam ja enam kahelnud. Tundub, et kõik parimad romaanid ja jutud on juba avaldatud ning nii jääbki üle vaid põhjakaabe, mida andunud fännidele maha parseldada.
 
Jah, käesoleva teose puhul ma muidugi teadsin, et Asimovi enda jutte on seal vaid kolm ning ülejäänud lood on teiste kirjanike kirjutatud. Samas ei tohiks sellised nimed nagu Silverberg, Anderson, Sheckley, Harrison ja Card ju pettumust valmistada. Paraku aga enamasti nii oli. Asimovile tänuavalduseks kirjutatud jutud on paremal juhul keskpärased (üksikute eranditega) ning nende hulgast ei leidnud ma ühtegi viieväärilist. Asimovi enda lugude hulgas oli selliseid küll, aga samas olin ma kahte neist varem korduvalt lugenud, seega kokkuvõttes need mu jaoks kogumikule lisaväärtust juurde ei andnud ning ma ei näinud põhjust neid taas üle lugeda.
 
Samamoodi eessõnad, järelehüüded, austusvaldused jms - jätsid täiesti külmaks ja jäid samuti lugemata. Olin lõpuks sellest antoloogiast lihtsalt niivõrd väsinud, et ei jaksanud. Võib-olla kui need mälestused ja järelehüüded oleksid kuidagi loogilisemalt paigutatud, järgnevate juttudega seotud ning neile sissejuhatuseks paigutatud - nagu tavaliselt tehakse - oleks lugu teine olnud.
 
Huvi pärast lõin kokku ka juttude aritmeetilise keskmise, milleks tuli koos Asimovi enda juttude hinnetega 2,9. Aga kogumikule endale tuleb eelpoolnimetatud põhjustel hindeks 2 - mõttetu tellis, mille lugemisele kulunud aja- ja närvikulu oleks võinud mõne teise raamatu lugemiseks jätta. Siirdub esialgu küll raamaaturiiulisse, aga plaaniga see mingil hetkel müüki panna. Võib juhtuda, et siis loen ka lugemata jäänud osa läbi, kuid vaevalt see mu üldhinnet parandab.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et lahe lugu. Aga kas ka auhindu ja viitesadu vääriv - kahtlen. Minu jaoks jäi veidi pinnapealseks jandiks ning sügavama sisu puudumise tõttu ei tõuse käsi "kolmest" kõrgemat hinnet panema.
Teksti loeti eesti keeles

"Lugesin" seda lühiromaani vist oma kuu või kaks. Sisuliselt vajus alati lehekülje-paari peale silm kinni - need tapvad, tapvad dialoogid. Hirmigav!
Paneks vist isegi ühe, aga hämaralt mäletan, et mingi veerand lehekülge mõtisklust abielupaari kooselu teemadel mind isegi kõnetas.
Teksti loeti eesti keeles

Sõna "naljajutt", tuli endalegi pähe, kui seda lugesin. Samas ei ole mitte iga nali naljakas. Aga lugu on vähemalt tempokas ja ühe soojaga loetav, olgugi, et sopakas. Selle eest ka pisut kõrgem hinne, kui kogumiku enamusele lugudele.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane näide sellest, kuidas mõnel kirjanikul on jutustamisoskus... ja mõnel mitte. Lugu oli äärmiselt vaevaline lugeda, sest kirjeldused ja dialoogid on nii puised, kui vähegi olla saavad. Selleks, et film silme ees jooksma saada, tuleb meeletult pingutada. Millest on äärmiselt kahju, sest lavale seatud dekoratsioonid on iseenesest ju põnevad ja lugu - kui see nii aegluubis ei kulgeks, võiks ju vägagi põnev olla.
 
Tegelastest ma üldse ei räägigi - kõik need (kuus?) meest-naist on üksteisest nii eristamatud nagu munad korvis. Või kui, siis vaid kiivrite värvi poolest.. Lugege ise ja saate aru, millest ma räägin. Point? Olematu. Hindeks "kaks", mitte "üks", sest materjali võiks siin isegi olla, kui autor ainult jutustada oskaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka Sheckley meeldib, aga see käesolev on kõige halvem jutt vist üldse, mida talt lugenud olen. Nagu Stanislaw Lemi Ijon Tichy, ainult et ülihalb. Komejant ilma naljata. Piinavalt pikk veel pealekauba.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest täitsa temaatiline, kuigi võib-olla liiga pateetiline, jutuke ajaloolasest, kes otsib - ja leiab - Seldoni kadunud kuuenda kõne salvestise.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, oluliselt parem lugu kui mitmed teised selles kogumikus. "Nelja" panen sellepärast, et veits venis ja lahendus oli kah natuke banaalne.
Teksti loeti eesti keeles

See minavormis kokkutuleku kirjeldus oli üüratult tüütu lugemine ning veel mõni lehekülg enne loo lõppu oleksin sellele jutuksesele kindlasti "ühe" pannud. Siis kui alternatiivajalugu sisse sõitis, tõusis huvi lugemise vastu samuti, kuid paraku see üldmuljet ei päästnud. Samas ma ei eita, et tõelistele fännidele, kellele iga loos peituv vihje midagi ütleb ning kes teavad une pealt, kes on C. M. Kornbluth ja Hannes Bok, on see lugu tõenäoliselt maiuspala. Minusugusele keskmisele ulmelugejale oleks pidanud jutustama Pasadena vs Manhattani projekt, Carrel vs Einstein tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

Kummardus Asimovi loole "Tõendus". Väga hästi kirjutatud ja kaasahaarav, eriti meeldisid just need tagasivaated peategelase lapsepõlve. Aga miks siis hindeks vaid "rahuldav"? Lõpu (puudumise) pärast.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna pole viidatavat algupärandit lugenud, siis ei kõnetanud kuidagi. Endale meenutas kergelt Baxteri-Clarke'i "Kaugete päevade valgust". Kohutavalt häiris hüplik ja hakitud stiil.
Teksti loeti eesti keeles

Plusspoolele see, et lugu on lühike ja hästi kirja pandud. Miinuseks see, et mina sealt mingit iva ei leidnud ning ulmena on see laast nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Taaskord painas mind lugedes de ja vu tunne. Lõpuni jõudes oli selge, et tegemist PEAB olema mingi paroodiaga. Aga millele? Mina sellist Asimovi lugu nagu ei mäleta... Aga nüüd enne selle arvustuse kirjutamist BAASi sirvides tuleb välja, et olen "Päeva lõppu" mõned aastad tagasi lugenud ning seda väga kõrgelt hinnanud. Tore on. Ja seda enam ei kõlvanud see paroodia kassi saba allagi. Võib-olla tõesti Maureen Birnbaumi lugude austajatele meeldib, aga hoidku kõrgemad jõud mind neist küll eemal.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu kohta on Jüri eespool kõik juba ära öelnud. Mina võin täiendada vaid eestikeelse tõlke kohta, et siin on tõlkija kenasti tõlgitava materjaliga kursis olnud ega pole sohki teinud - kõik viited tundusid korrektsed.
 
Aga lugu ise on paras kräpp ja see deduktsioonipoint oli veel kuidagi eriti hale. Mida rohkem lõpule lähemale jõudsin, seda enam pidin unega võitlema. Ei istunud see naljalugu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu mis ajajoonel paigutub sinna kuhugi "Teise Asumi" eelsesse aega ja valgustab natuke selle loo telgitaguseid (õieti küll esiseid :)). Ausalt öeldes mitte just kõige suurem asi, ei täienda Asimovi Asumi-seeriat kuidagi. Aga "fanfictioni" (ärme nüüd põlema mine, väike nali) kohta päris ok.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb tunnistada, et selle loo point jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Võimalik, et asi oli selles, et seda juttu ei saagi tõlkimatute sõnamängude tõttu tõlkida - joonealuseid selgitavad märkused on küll olemas, aga väga ei aita. Või siis on asi puhtalt minus, sest ma pole suurem asi Lewis Carrolli loomingu austaja - kõik need viited Alice'ile ja peeglitagusele maale läksid must kauge kaarega mööda. Ja kolmas variant ka: vint on lihtsalt nii üle keeratud, et keeldusin uskumast. Võib kõlada imelikult, aga ma tahan, et ulme oleks usutav. :)
Teksti loeti eesti keeles

Pildike tulevikumaailmast, kus osa inimkonnast on kängitsetud Maa teraskoobasteks muudetud linnadesse, samal ajal kui teine osa - välisilmlased - asustab ülejäänud ilmaruumi. Loo peategelaseks on teismeline tüdruk, kes tegeleb keelatud "spordiga" - jooksmisega New Yorgi lintteedel. Miks ta seda karistuste hirmust hoolimata teeb? Sest see tundub ainus viis ennast teostada, kuna tulevik on tume - nii isiklikus plaanis kui ka maalastele tervikuna. Kuniks ühe kohtumise järel koidab lootuskiir...
 
Kogu lugemise aja valdas mind tugev de ja vu tunne - et ma olen seda lugu varem lugenud. Aga siiski mitte. Lihtsalt autor on niivõrd hästi Asimovit järgi aimanud. Kõik need viiteid juba loetule - teraskoopad, hirm linnast väljumise ja avatud paikade ees, tuntud detektiiv jne. Hea lugu ja sobib väga hästi Asimovile kummarduseks koostatud kogumiku avajutuks.
Teksti loeti eesti keeles