Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Pilet utoopiasse

(antoloogia aastast 2007)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2007

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
7
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Parafraseerides ühte oma filmi- ja ulmehuvilist sõpra, on suvi ilma Skarabeuse raamatuta nagu muna ilma soolata. “Pilet Utoopiasse” on Skarabeuse kümnes raamat! Arvi Nikkarevi panust eestikeelse ulme ilmutamisse pole kuidagi võimalik üle hinnata.

“Pilet Utoopiasse” koondab kuusteist juttu, mõned neist lühiromaani mõõtu ja mõned paarileheküljelised laastud. Kirjutamisaeg katab viiskümmend aastat: vanim lugu (Robert Sheckley “Seitsmes ohver” on pärit 1953. aastast ja värskeim (Bruce Holland Rogers “Don Ysidro) on 2003. aasta väljalase. Jutte ei paista muud ühendavat kui koostaja maitse, mis nagu varasemast teada kaldub sinna “uue laine” ja sisekaemusliku ulme valda. Nii mõnigi lugu on küll pälvinud Hugo.

Kõik lood ei saagi kõigile ühtemoodi meeldida, seega jätan kõrvale jutud, mis panid parimal juhul õlgu kehitama. Eelkõige olid need Sheckley “Pilet Tranaile” ja Rogersi paarileheküljelised laastud. Antoloogias on aga (juba tavapäraselt) selliseid tipplugusid, kõrgekvaliteedilist angloameerika ulmet, et ulmegurmaanile on pidusöök reserveeritud.

Orson Scott Card “Kuninglik liha”, võigas ja groteskne jutt jälkidest tulnukatest kuskil kolooniaplaneedil.

Kate Wilhelm “Igavesti Sinu, Anna”. Nukra alatooniga lugu armastusest üle ajapiiri. Mulle meeldivad sellised melanhoolsed lood.

Charles Sheffield “Georgia mu südames” on üks antoloogia tippudest, kui mitte see tipp ise. Mõnevõrra raske algusega, aga seda haaravamaks osutuv lugu jällegi ajapiiri taha küünitada proovivast otsingust, keelatud armastusest ja suurest mõistatusest, mis neid seob.

David Langford “Teistsugune pimedus”. Miks, miks küll sellised head lood ainult paarileheküljelised on? Mõni mees oleks sellest teemast tellise sulepeast välja imenud. Nappide ridadega on kirja pandud karm ja jõhker pilt tulevikust, nähtuna laste silme läbi. Muide, endal tekkis kange tahtmine ka üht taolist pilti piiluda. Lugege lugu läbi, siis saate teada, mis sorti pilte seal vaadati.

Ega Maureen F. McHugh “Lincolni rong” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all” pole vähimalgi määral kehvad lood. “Lincolni rongil” on tagataskus ette näidata Hugo ja Gene Wolfe on suur kirjanik, kuid eelpoolmainitud tippude kõrval lihtsalt ei paistnud nad ehk nii eredalt välja.

Arvi Nikkarev on valinud 10. juubeli vääriliseks tähistamiseks väga head lood. Kui ehk tahakski midagi iriseda, siis nende mulle arusaamatuteks jäävate kunstmuinasjutuliste laastude kallal, mis seal lõpupoole olid. Ootame aga järgmist suve ja uut Skarabeuse raamatut. Kvaliteedimärk on igal juhul juba ammu tagatud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kas 1998 märgitakse Ajaloo suurtesse annaalidesse, kuid kindlasti mäletavad seda aastat need, kes on jälginud ulmekirjanduse eestindamist. Nimelt 1998 ilmus kirjastuselt „Skarabeus“ tema esikraamat – Norman Spinradi „Terasunelm“ (The Iron Dream, 1972).

„Skarabeus“ on väike soome-eesti perekirjastus, mis annab igal aastal välja ühe raamatu. Kirjastuse eesmärk on tutvustada head ja mujal maailmas tunnustatud ning kõrgelt auhinnatud ulmet. Seepärast ei ilmu sealt ühtegi nn kommertskirjanduslikku üllitist. Ühe raamatuga aastas rikkaks ei saa, ja nii otsustaski Arvi Nikkarev, kes on sisuliselt nii kirjastaja, toimetaja kui tõlk ehk suures osas kirjastus ise, välja anda ainult seda ulmet, mida ta ise hindab. Sel aastal, äsja, ilmus „Skarabeuse“ 10. raamat – antoloogia „Pilet utoopiasse“. Kuni 2004. aastani ilmusid autorite valikkogud, nüüd juba kolmandat aastat antoloogiad. Esimene antoloogia oli sisuliselt valik neist tekstidest, mille õigusi oli Nikkarevil võimalik ilma võimatut tegemata kätte saada. Kogumik sisaldab näiteks selliste autorite tekste nagu George. R. R. Martin, Gene Wolfe, Robert Silverberg, Roger Zelazny, Jack Vance. Teises antoloogias on esindatud 90. aastate vene ulme paremik, va kaks viimast juttu. Kolmas on aga jällegi valik maailma ulmekirjandusest.

Antoloogia „Pilet utoopiasse“ sisaldab tekste järgmistelt autoritelt: Robert Sheckley, Harlan Ellison, Gene Wolfe, Orson Scott Card, Kate Wilhelm, Charles Sheffield, Maureen F. McHugh, Bruce Holland Rogers, David Langford ja Geoffrey A. Landis. Osa neist kirjanikest on eesti lugejale tuttav, osa ei ole. R. Sheckley nimega ilmselt meenub/ võiks meenuda nõuka ajal ilmunud Ain Raitviiru koostatud antoloogia „Lilled Algernonile“ ja jutt „Tont nr. 5“. O. S. Cardi loomingust on eestindatud „Enderi mäng“, Harlan Ellisoni on „Skarabeus“ ise välja andnud: valikkogu „Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames“ (1999). Samuti on paar Gene Wolfe’i juttu ilmunud antoloogias „Aphra“ (1995).

Parim soovitus, mida ma saan anda sellele kogule: siin ei ole ühtegi juttu, mis ei oleks mõtlema pannud, et pagan, miks eesti keeles ilmub nii neetult vähe head ulmekirjandust. Miks ei ole Gene Wolfe ega Robert Shecley valikkogusid, miks Cardist on ainult „Enderi mäng“ ja järge pole kuskil näha, miks Martinist tahetakse ainult „Jää ja tule saagat“ edasi välja anda jne jne. Väikesel kirjastusel on piiratud võimalused, arusaadav, aga on ju küll ja küll suuri kirjastusi, mis tegelevad, kui üldse, suhteliselt keskpärase ulme eestindamisega, väites, et ei müü ja lugejaid pole. Miks siis mitte välja anda neid, kes on võitnud nii Nebulaid kui Hugo’sid. Miks alahinnata eesti ulmelugejat...

Teksti loeti eesti keeles

See kogumik pani mind kõige rohkem ehk juurdlema küsimuse kallal, et mis neis lugudes küll see ühisosa võis olla, et need samade kaante vahele sattusid. Peale Arvi maitse ma midagi välja mõelda ei suutnudki... Saadagu minust õieti aru -- koostaja maitse on hea, kuid mis põhjusel oli tarvis "Aphra" edu korrata püüda? Vast oleks temaatiline kogu parem olnud? Eks ma muidugi sobivas situatsioonis esitan need küsimused Arvile endale, kuid las jääb siia kirja mu siiras imestus. Samas -- hommikul võtsin ma nädala oma aega oodanud raamatu lõpuks kätte, nüüd on kell ca 1 öösel ja mul raamat läbi ja see juba näitab midagi...

Üks sümpaatne joon -- igalt autorilt on järjest ära toodud paar eriilmelist lugu. Suur osa autoritest ei vaja minu jaoks ka erilist tutvustamist ja heas kui halvas mõttes täiendas iga autor suurtes piirides pilti, mis mul neist juba varem olemas oli.
Sheckley -- 50-ndate pula-ajaja. Vaidleksin pisut vastu Krafinnale: Sheckley valikkogu kuuluks minu jaoks samasse kategooriasse Fantaasia avaldatava kopiraidivaba materjaliga. Veel "natuke", ja see ongi vaba ;-), kuid tähtsam on, et need on ühe ajastu lood ja isiklikult minu jaoks on neil kerge kopituslõhn juures. Kuigi mees kirjutab hästi, tean ma ju esimestest ridadest, kuidas lõpeb Seventh Victim... A Ticket to Tranai oli kogu peaaegu ainus lugu, mida ma rida-realt lugeda ei viitsinud. Ma ju tean, mis sealt tuleb... tundus see mees mulle juba veerand sajandit tagasi kergekaaluline ja arvan ka nüüd nii. Meelelahutus, aga kuigi ta kirjutab hästi ja oli üks "suurtest", on vahepeal nii tohutult paremat materjali tekkinud.
Ellisson on minus alati vastakaid tundeid tekitanud. Kohati nagu huvitav, aga kui ma viis minutit hiljem üritan meelde tuletada, millest ta kirjutas... Teatud banaalsus, tobedavõitu skeemid ja... ma isegi ei tea... kuidagi hirmus kirjanduslik ja ambitsioonikas, kuid taandub nagu tühja tünni kõmistamiseks. Lugeda muidugi kõlbab.
Wolfe-i ja Cardi eraldi ei kommenteerikski, sest siin läheb nimi ja sisu kokku -- väärt kraam. "Kingsmeat" on lugu, mis üksigi õigustaks kogu olemasolu! (Kuigi nii mõni teinegi meeldis mulle väga...)
Edasi paar juttu autoritelt, kellest midagi ei teadnud, kuid kes meeldivalt üllatasid. Esiteks too "Anna..." -- nagu naisautoritel pahatihti, ei ole ta võimeline ligilähedaseltki aru saama, misasi see aeg on, samas jutt ise on sihuke armas. "Georgia..." oli mulle südamelähedasel teemal ja just oma ülesehituse poolest vast kõige rohkem meeldinud lugu kogumikus.
Edasi 4 minu arust suht mõttetut juttu.
Langfordi jutt oli väga hea, kuigi mulle tundub teema kuidagi vananenud, nii et vaatasin imestusega ilmumisaastat; tundub, et olen midagi sarnast kohanud 60-ndate ulmes.
Landis on end seekord ületanud. Jõhker ja natuke ilulev, kuid siiski õige pikkusega lööv tekst.

Igal juhul on see kogumik tubli töö! "5"-e ei pane sellepärast, et sees oli lugusid, mida "3"-ga oleksin hinnanud.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul on nii, et antoloogia, milles on nii palju Sheckley (aegunud ja tänapäevaks ebaoluline autor), Cardi (pidev mormoonlik messianistlik jutlustamine) ja Ellisoni (Ellison) tekste minult tähelepanu ei pälviks. Miskipärast see antoloogia oli aga väga huvitav ja sai päris nobedalt läbi loetud. Kuna ka koostaja pole ühise nimetaja ega temaatika defineerimisega punnitama hakanud, siis polekski vist paslik seda teha, siin on väga erineva tausta ja iseloomuga jutte: horrorisegust imperssionismi, ajarändu, alternatiivajalugu jne. Enamik lugusid on üsna kindalt kinni planeedis Maa ja suhteliselt tänepäevas või selle lähistel. Panin tähele, et nelja teksti olen ma varem mujalt lugenud ja ise oleks välja valinud neist vaid ühe (Wolfe’i „Rannamajakese”); Rogersi Dead Boy, Sheckley Seventh Victimi ja Langfordi oleksin ma rahus eesti keeles ilmumata jätnud. Samas aga – go end edit your own anthology, eks ole. Samuti nagu „Aphra” on see antoloogia ilmselt üsna kõlbulik sellisele publikule, kes igapäevaselt ulmet ei ole. Ma arvan, et kõige tugevamat teksti polegi siit lihtne leida, selgeid hitte ei paista olevat ja banaalselt kõlab küll, aga siin on midagi igale (ulme)maitsele. Minu koondhinne ei kujune aritmeetiliselt keskmisest, vaid sellest, et oli väga huvitav kogumik, milles on kõik komponendid osatud tasakaalus hoida. Noh, et järgnev tõsisem kraam kaalub Sheckley pulajutud üles, üldmulje jääb ikka nende muude juttude järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Peab nõustuma Velbu ja Antsuga, et ega selle kogumiku sisu vist miski peale koostaja maitse ei ühenda küll. Mis ei ole muidugi mingi probleem. Ainult et pealkirjast "Pilet utoopiasse" võiks oodata mingit niiöelda sotsiaalse ulme antoloogiat, mida käesolev muidugi pole. Ses mõttes jätab pealkiri vahest soovida, aga see on väike norimine.

Olen kõiki lugusid eraldi arvustanud ja ei lausu siinkohal sisu kohta muud kui et "Lincolni rong"oleks võinud siiski välja jääda. Teos on kirjanduslikult mage ja selle kaasamine meenutab liialt ameeriklaste poliitkorrektset kommet igasse antoloogiasse mõni pede- või neegrilugu surada. Arvi Nikkarevil vaevalt et nüüd niisugust plaani on, aga ikkagi tundub see jutt olevat nõrgim lüli.

Kaanekujundus on väga õnnestunud, kuid seda ei saa öelda illustratsioonide kohta. Nende eest läheb hinne maha nagu naksti. Karikatuur peaks olema naljakas, kuid needsinased kriipsukujud on haledad. Ja mulle ei mahu pähe, mille kuradi pärast peaks "Lincolni rongi" või "Surnud poissi akna taga" karikatuuriga illustreerima!?

Tõlkest. Torkasid silma järgnevad väärkeelendid: "Beelzebub" (peaks olema "Peltsebul"), "leeprechaun" (peaks olema "härjapõlvlane"), "print" (peaks olema "menüü", "leht" või ükskõik kuidas), "McHughi" (peaks olema McHugh`), "Väikevend™-i" (peaks olema "Väikevenna™"). Loos "Pilet Tranaile" oli millegipärast "Punase Kuke Kõrtsi" nimetus tõlgitud, kuid tähelaeva Constellation Queen oma tõlkimata jäänud. Aga üldiselt ikka üle Harju keskmise.

15.08.2007: Andri, Wyndhami "The Chronoclasm" on ka ajamasinaga rikastatud armastusjutt.

Teksti loeti eesti keeles

Pagan, jah, ulmevaesel ajal ongi Nikkarevi igasuine kontributsioon praktiliselt ainuke asi mille peale normaalsel, tervel ulmehuvilisel veel tõuseb. Olgugi et raamatus mingit temaatilist tervikut ei sünni, on Skarabeuse antoloogiaid aasta-aastalt üha suurem nauding lugeda ja seda naudingut sedavõrd raskem põhjendada. Puhtstatistiliselt oli nt. "Aphras" rohkem tipplugusid ja käesoleva valiku taga on raske näha koostaja pingelist mõttetegevust, aga tervik toimib ja parema puudumisel tuleb selles süüdistada toimetaja ürgset annet või siis üleloomulikku vedamist.

Kirjutan arvustust ca poolteist kuud pärast lugemisega ühele poole saamist ja on huvitav tõdeda, kuidas mõnede lugude sisu on peast nagu peoga pühitud - millest jutustasid raamatu kaks viimast lugu - lase või maha, aga ei saa öelda ja vaid BAAS tuletab mulle meelde, et olen Cardi "Eye for an Eye`d" varemgi lugenud. Muidugi olen teenitult unustanud ka Holland Rogersi etüüdid, kuigi Wolfe`i jõulupuu alune sõda, mis meenutas multifilmi "Toy Story" ja Rodgersi väikevend on temaatiliselt sedavõrd kattuvad, et nende kohtumine ühtede kaante vahel saab olla vaid anomaalia.

Ülejäänu koha pealt võib tõdeda - Sheckley mõjub efektsemalt omaenda loomingu keskel, s.o. autorikogudes, aga aegunud on tema sõnum samapalju kui inimlooma vajadus seksi järele; selleks, et teha ulme- ja ajasrändamise loo peateeemaks armastuse, peab siia maailma ilma tillita sündima, mida kujukalt demonstreerib meile Kate Wilhelm; Ellison on antud lugudega täitsa talutav; Sheffield aga täpselt seda, mida Wolfe pole (ning vastupidi) ning on siia antoloogiasse "Kingsmeati" kõrval lülitanud kõige meeldejäävama loo.

Võib-olla meeldib mulle ka lugu Lincolni rongist, aga ainult põlguse pärast, millega viimases lauses lükatakse tagasi päästetu arglik katse päästjatega liikuda - sa ei kuulu siia! Öelge veel, et ei ole olemas progressiivset ja reaktsioonilist inimsugu ja et sinna ei saa kuuluda sünnijärgselt. Tähendab, McHugh oleks saanud kindlasti leiba peale sõda NSV Liidus, kirjutades analoogilisi tekste natsidest, kulakutest ja marksistidest-leninlastest.

Kolm lühilaastu (ja karikatuurillustratsioonid, kui soovite) on koostaja personaalsed kiiksud - meenutagem Aldissi kogumiku mitteulmelisi jutunatukesi või "Muumia" Lukinite kritseldusi elik Bulõtšovi sentimentaalset müüdiloomet - mitte keegi ei tea, mis sunnib teda nendega oma väljaandeid rikastama, aga seal nad on ja teisiti nad ei saa.

"Pilet utoopiasse" on väljanägemiselt samalaadne salaseltsi väljaanne nagu "Aphra", aga sellesse salaseltsi on täna jälle rohkem põhjust kuuluda kui kaks aastat tagasi.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt paljudest teistest siinarvustajatest ei hindaks mina antoloogiat "Pilet utoopiasse" nii kõrgelt, kui seal poleks Sheckley kahte lugu. Mõjuvad teravalt ja ühiskonnakriitiliselt. Ning kuna see, mida kritiseeritakse, pole kuhugi kadunud ning tõenäoliselt ka ei kao, siis on need jutud aegumatud. Aga ma ei hakka siin end kordama, sest kirjutasin igale jutule eraldi arvustused.

Lisaks Sheckleyle olid minu jaoks kogumiku tipud Orson Scott Cardi "Kuninglik liha", Gene Wolfe "Sõda jõulupuu all" ja David Langfordi "Teistsugune pimedus".

Kõige vähem hindan antoloogiast Harlan Ellisoni "Klaasikilde" ning Bruce Holland Rogersi lühijutte "Surnud poiss teie akna taga" ja "Don Ysidro". Aga ka need olid tegelikult täiesti rahuldavad jutud ning mõnes teises, üldiselt tasemelt nõrgemas antoloogias, oleksid nad ehk rohkem silma paistnud.

Antoloogia üht kujunduslikku elementi, illustratsioone, on siin ja mujalgi juba piisavalt kirutud ja kiidetud, sestap ma sel teemal sõna ei võta. Aga ühele apsule juhiks tähelepanu küll: lehekülgede ülaservas on kirjas kirjaniku nimi, kelle jutu kohalt raamat parasjagu lahti löödud on. Aga palju mugavam oleks, kui ühele kahest leheservast oleks trükitud ka lahtioleva jutu nimi.

Lõpetuseks. Tegemist on väga hea raamatuga, mille lugemine ning loetu üle mõtisklemine pakkus tõelist naudingut.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu teada, meeldib mulle sotsiaalne ulme. Loen ise seda kõige meelsamini ja püüan ka teistele Skarabeuse kaudu pähe määrida. Suurem osa sellealasest kirjandusest paigutub teljele utoopia-antiutoopia, enamasti siiski antiutoopia poolele. Vaatame, kuidas Pilet utoopiasse kuusteist juttu sellel teljel koha leiavad.

Sheckley Seitsmes ohver ja Pilet Tranaile on ju kõige puhtamad antiautoopiad. Cardi Kuninglik liha ja Silm silma vastu on minu meelest samuti antiutoopiad. Ka Wolfe’i Sõda jõulupuu all ja Wilhelmi Igavesti Sinu, Anna on pigem antiutoopiad. Lincolni rong ja Väikevend on samuti antiutoopiad, sinna liigituvad ka Teistsugune pimedus ja Lugu Marsist. Seega kümme väga selget antiutoopiat.

Veel silmatorkavam juttude paigutus utoopia-antiutoopia teljele esineb Muumias ja 2009. aasta suvel ilmuvas vene ulme antoloogias.
Teksti loeti inglise keeles

"Pilet utoopiasse" on kindlasti üks parimaid antoloogiaid, mida ma lugenud olen. Juttude tase on enam-vähem ühtlaselt tugev, välja arvatud muidugi mõned erandid (Bruce Holland Rogers). Kuna antoloogia pole pühendatud mingile kindlale teemale (kuigi seda võiks pealkirjast järeldada), on üldmulje pisut laialivalguv, kuid silmaringi avardav. Näiteks poleks ma kunagi uskunud, et mingisugusele poliitilisest korrektsusest innustatud jamale nii palju kiitust võib osaks saada samas kui mõni kirjanduslikult märksa olulise tekst jääb üldse tähelepanuta. Igatahes hea kogumik. Viite ei pane, kuna hindasin mõnda lugu kolmega. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...
"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles