Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Pilet utoopiasse

(antoloogia aastast 2007)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2007

Sisukord:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
7
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.636
Arvustused (11)

Parafraseerides ühte oma filmi- ja ulmehuvilist sõpra, on suvi ilma Skarabeuse raamatuta nagu muna ilma soolata. “Pilet Utoopiasse” on Skarabeuse kümnes raamat! Arvi Nikkarevi panust eestikeelse ulme ilmutamisse pole kuidagi võimalik üle hinnata.

“Pilet Utoopiasse” koondab kuusteist juttu, mõned neist lühiromaani mõõtu ja mõned paarileheküljelised laastud. Kirjutamisaeg katab viiskümmend aastat: vanim lugu (Robert Sheckley “Seitsmes ohver” on pärit 1953. aastast ja värskeim (Bruce Holland Rogers “Don Ysidro) on 2003. aasta väljalase. Jutte ei paista muud ühendavat kui koostaja maitse, mis nagu varasemast teada kaldub sinna “uue laine” ja sisekaemusliku ulme valda. Nii mõnigi lugu on küll pälvinud Hugo.

Kõik lood ei saagi kõigile ühtemoodi meeldida, seega jätan kõrvale jutud, mis panid parimal juhul õlgu kehitama. Eelkõige olid need Sheckley “Pilet Tranaile” ja Rogersi paarileheküljelised laastud. Antoloogias on aga (juba tavapäraselt) selliseid tipplugusid, kõrgekvaliteedilist angloameerika ulmet, et ulmegurmaanile on pidusöök reserveeritud.

Orson Scott Card “Kuninglik liha”, võigas ja groteskne jutt jälkidest tulnukatest kuskil kolooniaplaneedil.

Kate Wilhelm “Igavesti Sinu, Anna”. Nukra alatooniga lugu armastusest üle ajapiiri. Mulle meeldivad sellised melanhoolsed lood.

Charles Sheffield “Georgia mu südames” on üks antoloogia tippudest, kui mitte see tipp ise. Mõnevõrra raske algusega, aga seda haaravamaks osutuv lugu jällegi ajapiiri taha küünitada proovivast otsingust, keelatud armastusest ja suurest mõistatusest, mis neid seob.

David Langford “Teistsugune pimedus”. Miks, miks küll sellised head lood ainult paarileheküljelised on? Mõni mees oleks sellest teemast tellise sulepeast välja imenud. Nappide ridadega on kirja pandud karm ja jõhker pilt tulevikust, nähtuna laste silme läbi. Muide, endal tekkis kange tahtmine ka üht taolist pilti piiluda. Lugege lugu läbi, siis saate teada, mis sorti pilte seal vaadati.

Ega Maureen F. McHugh “Lincolni rong” ja Gene Wolfe “Sõda jõulupuu all” pole vähimalgi määral kehvad lood. “Lincolni rongil” on tagataskus ette näidata Hugo ja Gene Wolfe on suur kirjanik, kuid eelpoolmainitud tippude kõrval lihtsalt ei paistnud nad ehk nii eredalt välja.

Arvi Nikkarev on valinud 10. juubeli vääriliseks tähistamiseks väga head lood. Kui ehk tahakski midagi iriseda, siis nende mulle arusaamatuteks jäävate kunstmuinasjutuliste laastude kallal, mis seal lõpupoole olid. Ootame aga järgmist suve ja uut Skarabeuse raamatut. Kvaliteedimärk on igal juhul juba ammu tagatud.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kas 1998 märgitakse Ajaloo suurtesse annaalidesse, kuid kindlasti mäletavad seda aastat need, kes on jälginud ulmekirjanduse eestindamist. Nimelt 1998 ilmus kirjastuselt „Skarabeus“ tema esikraamat – Norman Spinradi „Terasunelm“ (The Iron Dream, 1972).

„Skarabeus“ on väike soome-eesti perekirjastus, mis annab igal aastal välja ühe raamatu. Kirjastuse eesmärk on tutvustada head ja mujal maailmas tunnustatud ning kõrgelt auhinnatud ulmet. Seepärast ei ilmu sealt ühtegi nn kommertskirjanduslikku üllitist. Ühe raamatuga aastas rikkaks ei saa, ja nii otsustaski Arvi Nikkarev, kes on sisuliselt nii kirjastaja, toimetaja kui tõlk ehk suures osas kirjastus ise, välja anda ainult seda ulmet, mida ta ise hindab. Sel aastal, äsja, ilmus „Skarabeuse“ 10. raamat – antoloogia „Pilet utoopiasse“. Kuni 2004. aastani ilmusid autorite valikkogud, nüüd juba kolmandat aastat antoloogiad. Esimene antoloogia oli sisuliselt valik neist tekstidest, mille õigusi oli Nikkarevil võimalik ilma võimatut tegemata kätte saada. Kogumik sisaldab näiteks selliste autorite tekste nagu George. R. R. Martin, Gene Wolfe, Robert Silverberg, Roger Zelazny, Jack Vance. Teises antoloogias on esindatud 90. aastate vene ulme paremik, va kaks viimast juttu. Kolmas on aga jällegi valik maailma ulmekirjandusest.

Antoloogia „Pilet utoopiasse“ sisaldab tekste järgmistelt autoritelt: Robert Sheckley, Harlan Ellison, Gene Wolfe, Orson Scott Card, Kate Wilhelm, Charles Sheffield, Maureen F. McHugh, Bruce Holland Rogers, David Langford ja Geoffrey A. Landis. Osa neist kirjanikest on eesti lugejale tuttav, osa ei ole. R. Sheckley nimega ilmselt meenub/ võiks meenuda nõuka ajal ilmunud Ain Raitviiru koostatud antoloogia „Lilled Algernonile“ ja jutt „Tont nr. 5“. O. S. Cardi loomingust on eestindatud „Enderi mäng“, Harlan Ellisoni on „Skarabeus“ ise välja andnud: valikkogu „Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames“ (1999). Samuti on paar Gene Wolfe’i juttu ilmunud antoloogias „Aphra“ (1995).

Parim soovitus, mida ma saan anda sellele kogule: siin ei ole ühtegi juttu, mis ei oleks mõtlema pannud, et pagan, miks eesti keeles ilmub nii neetult vähe head ulmekirjandust. Miks ei ole Gene Wolfe ega Robert Shecley valikkogusid, miks Cardist on ainult „Enderi mäng“ ja järge pole kuskil näha, miks Martinist tahetakse ainult „Jää ja tule saagat“ edasi välja anda jne jne. Väikesel kirjastusel on piiratud võimalused, arusaadav, aga on ju küll ja küll suuri kirjastusi, mis tegelevad, kui üldse, suhteliselt keskpärase ulme eestindamisega, väites, et ei müü ja lugejaid pole. Miks siis mitte välja anda neid, kes on võitnud nii Nebulaid kui Hugo’sid. Miks alahinnata eesti ulmelugejat...

Teksti loeti eesti keeles

See kogumik pani mind kõige rohkem ehk juurdlema küsimuse kallal, et mis neis lugudes küll see ühisosa võis olla, et need samade kaante vahele sattusid. Peale Arvi maitse ma midagi välja mõelda ei suutnudki... Saadagu minust õieti aru -- koostaja maitse on hea, kuid mis põhjusel oli tarvis "Aphra" edu korrata püüda? Vast oleks temaatiline kogu parem olnud? Eks ma muidugi sobivas situatsioonis esitan need küsimused Arvile endale, kuid las jääb siia kirja mu siiras imestus. Samas -- hommikul võtsin ma nädala oma aega oodanud raamatu lõpuks kätte, nüüd on kell ca 1 öösel ja mul raamat läbi ja see juba näitab midagi...

Üks sümpaatne joon -- igalt autorilt on järjest ära toodud paar eriilmelist lugu. Suur osa autoritest ei vaja minu jaoks ka erilist tutvustamist ja heas kui halvas mõttes täiendas iga autor suurtes piirides pilti, mis mul neist juba varem olemas oli.
Sheckley -- 50-ndate pula-ajaja. Vaidleksin pisut vastu Krafinnale: Sheckley valikkogu kuuluks minu jaoks samasse kategooriasse Fantaasia avaldatava kopiraidivaba materjaliga. Veel "natuke", ja see ongi vaba ;-), kuid tähtsam on, et need on ühe ajastu lood ja isiklikult minu jaoks on neil kerge kopituslõhn juures. Kuigi mees kirjutab hästi, tean ma ju esimestest ridadest, kuidas lõpeb Seventh Victim... A Ticket to Tranai oli kogu peaaegu ainus lugu, mida ma rida-realt lugeda ei viitsinud. Ma ju tean, mis sealt tuleb... tundus see mees mulle juba veerand sajandit tagasi kergekaaluline ja arvan ka nüüd nii. Meelelahutus, aga kuigi ta kirjutab hästi ja oli üks "suurtest", on vahepeal nii tohutult paremat materjali tekkinud.
Ellisson on minus alati vastakaid tundeid tekitanud. Kohati nagu huvitav, aga kui ma viis minutit hiljem üritan meelde tuletada, millest ta kirjutas... Teatud banaalsus, tobedavõitu skeemid ja... ma isegi ei tea... kuidagi hirmus kirjanduslik ja ambitsioonikas, kuid taandub nagu tühja tünni kõmistamiseks. Lugeda muidugi kõlbab.
Wolfe-i ja Cardi eraldi ei kommenteerikski, sest siin läheb nimi ja sisu kokku -- väärt kraam. "Kingsmeat" on lugu, mis üksigi õigustaks kogu olemasolu! (Kuigi nii mõni teinegi meeldis mulle väga...)
Edasi paar juttu autoritelt, kellest midagi ei teadnud, kuid kes meeldivalt üllatasid. Esiteks too "Anna..." -- nagu naisautoritel pahatihti, ei ole ta võimeline ligilähedaseltki aru saama, misasi see aeg on, samas jutt ise on sihuke armas. "Georgia..." oli mulle südamelähedasel teemal ja just oma ülesehituse poolest vast kõige rohkem meeldinud lugu kogumikus.
Edasi 4 minu arust suht mõttetut juttu.
Langfordi jutt oli väga hea, kuigi mulle tundub teema kuidagi vananenud, nii et vaatasin imestusega ilmumisaastat; tundub, et olen midagi sarnast kohanud 60-ndate ulmes.
Landis on end seekord ületanud. Jõhker ja natuke ilulev, kuid siiski õige pikkusega lööv tekst.

Igal juhul on see kogumik tubli töö! "5"-e ei pane sellepärast, et sees oli lugusid, mida "3"-ga oleksin hinnanud.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul on nii, et antoloogia, milles on nii palju Sheckley (aegunud ja tänapäevaks ebaoluline autor), Cardi (pidev mormoonlik messianistlik jutlustamine) ja Ellisoni (Ellison) tekste minult tähelepanu ei pälviks. Miskipärast see antoloogia oli aga väga huvitav ja sai päris nobedalt läbi loetud. Kuna ka koostaja pole ühise nimetaja ega temaatika defineerimisega punnitama hakanud, siis polekski vist paslik seda teha, siin on väga erineva tausta ja iseloomuga jutte: horrorisegust imperssionismi, ajarändu, alternatiivajalugu jne. Enamik lugusid on üsna kindalt kinni planeedis Maa ja suhteliselt tänepäevas või selle lähistel. Panin tähele, et nelja teksti olen ma varem mujalt lugenud ja ise oleks välja valinud neist vaid ühe (Wolfe’i „Rannamajakese”); Rogersi Dead Boy, Sheckley Seventh Victimi ja Langfordi oleksin ma rahus eesti keeles ilmumata jätnud. Samas aga – go end edit your own anthology, eks ole. Samuti nagu „Aphra” on see antoloogia ilmselt üsna kõlbulik sellisele publikule, kes igapäevaselt ulmet ei ole. Ma arvan, et kõige tugevamat teksti polegi siit lihtne leida, selgeid hitte ei paista olevat ja banaalselt kõlab küll, aga siin on midagi igale (ulme)maitsele. Minu koondhinne ei kujune aritmeetiliselt keskmisest, vaid sellest, et oli väga huvitav kogumik, milles on kõik komponendid osatud tasakaalus hoida. Noh, et järgnev tõsisem kraam kaalub Sheckley pulajutud üles, üldmulje jääb ikka nende muude juttude järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Peab nõustuma Velbu ja Antsuga, et ega selle kogumiku sisu vist miski peale koostaja maitse ei ühenda küll. Mis ei ole muidugi mingi probleem. Ainult et pealkirjast "Pilet utoopiasse" võiks oodata mingit niiöelda sotsiaalse ulme antoloogiat, mida käesolev muidugi pole. Ses mõttes jätab pealkiri vahest soovida, aga see on väike norimine.

Olen kõiki lugusid eraldi arvustanud ja ei lausu siinkohal sisu kohta muud kui et "Lincolni rong"oleks võinud siiski välja jääda. Teos on kirjanduslikult mage ja selle kaasamine meenutab liialt ameeriklaste poliitkorrektset kommet igasse antoloogiasse mõni pede- või neegrilugu surada. Arvi Nikkarevil vaevalt et nüüd niisugust plaani on, aga ikkagi tundub see jutt olevat nõrgim lüli.

Kaanekujundus on väga õnnestunud, kuid seda ei saa öelda illustratsioonide kohta. Nende eest läheb hinne maha nagu naksti. Karikatuur peaks olema naljakas, kuid needsinased kriipsukujud on haledad. Ja mulle ei mahu pähe, mille kuradi pärast peaks "Lincolni rongi" või "Surnud poissi akna taga" karikatuuriga illustreerima!?

Tõlkest. Torkasid silma järgnevad väärkeelendid: "Beelzebub" (peaks olema "Peltsebul"), "leeprechaun" (peaks olema "härjapõlvlane"), "print" (peaks olema "menüü", "leht" või ükskõik kuidas), "McHughi" (peaks olema McHugh`), "Väikevend™-i" (peaks olema "Väikevenna™"). Loos "Pilet Tranaile" oli millegipärast "Punase Kuke Kõrtsi" nimetus tõlgitud, kuid tähelaeva Constellation Queen oma tõlkimata jäänud. Aga üldiselt ikka üle Harju keskmise.

15.08.2007: Andri, Wyndhami "The Chronoclasm" on ka ajamasinaga rikastatud armastusjutt.

Teksti loeti eesti keeles

Pagan, jah, ulmevaesel ajal ongi Nikkarevi igasuine kontributsioon praktiliselt ainuke asi mille peale normaalsel, tervel ulmehuvilisel veel tõuseb. Olgugi et raamatus mingit temaatilist tervikut ei sünni, on Skarabeuse antoloogiaid aasta-aastalt üha suurem nauding lugeda ja seda naudingut sedavõrd raskem põhjendada. Puhtstatistiliselt oli nt. "Aphras" rohkem tipplugusid ja käesoleva valiku taga on raske näha koostaja pingelist mõttetegevust, aga tervik toimib ja parema puudumisel tuleb selles süüdistada toimetaja ürgset annet või siis üleloomulikku vedamist.

Kirjutan arvustust ca poolteist kuud pärast lugemisega ühele poole saamist ja on huvitav tõdeda, kuidas mõnede lugude sisu on peast nagu peoga pühitud - millest jutustasid raamatu kaks viimast lugu - lase või maha, aga ei saa öelda ja vaid BAAS tuletab mulle meelde, et olen Cardi "Eye for an Eye`d" varemgi lugenud. Muidugi olen teenitult unustanud ka Holland Rogersi etüüdid, kuigi Wolfe`i jõulupuu alune sõda, mis meenutas multifilmi "Toy Story" ja Rodgersi väikevend on temaatiliselt sedavõrd kattuvad, et nende kohtumine ühtede kaante vahel saab olla vaid anomaalia.

Ülejäänu koha pealt võib tõdeda - Sheckley mõjub efektsemalt omaenda loomingu keskel, s.o. autorikogudes, aga aegunud on tema sõnum samapalju kui inimlooma vajadus seksi järele; selleks, et teha ulme- ja ajasrändamise loo peateeemaks armastuse, peab siia maailma ilma tillita sündima, mida kujukalt demonstreerib meile Kate Wilhelm; Ellison on antud lugudega täitsa talutav; Sheffield aga täpselt seda, mida Wolfe pole (ning vastupidi) ning on siia antoloogiasse "Kingsmeati" kõrval lülitanud kõige meeldejäävama loo.

Võib-olla meeldib mulle ka lugu Lincolni rongist, aga ainult põlguse pärast, millega viimases lauses lükatakse tagasi päästetu arglik katse päästjatega liikuda - sa ei kuulu siia! Öelge veel, et ei ole olemas progressiivset ja reaktsioonilist inimsugu ja et sinna ei saa kuuluda sünnijärgselt. Tähendab, McHugh oleks saanud kindlasti leiba peale sõda NSV Liidus, kirjutades analoogilisi tekste natsidest, kulakutest ja marksistidest-leninlastest.

Kolm lühilaastu (ja karikatuurillustratsioonid, kui soovite) on koostaja personaalsed kiiksud - meenutagem Aldissi kogumiku mitteulmelisi jutunatukesi või "Muumia" Lukinite kritseldusi elik Bulõtšovi sentimentaalset müüdiloomet - mitte keegi ei tea, mis sunnib teda nendega oma väljaandeid rikastama, aga seal nad on ja teisiti nad ei saa.

"Pilet utoopiasse" on väljanägemiselt samalaadne salaseltsi väljaanne nagu "Aphra", aga sellesse salaseltsi on täna jälle rohkem põhjust kuuluda kui kaks aastat tagasi.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt paljudest teistest siinarvustajatest ei hindaks mina antoloogiat "Pilet utoopiasse" nii kõrgelt, kui seal poleks Sheckley kahte lugu. Mõjuvad teravalt ja ühiskonnakriitiliselt. Ning kuna see, mida kritiseeritakse, pole kuhugi kadunud ning tõenäoliselt ka ei kao, siis on need jutud aegumatud. Aga ma ei hakka siin end kordama, sest kirjutasin igale jutule eraldi arvustused.

Lisaks Sheckleyle olid minu jaoks kogumiku tipud Orson Scott Cardi "Kuninglik liha", Gene Wolfe "Sõda jõulupuu all" ja David Langfordi "Teistsugune pimedus".

Kõige vähem hindan antoloogiast Harlan Ellisoni "Klaasikilde" ning Bruce Holland Rogersi lühijutte "Surnud poiss teie akna taga" ja "Don Ysidro". Aga ka need olid tegelikult täiesti rahuldavad jutud ning mõnes teises, üldiselt tasemelt nõrgemas antoloogias, oleksid nad ehk rohkem silma paistnud.

Antoloogia üht kujunduslikku elementi, illustratsioone, on siin ja mujalgi juba piisavalt kirutud ja kiidetud, sestap ma sel teemal sõna ei võta. Aga ühele apsule juhiks tähelepanu küll: lehekülgede ülaservas on kirjas kirjaniku nimi, kelle jutu kohalt raamat parasjagu lahti löödud on. Aga palju mugavam oleks, kui ühele kahest leheservast oleks trükitud ka lahtioleva jutu nimi.

Lõpetuseks. Tegemist on väga hea raamatuga, mille lugemine ning loetu üle mõtisklemine pakkus tõelist naudingut.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu teada, meeldib mulle sotsiaalne ulme. Loen ise seda kõige meelsamini ja püüan ka teistele Skarabeuse kaudu pähe määrida. Suurem osa sellealasest kirjandusest paigutub teljele utoopia-antiutoopia, enamasti siiski antiutoopia poolele. Vaatame, kuidas Pilet utoopiasse kuusteist juttu sellel teljel koha leiavad.

Sheckley Seitsmes ohver ja Pilet Tranaile on ju kõige puhtamad antiautoopiad. Cardi Kuninglik liha ja Silm silma vastu on minu meelest samuti antiutoopiad. Ka Wolfe’i Sõda jõulupuu all ja Wilhelmi Igavesti Sinu, Anna on pigem antiutoopiad. Lincolni rong ja Väikevend on samuti antiutoopiad, sinna liigituvad ka Teistsugune pimedus ja Lugu Marsist. Seega kümme väga selget antiutoopiat.

Veel silmatorkavam juttude paigutus utoopia-antiutoopia teljele esineb Muumias ja 2009. aasta suvel ilmuvas vene ulme antoloogias.
Teksti loeti inglise keeles

"Pilet utoopiasse" on kindlasti üks parimaid antoloogiaid, mida ma lugenud olen. Juttude tase on enam-vähem ühtlaselt tugev, välja arvatud muidugi mõned erandid (Bruce Holland Rogers). Kuna antoloogia pole pühendatud mingile kindlale teemale (kuigi seda võiks pealkirjast järeldada), on üldmulje pisut laialivalguv, kuid silmaringi avardav. Näiteks poleks ma kunagi uskunud, et mingisugusele poliitilisest korrektsusest innustatud jamale nii palju kiitust võib osaks saada samas kui mõni kirjanduslikult märksa olulise tekst jääb üldse tähelepanuta. Igatahes hea kogumik. Viite ei pane, kuna hindasin mõnda lugu kolmega. Neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Arvi Nikkarev
1949
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:


Kaks Georgia puuvillaplantaažil rüganud orja – Cora ja Caesar – põgenevad ning neid hakkab jälitama pearahakütt Ridgeway oma meeskonnaga. See on lugu põgenemisest. Asja muudab meie jaoks huvitavaks ulmeline element – lõunaosariikidest viib orje põhjaosariikidesse mitmeharune ja väga salajane maa-alune raudtee. Selle on ehitanud ja sealseid maa-aluseid ronge juhivad valged, kes orjapidamist heaks ei kiida.

Lisaks eeltood konspektiivsele sisukirjeldusele võin kinnitada, et raamat on väga meisterlikult kirjutatud. Kuna see on ilmunud ka eesti keeles, siis soovitan tutvuda suurepäraste tutvustustega rühmas „Lugemise väljakutse“, millest ka mina võtsin tuld ja hankisin selle raamatu. Lugege, lugege, lugege!

Teksti loeti soome keeles

 

See raamat kannab rootsi keeeles pealkirja Kirjad Maresilt, soome tõlkes Maresi jõud. Mõlemad on omamoodi täpsed, sest: a) tegu on Maresi kirjadega Punasesse klooostrisse; b) Selles raamatus avaldub Maresi jõud kogu täiuses, sest avateoses Maresi kasutas nimitegelane oma üleloomulikku jõudu vaid korra, siin aga korduvalt.
 

Kui triloogia avateos on küllaltki õbluke, siis nüüd vaadeldav on oma poolteist korda kopsakam (384 lk). Kaheksa aastat Menose saarel Punases kloostris veetnud Maresi läheb kodukülla Rovasi provintsi. Tema eesmärgiks on rajada kool ja hakata õpetama algul koduküla, siis ümbruskonna lapsi. Mõistagi ei meeldi see provintsi ülimale võimumehele, nadórile. Sealt siis raamatu põhikonflikt.
 

Võrreldes avateosega ja ka triloogia teose osaga (kloostri rajamiseni viinud Naondeliga) on käesolev palju mitmetahusem. „Maresis“ ja „Naondelis“ esindavad mehed ürgkurjust (üksikud helged momendid ei riku seda muljet), siin aga on maailm ja tegelased nagu olema peavad – see, mis on jalge vahel, ei määra tegelase olemust. Väga palju on õilsaid ja häid mehi (naiste kõrval), üks neist (vaene puuraidur) kujuneb pea sama oluliseks kui Maresi. See kõik annab mulle põhjuse pidada seda teost triloogia parimaks. Romaan on väga hea, tasemelt võrdne LeGuini Maamere lugudega või Robbin Hobbi parimate romaanidega.
 

Lisaks tuleb märkida, et nii „Naondel“ kui ka „Maresi jõud“ on siiski täiskasvanute fantasy, kus armastus, seks ja selle pahupooled (vägistamine jne) on loo loomulikud osad. Millegipärast pole neid raamatuid Vantaa raamatukogu täiskasvanute osakonnas, laenasin need laste poolelt.    
 

Teksti loeti soome keeles

 

Meeldis. Isegi väga! Juba pealkiri Vanavanamees on asi iseeneses. Veskimees oskab maailmu võrratult luua. Nii ka seekord.
 

Paigutan selle raamatu oma mõttelises eesti ulme romaanivaramus 5-6 tipu hulka. Seal ootavad ees tema enda „Pilvelinnuste ajastu langus“, Hargla „Palveränd uude maailma“, Weinbergi „Tõrkeotsing“ ja Tarlapi „Tuleriitade öö“. Tegelikult on see romaan lugejasõbralikum Pilvelinnuste raamatust, kus pidin osade tegelaste nimed üles märkima, et mäletada, kes on kes.
 

Võrreldes Veskimehe enamike romaanidega, jäävad siin kõik olulised tegelased meelde, ka on enamik korduvkasutuses ning neid pole palju: Valdur, Arnold Smirsson, Kersti, Alissa, Milsiena, Ülle, Hans ja Grethol, Ista ja Dana. Mõni veel, aga tosinajagu olulist tegelast rohkem kui kahe ja poolesaja lehekülje peale pole sugugi palju ning on täiesti vastuvõetav, mõnus lugeda. Ka olulisi maailmu pole palju (Hedda ja Lukateia on peamised võõrmaailmad). Seekord siis Veskimehelt sedapidi.
 

Nii et: jään ootama järgmisi meistritöid!
 

Teksti loeti eesti keeles

Romaan, mis nagu iseenesest kahe päevaga läbi sai. Lisaks sellele, et meeldis, on ka see boonuseks. Kuigi usuasjad mind teg. elus ei huvita, on see kirjanduses OK. Filmi nägemisest on aastakümneid, nüüd ka raamat loetud.
Teksti loeti eesti keeles


Rootsikeelsetest Soome ulmekirjanikest näib Tove Janssoni (tõlgitud 51 keelde, 760 tõlget) järel kõige edukam olevat Maria Turtschaninoff (18 keelt, 38 tõlget). Ka on ta saanud üksjagu kõikvõimalikke auhindu, neist tuntuim Junior Finlandia (Maresi eest 2014, 30 000€). Autori populaarseimad raamatud kuuluvad triloogiasse ”Punase kloostri kroonikad”. Selle sarja avab noortele teismelistele suunatud napilt üle 200-leheküljene ”Maresi”. Järgnevad kaks märgatavalt vanematele noortele suunatud ja märgatavalt paksemat romaani: ”Naondel” (490 lk) ja ”Maresin voima” (380 lk), mis inglise väljaandes kannab nime ”Maresi red mantle” (445 lk). Viimased on ka goodreads’is  üsnagi hinnatud (vastavalt 4.21/2071 ja 4.24/1050).

Nüüd siis triloogia esimesest osast. Peategelaseks on 11-12 aastane Maresi, kes on neli aastat veetnud Punases kloostris, ära õppinud lugemise, kirjutamise ja kloostriõdede iidse keele. Ta nimelt armastab raamatuid ja imeb endasse teadmisi kui seen. Punane klooster asub väikesel Menose saarel ning ei saarele ega kloostrisse või tulla ükski mees. Kunagu ammu-ammu olid seitse naist põgenenud laeval ”Naondel” meeste vägivalla ja türannia eest ning rajanud saarele kloostri. Nüüd võeti avasüli vastu väikesi tüdrukuid, kes tulid pakku nälja (Maresi) või meeste vägivalla eest (Jai). Nagu arvata võib, pole elu kloostris sugugi pilvitu. Nimelt nii mõnigi kord tuleb raevunud perekonnapea sõjajõuguga endale kuuluvat tagasi nõudma, antud kontekstis siis tütart.

Hinnang. Haaras kaasa, vaatamata sellele, et ma ei kuulu sihtgruppi. Igal juhul kavatsen ka triloogia teised osad läbi lugeda. Ilmselt nädalajagu mõnulemist. Sellele raamatule tugev neli, st. 4+.

Teksti loeti soome keeles

 

Kunagi ammu olen lugenud Hautala romaani Kuokkamummo, mis on tõlgitud ka saksa, inglise ja tšehhi keelde – sain hea mulje autori oskusest luua ängistav õhkkond ja kerida üles põnevust. Et mulle meeldib lühiulme, siis võtsin ette tema esimese ja ainsa kogumiku, kümmet juttu sisaldava „Surnute valsi“. Märgatavalt nõrgem.
 

Ainus elamust pakkuv novell oli lühim, ligi üheksa leheküljene Käärmetaajuus ( = „Maosagedus“), mida hindaksin ehk neli plussiga. Peakangelaseks on muusikust vägivaldse alkohooliku tütar, kes väiksena pidi isa üminast ja meloodiavalikust järeldama õhtu kulgu. Kui isa meloodiad olid „head“, siis õhtul oli ühislaulu, vanade plaatide kuulamist jm meeldivat. „Halvad“ meloodiad aga andsid teada, et hommikust saati on pitsi kummutatud ja õhtul pidi keegi armu paluma, enamasti ema. See on loo taust (oma kolmandik lk); stoori räägib täiskasvanud Päivist ja sellest, kuidas ta oma selliselt, aja jooksul edasi arendatud annet kasutab.
 

Ühe loo lugemine nõudis isegi tugevat enesesundimist, seega mitterahuldav. Ülejäänud kaheksa on tugevad kolmed. Kokkuvõtteks: ilmselt tulevad romaanid Marko Hautalal paremini välja, neid loen vahetevahel ka edaspidi.
 

NB! See kogumik on pühendatud Boris Hurta mälestusele (1945-2022).
 

Teksti loeti soome keeles

 

Sujuvalt kulgev tekst ning pöörased ideed. Samas: üheski loos pole peategelast/kangelast, kelle ettevõtmise mõnuga jälgiks, naudiks. Vana tõde pädeb: armastus, reetmine, kättemaks ning raha ja võimu laostav mõju kannavad lugu, loovad pinget.
 

Seega: Meelis Kraft kirjutab huvitavalt ja tulevikus loen meelsasti tema muidki teoseid. Ning loodan, et üha paremaks läheb.
 

Teksti loeti eesti keeles

Selline mõnus ja kiirelt loetav (üks pikem õhtupoolik) seiklusjutt, mis lõpus pakkus „inglite“ näol paraja üllatuse. Eks neid üllatusi oli loo käigus muidki, aga see muutis peategelasel Lonnil ja ka lugejal ettekujutust asjade seisust päris kõvasti.
Teksti loeti eesti keeles

Ei olnud minu raamat. Kohe mitte ei olnud. Olen seni vältinud liigse nõiduse ja maagia lugemist, hoidunud kätte võtmast raamatuid teispoolsusest. Siin aga tulid ühtevalu vastu hiislarid, vaimud, tuuslarid, haldjad, nõiad, vaimusõdalased, toonelased, ögardid, ehmatised, õndrused, luulindlased, säinakörtsutajad, lummur ja libahändlane. Ligi 190 leheküljelisest raamatust oleks minu hing virisemata ja puiklemata vastu võtnud paar-kolm üleloomulikku liiki olendit. Kui nende teispoolsete olendite üliküllust mitte arvestada, siis lugu ise oli korralik. Kuigi mitmel korral oli tahtmine raamat pooleli jätta, sundis uudishimu selle lõpuni lugema. (Pooleli jäetud raamatuid hindan ühe-kahe palliga). Muinaskuningas pakkus kolmeväärse elamuse.
Teksti loeti eesti keeles

 

See romaan on iseseisev järg ligi kümnesse keelede tõlgitud raamatule Sarasvati liiv. Vaadeldav Veeuputuse lapsed toetub kolmele vaalale, st. kolmele teaduslikule hüpoteesile. Neil on muidugi erinev paikapidavuse tõenäosus. Vaatlemegi neid alustugesid.    

1.      Nagu „Sarasvati liivaski“ on neist kolmest kõige tõenäosem Gröönimaa hiigelsuurte mitme tuhande kuupkilomeetri suuruste liustike nn. libisemine merre, mis omakorda võib esile kutsuda hüppertsunami üle 100 m. kõrguse lainega. Hävib miljardeid inimesi, sest nagu muiste, elab ka nüüd enamik inimkonnast merede rannikul.  

2.      2011. aastal esitas Isomäki koos Esko Pettay’ga raamatus Ships, Sulphur and Climate mõtte (koos põhjenduste ja arvutustega), et laevaliikluses vabanev väävel jahutab planeedi atmosfääri. Nende analüüside põhjal tuleks Euroopa, Aasia ja P-Ameerika laevaliikluses suviti kasutada väävlirikast kütust, aga talviti mitte (sest tegelikult on väävel ju loodusele kahjulik mürkaine). Vaadeldavas romaanis päästavad peategelased inimkonna jäänused, lõhates Kanada väävlikaevanduses väikesemõõdulise aatomipommi.  

3.      Minu jaoks kõige huvitavam, kuid maailmas peaaegu tunnustamata, on Max Westenhöferi ligi sada aastat tagasi avaldatud teooria inimeste eellastest – veeahvidest. Seda teooriat on edasi arendanud Alister Hardy ja Elain Morgan. Kahjuks pole väljakaevamised veel tõestanud, et sellised meres elavad veeahvid oleksid eksisteerinud. Isomäki astub väikese sammu kõrvale: ta ühendab teineteisega mereahvietapi alguse tänapäevainimese tekkimisega. Kui oletada, et inimese ülisuur aju arenes siis ja ainult siis, kui inimesed hakkasid osaliselt toituma mereandidest, siis muutub inimese arengupilt tervikuks. Westenhöfer esitas üle kolmekümne omaduse, mis on ühised inimesel mereimetajatega ning milliseid ei leidu inimahvidel või maismaaimetajatel. Toon siinkohas ära mõned:  

a)      Paleontoloogid Lõuna-Aafrikast on märganud, et pikk elu maismaal vähendab imetajate ajumahtu, seevastu elu meres kasvatab seda. Meredes on arenenud vähemalt 34 väga suure ajuga varustatud imetajate liiki, maismaal mitte ühtegi (kui inimest mitte arvestada). Nimelt saab aju arenguks vajalikke rasvhappeid  (DHA ja AA) peamiselt mereandidest.  

b)      Inimeste eluviis erineb märgatavalt suurte inimahvide omast. Meil tuleb päevas teha ca 10 000 sammu, et veresooned ei ummistuks, et ei tuleks suhkruhaigust jne. Suured ahvid aga väldivad igasuguseid tarbetuid liigutusi. Neid hoitakse vangistuses (loomaaedades) ebatervislikult ja nad ei liigu praktiliselt üldse, kuid elavad palju kauem kui liigikaaslased looduses. Vererõhk neil ei tõuse, veresooned ei ummistu, keha rasvaprotsent ei kasva ja nad ei saa ka II tüüpi diabeetest.  

c)      Inimlapsed oskavad sukelduda juba enne käimaõppimist, inimahvide lastel seda omadust pole. Tegelikult nad kardavad vett nagu tuld.  

d)      Inimestel on higinäärmed, mida muudel maismaaimetajatel pole. Savannides ja džunglites elavad imetajad ei higista palju ega kuse tihti, sest ei taha kaotada vett ega soolasid, mida savannides on vähe. Inimesed seevastu higistavad ja kusevad tihti.  

e)      Inimlapsed sünnivad küllaltki matsakatena võrreldes vasikate, varssade, koera- või kassipoegadega. Neil on märgatav rasvakiht nagu muudelgi mereimetajate lastel, sest nad vajavad seda soojaisolatsiooniks ja veepinnal püsimiseks.  

f)       Teatud protsent kõikidest lastest sünnib sõrmede ja varvaste vahel kasvavate kiledega, mis kohe sündides lahti lõigatakse.  

g)      Jne, jne, jne ...    

Nüüd raamatu ülesehitusest. See ca 400 leheküljene romaan koosneb kahest enam-vähem võrdse pikkusega ca 180 lk loost, mis on tükeldatud mitmeks ca 40-60 leheküljeliseks osaks ja vahelduvad omavahel. Vaatleme neid kahte stoorit.  

1.      Kalur Manno Ann leiab võrgust kaditha = mereinimese, merineitsi. See toimub ca 6676. aastal e.m.a India läänerannikul. Puhkeb armulugu täis seiklusi, kuid peamist tähelepanu pälvib hiigeltsunami, mis praktiliselt hävitab kogu tolleaegse inimkultuuri nii India poolsaarel kui ka Mesopotaamis jne. Manno Ann, tema seitse kaaslast ja kaditha hakkavad kõrkjapaadil liikudes levitama teadmisi (näit meliaratsioon, kirjaoskus jne) oma reisidel lääne poole, Egiptuseni välja. Indiast, Mesopotaamiast ja Egiptusest on leitud müüte seitsmest targast, kes pääsesid veeuputusest. Sumerite Oannes, hindude Manu, kristlaste ja moslemite Nooa. Oannes = Manno Ann.  

2.      Teises stooris on samad peategelased kui „Sarasvati liivas“: Susan Cheng, Pierre Chamberlain ja Horst Brandauer. Lugu jätkub sealt, kus see eelmises raamatus pooleli jäi. Horst Brandaueri idee põhjal hangivad nad New Yorgist tuumaainet (kõne all oli minituumajaam, mida ka Ats Miller on propageerinud), ehitavad algelise tuumapommi ja lõhkavad Kanada väävlikaevanduses. Paarileheküljeses epiloogis on tegevus viidud aastasse 6676 m.a.j ja säilinud inimriismed elavad meres, kuid igatsevad ka kuivale maale minekust (puuviljad, puuviljad jm. taimne toit!).  

3.      Tänapäevase teise poole sisse on visatud viis-kuus 6-7 leheküljelist kirjeldust külmenevast Soomest (kokku ligi 40 lk). Viimaks on külmakraade alla 70 ja muidugi surevad ka need soomlastest tegelased nagu ilmselt kogu Põhja- ja Kesk-Euroopa rahvaski, rääkimata Siberist jm Venemaast. Minu arust need 40 lehekülge olid asjatud. Olukord sai selgeks ka Susani, Pierre’i ja Horsti loost, samas need uued soomlastest tegelased ei jõudnud veel tuttavakski saada, kui surid.    

Raamatule hindeks neli. Palju andis juurde lugu Manno Ann’ist ja kadithast. Millegipärast Susani, Pierre’i ja Horsti kangelaslik võitlus inimkonna päästmiseks nii palju ei köitnudki. Igal juhul: selgelt parem kui „Sarasvati liiv“. Reetsin siin küllaltki tähtsa osa raamatu sisust, kuid õigustuseks olgu öeldud, et vaevalt seda eesti keeles avaldatakse. Aga teooriad on huvitavad!                            

Teksti loeti soome keeles

Kui poolteist aastakümmet tagasi jättis Sarasvati liiv oma põhjaliku teadusliku tausta tõttu üsnagi hea mulje, siis nüüd, uuel lugemisel säilisid küll kõik plusspooled, kuid need olid tuttavad ja hästi meeles. Seevastu tegelaste ja nende omavaheliste suhete kujutamine tõusis nüüd jõuliselt esile ja see polnud suurem asi. Ning seekord see häiris. Nii et teine lugemine võttis palli alla ja viin lähipäevil raamatu antikvariaati (kui vastu ei võeta, siis kingin Punase Risti poodi „Kontti“). Nii et hindeks kolm.
Teksti loeti soome keeles

 

Luuletajad kirjutavad väga ilusat proosat. Näitena olgu toodud jutud „Kuidas lõhnab kohv“ ja „Õilis pedofiil sisepagenduses“ – mõlemad on antoloogia „Läbi valu ja vaeva“ paremikku kuuluvad lood. Proosakirjanikel isegi soovitatakse lugeda võimalikult palju ja võimalikult tihti luulet – tekstid muutuvad sellest nagu märkamatult ladusamaks. Siinkohal on see juhis asjatu, sest Belials on läbi ja lõhki poeet ning see kumab läbi ka antud kogumiku igast loost. Aga nüüd juttudest:  

Surnud mehe käsi. Meeldis. Jutuna hea, aga dialoogid ja muu sõnakasutus tegid sellest väga hea. Lugesin nädal hiljem teist korda – pensionäril on aega :) – on ikka hea küll!  

Või tõstes relvad... Idee on, teostus on, kuid kaasa ei tõmba. Rahuldav.  

Neli kohta peale koma. On köitev sisu, on teostus. Väärikas austusavaldus Strugatskitele. Väga hea.  

See ei ole piip. Tegelaste filosoofilisi arutlusi oli mõnus lugeda. Vihje René Margitte’ile tõi äratundmismuige suunurka. Väga hea.  

Ja aidaku meid jumal. Igal majakal oma tuli. Korralikud, omavahel seotud lood.  

Maailmalõpuvalgus. Kuigi kosmose- ja militaarulme mulle eriti ei istu, jutt meeldis. Hea.  

Raske piisk pilvest. Jälle korralik lugu, mida ma ilmselt uuesti ei loe. Rahuldav.  

Häilitud puu. Minu arust kogumiku parim jutt! Poeetiline ulme. See on Petri Salini „(Kui) Zirma on olemas“ (Soome ulme“, 2008) kõrval teine ulmejutt, mis on saanud inspiratsiooni Italo Calvino teosest „Nähtamatud linnad“. Väga hea.  

Kogumik tervikuna. Kuigi mõned jutud on minu hinnangu kohaselt rahuldavad, on neli tipplugu nii eredad, et tervik on kokkuvõttes väga hea.  

   

Teksti loeti eesti keeles


 

Keegi on öelnud, et iga kogumik on nagu assortiikarp – kunagi ei tea, mida eest leiad. Mina jäin vaadeldava assortiikarbiga igatahes rahule. Hea oli, mõned jutud isegi väga head. Varem olin Maniakkide Tänavalt lugenud kaks viieväärset lugu, nüüd lisandus veel kaks. Alustangi paremikust:
 

Pika musta mantliga mees. Loos mõjutavad kaks ajastut teineteist. Oskuslikult on kujutatud aardekütt Vahuri teisenemist seitsmeaastaseks ja tagasi. Sündmused haarasid kaasa ja enne kui märkasin, oligi lõpp käes.
 

Haualkäik meeldis juba antoloogiast „Tuumahiid 2“. Maailm oli tuttav romaanist „Mehitamata inimesed“. Miskipärast hindan ma head lühijuttu niisama kõrgelt kui head lühiromaani. Kui lugu saab esitada lühidalt, siis tuleb seda ka nii teha ja tulemus on alati parem.
 

Meie külas nähti imet. Reaalsus, tänapäeva külaelu ulmelises pakendis. Väga hea!
 

Kolmanda Reichi triumf! Oli üks mu lemmikuid juba antoloogias „Eestid, mida ei olnud“. Ja nüüdki nurrusin lugedes heameelest.
 

Kaks lugu olid tugevad, head:
 

Ajudega töötajad. Jutu idee – vampiirid aurupunkmaailmas – ja teostus meeldisid. Kõigil tegelastel oli motiiv käituda just nii, nagu nad käitusid.
 

Tolmused soldatid. Kuigi puhas SF pole ilmselt minu jaoks, oli seda labori ja Üllari lugu mõnus lugeda.
 

Kolmandik juttudest olid rahuldavad – lugemist ei kahetse, aga teist korda ilmselt ette ei võta.
 

Teekond Ridamuseni. Kui puhtas teadusulmes puuduvad inimestevahelised suhted, siis pole need lood mind kunagi köitnud. Nii ka siin: kõik on loogiline, kuid jättis külmaks.
 

Tähed täis surma. Teha pole midagi – kosmoseulme ja militaarulme pole minu jaoks. Selles jutus on mõlemat. Huviga jälgitav, aga see on ka kõik.
 

Valuhoidjad. Loos esitatud probleem on valus, kuid millegipärast jättis lugu mu ükskõikseks.
 

Mulle meeldivad kogumikud, neid on mu ulmeriiulitelgi oma 50-60%. Suvaline autorikogumik esindab autorit paremini kui romaan. Nii ka siin: Teekond Ridamuseni andis mulle autori loomingust ca üheksa korda parema ettekujutuse kui romaan Mehitamata inimesed. Ei jõua ära kiita kirjastuse Lummur tegevust, milles kogumikud moodustavad märgatava osa. Vaadeldavale kogule hindeks neli rasvase plussiga.     
 
 
 

Teksti loeti eesti keeles

 

See umbes kaheleheküljene jutt algab sõnadega: „Märkasin täiesti juhuslikult teise planeedi eluvormide uskumatut sissetungi Maale.“ Peategelane istus oma tugitoolis ja sirvis laisalt üht pehmekaanelist raamatut, mille keegi oli bussi unustanud. Ja sealt avastaski ta viiteid uskumatute omadustega tulnukatest, kes meie keskel elavad:  

... ta silmad rändasid aeglaselt üle toa.  

... ta silmad liikusid ühelt isikult teisele.  

... ta silmad klammerdusid Julia külge.  

Loo peategelane leidis  tulnukates veelgi hämmastavamaid omadusi:  

... ta pani käe Julia ümber. Naine palus, et ta eemaldaks oma käe. Kerge naeratuse saatel mees tegigi seda.  

Kuid raamatu autor paljastas Maale tungijatest muidki kohutavaid omadusi:  

... Kinoteatri juures me jagunesime. Osa läks kinno, osa kohvikusse sööma.  

... (Keegi tegelane) oli absoluutselt ilma ajudeta.  

Olen tähele pannud et tulnukad on ka Eestis kanda kinnitanud, sest kodumaises kirjanduses:  

a)      tõstetakse silmi 

b)     lastakse silmadel ringi käia jne.  

Viiteid võõrale eluvormile pole küll palju, kuid esineb!    

Teksti loeti inglise keeles

 

Jutu tegevus on tuhandeid aastaid enne jutustuses „Väikses majas raudtee ääres“ toimuvat. Kosmoselende ei tehta, valitseb keskaeg. Peategelaseks on inimesed, kes kasvatavad (kodu)katte söögiks, kuigi viimased on rääkivad-tundvad olendid. Tuultejumalanna Aahe teenriteks on majed, rohtlahaldjad, kes meenutavad antiloope, kuid on kiskjad. Selles jutus ei selgu, et ka majed on mõistusega liigiks. Planeet Ge põhjaosades valitsevad hiiglaslikud laanekatid, aga nendega ei puututa siin kokku.

Jutt on märksa seikluslikum ja põnevam, kui „Väikses majas raudtee ääres“, kuid siin on minu maitse jaoks liialt palju seiklust liiga tihedas vormis ja maailmale on vähem tähelepanu pööratud. Hindaksin heaks ja lisan plussmärgi.          

Teksti loeti eesti keeles

 

Loo maailm mulle sobib. On mingi täht Me Yu ja selle ümber tiirlev planeet Ge. Sel kummalisel planeedil elavad nii inimesed, hiidkärbid kui ka mitmesugused katid – kõik mõistusega liigid. Lisaks veel antiloopide sarnased majed, rohtlahaldjad. Hiidkärbid, kosmoselendude meistrid, on mingis sõjas saanud inimestest jagu ja tõrjunud nad elama Ekvatoriaalföderatsiooni. Vaid mingi osa inimpööblist on jäänud elama Meeriasse, Põhjariigi suurimasse linna. Näib, et selle planeedi inimesed enam kosmoserände ei harrasta.    

Jutustusel on liha luudel, st võib lugeda peategelase laanekatt Limu mõtetest-tunnetest ja tähelepanekutest, mida ta teeb ümbruse kohta, kus ta parasjagu on. Samas areneb tegevus ja pinge kasvab. Kunagi märkisin autorile, et selle maailmaga tahaksin sügavamalt tutvuda. Alustasin sellega, et lugesin uuesti läbi kaks olemasolevat lühiteost. Endiselt meeldivad. Ka autori kirjutamisviis on sümpaatne, mu meelest rikka sõnavaraga. Nii et väga hea.  

Teksti loeti eesti keeles
8.2021

 

Käesolevat lugu ligi viisteist aastat tagasi lugedes jäi mind häirima, et otsese kõne saatelauses on ääretult tihti kasutatud verbi say/said. Nüüd lugesin jutu uuesti läbi ja sama tähelepanek! Muidu asjalik ja südamlik jutt, aga lisaks liiglihtsale lauseehitusele  veel ka see viga! Valisin raamaturiiulilt kolm ingliskeelset klassikut ja mõistagi ka Pat Murphy’ jutu. Tulemustest alljärgnevalt:  

a)      R. L. Stevenson A Lodging for the Night (terve jutt, 28 lk, kokku 83 saatelause verbi e. saateverbi, sagedasem say/said, 39x). E = 39/83X100% = 47%. Siin on E enamesineva saateverbi tõenäosus e. sagedus.

b)      W. Golding Lord of the Flies (esimesed 26 lk, kokku 45 saateverbi, enamesinev say/said 25x). E = 56%  

c)      B. Aldiss Outside (9lk) + Who Can Replace a Man (9lk). Kokku 99 saateverbi, enamesinev say/said 60x. E = 60%  

d)      Pat Murphy On a Hot Summer Night in a Place Far Away (kogu jutt, 12 lk). Saateverbe 49, enamesinev say/said 35x. E = 71%  

   Seega: Pat Murphy’ jutt on selgelt ülejäänud valitud juttudest vaesem.  

Aga nüüd oli mu uudishimu tärganud ja ma võtsin lahti ka vene kirjanike mõned venekeelsed teosed. Tulemused:  

e)      M. Bulgakov „Meister ja Margarita“ (7 esim. lk). Kokku 34 saateverbi, enamesinev: vastama 6x. E = 18%  

    f) S. Dovlatov „Kolmas pööre vasakule“ (1984, kogu jutt, 12 lk). Kokku 34 saateverbi, enamesinev: ütlema 10x. E = 29%    

    g) S. Loginov „Mašake“ (jutu algus). 36 saateverbi, enamesinev: rääkima 5x).     E = 14%          

Võrdluseks uurisin väheke ka eesti kirjanikke.  

h)     H. Tammsaare „Vanaisa surm“ (kogu jutt). 49 verbi, enamesinev: küsima 12x. E = 25%  

   i)  I. Hargla „Kolmevaimukivi“ (kogu jutt). 38 saateverbi, enamesinev: ütlema 12x. E = 32%  

   j) Maniakkide Tänav „Laevakaitsjad“ (35 esimest lk). 37 saateverbi, enamesinev:küsima 13x). E = 35%. Siinkohal on hea tõdeda, et eesti kirjanikud ületavad oma ingliskeelseid kolleege mitmekülgse sõnavalikuga, kuid vene kirjandus näib olevat keele poolest ületamatu nii ühtedele kui teistele. NB! Siinkohal pole käsitletud teoste sisulist külge.  

Teksti loeti inglise keeles

 

Eelkõige tänud Joelile, kelleta „Hinged mõõgateral“ poleks mu lugemislauale jõudnud.  

Alustasin muidugi Jaapani-aineliste lugudega, sest jaapani ulme on mu kauaaegne kaaslane. Olen jaapani ulmet kogunud ligi 20 aastat ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õblukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.   

Heal tahtmisel oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse. Nüüd siis kõigi nelja järjekord meeldivuse alusel:   

1. „Nukumeister“. Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis pluss.   

2. „Pajatus daamist punases kimonos“. Libarebastel on nii Hiina kui Jaapani legendides kindel koht (vt Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“). Millegipärast pole mulle ette juhtunud ühtegi jaapani ulmekirjaniku selleainelist juttu. Seda rõõmustavam on Rait Piiri lühiromaan.    

3. „Pilvelinna bluus“. Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.   

4. „Intsident Ceresel“. Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord. Hindaksin neli miinusega.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.    

Kogumikule hindeks viis.  

   

   

   

Teksti loeti eesti keeles

 

„Laevakaitsjad“ kuuluks täie õigusega legendaarsesse sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt“. Aeg on teine, vorm on teine ja ka tegevuse intensiivsus hoopis teine. Kuigi sari oli mõeldud keskmisele ja vanemale koolieale, olid tollased raamatutegelased selgelt vanemad kui Paul Möldri või Malte (vrdl. „Purpurpunaste pilvede maa“ või „Aeliita tegelastega), ka olid nad tollal kas insenerid, kosmonaudid vm. olulised asjapulgad.
Laevakaitsjad sai ühe hooga läbi loetud ja kahetsen, et kuuekümnendatel aastatel, kui ma poisieas veel olin, selliseid hoogsaid raamatuid polnud. Raamatule hindeks kindel viis.
Siinkohal tänusõnad Joelile, kes mind selle raamatuni viis.

Teksti loeti eesti keeles

 

Soomes küberpunki peaaegu ei kirjutata, küll aga õilmitseb aurupunk. See on ka üheks põhjuseks, miks küberpunkloosse sisseelamine läheb mul teatud raskustega. Seekord siiski mitte, sest lühiromaan jättis väga tugeva mulje. Ja mis peamine: paari-kolme lausega sõnastatav põhikontseptsioon on lihtne ja meeldejääv. Näiteks „Intsident Ceresel“ nii selge stoori puudub. Nii et maksimumhinne „Pilvelinna bluusile“.  

NB! Jätan juttude tegevustiku ja intriigi teiste arvustajate ülesandeks, püüan lugemis- ja avastamismõnu mitte rikkuda.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Lugesin ühe hooga läbi. Enamasti küberpunk mulle ei istu, siin aga mingit tõrget ei tekkinud. Kes teab, ehk loen kolme-nelja aasta pärast seda veel kord.  

NB! Terroritegu Ceresel toimus 2. oktoobril 2216 (lk 90), kuid uuritakse ja kurjategijaid otsitakse 26. septembril 2216 (lk 119, lk 132 jne). Ilmselt hooletusviga.  

Hindaksin neli miinusega.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Paarisajas minu loetud jaapani ulmejutust ja -lühiromaanist on vaid mõni üksik seotud kosmosega. Seevastu roboteid ja androide esineb kümnetes lugudes. Tahan öelda, et „Nukumeister“ on väga jaapanlik, seda nii atmosfäärilt kui ka teemavalikult.  

Ja teostus on lihtsalt suurepärane! Mulle meeldis see isegi rohkem kui lugu rebaseverd Benihimest. Viis plusssiga.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Olen jaapani ulme vastu ligi 20 aastat huvi tundnud ja pean end vähemalt lühiproosa alal mingil määral asjatundjaks (kodus olemas ja loetud 8 antoloogiat, kokku ca 2400 lk teksti). Võrreldes anglo-ameerika või vene ulmeteostega on need kuidagi kodukootud, õhukesed: dialoogid ja tegelased on ikka naiivsed küll. See ei tähenda, et jaapani kirjandus oleks selline; näiteks kolm viimasena loetud jaapani romaani (Murakami „1Q84“, Ogawa „Majapidaja ja professor“ ning Hideo Yokoyama „64“) teeksid au ükskõik millise rahva kirjandusele.  

 Kuid siiski oleks võimalik kokku panna üks 300-400 leheküljene soliidne jaapani ulme antoloogia 5-6 pärliga. Kui Rait Piiri mõlemad jaapani ainelised jutud olnuks jaapanlase kirjutatud, siis lülitaksin need kõhklemata sellesse tugevasse antoloogiasse. Õhustik-miljöö on jaapanlikum kui enamikul minu loetud juttudel. Nimelt kui 2/3 juttudel muuta tegelaste nimed ja kohanimed euroopalikuks, siis ei jää õhkõrnagi muljet Jaapanist. Kogumikus olevate kahe Rait Piiri lühiromaaniga nimede vahetus ei toimiks – seal jääb Jaapan kogu täiega sissse.  

Loole kindel viis.  

Teksti loeti eesti keeles

 

Viimase poole aasta suurim ulmeelamus. Tea, kas alustad muljetamist lugemise järjekorras (Neff, Wroczek, Bulõtšov) või sisukorra järgi. Mingu siis sisukorra järgi.
 

Läbi valu ja vaeva. Meeldis ja väga – õige pikkusega, läks kohe käima ja puänt olemas. Väga hea.
 

Päästke Galja! Bulõtšov on vene ulmekirjanikest juba aastaid mu lemmik, tema kirjutatu on alati tasemel. Seda ka siin. Madinat ja mürinat palju, finaal vinge. Väga hea.
 

Kuidas lõhnab kohv. Kõige poeetilisem ja kirjanduslikult kõrgetasemelisem tekst kogumikus. Nauding lugeda! Elu jõud sisaldas rohkem ulmet, kuid tekst tavapärane, ei pakkunud lugemise rõõmu. Praeguses jutus ulmekomponent täiesti olemas, kuigi tuli mõtelda, otsida: Algul seisab auto veerand tundi laeva oodates, see peaks ju merelt näha olema, kuid juht ei näinud, siis sõidab aeglaselt laevale; jutu lõpul seisab liiga hilja kohale jõudnud auto kai peal veerand tundi, jõnksatab käima ja sõidab aeglaselt merre – sama sündmus kahest vaatevinklist nähtuna. Vahepealsest tekstis peitub seletus. Väga hea.
 

Suvekuru draakonid. Meeldiv üllatus. Kui Orioni vöö 1 lugu erilist muljet ei jätnud, selline rahuldav lugu, siis see oli hoopis teist maad. Väga hea.
 

Viimane vahitorn. Korralik tükk, kuid teiste hulgas tundus kahvatu. Hea.
 

Hüpoteek. Paraja pikkusega lugu – esitab idee, loob meeleolu, konflikt olemas ja ka lõpulahendud karm. Mis rohkem vaja. Väga hea.
 

BR-2m. Väga hea idee ja ka süžee korralik. Ilmselt on minategelane lihtsakoeline, seepärast ka loo keel kuidagi vaene (ei või võrreldagi Krafinna ja Kivisildniku sõnastusega). Olgu hea suure plussiga.
 

Muutuvad mered. Weinbaumisse mul erilist usku polnud, kuid üllatus-üllatus meeldis. Natuke vanavõitu stiil, kuid grandioosne idee. Hea plussiga.
 

Parun ja Virma. Tugineb etnoulmele nagu avalugu. Algus ja keskkoht haarasid kaasa, mõisamehed toredast kujutatud; lõpus tekkis mulje, et sebimist nagu paljuvõitu. Ei tea, kas õigustatud mulje. Hindeks neli plussiga.
 

Valge jalutuskepp, kaliiber 6,62. EE lugu huvitas mind raamatut avades kõige rohkem, sest Raskused elektriga oli ootused kõrgeks tõstnud. Ja mul ei tulnud pettuda. Väga hea.
 

Ootamatu edu. Esimene tutvus autoriga ja positiivne selline. Jutt õige pikkusega – idee esitatud, ja kõik! Tuleb edaspidigi H. Rebase jutte lugeda. Hea.
 

Küberpunk. Ulmelooliselt oluline jutt. Loetav, suurt vaimustust ei tekitanud. Hindeks neli.
 

Õilis pedofiil sisepaguluses. Pealkiri intrigeeriv. Keeleliselt/sõnastuselt pärast Krafinna lugu kogumikus teisel kohal. Paari hammustust ma ei mõistnud, eksitasid lugemast. Kasvõi torge Kaljuranna pihta. Algul mõtlesin, et kirjutatud presidenti valimise aastal, mil Kaljurand oli Kallase kõrval kõige tõsisemalt võetav kandidaat, ja et Kivisildnik eelistas salajas Kallast või ehk isegi Kaljulaidu. Kuid ei, pole võimalik! Igal juhul, mitmeks minutiks lugemine seiskus ja pärast ei saanudki hoogu sisse. Aga ulme ju täiesti olemas. Selge see, et kui tavainimene kohtab üleloomulikku (kas tontti, jeekimit või tulnukat) ja see tulnuk ei tutvusta ennast, on reaktsioon just selline, nagu jutus kirjas. Hea.
 

Xipehuzid. Lugesin juttu esmakordselt aastaid tagasi venekeelsest väljaandest ”Frantsuskaja fantastitšeskaja proza” (Mir, 1987). Tõepoolest ulmeajaloos väga oluline teos, otse tüvitekst. Aga erilist muljet ei jätnud, nagu ka seekord. Rahuldav.
 

Me pole küll kõiki eelmise aasta ulmekogumikke lugenud, kaugel sellest, aga ilmselt pälvivad Jansi-Kallase antoloogia jutud ja antoloogia ise suvel kolm-neli Stalkerit. Teos on seda väärt!  
 

Teksti loeti eesti keeles