Kui eelmise aasta igasuvist Skarabeuse raamatut “Aphrat” võrreldi kultusmainelise kogumikuga “Lilled Algernonile”, siis selleaastast “Muumiat” võib pidada mõtteliseks järjeks omaaegsele nõukogude ulme kogumikule “Diogenese latern”. Vahepeal on õnneks muutunud riigikord ja vene ulme ei pea enam kirjeldama kapitalistliku riigikorra õudusi. Enamuse “Muumia” tekstide tegevus toimub kaasaegsel Venemaal.Valik on hästi õnnestunud; kogumikus on ainult head ja väga head tekstid. Ainult vahepealsed kolm perekond Lukinite anekdooti panevad õlgu kehitama. Samas meenub, et ka “Diogenese laternas” olid miskid “Pseudoajaloolised pajatused”, mis kujutasid endast samasuguseid üheleheküljelisi anekdoote kuulsate inimeste elust.
Kogumikku avab Mihhail Velleri “Tahan Pariisi”. Tipptasemel lugu, mida lugedes meenub suurepäraselt, et see nõukogude aeg ei olnudki nii ammu tagasi. Erineval arvustaja Kikust arvan ma, et ulmeline element on selles loos täiesti olemas. Ootamatu valus puänt mis loole punkti paneb mõjub lisaväärtusena. Üks kogumiku tipplugusid.
Kahest järgnevast Kir Bulõtshovi loost tundub mulle mõjusamana teine, “Hirmust”, mis segab andekalt ajamasina teemat ja Stalini terrorirezhiimi. Seda viimast küll üsna kaudselt, kuid sündmustiku seisukohast küllaltki oluliselt. Esimene Bulõtshovi lugu polegi lugu, vaid kimp järelehüüdeid inimestele, kellest kõigist oleks võinud saada geenius, kui nad vaid poleks jäänud jalgu revolutsiooni tegevatele punastele või kuidagi teist moodi varakult hukka saanud. Iseenesest väga ulmelist midagi polnud, aga kogumikku sobis ülihästi.
Andrei Lazartshuki “Muumia”, kogumiku nimilugu, on lihtsalt geniaalne ja paneb vaimustusest oigama. Kremlis elav maagiliselt elustatud zombi, keda aeg-ajalt lastele näidatakse, tuletab jällegi meelde, et kuigi mitte päris selliseid, aga üsnagi samasuguseid topiseid oli seal enne Gorbatshovi vähemalt kolm tükki järjest. Vaieldamatu tipplugu.
Järgnevad kolm perekond Lukinite anekdooti ja kaks pereisa Lukini juttu, mis jätsid mulle natuke kahvatu mulje. Esimeses ma ei saanudki aru, kas heidetakse nalja venelaste küsitava tööarmastuse üle või irvitatakse hoopis workaholicute üle. Teinegi lugu ei jätnud erilist muljet. Kirjanik vestleb kagebiidist majoriga sahtlissekirjutatud asjade üle ja kagebiit annab kummalist nõu. Loo lõpus olev statement suure riigi laguneda laskjatest ei jäta head muljet.
Edasi tuleb järjekordne tipplugu. Aleksander Gromovi “Arvestaja” on lühiromaan. Ääretult vaenulik keskkond tõi silme ette igasugused Surmailmad, eelkõige aga klassikalise Murray Leinsteri “Uurimismeeskonna” juba mainitud “Lilled Algernonile” kogumikust. Venelase jutt on parem, realistlikum ja oma naturaalsuses ajuti küllalt tülgastav. Lõpp oli ka nii ja naa, kuid mingist happy endist rääkida muidugi ei saa, lisapluss seegi.
Djatshenkote “Zoo” (oleks võinud ju ka eestikeelseks “Loomaaiaks” tõlkida) lisab kogumiku küllalt süngele õhkkonnale pisut huumorit. Tegevus toimub räämas loomaaias, mille direktori jutule tulevad kaks noort lootustandvat teadlast. Teatud meetoditega panevad nad loomad käituma inimese tahte järgi. Direktor haistab rikastumise võimalust ja varsti ongi olemas suurejooneline “Loomade Impeerium” kus erinevad loomad osalevad kõikvõimalikes tobedates reality showdes ja meelitavad vaatajate käest raha välja. Sündmustik pakub ohtralt ainest erinevaks situatsioonikoomikaks, mida autorid ei jäta osavalt ära kasutamast. Jällegi üks kogumiku pärle.
Kõige suuremaks miinuseks on aga illustratsioonid. Eesti kõige sitem pealkaanekunstnik Hillar Mets tundub nende kõrval päris meistrina. Enamus pildikesi jätavad mulje, nagu oleks need joonistatud purjus peaga. Kui aga see pisike minus välja jätta, saame selle aasta siiamaani (aga arvan ka et kogu aasta) ühe parima tõlkeulmekogumiku. Vene ulmet eesti keeles eriti ei avaldata ja nii on see huvilistele vägagi tänuväärne materjal.
Aitäh Arvi!
