Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Muumia: Vene ulme antoloogia

(antoloogia aastast 2006)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2006

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
5
3
0
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (9)

Kogumiku hinne koosneb mitmest kompnendist.

Esiteks tutvustatakse tagakaanel kogumikku kui antoloogiat, mis "esindab tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda". See on täielik jama (isegi kui väljend "lugejate petmine" liiga karm on). Suur osa kogumikust ei esinda tänapäeva vene ulme mitte ühtegi suunda. Nimelt on suur osa kogumiku mahust pühendatud nõukogude perioodil sahtlisse kirjutatud teostele või vahetult pärast demokraatide võimuletulekut kirjutatud nõukogudevastastele tükkidele. Need asjad võivad olla kirjanduslikult väärtuslikud, kuid on nii kindlalt kinni minevikus, et ei saa neid kuidagi nimetada "tänapäeva vene ulmeks". "Tänapäevane vene ulme", ma kardan, on siit kaks viimast lugu ja võibolla "Loojuva päikese maal" kah. Ma loodan, et mind mõistetakse - ma ei protesteeri mitte sahtlitekstide avaldamise vastu, vaid avaldamise konteksti vastu.

Teiseks on illustratsioonid vististi tellitud kuskilt varjupaigast või toimetulekukoolist... Midagi nii nõmedat pole ma ammu näinud, jumala eest. See avaldab mõju just kogumiku kui terviku hindele.

Kolmandaks ei saanud ma aru perekond Lukinite kolme kehvapoolse anekdoodi avaldamisest... "Algernonist" oleks see materjal ilmselt suht kergelt tagasi pekstud. Kuigi ma panin "Loomaaiale" 2 punkti, ei taha ma siiski siinkohal koostajale ette heita viimatimainitu kaasamist - see on siiski kirjandus ja koostajal on kahtlemata õigus oma maitse-eelistustest lähtuda.

Hinnet tõstab eelkõige Gromovi lühiromaan, mille avaldamine on eesti ulmelugeja jaoks kindlasti oluline sündmus. Tegelikult tasubki kogumik ära osta ka ainuüksi nimiloo ning "Arvestaja" pärast.

Raamat tervikuna on nagu vaese mehe "Diogenese latern" - tahtmine on küll kõva olnud, aga välja kukkus... "Nii nagu ikka" pole õige öelda, sest "Skarabeusel" kukub tavaliselt päris hästi välja. Huvitav kirjandussündmus kujunes oodatumast tagasihoidlikumaks, on vist viisakatel inimestel kombeks säherdustel juhtumitel märkida.

Teksti loeti eesti keeles

Kui eelmise aasta igasuvist Skarabeuse raamatut “Aphrat” võrreldi kultusmainelise kogumikuga “Lilled Algernonile”, siis selleaastast “Muumiat” võib pidada mõtteliseks järjeks omaaegsele nõukogude ulme kogumikule “Diogenese latern”. Vahepeal on õnneks muutunud riigikord ja vene ulme ei pea enam kirjeldama kapitalistliku riigikorra õudusi. Enamuse “Muumia” tekstide tegevus toimub kaasaegsel Venemaal.

Valik on hästi õnnestunud; kogumikus on ainult head ja väga head tekstid. Ainult vahepealsed kolm perekond Lukinite anekdooti panevad õlgu kehitama. Samas meenub, et ka “Diogenese laternas” olid miskid “Pseudoajaloolised pajatused”, mis kujutasid endast samasuguseid üheleheküljelisi anekdoote kuulsate inimeste elust.

Kogumikku avab Mihhail Velleri “Tahan Pariisi”. Tipptasemel lugu, mida lugedes meenub suurepäraselt, et see nõukogude aeg ei olnudki nii ammu tagasi. Erineval arvustaja Kikust arvan ma, et ulmeline element on selles loos täiesti olemas. Ootamatu valus puänt mis loole punkti paneb mõjub lisaväärtusena. Üks kogumiku tipplugusid.

Kahest järgnevast Kir Bulõtshovi loost tundub mulle mõjusamana teine, “Hirmust”, mis segab andekalt ajamasina teemat ja Stalini terrorirezhiimi. Seda viimast küll üsna kaudselt, kuid sündmustiku seisukohast küllaltki oluliselt. Esimene Bulõtshovi lugu polegi lugu, vaid kimp järelehüüdeid inimestele, kellest kõigist oleks võinud saada geenius, kui nad vaid poleks jäänud jalgu revolutsiooni tegevatele punastele või kuidagi teist moodi varakult hukka saanud. Iseenesest väga ulmelist midagi polnud, aga kogumikku sobis ülihästi.

Andrei Lazartshuki “Muumia”, kogumiku nimilugu, on lihtsalt geniaalne ja paneb vaimustusest oigama. Kremlis elav maagiliselt elustatud zombi, keda aeg-ajalt lastele näidatakse, tuletab jällegi meelde, et kuigi mitte päris selliseid, aga üsnagi samasuguseid topiseid oli seal enne Gorbatshovi vähemalt kolm tükki järjest. Vaieldamatu tipplugu.

Järgnevad kolm perekond Lukinite anekdooti ja kaks pereisa Lukini juttu, mis jätsid mulle natuke kahvatu mulje. Esimeses ma ei saanudki aru, kas heidetakse nalja venelaste küsitava tööarmastuse üle või irvitatakse hoopis workaholicute üle. Teinegi lugu ei jätnud erilist muljet. Kirjanik vestleb kagebiidist majoriga sahtlissekirjutatud asjade üle ja kagebiit annab kummalist nõu. Loo lõpus olev statement suure riigi laguneda laskjatest ei jäta head muljet.

Edasi tuleb järjekordne tipplugu. Aleksander Gromovi “Arvestaja” on lühiromaan. Ääretult vaenulik keskkond tõi silme ette igasugused Surmailmad, eelkõige aga klassikalise Murray Leinsteri “Uurimismeeskonna” juba mainitud “Lilled Algernonile” kogumikust. Venelase jutt on parem, realistlikum ja oma naturaalsuses ajuti küllalt tülgastav. Lõpp oli ka nii ja naa, kuid mingist happy endist rääkida muidugi ei saa, lisapluss seegi.

Djatshenkote “Zoo” (oleks võinud ju ka eestikeelseks “Loomaaiaks” tõlkida) lisab kogumiku küllalt süngele õhkkonnale pisut huumorit. Tegevus toimub räämas loomaaias, mille direktori jutule tulevad kaks noort lootustandvat teadlast. Teatud meetoditega panevad nad loomad käituma inimese tahte järgi. Direktor haistab rikastumise võimalust ja varsti ongi olemas suurejooneline “Loomade Impeerium” kus erinevad loomad osalevad kõikvõimalikes tobedates reality showdes ja meelitavad vaatajate käest raha välja. Sündmustik pakub ohtralt ainest erinevaks situatsioonikoomikaks, mida autorid ei jäta osavalt ära kasutamast. Jällegi üks kogumiku pärle.

Kõige suuremaks miinuseks on aga illustratsioonid. Eesti kõige sitem pealkaanekunstnik Hillar Mets tundub nende kõrval päris meistrina. Enamus pildikesi jätavad mulje, nagu oleks need joonistatud purjus peaga. Kui aga see pisike minus välja jätta, saame selle aasta siiamaani (aga arvan ka et kogu aasta) ühe parima tõlkeulmekogumiku. Vene ulmet eesti keeles eriti ei avaldata ja nii on see huvilistele vägagi tänuväärne materjal.

Aitäh Arvi!

Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamus sellest kogumikust jääb kuhugi kahe eelmise vahepeale. Asjakohane on ka võrdlus "Diogenese laternaga" -- kui selles, nii nagu pidi, kotiti pahasid kapitaliste, siis nüüd antakse sama mõnuga "omadele". Kuivõrd tsensuuri enam ei ole, mõjub kogutulemus siiski ausamalt ja on sellisena vastuvõetavam. Minu jaoks ei ole midagi ka viga määratlusel, et tegu vene ulme sotsiaalse suunaga -- kuidas teisiti seda kogu ikka nimetada? Karjuvat vaimustust aga küll esile ei kutsu, kuigi on häid lugusid.
"Hotšu v Pari˛" jättis täiesti külmaks ja oli esimestest lehekülgedest aimatava lõpuga. Vaimustust tekitab see vast selles kontekstis, et vat mina olen spetsialist ja saan tolle loo väga erilisest fiilingust aru... Tulge mõistusele! Ülejäänud maailm oli niivõrd kättesaamatu tavalisele keset punast paradiisi elavale inimesele, et usutavasti on mingeid sedalaadi jutujuppe iga tolle ajastu kirjaniku sahtlis, Veller võttis vaid korralikult ära vormistada. "2".
"Pominalnik XX veka" pani edasi lugema. Nii valus. "5".
Ja aina paremaks läheb. Lukin aga oleks minu poolest võinud tervikuna olemata olla. Isegi ta anekdoodid seedisin paremini ära kui lood. Eriti "Delo prošloje" -- no milleks?
Ja siis kaks tõsiselt head lugu. Mis neis ühist -- ma olen venelastelt lugenud eriti häid ja jõhkraid olukirjeldusi. See tundub nende spetsialiteet olevat -- et vaatavad aknast välja ja kirjutavad, materjal otse silme ees ;-) Kui esimeses aga oli asi lõpuni välja peetud ja tasakaalus, siis teises kippus autor kohati vist nalja ja absurdi poole kiikama, lugu sellest aga vaid kaotas, ehkki lõppu vist ei oleks õnnestunud teisiti välja mängida. Jällegi segas aimatavus ja kui peale paljulubavat algust vaid paar lehekülge lõppu järgi jäi, oli selge, et keerab rappa. Siiski hea.

Kokkuvõtteks pean siiski ausalt ära ütlema, et ootasin enamat. Sorokini "Goluboje salo"-ga võrreldes on Lukini "V strane zahodjaštševo solntsa" ikkagi hambutu kui kristlik lastekirjandus. Ootustele vastavad olid ehk "Pominalnik..." ja "Mumija", kuid kasvõi Bulõtšovi teine tekst kannatab tugevalt totalitarismi ajal sahtlisse kirjutatud tekstide üldise häda käes -- vaatamata kõigele on need tugeva enesetsensuuri läbinud. Alateadlikult arvestati, et kirjutatu võib organite kätte sattuda ja ei ole seal julgust öelda, julgust asju välja mängida. Ikka on tunne, et mees pidi enne parteikomiteest taotlema loa kujutada halba julgeolekutöötajat (ei olegi niiväga nali -- kõik filmid, kus vilksatas miilits, pidid näiteks saama siseministeeriumi heakskiidu). Teisalt, kogumiku kaks viimast teksti on küll head, kuid mis seos on "tänapäeva vene ulme sotsiaalse suunaga", jääb mulle pisut arusaamatuks. Ehk siis -- paar lugu on kogumikule õigustuseks ja lugemist ei kahetse, seda enam, et vene ulmet just palju maakeeli välja ei anta. (Kuigi ma ise loen vene ulmet originaalis, pean tunnistama, et mitte just palju -- raske on, ning eesti ja inglise keeles palju kergem lugeda.) Jääb nõustuda esimese arvustajaga -- ka minu jaoks "Skarabeuse" üldiselt kõrget taset antud teos just positiivses suunas ei mõjuta.

Teksti loeti eesti keeles

Skarabeus on väike, kuid väärtuslik kirjastus Eesti ulmemaastikult. Palju uut ja huvitavat on tänu sellele maakeeles ilmunud. Kahjuks tuleb tunnistada, et nende viimane üllitis, Vene ulme antoloogia, on paras läbikukkumine. Nagu Kristjan Sander juba mainis, pole tegu eriti moodsa kirjandusega ning ainult paar teksti terve kogumiku peale on tõesti head. Ülejäänud on sellised keskpärased heietused, mille väärtus on üsna kahtlane. Kahju, aga kolm
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ostes oli mul üsna tugev eelarvamus. Nii siin ilmunud arvustuste, kui ka tagakaanel oleva, minu jaoks emamuses mittemidagiütleva, tutvustuse pärast. Saadud lugemiselamus ületas aga kõik ootused.

"Muumia" koondab oma kaante vahele sellist ulmet, mida mujalt ei leia. Ning kuigi neid jutte, mida "viiega" hindasin, oli selles antoloogias täpselt üks, oli palju häid ja natuke vähem keskpäraseid, kuid siiski loetavaid lugusid. Kuid mis kõige tähtsam — mitte ühtegi halba või veel hullem, väga halba, ulmekogumikku mittesobivat lugu!

Kõik "Muumia" 11 juttu on nii ühtlaselt hea tasemega, et midagi eraldi välja tuua on üsna raske. Aga kui ma peaksin nendest 11 jutust näiteks vaid kolme soovitama, siis need oleksid (ei ole pingerida): "Tahan Pariisi", "Muumia" ja "Loojuva päikese maal". Miks just need? Just nimelt selle eheda vene feelingu pärast, mis neis juttudes on. Veelkord: seda juba mujalt ei leia.

Erinevalt enamusest arvustajatest, mulle Lukinite lühilood, eriti üks nendest, "Küsi Caesarilt", meeldisid.

Antoloogia ainuke tõrvatilk oligi kujunduslik - illustratsioonid. Need on tõepoolest sobimatud, juba "Aphras" ei meeldinud need Heiki Raudla kritseldused mulle. Aga nende järgi antoloogiale hinnet anda on minu arvates pehmelt öeldes ebaõiglane. Siiski võiks Skarabeus kaaluda illustratsioonidest loobumist tulevikus avaldatavates sarnastes antoloogiates.

Teksti loeti eesti keeles

Kui Rumal komme välja arvata, siis ülejäänud lood olid täiesti loetavad. Zoo ja Arvestaja aga vaieldamatud tipud. Illustratsioonid seevastu vaieldamatu põhi ja kaanepildi pärast panin ma kogumiku korda kolm riiulisse tagasi - no ei suutnud ma end sellise pildiga asja lugema sundida - ei tundunud eriti tõsiseltvõetav üllitis. Seepärast ka 4.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin muidugi ammu, kuu või kaks pärast ilmumist. No põhimõtteliselt on siin koostaja teinud vea, et on pannud kokku jutte liiga erinevatest ajastutest. On isegi häiriv lugeda järjest perestroika-aegset (või siis sahtlis tolmeldanud ja perestroika ajal trükki pääsenud) ja siis kümme aastat hiljem kirjutatud vene ulmet. Vene ulme põhiline eripära näib olevat see, et kirjutamisaja olme või elukorraldus ei ole mitte taustmaterjal vaid asi iseeneses mida määritakse kõige alla ja kõige peale. See on antud lugude põhiline ühisjoon, nii et kui soovite, on raamat ühtlasi lugemik Venemaa viimase poolsajandi aja- ja koduloost.

Kõige meeldejäävam ja kõige vene/nõukogude kontekstivälisem lugu on kahtlemata "Arvestaja". Selle järel jäävad meelde nimilugu ja "Hirmust". Esimene ja viimane tekst on filler ning abielupaar Lukinite looming ja Bulõtšovi "monumentaalsed traagilised elulood" oleks võinud üldse vahendamata jääda. Kokku on raamat veider kompott, mille tekstide koosolemine ühtede kaante vahel tundub üleüldse loomuvastane.

Põhimõtteliselt ei ole ma kunagi aru saanud neist, kes "Diogenese laternat" millekski mainimisväärseks peavad, sestap mõjub sedastus nagu oleks "Muumia" vaese mehe "Diogenese latern" kohatuna. Nagu enamik Nõukogude ajal toodetud (ütlen meelega toodetud) asju oli ka "Diogenese latern" millegi aseaine, "vaese mehe {lisa ise puuduv termin}". Aga mingi mentaalsuse poolest on "Muumia" ja "Latern" sarnased küll. Nimetame seda siis vene mõtteks.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles