Arvi Nikkarev

 „Kivike taevas” on üks neid raamatuid, mida hambad ristis lugesin 1980-ndatel oma tollal mitte kõige parema inglise keelega. Ei jaksanudki sõnaraamatust vaadata kõiki sõnu, mida ma ei teadnud, rääkimata sõnade teisest või n+1-sest tähendusest...  

Jah, meie jutu Vahva Rätsep satub tulevikku. Satub mingi aatomijõududega seotud nähtuse abil, mis on jutu jaoks kombineeritud kõigest ja ainult selleks, et see poleks lihtsalt võlukübar... mida see muidugi sisuliselt on. Aga see selleks. Kauges tulevikus leiab ta end igas mõttes väga haigelt Maalt ja ta on vanem, kui seal inimestel elada on lubatud. Ja kohe hakkab temaga juhtuma. Loodan, et liiga palju raamatust ära ei räägi, aga võtet, et kaitsetu võõra kallal hakatakse tegema katseid, mis tal lõpuks võimaldavad n-ö laua ringi keerata on muidugi palju kasutatud. („Turn the table” ei ole siinsele kultuuriruumile omane väljend, aga see selleks; ühelt poolt oleks tore natuke targutada selle üle, millistes kaardimängudes seda isegi kasutati ja millistes kirjandusteostes kurat seda teeb, aga viimasel ajal on maailmas liiga palju lolle, kes üldse ei häbene öelda, et neile ei lähe korda... või veel hullem, neil on selle kohta oma [tegelikult küll internetist leitud] kiiksuga teooria).  

Sellest, et teatud vanusesse jõudnud isikud maha löödi, ei ole midagi erilist. See oli tavaline praktika siinmailgi vähem kui tuhat aastat tagasi ja Jaapanis vähem kui sajand tagasi. Sellest on kirjutanud paljud kirjanikud, siinmail vast kõige tuntum Jefremovi „Sõnni tund”, aga ehk mäletatakse ka Aldissi „Uut jõuluvana” (1969. a Horisont). Muud olud tuleviku Maal... nojah. Hiljem on tõsisemas SF-is hakatud arutama, et mingi maagi vedu tähtede vahel on üsna lollakas mõte. Et tõenäolisem tundub, et vahetatakse ideid, võib-olla tööjõudu (inimkogemust) ja vast ehk mingeid luksuskaupu, mille emotsionaalne väärtus on kindlasti mõõdetamatult suurem selle tegelikust väärtusest. See ei ole oluline – see ei sega jutu nautimist. Küll aga muudab see kargelt mõttetuks arutlused selle üle, kas asjad oleksid võinud või pidanud natuke teistsugused olema. Sama kehtib tegelikult kõigi muude ühiskondlik-ajalooliste allusioonide kohta – kindlasti suudaksin ma selle raamatu maailma Jüriöö ülestõusuga kokku viia, kui ikka oleks tõsine tahtmine trollida.  

Mis järele jääb? Hea ulme. Päris toredad ja nutikad ideed ja kapaga tõsiselt professionaalset teostust. Ei, see ei ole tõeliselt fantastiliste, kuid lähemal vaatlemisel natuke mangalike (=lollakalt lapsikute) ideede enda alla mattev salat. Ei, see ei ole seksist, surmast ja perverssustest läbi imbunud müttamine. Ei, see ei ole umbne urgitsemine inimhinge pahupooles. See on ikkagi ehe ulme kuldaja lugu – karge, natuke naiivne, kuid mingil tasemel läbimõeldud ja lugeja vastu aus.  

Enda ja teiste vastu aus olles – eks see nüüd eesti keeles väljaandmise jaoks lugedes oli ikka üks hoopis teine raamat kui see, mida 80-tel lugesin. Alates keeleoskusest ja kogu tausta tajumisest. Muidugi panid nii mõnedki asjad selle raamatu juures ohkama, aga veelkord, ausalt, see on hea raamat :-)  

*  

Võimalik, et nii pole ilus, aga tsivilisatsioon ei jõua kuhugi ka ainult lootes, et kõik olulised olevused meie ümber kohe vaimse sõnniku ära tunnevad ja sellesse ka vastavalt suhtuvad. Noh, eelmine arvustus pani mu eestikeelsele väljaandele kirjutatud eessõna üle lugema. Er jube tore on aeg-ajalt hoomata, kuidas inimkond kõrvalseisjatele võib tunduda – et mis oli siis nüüd kohale ei jõudnud? Mis käivitas allergiahoo? Nojah. Ausalt, väga kasulik oli tajuda, kuidas enam ei ütle teatud osale siinset lappi asustavatest kahejalgsetest midagi probleemid ja seosed, millest omal ajal koosnes elu. Kas peaksid? Jah ja ei. Mäletan, kuidas mulle lapsena ei läinud korda suur osa sellest, mida mulle räägiti – ma ei mõistnud seoseid; kasulik on endas alati hoida seda vaimuteravust, et kuigi suur osa arusaamatust ongi aus rämps, võib olla ka nii, et sa ei saa aru... Ega ei saa keelata mitte mõista. Kuid, vaadake, vähesed kirjutavad ainult iseendale ja siis neil tavaliselt ei ole palju lugejaid. Millegi kirjutamine nõuab ikkagi iga rea puhul arvestamist, kuidas seda võidakse vastu võtta. Või täpsemalt, kuidas seda võtavad vastu need, kellele sa seda kirjutad. On omalaadne oskus kirjutada nii, et „omad” naudivad ja teiste arvamusest sa lihtsalt ei hooli. Võimalik, et sellega võiks piirduda ja rahul olla ja kogu selle lisa arvustusel kirjutamata jätta, aga kuidagi... kohatu tundub, et kummardumata intellekti lati alt läbi lipsav saab laiutada ilma väikesegi disklaimerita.  

Me elame ajastul, mil näivus ruulib objektiivsuse ees, ebateadus seljatab teaduse, naturaalne rumalus naerab vaevaga omandatud teadmiste üle ja enesehävituslik nihilism õõnestab väärtusi, mille kandjad on loonud tsivilisatsiooni. Kunagi väitsid usutegelased, et jumal ootab teadlasi iga ukse taga, mille nad avavad, ja teadlased kehitasid õlgu – iga avatud uksega taandub jumal kaugemale pimedusse, nii et kui teadmatus on su jumal, miks mitte, aga vast avaks teadmise uksi, mitte ei tegeleks lohutuse otsimisega. Nüüd teeb rumalus endale pesa juba keset valgustatud ala – tõmbab endale ignorantsuse katte peale ja muudkui kaagutab ja kaagutab...

Kunagi oli ulme tulevikkuvaatav. Pisut lihtsustatult: katse meelelahutusvõtmes kombata Inimese kohtumist Tundmatuga. See ei olnud ainult eskapism, odav meelelahutus, mis pakub pseudovastuseid pseudoprobleemidele. Isegi Tolkieni katseid luua uut tüüpi religiooni saab väärikaks pidada. Aga mida üldse annavad inimesele Jordani, või veel hullem, Paolini lood? Olgu, Martin vähemalt kohati ärgitab mõtteid ja mõjus vähemalt algusest värskendavalt oma oluliste tegelaste mahalöömisega siis, kui neil oli loogiline surma saada.  

Ja siis tuleb Jemisin. Ei, see ei ole kindlasti madalaim põhi, saab veel palju hullemaks minna. Aga Inimene on mingi lahingu jälle kaotanud, kui selline saast võidab mainekaid ulmeauhindu. Lugesin, täpsemalt üritasin lugeda seda raamatut siis, kui 2016 auhindu jagati (loen võimaluste piires läbi kõik mainekate ulmeauhindade nominendid).  

Kõigepealt, see lugu on minu jaoks nii natuke üle kahe tuhande aasta hiljaks jäänud. Vana testament on suures osas selline haavatud hinge valu väljaonamine, ühe rahvakillu maakerasuuruse alaväärsuskompleksi manifestatsioon, hale muinasjutt, kus üks tige ja armukade tont nende eest kõigile teistele ära teeb. Esiteks, kui ma loen oma elus juba julgelt viiekümnendat lugu, kus Maa kuidagi teadlikult inimesele vastu astub, hakkavad mu sõrmed kabuuri otsima. Olgu, see motiiv on 5000 aastat vana ja eks seda ikka kasutatakse, aga kui viledaks saab ühe sümboli nühkida, enne kui see viimaseidki oksele ajab? Ja kas tasub üldse rääkida füüsikast raamatu puhul, mis sellest nii ilmselt neitsilikult puutumata on jäänud? Igasugused geoloogilised protsessid on seotud tohutute energiahulkadega; sellised pisikesed raputused, nagu siin Eestiski on olnud, on võrreldavad väiksema tuumapommiga, eks ole, kuid koguenergia, mis on vajalik, et selline raputus esile kutsuda, on õige mitme nulli jagu suuremad. Mis masin seal kauge tuleviku Maa põues siis ikka oli, mis suutis vastu võtta inimaju antud korraldusi? Või teisel, palju jaburamal juhul lasid siis need inimesed oma ajust läbi nii tuhandete võimsaimate aatomipommide jagu energiat? Matrixi-laadses maailmas – olgu, niikuinii on kõik kujutlus. Aga mis on selliste lugude väärtus reaalses maailmas, kui lõigu alguses väljendatud mõtted välja arvata?  

Ja mitusada korda ma olen lugenud ülivõimetega naiivsest lapsukesest, kelle teele muudkui veeretatakse raskusi? Olgu, mõelge ise pika lõigu jagu roppu sõimu siia juurde, lihtsalt ei jaksa...  

Ja üldse, miks toimuvad kõik sellised lood mingis pseudokeskaegses maailmas? Ma ei ole leidnud muud vastust, kui et juba varase tööstusrevolutsiooni aegsed ühiskondlikud suhted käivad autoril – ja ju siis ka selliste lugude lugejal – üle mõistuse.  

Kokkuvõttes – karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas. Mul on natuke kahju selle raamatu sihtgrupist; mul on kahju inimkonnast, et selline sihtgrupp nii suur on – meid ootab allakäik ja häving.  

Muide, hoiatuseks – järgnev tekst on spoilereid täis...
See raamat on mulle vastu hakanud. Esimest korda üritasin seda lugeda aastat 7-8 tagasi, kui alles teatud seltskonnaga kaalusime ulmesarja, millest hiljem sai Sündmuste horisont. Siis läks mul esimene punane tuli põlema, kui jõudsin selle idiootliku meetodini, kuidas inimkond põrsikutega suhtleb – kui ikka tagumiku kaudu hambaid parandada, siis loomulikult on valus ja väheefektiivne ja suur võimalus sisikonnas veel midagi ära lõhkuda... Raamatu kandsin enda jaoks maha hetkel, kui Novinha elulised materjalid salastas – tõeliselt tolle teise eelpoolmainitud lugejagrupi vääriline loogika! Mu (kasu)isa sai just selle info pärast surma ja mina salastan selle... et „kaitsta”?!? No persse, see peaks teadlane olema... isegi allakümneaastased saavad aru, et tõenäoliselt lõppeb see sellega, et veel keegi saab surma. Aga ilma selleta oleks raamat lahjaks jäänud, terve Novinha õnnetu elu oleks ilma selle lauslolluseta ju hulga vähem õnnetu olnud ja Card pidanud midagi seeditavamat välja mõtlema. Lõplikult viskasin ma esimesel korral raamatu kõrvale hetkel, kui Jane enam Enderiga ei rääkinud. Selles stseenis on nii paljud asjad valesti, et ma ei oska isegi kusagilt otsast alustada: mingi kahe tuhande aasta vanune tehisintellekt solvub nagu teismeline plikake, kui kutt ühel hetkel ta tundlikus vestluses ta otseses mõttes kohatut ja segavat mula kuulata ei taha... Ja muidugi oleks kõik edasine hoopis teisiti välja näinud ja raamat vast 50 lehekülge lühem tulnud, kui Ender oleks kohe kogu info saanud.
No muidugi lugesin nüüd raamatu läbi ja olen hulga leebem. Card vähemalt püüab. Ta on hea kirjanik ja võimalik, et see on minu probleem, et ma ei suuda mööda vaadata väga kunstlikest pinge tekitamise vahenditest. Ikkagi pole ma üldse selle raamatuga rahul, sest esiteks oli terve kandev konflikt, nagu öeldud, inimeste endi tekitatud võimendatud hirmude ja ülemõtlemise tagajärjel (aga inimesed on päriselus võimelised rumalamaltki käituma, nii et las olla). Teine, palju suurem etteheide on teadlaste, ütleksin, narratiivne juhmus – ma juba tean neist vähestestki vihjetest, kuidas umbes Card selle elu seal Lusitanias välja on mõelnud, aga „teadlased” ei saa 50 aastaga aru. Kolmas on Enderi enda teatud jumalkuningalik positsioon, mis lubab tal tegelikult kogu ülejäänud inimkonnale pähe lasta ja kõrgeima ametliku valitsusorgani otsustest üle sõita (st küll on lihtne asju ajada, kui sul on sellised võimalused). Ja neljas on teatud „võtame käest kinni ja saame hästi läbi” meeleolu raamatu lõpus, mille kohta päriselus saaks öelda ainult, et see ei saa hästi lõppeda.

Aga miks siis ikkagi 3 ja mitte hullem hinne? Sest Cardis midagi ikkagi on ja kahtlemata on sel teosel teatud lummavus, teatud suurus ja võiks isegi öelda helge elujaatavus. Väga paljude näitajate järgi väga tugev raamat; lõpuks teenis see ka arvustuse ju ära (vabandatagu siit õhkuv egoism...)