Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Muumia: Vene ulme antoloogia

(antoloogia aastast 2006)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2006

Sisukord:
  • Skarabeus
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
1
5
3
0
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (9)
Kristjan Sander

Kogumiku hinne koosneb mitmest kompnendist.

Esiteks tutvustatakse tagakaanel kogumikku kui antoloogiat, mis "esindab tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda". See on täielik jama (isegi kui väljend "lugejate petmine" liiga karm on). Suur osa kogumikust ei esinda tänapäeva vene ulme mitte ühtegi suunda. Nimelt on suur osa kogumiku mahust pühendatud nõukogude perioodil sahtlisse kirjutatud teostele või vahetult pärast demokraatide võimuletulekut kirjutatud nõukogudevastastele tükkidele. Need asjad võivad olla kirjanduslikult väärtuslikud, kuid on nii kindlalt kinni minevikus, et ei saa neid kuidagi nimetada "tänapäeva vene ulmeks". "Tänapäevane vene ulme", ma kardan, on siit kaks viimast lugu ja võibolla "Loojuva päikese maal" kah. Ma loodan, et mind mõistetakse - ma ei protesteeri mitte sahtlitekstide avaldamise vastu, vaid avaldamise konteksti vastu.

Teiseks on illustratsioonid vististi tellitud kuskilt varjupaigast või toimetulekukoolist... Midagi nii nõmedat pole ma ammu näinud, jumala eest. See avaldab mõju just kogumiku kui terviku hindele.

Kolmandaks ei saanud ma aru perekond Lukinite kolme kehvapoolse anekdoodi avaldamisest... "Algernonist" oleks see materjal ilmselt suht kergelt tagasi pekstud. Kuigi ma panin "Loomaaiale" 2 punkti, ei taha ma siiski siinkohal koostajale ette heita viimatimainitu kaasamist - see on siiski kirjandus ja koostajal on kahtlemata õigus oma maitse-eelistustest lähtuda.

Hinnet tõstab eelkõige Gromovi lühiromaan, mille avaldamine on eesti ulmelugeja jaoks kindlasti oluline sündmus. Tegelikult tasubki kogumik ära osta ka ainuüksi nimiloo ning "Arvestaja" pärast.

Raamat tervikuna on nagu vaese mehe "Diogenese latern" - tahtmine on küll kõva olnud, aga välja kukkus... "Nii nagu ikka" pole õige öelda, sest "Skarabeusel" kukub tavaliselt päris hästi välja. Huvitav kirjandussündmus kujunes oodatumast tagasihoidlikumaks, on vist viisakatel inimestel kombeks säherdustel juhtumitel märkida.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Kui eelmise aasta igasuvist Skarabeuse raamatut “Aphrat” võrreldi kultusmainelise kogumikuga “Lilled Algernonile”, siis selleaastast “Muumiat” võib pidada mõtteliseks järjeks omaaegsele nõukogude ulme kogumikule “Diogenese latern”. Vahepeal on õnneks muutunud riigikord ja vene ulme ei pea enam kirjeldama kapitalistliku riigikorra õudusi. Enamuse “Muumia” tekstide tegevus toimub kaasaegsel Venemaal.

Valik on hästi õnnestunud; kogumikus on ainult head ja väga head tekstid. Ainult vahepealsed kolm perekond Lukinite anekdooti panevad õlgu kehitama. Samas meenub, et ka “Diogenese laternas” olid miskid “Pseudoajaloolised pajatused”, mis kujutasid endast samasuguseid üheleheküljelisi anekdoote kuulsate inimeste elust.

Kogumikku avab Mihhail Velleri “Tahan Pariisi”. Tipptasemel lugu, mida lugedes meenub suurepäraselt, et see nõukogude aeg ei olnudki nii ammu tagasi. Erineval arvustaja Kikust arvan ma, et ulmeline element on selles loos täiesti olemas. Ootamatu valus puänt mis loole punkti paneb mõjub lisaväärtusena. Üks kogumiku tipplugusid.

Kahest järgnevast Kir Bulõtshovi loost tundub mulle mõjusamana teine, “Hirmust”, mis segab andekalt ajamasina teemat ja Stalini terrorirezhiimi. Seda viimast küll üsna kaudselt, kuid sündmustiku seisukohast küllaltki oluliselt. Esimene Bulõtshovi lugu polegi lugu, vaid kimp järelehüüdeid inimestele, kellest kõigist oleks võinud saada geenius, kui nad vaid poleks jäänud jalgu revolutsiooni tegevatele punastele või kuidagi teist moodi varakult hukka saanud. Iseenesest väga ulmelist midagi polnud, aga kogumikku sobis ülihästi.

Andrei Lazartshuki “Muumia”, kogumiku nimilugu, on lihtsalt geniaalne ja paneb vaimustusest oigama. Kremlis elav maagiliselt elustatud zombi, keda aeg-ajalt lastele näidatakse, tuletab jällegi meelde, et kuigi mitte päris selliseid, aga üsnagi samasuguseid topiseid oli seal enne Gorbatshovi vähemalt kolm tükki järjest. Vaieldamatu tipplugu.

Järgnevad kolm perekond Lukinite anekdooti ja kaks pereisa Lukini juttu, mis jätsid mulle natuke kahvatu mulje. Esimeses ma ei saanudki aru, kas heidetakse nalja venelaste küsitava tööarmastuse üle või irvitatakse hoopis workaholicute üle. Teinegi lugu ei jätnud erilist muljet. Kirjanik vestleb kagebiidist majoriga sahtlissekirjutatud asjade üle ja kagebiit annab kummalist nõu. Loo lõpus olev statement suure riigi laguneda laskjatest ei jäta head muljet.

Edasi tuleb järjekordne tipplugu. Aleksander Gromovi “Arvestaja” on lühiromaan. Ääretult vaenulik keskkond tõi silme ette igasugused Surmailmad, eelkõige aga klassikalise Murray Leinsteri “Uurimismeeskonna” juba mainitud “Lilled Algernonile” kogumikust. Venelase jutt on parem, realistlikum ja oma naturaalsuses ajuti küllalt tülgastav. Lõpp oli ka nii ja naa, kuid mingist happy endist rääkida muidugi ei saa, lisapluss seegi.

Djatshenkote “Zoo” (oleks võinud ju ka eestikeelseks “Loomaaiaks” tõlkida) lisab kogumiku küllalt süngele õhkkonnale pisut huumorit. Tegevus toimub räämas loomaaias, mille direktori jutule tulevad kaks noort lootustandvat teadlast. Teatud meetoditega panevad nad loomad käituma inimese tahte järgi. Direktor haistab rikastumise võimalust ja varsti ongi olemas suurejooneline “Loomade Impeerium” kus erinevad loomad osalevad kõikvõimalikes tobedates reality showdes ja meelitavad vaatajate käest raha välja. Sündmustik pakub ohtralt ainest erinevaks situatsioonikoomikaks, mida autorid ei jäta osavalt ära kasutamast. Jällegi üks kogumiku pärle.

Kõige suuremaks miinuseks on aga illustratsioonid. Eesti kõige sitem pealkaanekunstnik Hillar Mets tundub nende kõrval päris meistrina. Enamus pildikesi jätavad mulje, nagu oleks need joonistatud purjus peaga. Kui aga see pisike minus välja jätta, saame selle aasta siiamaani (aga arvan ka et kogu aasta) ühe parima tõlkeulmekogumiku. Vene ulmet eesti keeles eriti ei avaldata ja nii on see huvilistele vägagi tänuväärne materjal.

Aitäh Arvi!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Minu arvamus sellest kogumikust jääb kuhugi kahe eelmise vahepeale. Asjakohane on ka võrdlus "Diogenese laternaga" -- kui selles, nii nagu pidi, kotiti pahasid kapitaliste, siis nüüd antakse sama mõnuga "omadele". Kuivõrd tsensuuri enam ei ole, mõjub kogutulemus siiski ausamalt ja on sellisena vastuvõetavam. Minu jaoks ei ole midagi ka viga määratlusel, et tegu vene ulme sotsiaalse suunaga -- kuidas teisiti seda kogu ikka nimetada? Karjuvat vaimustust aga küll esile ei kutsu, kuigi on häid lugusid.
"Hotšu v Pari˛" jättis täiesti külmaks ja oli esimestest lehekülgedest aimatava lõpuga. Vaimustust tekitab see vast selles kontekstis, et vat mina olen spetsialist ja saan tolle loo väga erilisest fiilingust aru... Tulge mõistusele! Ülejäänud maailm oli niivõrd kättesaamatu tavalisele keset punast paradiisi elavale inimesele, et usutavasti on mingeid sedalaadi jutujuppe iga tolle ajastu kirjaniku sahtlis, Veller võttis vaid korralikult ära vormistada. "2".
"Pominalnik XX veka" pani edasi lugema. Nii valus. "5".
Ja aina paremaks läheb. Lukin aga oleks minu poolest võinud tervikuna olemata olla. Isegi ta anekdoodid seedisin paremini ära kui lood. Eriti "Delo prošloje" -- no milleks?
Ja siis kaks tõsiselt head lugu. Mis neis ühist -- ma olen venelastelt lugenud eriti häid ja jõhkraid olukirjeldusi. See tundub nende spetsialiteet olevat -- et vaatavad aknast välja ja kirjutavad, materjal otse silme ees ;-) Kui esimeses aga oli asi lõpuni välja peetud ja tasakaalus, siis teises kippus autor kohati vist nalja ja absurdi poole kiikama, lugu sellest aga vaid kaotas, ehkki lõppu vist ei oleks õnnestunud teisiti välja mängida. Jällegi segas aimatavus ja kui peale paljulubavat algust vaid paar lehekülge lõppu järgi jäi, oli selge, et keerab rappa. Siiski hea.

Kokkuvõtteks pean siiski ausalt ära ütlema, et ootasin enamat. Sorokini "Goluboje salo"-ga võrreldes on Lukini "V strane zahodjaštševo solntsa" ikkagi hambutu kui kristlik lastekirjandus. Ootustele vastavad olid ehk "Pominalnik..." ja "Mumija", kuid kasvõi Bulõtšovi teine tekst kannatab tugevalt totalitarismi ajal sahtlisse kirjutatud tekstide üldise häda käes -- vaatamata kõigele on need tugeva enesetsensuuri läbinud. Alateadlikult arvestati, et kirjutatu võib organite kätte sattuda ja ei ole seal julgust öelda, julgust asju välja mängida. Ikka on tunne, et mees pidi enne parteikomiteest taotlema loa kujutada halba julgeolekutöötajat (ei olegi niiväga nali -- kõik filmid, kus vilksatas miilits, pidid näiteks saama siseministeeriumi heakskiidu). Teisalt, kogumiku kaks viimast teksti on küll head, kuid mis seos on "tänapäeva vene ulme sotsiaalse suunaga", jääb mulle pisut arusaamatuks. Ehk siis -- paar lugu on kogumikule õigustuseks ja lugemist ei kahetse, seda enam, et vene ulmet just palju maakeeli välja ei anta. (Kuigi ma ise loen vene ulmet originaalis, pean tunnistama, et mitte just palju -- raske on, ning eesti ja inglise keeles palju kergem lugeda.) Jääb nõustuda esimese arvustajaga -- ka minu jaoks "Skarabeuse" üldiselt kõrget taset antud teos just positiivses suunas ei mõjuta.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Skarabeus on väike, kuid väärtuslik kirjastus Eesti ulmemaastikult. Palju uut ja huvitavat on tänu sellele maakeeles ilmunud. Kahjuks tuleb tunnistada, et nende viimane üllitis, Vene ulme antoloogia, on paras läbikukkumine. Nagu Kristjan Sander juba mainis, pole tegu eriti moodsa kirjandusega ning ainult paar teksti terve kogumiku peale on tõesti head. Ülejäänud on sellised keskpärased heietused, mille väärtus on üsna kahtlane. Kahju, aga kolm
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Seda raamatut ostes oli mul üsna tugev eelarvamus. Nii siin ilmunud arvustuste, kui ka tagakaanel oleva, minu jaoks emamuses mittemidagiütleva, tutvustuse pärast. Saadud lugemiselamus ületas aga kõik ootused.

"Muumia" koondab oma kaante vahele sellist ulmet, mida mujalt ei leia. Ning kuigi neid jutte, mida "viiega" hindasin, oli selles antoloogias täpselt üks, oli palju häid ja natuke vähem keskpäraseid, kuid siiski loetavaid lugusid. Kuid mis kõige tähtsam — mitte ühtegi halba või veel hullem, väga halba, ulmekogumikku mittesobivat lugu!

Kõik "Muumia" 11 juttu on nii ühtlaselt hea tasemega, et midagi eraldi välja tuua on üsna raske. Aga kui ma peaksin nendest 11 jutust näiteks vaid kolme soovitama, siis need oleksid (ei ole pingerida): "Tahan Pariisi", "Muumia" ja "Loojuva päikese maal". Miks just need? Just nimelt selle eheda vene feelingu pärast, mis neis juttudes on. Veelkord: seda juba mujalt ei leia.

Erinevalt enamusest arvustajatest, mulle Lukinite lühilood, eriti üks nendest, "Küsi Caesarilt", meeldisid.

Antoloogia ainuke tõrvatilk oligi kujunduslik - illustratsioonid. Need on tõepoolest sobimatud, juba "Aphras" ei meeldinud need Heiki Raudla kritseldused mulle. Aga nende järgi antoloogiale hinnet anda on minu arvates pehmelt öeldes ebaõiglane. Siiski võiks Skarabeus kaaluda illustratsioonidest loobumist tulevikus avaldatavates sarnastes antoloogiates.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Kui Rumal komme välja arvata, siis ülejäänud lood olid täiesti loetavad. Zoo ja Arvestaja aga vaieldamatud tipud. Illustratsioonid seevastu vaieldamatu põhi ja kaanepildi pärast panin ma kogumiku korda kolm riiulisse tagasi - no ei suutnud ma end sellise pildiga asja lugema sundida - ei tundunud eriti tõsiseltvõetav üllitis. Seepärast ka 4.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Lugesin muidugi ammu, kuu või kaks pärast ilmumist. No põhimõtteliselt on siin koostaja teinud vea, et on pannud kokku jutte liiga erinevatest ajastutest. On isegi häiriv lugeda järjest perestroika-aegset (või siis sahtlis tolmeldanud ja perestroika ajal trükki pääsenud) ja siis kümme aastat hiljem kirjutatud vene ulmet. Vene ulme põhiline eripära näib olevat see, et kirjutamisaja olme või elukorraldus ei ole mitte taustmaterjal vaid asi iseeneses mida määritakse kõige alla ja kõige peale. See on antud lugude põhiline ühisjoon, nii et kui soovite, on raamat ühtlasi lugemik Venemaa viimase poolsajandi aja- ja koduloost.

Kõige meeldejäävam ja kõige vene/nõukogude kontekstivälisem lugu on kahtlemata "Arvestaja". Selle järel jäävad meelde nimilugu ja "Hirmust". Esimene ja viimane tekst on filler ning abielupaar Lukinite looming ja Bulõtšovi "monumentaalsed traagilised elulood" oleks võinud üldse vahendamata jääda. Kokku on raamat veider kompott, mille tekstide koosolemine ühtede kaante vahel tundub üleüldse loomuvastane.

Põhimõtteliselt ei ole ma kunagi aru saanud neist, kes "Diogenese laternat" millekski mainimisväärseks peavad, sestap mõjub sedastus nagu oleks "Muumia" vaese mehe "Diogenese latern" kohatuna. Nagu enamik Nõukogude ajal toodetud (ütlen meelega toodetud) asju oli ka "Diogenese latern" millegi aseaine, "vaese mehe {lisa ise puuduv termin}". Aga mingi mentaalsuse poolest on "Muumia" ja "Latern" sarnased küll. Nimetame seda siis vene mõtteks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Ats Miller

Märatsev saast.
 
Ei tõsiselt, vahetult enne seda lugesin -- kulunud väljend, aga ka antud juhul tõsi -- tuntud ulmekirjaniku mitteulmelist teost: Aldous Huxley "The Genius and the Goddess", mis pole küll teab mis maailma top 10 meistriteos, aga ma tajun seda lugedes, kuidas haritud ja laia silmaringiga mees kirjutab päris asjadest. Kirjutab elust ja tunnetest nii, et ma usun seda. Jah, ka see raamat on pisut ülepingutatud ja omas ajas kinni...
Aga miks ma sellest nii pikalt räägin? Sest see on kirjandus. See Jemisini käkk ei ole. Ma kirjutasin arvustuse ca 4 a tagasi The Fifth Seasonile ja seal on kõik ära öeldud, segaseks jääb vaid, miks ma end selle raamatuga üldse kiusasin. See on 'teise värskuskategooria" inimvääritu teraapiakirjandus. 
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üldiselt, väga hea raamat.
 
 Kui iriseda, siis vast kogu loo ülesehituse natukese kunstlikkuse ja ebaloogilisuse üle, mis eriti lõi välja Maal toimuva kirjeldamises. No ja muidugi oli lahendus aimatav ja natuke segas kogu konstruktsiooni kunstlikkus, mis mind ka Marslase juures häiris -- et ma tean, et nüüd-nüüd kohe keerab autor oma peategelasele järgmise käru kokku, mida see siis tublilt lahendama hakkab. No ja see ta Reede oli võib-olla natuke üle võlli karikatuurne... Aga see on maitse asi.
 
Aga noh, sellisena tuleb seda raamatut võtta ja üldiselt on vähe raamatuid, mida ikkagi tunnustavalt noogutades ühe hooga läbi loed. Tugev neli!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hämarulme.
Üks idee, mis on nimetamisväärse tahtejõu ja verbaalse õhukompressoriga romaaniks puhutud. Hinne peegeldab seda, et idee pole kõige hullem ja nii umbes jutustuse jagu on seal päris head lugemist.
 
Kuna seda selgitatakse esimestel lehekülgedel, siis: on kaht liiki surnuid, need, keda elavad veel mäletavad, ja keda enam ükski elav inimene ei mäleta. Need esimesed elavad Linnas, mis n-ö kohandub surnute arvule; kui sinnasattunut enam keegi ei mäleta, siis ta kaob. No ja siis on maailmas pandeemia, selline päris, ja korraga tuleb surnuid palju ja teisest otsast haklab neid kiiremini kaduma. Lihtsalt üks ilus kujund (selliste pärast annangi raamatule palju andeks): et päeva jooksul kogunes parkla katusele kokku kogu ühe Vaikse ookeani saare elanikkond... ja õhtul nad kadusid...
 
On ka pärismaailmas toimuv seiklus Antarktikas (vbl väike spoiler, aga mingil hetkel taipavad linna jäänud, et nad kõik tunnevad seda n-ö viimast...) See seiklus on päris hea.
 
Üldse on raamat päris hästi kirjutatud, aga no esiteks mind üldse ei huvita surnute elu. Eks ole targutavad seal -- mõni mõte on ju tore, aga nagu ma ütlesin, on kogu seda tekstimassiivi sinna pandud mõtete kohta lihtsalt liiga palju.
Muidu tubli üritus.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Eee...
Nojah... Mis see nüüd oli, mida ma lugesin... Näeb kujult raamatu moodi välja, mahtu romaanijagu... Midagi justkui toimuks... Aga minule jääb sügavalt arusaamatuks, miks ma seda lugema peaksin.
 
Või ütleme niimoodi -- maailmas on päris palju inimesi ja väga halb see raamat ei ole. Jällegi, autor oskab kirjutada ja kohati oli täiesti huvitav, ent... ma ei taha tagasi raamatule kulutatud tunde ainult sellepärast, et olen jälle kogemuse võrra rikkam.
Just arvustasin Ogawat ja seal oli hinne 3 ja 4 vahel. Karila kalastusraamatu hinne on 2 ja 3 vahel.
Positiivset: päris huvitav maailm. Lapimaa ärkab lausa ellu ja kuna see on müstilisi elukaid täis pikitud, on see ikka roppu moodi huvitavam kui päriselt. Ehk -- ma olen seal käinud --  ei ole ainult inimtühi ja sääski täis soo, mida on täiesti piisav vaadelda 10 km kõrguselt lennukist, igasugust lähemat kokkupuudet saab vaadelda ainult karistusena; vabandatav on esimene külastus selles mõttes, et ikka lööb piss pähe ja lähed teravaid elamusi otsima, aga teine kord on juba traagiline õppimisvõimetus. Aga niimoodi raamatust selle kohta lugeda, kui veel on ulmeline vint peale keeratud, on täitsa armas.
 
Negatiivset: 1) tegelaste suhu on pandud mingi veider släng. Ma saan aru, et originaalis oli seal mingi autentne pool-lapikeelne murre, aga see, mida ma raamatus loen... ei ole muud, kui raskesti mõistetav keelepuder. Jah, eks ma ise ka kirjutan tekstidesse teinekord midagi sellist, mis ei ole mõeldudki liiga kergesti konsumeeritavana, pigem meeleoluloojana, kuid, perkele, selle võtte ülekasutamine läheb kirja autoripoolse kiusuna.
2) Võimalik, et seda lugu ei saanudki teistmoodi üles ehitada. Ehk see pidigi olema selline, et paarkümmend lehekülge maadleb peategelane mudatiigis haviga (st ülekantud tähenduses maadleb -- püüab seda landiga). Ja nagu esimestel lehekülgedel öeldud, on see oluline. Mingil hetkel, ausalt öeldes, kadus ära huvi, miks see on oluline -- jah, selle saab hiljem teada ja ma üldse ei iriseks selle üle, mis seal välja oli mõeldud, vaid terviku kui sellise üle -- no mis muud, kui mingi tobedapoolne nõidusskeem seal olla saab?
3) Seda raamatut on hea niimoodi rahulikult lugeda. Päris tore tekst... kuni nad rääkima hakkavad (vt p 1). Kui aeglaselt loed, on kõik ok. Aga ammu juba tahaks lugeda niimoodi kiiresti, neelata korraga terve lause... ma loodan, et see on arusaadav. See raamat on uimane. Jah, nagu elu Lapimaal -- kõik on õige, aga ma juba tean, et elu seal ei taha isegi normaalse inimelu kõige avarama definitsiooni alumisest otsast hästi sisse mahtuda...
 
Ühesõnaga, ma ei taha ka kedagi ära hirmutada -- kindlasti on inimesi, kellele raamat siiralt meeldib. Kordan, ei ole halb raamat. Lihtsalt minu ettekujutusega lugemisest saadava naudingu dimensioonis on kokkupuutepunkte masendavalt vähe.
 
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hinne on tegelikult 3 ja 4 vahel -- tegemist on hea, kergesti ja nauditavalt loetava, aga suht mõttetu raamatuga.
 
Kõigepealt, Hisoyaka na kesshō ei ole ei Kustunud mälestuste saar ega (ingliskeelne) Mälupolitsei. Kõige lähem eestikeelne vaste oleks Salajane vereraamat, aga nagu jaapani keele tundja mulle seletas, on seal tähendusvarjundeid teisigi. Samas, Kustunud mälestuste saar on ilus pealkiri, nii et tühja sellega.
 
Miks ma sellele raamatule kõrgemat hinnet ei pane, kuigi see oli meisterlikult kirjutatud? Jah, tegu on Kafka ja Orwelli mõjutustega looga. Lugu toimub saarel, kus inimestel kaovad mälestused teatud asjadest, mis elus midagi tähendavad, näiteks pael, kelluke, kiri (st postitatud; margiga ümbrik...) Ja on inimesi, kes mäletavad, ja on salapolitsei, kes neid jälitab.
Häda on aga selles, et kui nii Kafkal kui Orwellil on sel kõigel ühiskondlik dimensioon, st see kõik on teatud mõttes juhtunud või juhtumas, tegu on vaid võimendatud hüperbooliga, siis Ogawal tuleb sisse hämarulmeline, täiesti seletamatu ja vähemalt minu jaoks liiga palju ära rikkuv detail või narratiiv -- sellele, kuidas mälestused-teadmised inimeste teadvusest pühitakse, ei ole mingit seletust.
Muidu aga saab öelda vaid kiidusõnu. Ma ei tahaks liiga palju ära rääkida, kuigi mingit erilist põnevust ja ootamatusi sellest raamatust oodata ei maksa. Omas võtmes läheb lugu loogilise lõpuni, mis -- nagu mainitud eeskujudel -- on üsna kaugel happy end-ist. Lugu on terviklik, omas võtmes on kõik paigas, kirjeldused on head, keel on paindlik ja tundlik ja niipalju, kui mina otsustada suudan, ka tõlge tasemel.
 
Ehk siis tegelikult hea raamat. Aus oleks veel öelda, et ma tean, kuidas too mainitud hämarulmeline element tegelikult sobib jaapani kultuuriga, kuidas olemuselt sarnast lähenemist oleme näinud teisteski raamatutes ja minupärast või filimides... Ent see ei muuda asja -- minu jaoks oli raamat kui tervik natuke... pehme. Ehk ei küündinud kuidagi inspiratsiooniallikate tasemele. Jah, taas -- kõik muu oli hea, aga teose üldmõte jättis natuke nõutuks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

On üks liik kirjandust, mis mind ei kõneta. Need on pulalood, kus kõik toimuv ei allu suuremat mingile loogikale (st loogikale, mis võiks toimida mistahes reaalses maailmas) ja peamine on killurebimine.
Lisaksin siia juurde olulise täpsustuse -- sellised lood meeldivad mulle, kui need on tõeliselt hästi tehtud: Adams, Pratchett... ega suurt rohkem polegi. Jah, on lugusid, mis on seal piiri peal, st tegevus natuke ka kannab ja on edasi antud huumorivõtmes...
Mida ma öelda tahan -- see on nõudlik žanr ja antud teos ei ületanud minu jaoks seda müstilist barjääri, et ma hakkaks lugema ja jääkski lugema. See ei ole halb raamat ja kindlasti on sel oma lugejaskond, kuid ma avastasin end ca 50-ndal lehel arutlemas, et miks kurat ma pean end sellest jurast läbi närima...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ei ühine kiidulauluga. Tähendab, viga on minus, raamat on hästi kirjutatud. Aga esiteks ma tean, mis seal juhtub. No elus vast vähemalt poole tosina sellesisulise filmiga aega raisatud. Teiseks puudub minus usk üleloomulikku ja kui ma seda suudaksin võtta mänguna, et miks mitte, siis religioosse teksti mõju ületab minu jaoks hea maitse piirid. Veelkord, ma mõistan inimesi, kellele see raamat meeldib. Minus lihtsalt puudub igasugune usk üleloomulikku, veel vähem religiooniga seotud atribuutidesse. Ja raamatut lugedes ma avastasin, et eksortsismil on üks ühine joon zombidega -- kui filmis võib neid mõlemaid teinekord meelelahutuseks vaadata, siis lugeda neist on lihtsalt nüri.
***
Kordan igaks juhuks, et see on raamat, mida tegelikult tasub läbi lugeda -- klassika ja päris hästi kirjutatud! Ent minu maitse on nagu on ja ma ei pane hindeid lihtsalt selleks, et teiste moodi olla...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Hm.
 
Kui Taivo mult reedesel Tallinna ulmikute kogunemisel küsis, mis ma sellest loos arvan, siis vastasin: "Sa vihkad inimesi ja kipud targutama, aga muidu on hea lugu." See oli kiiruga, lahkumisel öeldud lause, ja ma tunnen, et pean natuke vast selgitama, mida ma sellega mõtlesin.
 
Kõigepealt, jah, lugu käsitleb seda, mis "Lõputus juunis" praktiliselt täielikult puudu on -- kultuuri. Loos ei juhtu peaaegu midagi. Samas, nagu eelarvustajad märgivad, on tegu nõudliku žanriga ja Taivo veab selle välja -- lugu kannab, seda on täiesti võimalik lugeda. Kuigi, jah, kohati läheb targutamiseks (nagu eelarvustja märkis). Ma tean, et Taivo lühendas seda lugu, kuid vast oleks tasunud lühendada pisut teistmoodi ja (kuigi see on küll kirjanduslik, kuid natuke kunstlik võte) luua mingi teise loo sissetoomisega pinget -- olgu see kuritegu, sõjaoht, looduskatastroof või mis iganes.
 
Teiseks, saatetiimi karakterid oleks võinud natuke sügavamad olla. Ja õige mitmes kohas justkui hakkas asi arenema, ent loos ei jõudnud see kuhugi. Miks ei oleks võinud kerakujuline tüüp avastada liikumise ja teise sugulus tulla sisse kohe alguses; midagi oleks saanud teha ka daamiga (nagu ka eespool öeldud).
 
Kolmandaks jääb ikkagi täiesti segaseks, kuidas see maailm ikkagi toimis. Aga see selleks. Lugu pole sellest; väga palju jääb kaadri taha.
 
Mis puutub seda inimvihkajalikkust, siis võib-olla on see vale sõna ja parem oleks olnud öelda, et autor kipub moraliseerima. Või veel täpsemalt -- Taivol tuleb hästi välja üks teatud inimtüüp, mis meie kõigi õnneks on päriselus ainult üks paljudest tüüpidest. Aga siinkohal läheks kriitika isiklikuks ja see pole viisakas.
 
Ühesõnaga, ma ei ole erapoolik lugeja. Mina lugesin suure huviga ja muigasin õige mitmes kohas; mitte nendes kohtades, kus Taivo seda mõtles, eks ole. Aga ka objektiivselt -- on mõtlemisainet ja tuleb lugu kokku küll.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Lisan siia baasi, kuna ilmselt ulme (tegevus toimub tulevikus).
Hästi lühikeseks kokkuvõtteks võib öelda, et vaese mehe ja hästi seebine Leo Kunnas.
USA-Hiina konflikt, mis algab Lõuna-Hiina merel ja (pisike spoiler) areneb tuumalöökide vahetamiseks.
Ma vist ei räägi sisu liigselt ära -- sest see saab selgeks suhteliselt alguses --, et kogu lugu põhineb sellel, et hiinlased on saavutanud sõjalise ülekaalu elektroonikas ja kõik ameeriklaste targad relvad osutuvad lahingus kasutuks. Olgu, aga see on ka üks loo suuremaid miinuseid -- mitte et see võimatu oleks, aga et ameeriklased sellest ei õpi, vaid oma laevu suuremas koguses tapale saadavad...
Miks selline hinne? Tõtt-öelda alustasin lugemist väga suurte ootustega. Elliot Ackerman on tuntud ja tunnustatud kirjanik ja teeninud aastaid USA mereväes ja Afganistanis, teine autor James G. Stavridis, on eruadmiral, kes kah kümmekond raamatut avaldanud. Lugemise käigus kasvas kõigepealt rahulolematus, siis tekkis selline hämmeldunud pettumus -- et mida...
Kui ma oleks kindel, et raamat on omalaadne maksahaak USA mereväele ja laiemalt armeele ja riigikorrale üldse, tõstaksin hinnet 1-2 palli. Samas... kuidas seda öelda... nii pooletoobisena need ikka ei käitu, kui siin raamatus (kui ajalugu vaadata). Või on tegu hoiatusromaaniga? Sel juhul kitsalt suunatud hoiatusromaaniga, millel puudubki meie jaoks laiem taust (jääb ainult kirjanduslik väärtus, aga see, nagu öeldud, on sel juhul napi loogikaga ja seebine).
Mõnes mõttes on raamat muidugi tüüpiline tänapäeva ilulemine inimsuhete ümber (mis kindlasti on täis minevikudraamasid ja üks miljonile kokkusattumusi). Seda ei ole tegelikult halb lugeda (inimesel, kes seda ei talu, oleks muidu üldse väga vähe lugeda... ehh, kuidas ma igatsen taga kuldajastut!) On päris meeldivaid karaktereid ja on ka suurust ja lihtsalt inimlikkust.
Nii et ma ei tea, kas ma julgen seda raamatut soovitada. Raamatuna täiesti ok. Kui tegevus toimuks mingis paralleelmaailmas, oleks ka paremini seeditav (jutt pole ainult USA meeletust tölplusest, selliseid mitte päris siia planeedile sobivaid detaile on veel). Reaalsuslähedase tulevikuanalüüsina - nõrk.
Aga korra lugeda tegelikult tasub.
Teksti loeti inglise keeles
6.2021
Ats Miller

 

Hakkasin lugema esimese arvustuse pärast. Et mastaapne ja paralleelmaailmad ja autor natuke taustatööd teinud ja igav ei hakka... Well, no offence, eks ole, aga ma tean taas üht tegelast, kelle arvustusi lugedes, ütleme, meenub mulle nüüdsest selle raamatu valus rehalaks.
 

Sest ma olen tõsiselt pettunud. Jah, raamat on mastaapne. Jah, autor on võtnud vaevaks natuke uurida planeedi ajalugu ja kõige parem osa raamatust ongi erinevate maailmade n-ö konstruktsioonid. Selle kohta tõsised kiidusõnad; teatud mõttes hoidsid need mind üldse lugemas.
 

Mul on sellele raamatule kolm etteheidet [NB! sisaldavad spoilereid!]:
 

1. Jah, kogu aeg oli justkui põnev, kogu aeg juhtus midagi... Aga ma ei ole enam teismeline, kes luges vaimustusega Burroughsi „Marsi printsessi” taolisi lugusid. Põnevus, eriti tänapäeva kirjutamisstiili kunstlik, tehniliste võtetega saavutatud põnevuse näilisus on viimane asi, mille pärast ma raamatut loen. Põnevus üksi on tühi – kui lugu ei kanna ja tegelased korda ei lähe... Ja kui miljardiaastase teadvusliku, paralleelmaailmade vahel liikuda suutva olendi n-ö avatari sees läheb kriitilisel hetkel tulevahetuseks – saate aru, tulevahetuseks! –, ja keegi kõigist neist ülitarkadest selle võimaluse peale ei ole tulnud... Odav! Ajuvaba! Masendavalt odav ja ajuvaba, muud pole öelda...
 

2. Mis juhib teise punkti juurde – minule ei läinud tegelastest praktiliselt keegi korda. Jah, oli ka kordaminevaid tegelasi, näiteks ühe paralleeli rotist (st rotimoodi, rotilaadsetest elukatest arenenud) teadlane, kelle „suurim vara” oli ta pere. Aga peategelased on kaks teismelist tüdrukut ja nagu praegune aeg nõuab, lesbid. Ja hirmus oluline on ära öelda, et kui pärast mängitakse läbi tosinaid hävinguni viivaid ajajooni, siis uau, nende armastus oli kõigis püsiv... Ja Maa geniaalseim matemaatik on transvestiit. Ja nii edasi. Kas on keegi, kes juba ei ole suutnud ära arvata, kes on raamatu halvim tegelane? Loomulikult valge vanemapoolne heteromees. Ehk siis ideoloogiliselt kallutatud sõnnikut võib, aga ei pea kirjutama. Oli näiteks Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa”, kus kerkiv punane lipp „Nõukogude Kommunistlike Vabariikide Liidu nimel” nii väga ei häirinudki, ja oli Martõnovi „220 päeva tähelaevas” – nüri paskvill (kuigi vähemalt kiirendused-trajektorid olid ju seal ka üsna pädevalt välja arvutatud...) Vat „The Doors of Eden” on see viimane.
 

3. Kogu see lugu, kui järele mõelda, on lihtsalt idiootlik. See, kuidas Maa miljardiaastases skaalas tuuakse kõik erinevad arenenud tsivilisatsioonid just ühte punkti kokku selleks hetkeks, kui kogu see kompott hakkab hävima... No minge te ka teate küll kuhu! („220 päeva tähelaevas” maandusid ju ka kaks esimest ekspeditsiooni Marsile praktiliselt kõrvuti...) Jah, sellele on mingi hädine põhjendus välja mõeldud... Ja lõpplahenduseks pakutakse välja midagi sellist, mille peale peaks tulema keskmise Turkmenistani ettevõtte mitte liiga purjus juhtkond ajurünnaku esimesel viiel minutil. Loomulikult ei tule selle peale ei miljardiaastane planeedisuurune olend, kes üldse tekitas need paralleelmaailmad, ega planeedisuurune külmunud ookeanis toimiv sadade miljonite aastate vanune hiidaju ega ükski neist kirjeldatud tsivilisatsioonidest... vaid need kaks lesbiplikat... Ja paha on ikka väga paha (st „võttis hapniku asemel viskit kaasa” – tasemel paha) ja tema seltskonna vorm meenutab – arvasite juba ära? – üht teatud suures sõjas lüüa saanud riiki XX saj esimeses pooles. Ja nii edasi.
 

Nii et kokkuvõttes – see oleks isegi hea, kui see veel natuke halvem oleks.
 
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

No ma saan ka esimene olla...
Tegu on Bobiverse IV raamatuga (We Are Legin, For We Are Many ja All These Worlds).
Maailm on suhteliselt rahulik ja Bob otsustab minna uurima, kuhu kadus Bender. Kusagil esimestes osades läks ta uusi maailmu avastama ja üle sajandi pole temast midagi kuulda olnud; läks ta enne, kui Bobid avastasid silmapilkse side. Õige varsti leiab Bob ta minekuteel midagi huvitavat ja, olles kindlaks teinud, et Bender keeras kah otsa sinnapoole, läheb uurima. Muidugi, arvestades, et Bender vait jäi, vääääääääga ettevaatlikult...
Ka selles raamatus, nagu algse triloogia viimastes osades, antakse tegevus paljud Bobi koopiate silmade läbi; see "nende ainus naine" on ka pundis. Lisaks seega Bobi ja mõnede ta sõprade seiklustele leitud "megastructure"-is toimub suur hulk tegevust ka mujal. Bobiverse on lõhenenud, Bobide kaugemad koopiad on Bobist nii kaugele triivinud, et polegi tegelikult enam Bobid. Üks grupp neist nimetab end Starfleet ja üritab teistele peale suruda Star Trekist tuntud napakat Prime Directive'i, ehk keeldu leitud tsivilisatsioonidega ühendust võtta. Nendega läheb sisuliselt sõjaks. Siis on veel nn Skippies, kes tahavad luua AI-d ja susivad omamoodi. Ja asjasse hakkavad sekkuma ka vahepeal siiski tekkinud mõned uued "replica"-d, ehk pärast surma n-ö rauda valatud inimesed. Ühesõnaga, madinat ja rahmeldamist on palju.
Kokkuvõttes, hea. Aga kõige suurem etteheide autorile on sama, mis eelmiste raamatute puhul -- ta justkui keerutab kokku liiga palju ja siis lahendab olukorra üsna deus ex machina stiilis.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Diloogia, mis algab Mustandiga (Tšistovik) ja käib nii masendavalt alla, et lihttsalt kahju kohe. Esimene osa oli päris hea, selle raamatu puhul on tunne, nagu autor ise ka ei teaks, kuhu ta tahab välja jõuda. On seiklust, on justkui mingit rabelemist, aga mida edasi, seda totakamaks läheb, kuni lugu lõplilkult piinlikult lössi vajub.
Teksti loeti eesti keeles