Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Muumia: Vene ulme antoloogia

(antoloogia aastast 2006)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2006

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
5
3
0
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (9)

Kogumiku hinne koosneb mitmest kompnendist.

Esiteks tutvustatakse tagakaanel kogumikku kui antoloogiat, mis "esindab tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda". See on täielik jama (isegi kui väljend "lugejate petmine" liiga karm on). Suur osa kogumikust ei esinda tänapäeva vene ulme mitte ühtegi suunda. Nimelt on suur osa kogumiku mahust pühendatud nõukogude perioodil sahtlisse kirjutatud teostele või vahetult pärast demokraatide võimuletulekut kirjutatud nõukogudevastastele tükkidele. Need asjad võivad olla kirjanduslikult väärtuslikud, kuid on nii kindlalt kinni minevikus, et ei saa neid kuidagi nimetada "tänapäeva vene ulmeks". "Tänapäevane vene ulme", ma kardan, on siit kaks viimast lugu ja võibolla "Loojuva päikese maal" kah. Ma loodan, et mind mõistetakse - ma ei protesteeri mitte sahtlitekstide avaldamise vastu, vaid avaldamise konteksti vastu.

Teiseks on illustratsioonid vististi tellitud kuskilt varjupaigast või toimetulekukoolist... Midagi nii nõmedat pole ma ammu näinud, jumala eest. See avaldab mõju just kogumiku kui terviku hindele.

Kolmandaks ei saanud ma aru perekond Lukinite kolme kehvapoolse anekdoodi avaldamisest... "Algernonist" oleks see materjal ilmselt suht kergelt tagasi pekstud. Kuigi ma panin "Loomaaiale" 2 punkti, ei taha ma siiski siinkohal koostajale ette heita viimatimainitu kaasamist - see on siiski kirjandus ja koostajal on kahtlemata õigus oma maitse-eelistustest lähtuda.

Hinnet tõstab eelkõige Gromovi lühiromaan, mille avaldamine on eesti ulmelugeja jaoks kindlasti oluline sündmus. Tegelikult tasubki kogumik ära osta ka ainuüksi nimiloo ning "Arvestaja" pärast.

Raamat tervikuna on nagu vaese mehe "Diogenese latern" - tahtmine on küll kõva olnud, aga välja kukkus... "Nii nagu ikka" pole õige öelda, sest "Skarabeusel" kukub tavaliselt päris hästi välja. Huvitav kirjandussündmus kujunes oodatumast tagasihoidlikumaks, on vist viisakatel inimestel kombeks säherdustel juhtumitel märkida.

Teksti loeti eesti keeles

Kui eelmise aasta igasuvist Skarabeuse raamatut “Aphrat” võrreldi kultusmainelise kogumikuga “Lilled Algernonile”, siis selleaastast “Muumiat” võib pidada mõtteliseks järjeks omaaegsele nõukogude ulme kogumikule “Diogenese latern”. Vahepeal on õnneks muutunud riigikord ja vene ulme ei pea enam kirjeldama kapitalistliku riigikorra õudusi. Enamuse “Muumia” tekstide tegevus toimub kaasaegsel Venemaal.

Valik on hästi õnnestunud; kogumikus on ainult head ja väga head tekstid. Ainult vahepealsed kolm perekond Lukinite anekdooti panevad õlgu kehitama. Samas meenub, et ka “Diogenese laternas” olid miskid “Pseudoajaloolised pajatused”, mis kujutasid endast samasuguseid üheleheküljelisi anekdoote kuulsate inimeste elust.

Kogumikku avab Mihhail Velleri “Tahan Pariisi”. Tipptasemel lugu, mida lugedes meenub suurepäraselt, et see nõukogude aeg ei olnudki nii ammu tagasi. Erineval arvustaja Kikust arvan ma, et ulmeline element on selles loos täiesti olemas. Ootamatu valus puänt mis loole punkti paneb mõjub lisaväärtusena. Üks kogumiku tipplugusid.

Kahest järgnevast Kir Bulõtshovi loost tundub mulle mõjusamana teine, “Hirmust”, mis segab andekalt ajamasina teemat ja Stalini terrorirezhiimi. Seda viimast küll üsna kaudselt, kuid sündmustiku seisukohast küllaltki oluliselt. Esimene Bulõtshovi lugu polegi lugu, vaid kimp järelehüüdeid inimestele, kellest kõigist oleks võinud saada geenius, kui nad vaid poleks jäänud jalgu revolutsiooni tegevatele punastele või kuidagi teist moodi varakult hukka saanud. Iseenesest väga ulmelist midagi polnud, aga kogumikku sobis ülihästi.

Andrei Lazartshuki “Muumia”, kogumiku nimilugu, on lihtsalt geniaalne ja paneb vaimustusest oigama. Kremlis elav maagiliselt elustatud zombi, keda aeg-ajalt lastele näidatakse, tuletab jällegi meelde, et kuigi mitte päris selliseid, aga üsnagi samasuguseid topiseid oli seal enne Gorbatshovi vähemalt kolm tükki järjest. Vaieldamatu tipplugu.

Järgnevad kolm perekond Lukinite anekdooti ja kaks pereisa Lukini juttu, mis jätsid mulle natuke kahvatu mulje. Esimeses ma ei saanudki aru, kas heidetakse nalja venelaste küsitava tööarmastuse üle või irvitatakse hoopis workaholicute üle. Teinegi lugu ei jätnud erilist muljet. Kirjanik vestleb kagebiidist majoriga sahtlissekirjutatud asjade üle ja kagebiit annab kummalist nõu. Loo lõpus olev statement suure riigi laguneda laskjatest ei jäta head muljet.

Edasi tuleb järjekordne tipplugu. Aleksander Gromovi “Arvestaja” on lühiromaan. Ääretult vaenulik keskkond tõi silme ette igasugused Surmailmad, eelkõige aga klassikalise Murray Leinsteri “Uurimismeeskonna” juba mainitud “Lilled Algernonile” kogumikust. Venelase jutt on parem, realistlikum ja oma naturaalsuses ajuti küllalt tülgastav. Lõpp oli ka nii ja naa, kuid mingist happy endist rääkida muidugi ei saa, lisapluss seegi.

Djatshenkote “Zoo” (oleks võinud ju ka eestikeelseks “Loomaaiaks” tõlkida) lisab kogumiku küllalt süngele õhkkonnale pisut huumorit. Tegevus toimub räämas loomaaias, mille direktori jutule tulevad kaks noort lootustandvat teadlast. Teatud meetoditega panevad nad loomad käituma inimese tahte järgi. Direktor haistab rikastumise võimalust ja varsti ongi olemas suurejooneline “Loomade Impeerium” kus erinevad loomad osalevad kõikvõimalikes tobedates reality showdes ja meelitavad vaatajate käest raha välja. Sündmustik pakub ohtralt ainest erinevaks situatsioonikoomikaks, mida autorid ei jäta osavalt ära kasutamast. Jällegi üks kogumiku pärle.

Kõige suuremaks miinuseks on aga illustratsioonid. Eesti kõige sitem pealkaanekunstnik Hillar Mets tundub nende kõrval päris meistrina. Enamus pildikesi jätavad mulje, nagu oleks need joonistatud purjus peaga. Kui aga see pisike minus välja jätta, saame selle aasta siiamaani (aga arvan ka et kogu aasta) ühe parima tõlkeulmekogumiku. Vene ulmet eesti keeles eriti ei avaldata ja nii on see huvilistele vägagi tänuväärne materjal.

Aitäh Arvi!

Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamus sellest kogumikust jääb kuhugi kahe eelmise vahepeale. Asjakohane on ka võrdlus "Diogenese laternaga" -- kui selles, nii nagu pidi, kotiti pahasid kapitaliste, siis nüüd antakse sama mõnuga "omadele". Kuivõrd tsensuuri enam ei ole, mõjub kogutulemus siiski ausamalt ja on sellisena vastuvõetavam. Minu jaoks ei ole midagi ka viga määratlusel, et tegu vene ulme sotsiaalse suunaga -- kuidas teisiti seda kogu ikka nimetada? Karjuvat vaimustust aga küll esile ei kutsu, kuigi on häid lugusid.
"Hotšu v Pari˛" jättis täiesti külmaks ja oli esimestest lehekülgedest aimatava lõpuga. Vaimustust tekitab see vast selles kontekstis, et vat mina olen spetsialist ja saan tolle loo väga erilisest fiilingust aru... Tulge mõistusele! Ülejäänud maailm oli niivõrd kättesaamatu tavalisele keset punast paradiisi elavale inimesele, et usutavasti on mingeid sedalaadi jutujuppe iga tolle ajastu kirjaniku sahtlis, Veller võttis vaid korralikult ära vormistada. "2".
"Pominalnik XX veka" pani edasi lugema. Nii valus. "5".
Ja aina paremaks läheb. Lukin aga oleks minu poolest võinud tervikuna olemata olla. Isegi ta anekdoodid seedisin paremini ära kui lood. Eriti "Delo prošloje" -- no milleks?
Ja siis kaks tõsiselt head lugu. Mis neis ühist -- ma olen venelastelt lugenud eriti häid ja jõhkraid olukirjeldusi. See tundub nende spetsialiteet olevat -- et vaatavad aknast välja ja kirjutavad, materjal otse silme ees ;-) Kui esimeses aga oli asi lõpuni välja peetud ja tasakaalus, siis teises kippus autor kohati vist nalja ja absurdi poole kiikama, lugu sellest aga vaid kaotas, ehkki lõppu vist ei oleks õnnestunud teisiti välja mängida. Jällegi segas aimatavus ja kui peale paljulubavat algust vaid paar lehekülge lõppu järgi jäi, oli selge, et keerab rappa. Siiski hea.

Kokkuvõtteks pean siiski ausalt ära ütlema, et ootasin enamat. Sorokini "Goluboje salo"-ga võrreldes on Lukini "V strane zahodjaštševo solntsa" ikkagi hambutu kui kristlik lastekirjandus. Ootustele vastavad olid ehk "Pominalnik..." ja "Mumija", kuid kasvõi Bulõtšovi teine tekst kannatab tugevalt totalitarismi ajal sahtlisse kirjutatud tekstide üldise häda käes -- vaatamata kõigele on need tugeva enesetsensuuri läbinud. Alateadlikult arvestati, et kirjutatu võib organite kätte sattuda ja ei ole seal julgust öelda, julgust asju välja mängida. Ikka on tunne, et mees pidi enne parteikomiteest taotlema loa kujutada halba julgeolekutöötajat (ei olegi niiväga nali -- kõik filmid, kus vilksatas miilits, pidid näiteks saama siseministeeriumi heakskiidu). Teisalt, kogumiku kaks viimast teksti on küll head, kuid mis seos on "tänapäeva vene ulme sotsiaalse suunaga", jääb mulle pisut arusaamatuks. Ehk siis -- paar lugu on kogumikule õigustuseks ja lugemist ei kahetse, seda enam, et vene ulmet just palju maakeeli välja ei anta. (Kuigi ma ise loen vene ulmet originaalis, pean tunnistama, et mitte just palju -- raske on, ning eesti ja inglise keeles palju kergem lugeda.) Jääb nõustuda esimese arvustajaga -- ka minu jaoks "Skarabeuse" üldiselt kõrget taset antud teos just positiivses suunas ei mõjuta.

Teksti loeti eesti keeles

Skarabeus on väike, kuid väärtuslik kirjastus Eesti ulmemaastikult. Palju uut ja huvitavat on tänu sellele maakeeles ilmunud. Kahjuks tuleb tunnistada, et nende viimane üllitis, Vene ulme antoloogia, on paras läbikukkumine. Nagu Kristjan Sander juba mainis, pole tegu eriti moodsa kirjandusega ning ainult paar teksti terve kogumiku peale on tõesti head. Ülejäänud on sellised keskpärased heietused, mille väärtus on üsna kahtlane. Kahju, aga kolm
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ostes oli mul üsna tugev eelarvamus. Nii siin ilmunud arvustuste, kui ka tagakaanel oleva, minu jaoks emamuses mittemidagiütleva, tutvustuse pärast. Saadud lugemiselamus ületas aga kõik ootused.

"Muumia" koondab oma kaante vahele sellist ulmet, mida mujalt ei leia. Ning kuigi neid jutte, mida "viiega" hindasin, oli selles antoloogias täpselt üks, oli palju häid ja natuke vähem keskpäraseid, kuid siiski loetavaid lugusid. Kuid mis kõige tähtsam — mitte ühtegi halba või veel hullem, väga halba, ulmekogumikku mittesobivat lugu!

Kõik "Muumia" 11 juttu on nii ühtlaselt hea tasemega, et midagi eraldi välja tuua on üsna raske. Aga kui ma peaksin nendest 11 jutust näiteks vaid kolme soovitama, siis need oleksid (ei ole pingerida): "Tahan Pariisi", "Muumia" ja "Loojuva päikese maal". Miks just need? Just nimelt selle eheda vene feelingu pärast, mis neis juttudes on. Veelkord: seda juba mujalt ei leia.

Erinevalt enamusest arvustajatest, mulle Lukinite lühilood, eriti üks nendest, "Küsi Caesarilt", meeldisid.

Antoloogia ainuke tõrvatilk oligi kujunduslik - illustratsioonid. Need on tõepoolest sobimatud, juba "Aphras" ei meeldinud need Heiki Raudla kritseldused mulle. Aga nende järgi antoloogiale hinnet anda on minu arvates pehmelt öeldes ebaõiglane. Siiski võiks Skarabeus kaaluda illustratsioonidest loobumist tulevikus avaldatavates sarnastes antoloogiates.

Teksti loeti eesti keeles

Kui Rumal komme välja arvata, siis ülejäänud lood olid täiesti loetavad. Zoo ja Arvestaja aga vaieldamatud tipud. Illustratsioonid seevastu vaieldamatu põhi ja kaanepildi pärast panin ma kogumiku korda kolm riiulisse tagasi - no ei suutnud ma end sellise pildiga asja lugema sundida - ei tundunud eriti tõsiseltvõetav üllitis. Seepärast ka 4.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin muidugi ammu, kuu või kaks pärast ilmumist. No põhimõtteliselt on siin koostaja teinud vea, et on pannud kokku jutte liiga erinevatest ajastutest. On isegi häiriv lugeda järjest perestroika-aegset (või siis sahtlis tolmeldanud ja perestroika ajal trükki pääsenud) ja siis kümme aastat hiljem kirjutatud vene ulmet. Vene ulme põhiline eripära näib olevat see, et kirjutamisaja olme või elukorraldus ei ole mitte taustmaterjal vaid asi iseeneses mida määritakse kõige alla ja kõige peale. See on antud lugude põhiline ühisjoon, nii et kui soovite, on raamat ühtlasi lugemik Venemaa viimase poolsajandi aja- ja koduloost.

Kõige meeldejäävam ja kõige vene/nõukogude kontekstivälisem lugu on kahtlemata "Arvestaja". Selle järel jäävad meelde nimilugu ja "Hirmust". Esimene ja viimane tekst on filler ning abielupaar Lukinite looming ja Bulõtšovi "monumentaalsed traagilised elulood" oleks võinud üldse vahendamata jääda. Kokku on raamat veider kompott, mille tekstide koosolemine ühtede kaante vahel tundub üleüldse loomuvastane.

Põhimõtteliselt ei ole ma kunagi aru saanud neist, kes "Diogenese laternat" millekski mainimisväärseks peavad, sestap mõjub sedastus nagu oleks "Muumia" vaese mehe "Diogenese latern" kohatuna. Nagu enamik Nõukogude ajal toodetud (ütlen meelega toodetud) asju oli ka "Diogenese latern" millegi aseaine, "vaese mehe {lisa ise puuduv termin}". Aga mingi mentaalsuse poolest on "Muumia" ja "Latern" sarnased küll. Nimetame seda siis vene mõtteks.

Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Omal ajal jäi selle loo lugemine pooleli, vist seepärast, et 1988 aastal mul "Pioneer" veel käis, 1989 aastal aga enam mitte. Nüüd aga on kogu jutt digitaliseeritult ETERA baasist kättesaadav ning lugesin üsna ühe hingetõmbega läbi. Imestan, et BAASis olen esimene arvustaja - seega väike ülevaade ka loo sisust.
 
Tegevus toimub Ameerikas, üsna jutu kirjutamisaastatel, 60-70-ndatel. Loo peategelaseks on maovähki põdev, viimaseid elukuid hinges vaakuv miljonär, kellele pakutakse - loomulikult kopsaka summa eest - võimalust saada endale uus keha. Parakui ei lähe kõik aga nii nagu plaanitud ning nagu romaani pealkirjast võib aimata, satub kapitalisti teadvus plaanitud noore uue inimkeha asemel hoopis ühe buldogi sisse.
 
Suhtusin sellesse loosse kerge skepsisega - et noh, ilmselt roosad lapsepõlvemälestused ja teisalt tõenäoliselt korralik kapitalismi kriitika - aga ei, ei pidanud pettuma. Tegu on täiesti korraliku romaaniga teadvuse siirdamisest, surematusest ja selle varjukülgedest. Teema on mulle väga südamelähedane ja eks oma rolli mängib siin see, et üks esimesi ulmekaid, mida tõeliselt nautisin, oli "Kus on rändurite kodu". Fantaasiat vabalt lendama lastes võibki "Neljajalgset miljonäri" võtta kui "Rändurite kodu" eellugu - kuidas teadvuse siirdamine leiutati, mis plaanid sellega olid ja mis sellest kõigest välja tuli.
 
Korralik hoiatusromaan seiklusliku gängsteridraama vormis. Võib-olla tiba noortekas, millest ka pall madalam hinne kui maksimaalne võimalik.
Teksti loeti eesti keeles

Tänu ETERA baasile avanes võimalus seda lapsepõlves võlunud lugu nüüd uuesti lugeda. Erinevalt teistest umbes samal ajal esmakordselt loetud ulmekatest panen sellele aga siiski üsna kehva hinde, sest lugu on ikka väga triviaalne ning kui muud kosmoselaevaga juhtunud õnnetustejada saab veel kuidagi tõsiselt võtta, siis tundmatusse viirusesse haigestumine keeras vindi liiga üle.
Samas, hea poistekas ja omas ajas kindlasti omal kohal. Praeguseks aga ajale jalgu jäänud ja tänapäeva laste arengutaset arvestades soovitaksin - kui üldse - seda pigem nooremale koolieale kui teismelistele.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevad tasandid - ja sellega seotud puänt - jäid pisut segaseks, sellest ka madalam hinne. Aga muidu lobedalt kirja pandud ja täitsa loetav (õudus?)lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselgelt kõige kehvem Ijon Tichy lugu, mida ma lugenud olen. Täpsemalt - absoluutne jamps! Hirmnaljakas?! Ma ei tea, ju on mu huumorisoolikas umbes või lugesin ma mingit teist teksti, aga no kordagi ei võtnud isegi mitte muigama. Kahju raisatud ajast.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui seda juttu etera.ee kaudu 1994. aasta septembrikuu "Noorusest" lugema asusin, tahtsin BAASis pilgu peale visata - et ega ma seda ise varem lugenud pole või mida eelarvustajad arvavad. Osutus päris raskeks ülesandeks, sest "Nooruses" olnud pealkirja "Professori heakskiit" järgi otsimine ei andnud midagi ei eesti- ega inglise keeles. Natuke aega netis loo peategelase järgi tuhnimist aitas aga õigele järjele, kuigi inglise keeles on lugu ilmunud ka pealkirja "As Chemist to Chemist" all.
 
Aga jutust endast ka. Keemiatudeng Hal Kemp pöördub professor Neddringi poole sooviga kosida tema tütar. Professor lubab talle anda oma heakskiidu, kui Hal lahendab nüüd ja kohe tema poolt antud numbrilise mõistatuse...
 
Loos on null ulmet ning huvi võib see pakkuda amatööridest krüptogrammide lahendajatele. Sisuliselt ongi kogu jutt mõistatuse lahenduskäigu lahtikirjutis. Au ja kiituse pälvib mitte autor, vaid tõlkija, kes lahenduskäigu kenasti eestikeelseks tõlkinud on ehk siis kes lisaks tõlkimisele ka üht-teist keemiast jagab. Aga jutt ise on täiesti nõrk ja saab "kahe" vaid oma lühiduse tõttu.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin etera.ee andmebaasist sisseskännitud "Noorusest" ja kuidagi tuttav tuli ette... samas BAASi andmetel ma nagu poleks seda varem lugenud... Aga googeldamine andis vastuse - see lugu on ju ilmunud eestikeelses kogumikus "Üheksa homset" ning sealt ma seda siis kolm aastat tagasi lugesingi!
 
Meeldis siis ja meeldis ka nüüd - hea puändiga lööv lugu!
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt üks kehvemaid Dicki (lühi)jutte, mida ma lugenud olen. Väga-väga toores ja piiripealne tükk. Ainuke positiivne asi loo juures on selle lühidus.
Teksti loeti eesti keeles

Klassikaline Bradbury "pildike". Meisterlikult kirja pandud, kuigi sisu pole võib-olla tõesti see kõige-kõige. Siiski mõnus lugemine. Hinne antud väikese avansiga.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks paigutub see loetud Heinleinidest teisele kohale (esikoht "Kuu on karm armuke") ja üsna samadel põhjustel - tegemist on hea õpikuga. ;) Aga palun mind mitte valesti mõista, ka lihtsalt ajaviitena on see muidugimõista hea ja kaasahaarav. Lugesin üsna ühe soojaga läbi.  
 
Ainuke, mis sisseelamist veidi takistas, olid need 60-ndate "marslased" ja "veenuslased". Aga kui suutsin nende asemele mingid kaugemad tulnukrassid mõelda ning Impeeriumi Päikesesüsteemist laiemaks, siis sain hakkama.
 
Eestikeelsest tõlkest kraapis silma üks sisse lipsanud otsetõlge: "liiliavalge" (lily white - without fault or corruption; totally innocent or immaculate), mis oleks pidanud tõlgitama hoopis "puhas kui prillikivi" vms.
Teksti loeti eesti keeles

"Kivike taevas" on raamat, mille pidin kindlasti ostma, sest on see ju üks viimaseid kivikesi Asimovi eestinduste pikas reas.
 
Paraku aga lugemine ei edenenud, sest juba esimestest peatükkidest peale tundus romaan banaalne. Ja see iseloomustav sõnake jäigi lõpuni kummitama: kogu see minevikumehe tulevikku saabumine, sündmustiku areng, dialoogid, maanaise-galaktikamehe armastuslugu, lõpplahendus - banaalne.
 
Samas, see oli ju ette teada, sest ütleb ju tagakaanetutvustuse esimene lõikki ära, et midagi erilist ei maksa oodata: "See on noore Isaac Asimovi esimene romaan..."
 
Kokkuvõtvalt: üks kehvemaid Asimoveid, mida ma siiani lugenud olen. Mittefännina annaks sellele banaalsusele vast veel palli võrra madalamagi hinde, aga las ta jääb. Samas eestindamise eest olen tänulik - nüüd on peaaegu kõik Galaktikaimpeeriumi romaanid emakeeles olemas. Või õigemini ongi, aga viimast pole ma veel lugeda jõudnud. Aitäh kirjastajale!
Teksti loeti eesti keeles

Paraku pean (taas?) olema tujurikkujaks ja panema siia neljade-viite ritta pisut kehveam hinde. Miks?
 
Sedakorda ei saa ma öelda, et see romaan mind ei kõnetanud - kõnetas küll ja alguses oli päris põnev lugeda. Aga kusagil raamatu keskpaigas jäi tegevus mõlemas ajaliinis seisma ning lõplikult enam käima ei läinudki. Ka nämmutati ühtesid ja samu mõtteid taas ja taas. Minu jaoks oleks see olnud ca poole lühemana parem raamat. Kas ka poole parem, ei oska öelda, aga parem kindlasti, vähemalt nelja oleks välja venitanud.
 
Kõige köitvam oli Anarrese anarhistliku ühiskonnaelu kirjeldus. Kuigi mina ise anarhismi päris selliseks ei peaks, mitte-autoritaarne kommunism iseloomustab seda minumeelest paremini. Hästi tuleb romaanist välja see, et kommunismi utoopia realiseerumiseks peaks olema ressursse, pidevas nappuses ja virelemises pöördub asi paratamatult düstoopiaks. Kas me sellist kommunismi tahaksimegi?
 
Tore, et raamat on eesti keeles olemas, kuigi minule on mõned eelmised Haini tsükli romaanid rohkem istunud - eelkõige tuleb meelde Rocannoni maailm, aga ka Pimeduse pahem käsi.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane seiklusjutt. Tõepoolest meenutas veidi "Trifiidide päeva", aga kindlasti mitte nii palju, et see kordamisena oleks tundunud. Kristjan on juba enamuse ära öelnud, aga täiendan siiski natuke.
 
Eestikeelse tagakaane tekst on ebatäpne nii sündmuste järjekorra kui ka olulisuse osas. Oleks võinud valida vähem spoilereid sisaldava teksti. Martin Kirotari tõlge tundus mulle pädev, eriti meeldisid ohtrad joonealused märkused. Kuigi mina orienteerun imperiaalses mõõtühikute süsteemis omameelest hästi, siis siiski tekitas segadust see süldade asi. Ka autoer ironiseerib peategelase suu läbi selle kallal, aga tõlkija oleks võinud siiski ka mõõtühikute kohta joonealused märkused lisada, et meetermõõdustikuga harjunud lugejal lihtsam kaasa mõelda oleks. See "süld" sügavusühikuna oli siis ilmselt "meresüld" ehk fathom - 1,8 m.
 
Paaris kohas jäi silma, et jäädi süvikute kõrvale ankrusse. Siin ei oska nüüd arvata, kas tegemist oli tõlkija apsuga või pani autor seal mööda. Isegi suured laevad ei jää ankrusse sügavamas kui paarikümne meetrises vees.
 
Hindeks neli, sest päris "viit" välja ei anna. Aga neljale võib õige mitu plussi taha kirjutada. Oli kaasahaarav lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma just lugesin?! See küsimus kerkis kohe peale romaani lõpetamist ning teistkordselt, kui tulin Baasi arvustusi lugema.
 
Võimalik, et asusin romaani lugema valede eeldustega. Nimelt ootasin tagakaanel oleva sisututvustuse põhjal midagi taolist nagu "Valguse isand", mille lugemisest on küll aastakümneid möödas, kuid mille sisu ja lugemiselamus, ahhaa-moment sealhulgas, on selgesti meeles. Ootasin nimelt teadusulmet või midagi ligilähedastki. Oleks ma teadnud, et seda ei tulegi, oleksin selle fantasy kohe kõrvale heitnud. Aga ei, vahepeal isegi lubati ning kuni lõpuni oli õhus ootus, et ehk on Jack android - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või on kogu see maailm virtuaalreaalsus - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Või siis toimub tegevus põlvkonnalaeva sisemuses - ja kirjanik kirjutab selle lahti. Nii et tegelikult on tegemist lihtsalt fantasyga? Oleks ma seda teadnud, poleks ma seda raamatut ostnudki.
 
Tunnen, et mind kui lugejat on rängalt petetud. Kogu see raamatu tagakaanel olev tutvustus on suvaliselt kokku klopsitud siinsete arvustajate poolt kirja pandud kildudest ja lõpptulemus ongi selline kompott, et anna olla. Mis kvintessentsteos? Amberi lugude oma või? Nii olekski võinud öelda, mitte aga peibutada "Needuste allee" nimega, mis on selle soga kõrval tõeline pärl! Mis "Valguse isanda" lugejasõbralik versioon? Jah, see oli raske lugemine, aga seal oli lugu ja point. "Varjude Jack" on lihtsalt sõnade rida, millest sisu puudumise tõttu on ennast äärmiselt raske läbi närida.
 
Kogu eelnev positiivsete hinnete rida on mulle täiesti mõistmatu ning kui kusagil poole raamatu peal olin nõus veel hädist "kolme" andma, siis viimased paarkümmend lehekülge kallutasid hinde kõhklematult "mitterahuldavaks".
Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat möödunud aasta novembris ilmus, küsisin enne raha letti ladumist tõlkijalt (eelarvustaja) otse: "Miks ma peaksin selle raamatu ostma?" Ja ega ma mingit selget vastust saanudki. Aga otsustasin siiski osta, kasvõi kirjastuse toetamiseks. Ja siis rändas raamat kodus lugemata raamatute hunnikusse. Aeg-ajalt lugemist otsides piidlesin seda, kuid ei leidnud motivatsiooni selle kätte võtmiseks. Sest, noh, ümberjutustus ju? Kui siis nüüd, kaks kuud peale ostmist, selle kätte võtsin ja lugema hakkasin, sain aru, kui valel arvamusel olin olnud.
 
Tõepoolest, tehniliselt on tegemist "Viimase koloonia" sündmustega, kuid vaatenurk on hoopis teine. Ja kuigi kartsin, et kirjanik eeldab lugejalt eelmise romaani sündmuste mäletamist, siis nii see polnud ning selgus, et tegemist on täiesti iseseisva ja vägagi loetava raamatuga. Ei saa öelda, et oleksin seda niimoodi neelanud nagu sarja esikromaani, aga minusuguse aeglase lugeja kohta sain selle küll üsna kiirelt läbi, sest raamat haaras tõesti kaasa.
 
Ütleksin isegi, et lugu on oluliselt parem, kui "Viimane koloonia". Näha on, et kirjanik on tõsiselt tööd teinud, et eelmise romaani apsakad likvideerida. Ja kuigi peategelane on teismeline tüdruk, on temaga lihtne samastuda ning talle kaasa elada. Loed ning rõõmustad ja kurvastad koos temaga. Liigne elutarkus sellise vanuse kohta? Võib-olla tõesti, aga samas kui arvestada, mida ta lapsest peale oli läbi elanud, siis miks mitte?
 
Ühesõnaga, mulle meeldis, isegi väga. Ja eriti vist just seetõttu, et ei pidanud hirmsasti pingutama, et eelmiste, juba aastaid tagasi loetud, osade sündmusi mäletada. Nii mõnusalt möödaminnes libisetakse nendest sündmustest üle ja läbi ning nagu võluväel tulebki meelde, millele või kellele vihjatakse. Ning lugu ise ületas kõvasti ootusi. Jää või veel järgmistegi järgede tõlkimist ootama. :)
Teksti loeti eesti keeles

Otsustasin oma 2019. aasta lubadustes, et enam ma raamatuid, mis ei kõneta või mille lugemiseks end sundima pean, lõpuni ei loe.
 
"Keskpäeva varjude" lugemisega alustasin 2018. aastal ja suure surmaga sain läbi esimese loo, "Kauge vikerkaar". Mõtlesin, et jätaks pooleli, aga kuna järgmised kaks juttu olid isegi loetavad, siiski jätkasin. Viga.
 
Sest sattusin "Operatsioon "Viiruse"" peale ja anna kannatust - see fanfiction üritab vist kõiki Strugatskite teoseid kokku võtta ning eeldab, et lugeja mäletab detailideni kümneid aastaid tagasi loetut. Ei mäleta! Seega - ei kõnetanud! Ja jäi pooleli, mis on minu puhul vägagi ebaharilik.
 
Nüüd, uue aasta alguses, vaatasin raamatule peale ning ei tundnud kohe kuidagi, et peaksin selle taas kätte võtma. Võimalik, et teen viimase loo autorile, Andrei Lazartšukile liiga, et ilma tema lugu "Kõik on hästi" lugemata raamatule sellise hinde panen, aga no kui tunned, et seal ei ole midagi, mille seltsis aega viita tahaks, siis no ei, ei pea ennast piinama.
 
Hinne on täiesti ebaõiglane ja subjekiivne - objektiivne oleks ilmselt "kolm" - aga nii ma tunnen ja nii ta jääb.
Teksti loeti eesti keeles

Pean alustama sellest, et Eesti algupärast ulmet ma üldiselt ei loe. Põhjus peitub sügaval sajandi alguses, kus sain "Eesti ulme antoloogia" nimelise tellisega tutvumisest sellise trauma, et olen end edaspidi kodumaiste autorite loomingust eemale hoidnud.
 
Kuid käesolev antoloogia äratas minus huvi esimesest korrast, kui sellest kuulsin. Vast sellepärast, et seosed Kreutzwaldi muinasjutumaailmaga tundusid intrigeerivad. Ning huvi päädis antoloogia esitlusele minemisega ning raamatu otsmisega. Ning muidugi asusin ka kohe lugema, jättes Strugatskitest läbinärimise taaskord pooleli.
 
Kuigi antoloogia autor ütles mulle eravestluses, et tal polnud teost kokku pannes sellist kavatsust, siis minumeelest on žanriliselt välja kukkunud nii, et esimene pool raamatust on teadusulme ning teine pool õudusjutud. Vaid Kivirähki "Puulased ja tohtlased" rikub seda mustrit ning lõpparvestuses on seega kogumikus õudust rohkem kui teadusulmet.
 
Nagu mul viimasel ajal tavaks on saanud, ei hakka ma jutte eraldi arvustama, vaid katsun siin, ühes arvustuses, kõik kokku võtta. Kuid kuidas seda teha? Kas juttude järjekorras või žanri järgi? Või kuidagi kolmandat moodi? Mõningase kaalumise järgi tundus, et võtan aluseks ootused - kuna antoloogiat reklaamiti eelkõige Kreutzwaldi nimega, siis tegin pingerea juttude sobivuse järgi. Ning alustame tagantpoolt.
 
Kuigi Meelis Friedenthali "Vinguv jalaluu" on valitud antoloogiale nime andma ning ka F. R. Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetes juttudes" leidub samanimeline jutt (millest ma küll tõele au andes midagi ei mäleta), oli minu jaoks tegemist antoloogia igavaima looga. Seosed Kreutzwaldiga piirdusidki minu jaoks vaid ühise pealkirjaga ning loo jutustamiseks valitud vorm - sisemonoloog - tegi sellest ühe piinarikka lugemise. Ja kuna ma pole ka suurem õudusjuttude fänn, siis see oli veel lisatõrvatilgaks.
 
Siim Veskimehe "Kuues Maa" sisaldas küll ohtralt seoseid Kreutzwaldi maailmaga, kuid need seosed jäid väga pinnapealseteks ning tegelikkuses õnnestus Veskimehel suurepäraselt vaid üks - kaaperdada oma lühiromaaniga neljandik antoloogia mahust ning potentsiaalsed lugejad raamatu juurest eemale peletada. Kujutasin lugedes elavalt ette, kuidas igapäevaselt mitte nii suured teadusulme fännid end sellest tehnodžunglist läbi murravad... Sisuliselt on Veskimees kasutanud Kreutzwaldi maailma elemente vaid kulissidena ning kirjutanud selle kattevarjus kokku ühe ilmselt vaid tema enda peas kokkuklappiva lühiromaani. Kuigi pean ennast hard sci-fi fänniks, siis too jutt oli ikka igast otsast nii halb, et pani mind korduvalt valjuhäälselt kiruma. Miks siis? Hästi lühidalt öeldes poleks pidanud ühte juttu kõiki oma võimalikke mõtteid sisse suruma. Kogu see kolme või neljakordne konspiratsiooniteooriate kiht oli täiesti üle võlli. Paralleelmaailmad sinna otsa. Rääkimata autori kinnisideest olevatest seksistseenidest. Lugu oleks olnud vast parem ja loetavam umbes neli korda lühemas mahus ning kirja panduna nii kuidas ta algas - Pilli-Tiidu perspektiivist.
 
Minnes sujuvalt üle sobivuse pingerea teise otsa, siis passib Veskimehega võrdluseks kõige paremini Mann Loperi "Tänulik Olevipoeg". Hästi suuri üldistusi tehes räägib see täpselt sama loo, kuid on kirja pandud just nimelt ühe põliselaniku perspektiivist, väldib mõttetut tehnomula, kuid on ometi puhas teaduslulme žanrlilugu. Ühesõnaga, suurepärane jutt ning väga meeldiv üllatus - kindlasti on Mann Loperi nimi nüüd minu jaoks nende Eesti ulmekirjanike hulgas, kelle teoseid ma kätte võtta ei karda.
 
Raamatu teist, õudusjuttude poolt vaadates, on minu meelst vast kõige enam antoloogia vaimuga kooskõlas Mart Sanderi "Üksinduse allikas", mis on kirja pandud nii klassikalise Kreutzwaldi muinasjutu stiilis, kui vähegi saab. Süžeeliin on küll etteaimatav, kuid lõpp siiski üllatab. Hea ja hästi jutustatud lugu.
 
Kui nüüd aga ülejäänud jutte mitte sobivuse, vaid lihtsalt meeldivuse järjekorda sättida, siis hästi lühidalt ka nendest.
 
Andrus Kivirähki "Puulased ja tohtlased" on lihtsalt hea, sest autor tõesti oskab. Ja kuigi jutt polegi vist stiilipuhas õudus, vaid õhku jääb kahtlus, et äkki hoopis vaimuhaige sonimine, siis ometi loed ühe hingetõmbega läbi ja naudid iga rida ning ridade vahele peidetut veel takkaotsa.
 
Indrek Hargla oma mõlemas loos ("Kahitud kuningatütar" ja "Meristepidu") suudab seevastu kirjutada väga žanripuhtalt ning kuigi õudus pole päris rida, lugesin ometi ühe jutiga ning kiirelt lehti pöörates. Lisaks kumab läbi, et autor on teinud tõsist tööd, et Kreutzwaldi ajastu vaimu ja jutustamistiili järgi aimata, mis tal ka tõesti hästi välja tuleb.
 
Jaagup Mahkra "Rõugutaja tütar" oli pisut liiga pikavõitu. Poole lühemana oleks see mind rohkem köitnud ning kaasa haaranud. Muidu aga siiski päris hea töö mitte just kõige tuntumalt autorilt.
 
Joel Jansi "Tarkmees taskus" ja Maniakkide Tänava "Kuningatütre kingitus" liigitusid minu jaoks natuke liiga sarnasteks lugudeks. Vahe on vaid selles, et ühes loos toimub seiklus virtuaalreaalsuses ning teises liitreaalsuses. Ka autorite jutustamisstiil on üsna sarnane, Joel Jansi oma paraku aga hulga kohmakam - keskpärast koolikirjandit meenutav. Samas lugu ise oli jälle pisut terviklikum, alguse ja lõpuga. Maniakkide Tänava jutt on lihtsalt üks suur quest (vabandust anglitsismi pärast, aga just see sõna annab selle loo vaimu kõige paremini edasi), kus taustast (Rõdula) maalitakse küll mingisugune ähmane visand, aga lõppeks ei saagi me teada, mis ja miks seal siis sahmiti. Üldiselt soovitaksin neile kahele autorile oma tavapärasest mullist välja murda ning kirjutada millestki muust, kui arvutimängudest ja LARPist ulmekastmes.
 
Soovituste juures olles paar soovitust ka kogumiku koostajale/toimetajale. Panna avalooks üks kirjandustehniliselt nõrgim lugu on väga küsitav. Vähemalt mul kerkis raamatu lugemist alustades korduvalt üles küsimus, et mida ma (jälle!) loen ning kas tõesti tasus seda keskpärast jama osta? Õnneks järgnenud Kivirähk ja Loper päästsid päeva. Teiseks ei oleks mina teadusulme lugusid kogumiku esimesse poolde koondanud - just nö tavalugejale mõeldes. Nii paradoksaalne kui see ka pole - õudus hirmutab vähem. Kolmandaks - kas "Tarkmees taskus" või "Kuningatütre kingitus" aga mitte mõlemad. Ja neljandaks, kas Veskimees kärbib oma teksti mõistlikuks või ei ilmu üldse.
 
Kuid nüüd on küll pikalt heietatud ning aeg teha kokkuvõte. Kuigi ülalpool kõlab ka kõvasti kriitikat, siis minu hinne antoloogiale "Vinguv jalaluu" räägib iseenda eest - hea raamat. Sain teada, et Eesti algupärast ulmet tasub lugeda küll ning kuigi endiselt on autoreid, kelle loomingust ma kauge kaarega mööda käin, avastasin ja taasavastasin mitu nime, keda täitsa tasub lugeda. Ostmist ei kahetse ning ka soetatud teine eksemplar läheb julgelt kingiks, kuigi minupoolsete soovitustega, mis järjekorras lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin. Et olen. Originaalne. Kui. Arvustuse jutule omases stiilis. Kirja panen. Aga. Ei. Nii on. Juba tehtud. Siiski. Miks mitte.
 
Lugesin. Ainult sellepärast. Et autor on vana. Koolivend. Kahjuks kahetsen. Miks?
 
Esiteks. Stiil. Alguses tundus tore. Selline laulev. Luuleline. Aga hiljem. Hakkas väsitama. Seepärast katsun. Ka siin. Lühidalt. Teha.
 
Teiseks. Lugu ise. Kus on. Ulme? Ma küsin. Vaimuhaige sonimine. Ei ole. Ulme.
 
Jah lool on. Puänt. Ja see ärritab kindlasti. Kristlaseid. Aga mina ei ole. Kirstlane. Kuigi ärritusin. Ikka. Sest lugu on. Kehv.
Teksti loeti eesti keeles

Hea järg "Poisile põrgust", mis keerab tõesti kõik eelneva pahupidi. Aga lõpuks läheb käest ära, sest hakkab liiga suurt tükki ampsama ja köidab ilmselt vaid tõelisi Strugatskite fänne, kellel kõikide juttude kõik pisidetailid meeles on. Mööndustega neli.
Teksti loeti eesti keeles

Teine lugu antoloogias "Keskpäeva varjud". Oluliselt parem kui avalugu, mis oli nii halb, et tahtsin kogu raamatu nurka visata. Samas poleks see jutt midagi väärt ilma järgnenud fan-fictionita.
Teksti loeti eesti keeles

Vandusin, et ei osta enam ühtegi Strugatskit, sest tundub, et mdia enam neid avaldatakse, seda hullemat saasta suudetakse välja kaevata. Samas võib-olla kummitavad mind aga helged lapsepõlvemälestused, ei tea. Peaks nõukogude ajal avaldatud Strugatskeid taas üle lugema, äkki pettun ka nendes? Või siis saan kinnitust, et tol ajal valiti mida avaldada, palju põhjalikumalt? Ja mitte ainult ideoloogilisestel, vaid just nimelt kunstilistel põhjustel? Ei tea...
 
Seega selle teose juurde. Algus oli tõeline piin, 50 lehekülge ei toimu mitte midagi. Leheküljed on täidetud täiesti mõttetute ja tühjade dialoogidega või siis mingite olukirjeldustega, samas absoluutselt seletamata, kes tegelastest on kes, miks nad seal on ja kust tulevad ning kuhu lähevad.
Siis nagu midagi juhtub (katastroof) ja paar lehekülge on isegi huvitav. Siis jälle sonimine, tühjad dialoogid, mõttetud ja mittemeeldejäävad tegelased. Et see Gorbovski on miski tähelaeva kapten, mitte mingi muu asjapulk, sai selgeks alles kusagil lõpupoole, samas jättis siiski täiesti külmaks.
 
Dilemma laste päästmisest köitis taas korraks tähelepanu kuid edasi tuli hambad ristis lõpuni lugeda. Tõeline piin sõna otseses mõttes. Lõi välja tõsine allergiahoog ning ülejäänud antoloogiat pole enam mitu nädalat kätte võtta julgenud, sest kui avalugu on nii halb, ei julge edasi enam lugedagi.
Teksti loeti eesti keeles

Silver võtab loo sisu kenasti kokku. Ka minu arvamus loost ühtib suures piires, kugi mind need "kardulad" ja "kedagistid" sugugi mitte ei häirinud, vaid pigem lisasid vürtsi ning aitasid peategelasest paremat pilti saada.
 
Lugeda oli huvitav, tähelepanu ei hajunud kordagi ning pidevalt oli õhus küsimus, mis saab edasi. Maksimumhinnet panna ei saa, aga ega ma väga täpselt põhjendada ei oskagi, miks. Võib-olla jah, segas see viimane lõik. Võib-olla see, et mingit tohutusuurt ideed loos polnud. Aga selliseks ajaviitelugemiseks oli vägagi mõnus.
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles