Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Muumia: Vene ulme antoloogia

(antoloogia aastast 2006)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2006

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
1
5
3
0
0
Keskmine hinne
3.778
Arvustused (9)

Kogumiku hinne koosneb mitmest kompnendist.

Esiteks tutvustatakse tagakaanel kogumikku kui antoloogiat, mis "esindab tänapäeva vene ulme sotsiaalset suunda". See on täielik jama (isegi kui väljend "lugejate petmine" liiga karm on). Suur osa kogumikust ei esinda tänapäeva vene ulme mitte ühtegi suunda. Nimelt on suur osa kogumiku mahust pühendatud nõukogude perioodil sahtlisse kirjutatud teostele või vahetult pärast demokraatide võimuletulekut kirjutatud nõukogudevastastele tükkidele. Need asjad võivad olla kirjanduslikult väärtuslikud, kuid on nii kindlalt kinni minevikus, et ei saa neid kuidagi nimetada "tänapäeva vene ulmeks". "Tänapäevane vene ulme", ma kardan, on siit kaks viimast lugu ja võibolla "Loojuva päikese maal" kah. Ma loodan, et mind mõistetakse - ma ei protesteeri mitte sahtlitekstide avaldamise vastu, vaid avaldamise konteksti vastu.

Teiseks on illustratsioonid vististi tellitud kuskilt varjupaigast või toimetulekukoolist... Midagi nii nõmedat pole ma ammu näinud, jumala eest. See avaldab mõju just kogumiku kui terviku hindele.

Kolmandaks ei saanud ma aru perekond Lukinite kolme kehvapoolse anekdoodi avaldamisest... "Algernonist" oleks see materjal ilmselt suht kergelt tagasi pekstud. Kuigi ma panin "Loomaaiale" 2 punkti, ei taha ma siiski siinkohal koostajale ette heita viimatimainitu kaasamist - see on siiski kirjandus ja koostajal on kahtlemata õigus oma maitse-eelistustest lähtuda.

Hinnet tõstab eelkõige Gromovi lühiromaan, mille avaldamine on eesti ulmelugeja jaoks kindlasti oluline sündmus. Tegelikult tasubki kogumik ära osta ka ainuüksi nimiloo ning "Arvestaja" pärast.

Raamat tervikuna on nagu vaese mehe "Diogenese latern" - tahtmine on küll kõva olnud, aga välja kukkus... "Nii nagu ikka" pole õige öelda, sest "Skarabeusel" kukub tavaliselt päris hästi välja. Huvitav kirjandussündmus kujunes oodatumast tagasihoidlikumaks, on vist viisakatel inimestel kombeks säherdustel juhtumitel märkida.

Teksti loeti eesti keeles

Kui eelmise aasta igasuvist Skarabeuse raamatut “Aphrat” võrreldi kultusmainelise kogumikuga “Lilled Algernonile”, siis selleaastast “Muumiat” võib pidada mõtteliseks järjeks omaaegsele nõukogude ulme kogumikule “Diogenese latern”. Vahepeal on õnneks muutunud riigikord ja vene ulme ei pea enam kirjeldama kapitalistliku riigikorra õudusi. Enamuse “Muumia” tekstide tegevus toimub kaasaegsel Venemaal.

Valik on hästi õnnestunud; kogumikus on ainult head ja väga head tekstid. Ainult vahepealsed kolm perekond Lukinite anekdooti panevad õlgu kehitama. Samas meenub, et ka “Diogenese laternas” olid miskid “Pseudoajaloolised pajatused”, mis kujutasid endast samasuguseid üheleheküljelisi anekdoote kuulsate inimeste elust.

Kogumikku avab Mihhail Velleri “Tahan Pariisi”. Tipptasemel lugu, mida lugedes meenub suurepäraselt, et see nõukogude aeg ei olnudki nii ammu tagasi. Erineval arvustaja Kikust arvan ma, et ulmeline element on selles loos täiesti olemas. Ootamatu valus puänt mis loole punkti paneb mõjub lisaväärtusena. Üks kogumiku tipplugusid.

Kahest järgnevast Kir Bulõtshovi loost tundub mulle mõjusamana teine, “Hirmust”, mis segab andekalt ajamasina teemat ja Stalini terrorirezhiimi. Seda viimast küll üsna kaudselt, kuid sündmustiku seisukohast küllaltki oluliselt. Esimene Bulõtshovi lugu polegi lugu, vaid kimp järelehüüdeid inimestele, kellest kõigist oleks võinud saada geenius, kui nad vaid poleks jäänud jalgu revolutsiooni tegevatele punastele või kuidagi teist moodi varakult hukka saanud. Iseenesest väga ulmelist midagi polnud, aga kogumikku sobis ülihästi.

Andrei Lazartshuki “Muumia”, kogumiku nimilugu, on lihtsalt geniaalne ja paneb vaimustusest oigama. Kremlis elav maagiliselt elustatud zombi, keda aeg-ajalt lastele näidatakse, tuletab jällegi meelde, et kuigi mitte päris selliseid, aga üsnagi samasuguseid topiseid oli seal enne Gorbatshovi vähemalt kolm tükki järjest. Vaieldamatu tipplugu.

Järgnevad kolm perekond Lukinite anekdooti ja kaks pereisa Lukini juttu, mis jätsid mulle natuke kahvatu mulje. Esimeses ma ei saanudki aru, kas heidetakse nalja venelaste küsitava tööarmastuse üle või irvitatakse hoopis workaholicute üle. Teinegi lugu ei jätnud erilist muljet. Kirjanik vestleb kagebiidist majoriga sahtlissekirjutatud asjade üle ja kagebiit annab kummalist nõu. Loo lõpus olev statement suure riigi laguneda laskjatest ei jäta head muljet.

Edasi tuleb järjekordne tipplugu. Aleksander Gromovi “Arvestaja” on lühiromaan. Ääretult vaenulik keskkond tõi silme ette igasugused Surmailmad, eelkõige aga klassikalise Murray Leinsteri “Uurimismeeskonna” juba mainitud “Lilled Algernonile” kogumikust. Venelase jutt on parem, realistlikum ja oma naturaalsuses ajuti küllalt tülgastav. Lõpp oli ka nii ja naa, kuid mingist happy endist rääkida muidugi ei saa, lisapluss seegi.

Djatshenkote “Zoo” (oleks võinud ju ka eestikeelseks “Loomaaiaks” tõlkida) lisab kogumiku küllalt süngele õhkkonnale pisut huumorit. Tegevus toimub räämas loomaaias, mille direktori jutule tulevad kaks noort lootustandvat teadlast. Teatud meetoditega panevad nad loomad käituma inimese tahte järgi. Direktor haistab rikastumise võimalust ja varsti ongi olemas suurejooneline “Loomade Impeerium” kus erinevad loomad osalevad kõikvõimalikes tobedates reality showdes ja meelitavad vaatajate käest raha välja. Sündmustik pakub ohtralt ainest erinevaks situatsioonikoomikaks, mida autorid ei jäta osavalt ära kasutamast. Jällegi üks kogumiku pärle.

Kõige suuremaks miinuseks on aga illustratsioonid. Eesti kõige sitem pealkaanekunstnik Hillar Mets tundub nende kõrval päris meistrina. Enamus pildikesi jätavad mulje, nagu oleks need joonistatud purjus peaga. Kui aga see pisike minus välja jätta, saame selle aasta siiamaani (aga arvan ka et kogu aasta) ühe parima tõlkeulmekogumiku. Vene ulmet eesti keeles eriti ei avaldata ja nii on see huvilistele vägagi tänuväärne materjal.

Aitäh Arvi!

Teksti loeti eesti keeles

Minu arvamus sellest kogumikust jääb kuhugi kahe eelmise vahepeale. Asjakohane on ka võrdlus "Diogenese laternaga" -- kui selles, nii nagu pidi, kotiti pahasid kapitaliste, siis nüüd antakse sama mõnuga "omadele". Kuivõrd tsensuuri enam ei ole, mõjub kogutulemus siiski ausamalt ja on sellisena vastuvõetavam. Minu jaoks ei ole midagi ka viga määratlusel, et tegu vene ulme sotsiaalse suunaga -- kuidas teisiti seda kogu ikka nimetada? Karjuvat vaimustust aga küll esile ei kutsu, kuigi on häid lugusid.
"Hotšu v Pari˛" jättis täiesti külmaks ja oli esimestest lehekülgedest aimatava lõpuga. Vaimustust tekitab see vast selles kontekstis, et vat mina olen spetsialist ja saan tolle loo väga erilisest fiilingust aru... Tulge mõistusele! Ülejäänud maailm oli niivõrd kättesaamatu tavalisele keset punast paradiisi elavale inimesele, et usutavasti on mingeid sedalaadi jutujuppe iga tolle ajastu kirjaniku sahtlis, Veller võttis vaid korralikult ära vormistada. "2".
"Pominalnik XX veka" pani edasi lugema. Nii valus. "5".
Ja aina paremaks läheb. Lukin aga oleks minu poolest võinud tervikuna olemata olla. Isegi ta anekdoodid seedisin paremini ära kui lood. Eriti "Delo prošloje" -- no milleks?
Ja siis kaks tõsiselt head lugu. Mis neis ühist -- ma olen venelastelt lugenud eriti häid ja jõhkraid olukirjeldusi. See tundub nende spetsialiteet olevat -- et vaatavad aknast välja ja kirjutavad, materjal otse silme ees ;-) Kui esimeses aga oli asi lõpuni välja peetud ja tasakaalus, siis teises kippus autor kohati vist nalja ja absurdi poole kiikama, lugu sellest aga vaid kaotas, ehkki lõppu vist ei oleks õnnestunud teisiti välja mängida. Jällegi segas aimatavus ja kui peale paljulubavat algust vaid paar lehekülge lõppu järgi jäi, oli selge, et keerab rappa. Siiski hea.

Kokkuvõtteks pean siiski ausalt ära ütlema, et ootasin enamat. Sorokini "Goluboje salo"-ga võrreldes on Lukini "V strane zahodjaštševo solntsa" ikkagi hambutu kui kristlik lastekirjandus. Ootustele vastavad olid ehk "Pominalnik..." ja "Mumija", kuid kasvõi Bulõtšovi teine tekst kannatab tugevalt totalitarismi ajal sahtlisse kirjutatud tekstide üldise häda käes -- vaatamata kõigele on need tugeva enesetsensuuri läbinud. Alateadlikult arvestati, et kirjutatu võib organite kätte sattuda ja ei ole seal julgust öelda, julgust asju välja mängida. Ikka on tunne, et mees pidi enne parteikomiteest taotlema loa kujutada halba julgeolekutöötajat (ei olegi niiväga nali -- kõik filmid, kus vilksatas miilits, pidid näiteks saama siseministeeriumi heakskiidu). Teisalt, kogumiku kaks viimast teksti on küll head, kuid mis seos on "tänapäeva vene ulme sotsiaalse suunaga", jääb mulle pisut arusaamatuks. Ehk siis -- paar lugu on kogumikule õigustuseks ja lugemist ei kahetse, seda enam, et vene ulmet just palju maakeeli välja ei anta. (Kuigi ma ise loen vene ulmet originaalis, pean tunnistama, et mitte just palju -- raske on, ning eesti ja inglise keeles palju kergem lugeda.) Jääb nõustuda esimese arvustajaga -- ka minu jaoks "Skarabeuse" üldiselt kõrget taset antud teos just positiivses suunas ei mõjuta.

Teksti loeti eesti keeles

Skarabeus on väike, kuid väärtuslik kirjastus Eesti ulmemaastikult. Palju uut ja huvitavat on tänu sellele maakeeles ilmunud. Kahjuks tuleb tunnistada, et nende viimane üllitis, Vene ulme antoloogia, on paras läbikukkumine. Nagu Kristjan Sander juba mainis, pole tegu eriti moodsa kirjandusega ning ainult paar teksti terve kogumiku peale on tõesti head. Ülejäänud on sellised keskpärased heietused, mille väärtus on üsna kahtlane. Kahju, aga kolm
Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut ostes oli mul üsna tugev eelarvamus. Nii siin ilmunud arvustuste, kui ka tagakaanel oleva, minu jaoks emamuses mittemidagiütleva, tutvustuse pärast. Saadud lugemiselamus ületas aga kõik ootused.

"Muumia" koondab oma kaante vahele sellist ulmet, mida mujalt ei leia. Ning kuigi neid jutte, mida "viiega" hindasin, oli selles antoloogias täpselt üks, oli palju häid ja natuke vähem keskpäraseid, kuid siiski loetavaid lugusid. Kuid mis kõige tähtsam — mitte ühtegi halba või veel hullem, väga halba, ulmekogumikku mittesobivat lugu!

Kõik "Muumia" 11 juttu on nii ühtlaselt hea tasemega, et midagi eraldi välja tuua on üsna raske. Aga kui ma peaksin nendest 11 jutust näiteks vaid kolme soovitama, siis need oleksid (ei ole pingerida): "Tahan Pariisi", "Muumia" ja "Loojuva päikese maal". Miks just need? Just nimelt selle eheda vene feelingu pärast, mis neis juttudes on. Veelkord: seda juba mujalt ei leia.

Erinevalt enamusest arvustajatest, mulle Lukinite lühilood, eriti üks nendest, "Küsi Caesarilt", meeldisid.

Antoloogia ainuke tõrvatilk oligi kujunduslik - illustratsioonid. Need on tõepoolest sobimatud, juba "Aphras" ei meeldinud need Heiki Raudla kritseldused mulle. Aga nende järgi antoloogiale hinnet anda on minu arvates pehmelt öeldes ebaõiglane. Siiski võiks Skarabeus kaaluda illustratsioonidest loobumist tulevikus avaldatavates sarnastes antoloogiates.

Teksti loeti eesti keeles

Kui Rumal komme välja arvata, siis ülejäänud lood olid täiesti loetavad. Zoo ja Arvestaja aga vaieldamatud tipud. Illustratsioonid seevastu vaieldamatu põhi ja kaanepildi pärast panin ma kogumiku korda kolm riiulisse tagasi - no ei suutnud ma end sellise pildiga asja lugema sundida - ei tundunud eriti tõsiseltvõetav üllitis. Seepärast ka 4.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin muidugi ammu, kuu või kaks pärast ilmumist. No põhimõtteliselt on siin koostaja teinud vea, et on pannud kokku jutte liiga erinevatest ajastutest. On isegi häiriv lugeda järjest perestroika-aegset (või siis sahtlis tolmeldanud ja perestroika ajal trükki pääsenud) ja siis kümme aastat hiljem kirjutatud vene ulmet. Vene ulme põhiline eripära näib olevat see, et kirjutamisaja olme või elukorraldus ei ole mitte taustmaterjal vaid asi iseeneses mida määritakse kõige alla ja kõige peale. See on antud lugude põhiline ühisjoon, nii et kui soovite, on raamat ühtlasi lugemik Venemaa viimase poolsajandi aja- ja koduloost.

Kõige meeldejäävam ja kõige vene/nõukogude kontekstivälisem lugu on kahtlemata "Arvestaja". Selle järel jäävad meelde nimilugu ja "Hirmust". Esimene ja viimane tekst on filler ning abielupaar Lukinite looming ja Bulõtšovi "monumentaalsed traagilised elulood" oleks võinud üldse vahendamata jääda. Kokku on raamat veider kompott, mille tekstide koosolemine ühtede kaante vahel tundub üleüldse loomuvastane.

Põhimõtteliselt ei ole ma kunagi aru saanud neist, kes "Diogenese laternat" millekski mainimisväärseks peavad, sestap mõjub sedastus nagu oleks "Muumia" vaese mehe "Diogenese latern" kohatuna. Nagu enamik Nõukogude ajal toodetud (ütlen meelega toodetud) asju oli ka "Diogenese latern" millegi aseaine, "vaese mehe {lisa ise puuduv termin}". Aga mingi mentaalsuse poolest on "Muumia" ja "Latern" sarnased küll. Nimetame seda siis vene mõtteks.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018
juuni 2018
mai 2018

Autorite sildid: