Kasutajainfo

Arvi Nikkarev

1949-

  • Eesti

Teosed

· Arvi Nikkarev ·

Aphra

(antoloogia aastast 2005)

eesti keeles: Saue «Skarabeus» 2005

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
7
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (10)
6.2005

Viimase kaheksa aastaga on kujunenud mõnusaks traditsiooniks, et kõigepealt tuleb suvi ja siis veidi peale seda uus raamat Skarabeuselt. Kui seni on kirjastus ilmutanud põhiliselt mingi konkreetse autori juttude valikkogusid, siis "Aphra" on söakas kuid loogiline samm edasi, olles antoloogia, milles on püütud ka mingit temaatikat aretada; seda küll mitte päris iseloomukindlalt - raamatu esimeses pooles peaksid lugejat lummama kummalised maailmas ja teises pooles tema kujutlusvõimet ärgitama armastuse igasugused (värd)vormid.

Pakun, et "Aphra" küündib viimase 15 aasta jooksul ilmunud antoloogiatest kõige lähemale "Lilled Algernonile" või "Täheaja" tasemele. Retsept iseenesest on ju väga lihtne - tunnustatud autorid ja nende parimad lood. Teeb rõõmu, et niihästi Silverbergi kui Vance`i puhul on otsitud ja leitud need parimatest parimad palad, mitte takerdutud esimese hamba all mitte karjuva jutu taha (mis näib olevat kodumaiste antologiseerijate kutsehaigus). Iseäranis Zelazny "Koguja roos" on ilmekas näide loogilisest valikuprintsiibist - ohtrat tunnustust pälvinud tekst, mille teenitud lugejamenu kohapeal pole kuigi raske prognoosida. Kindlasti väärib esiletõstmist ka Wolfe`i hoolimatult elegantse "Kerberose viienda pea" leidmine selle raamatu kaante vahelt.

Muu kraam erinevatel põhjustel minu jaoks samaväärselt esile ei tõuse, olgu selleks siis õudusesoolika alaareng ("Aphra", "Modell"), loo teisejärguline sisu (kogumiku kaks esimest lugu)1, kaheldava väärtusega sõnum ("Tissid", "Kõik mu kallid tütred") või teksti mitte kuhugi välja jõudmine ("Valged lõngad", "See on väga puhas"), kuid köite raames moodustab see kõik "üle jääv" värvika sidusmaterjali, mis lubab raamatut tagantjärele nimetada meeldivaks tervikuks.

Väärtus või mitte, aga raamat on ka poliitiliselt korrektne või sisaldab vähemalt selle elemente - Kim Newmani jutus kohtame juudisoost rauget natsikütti ning kaks viimast lugu on feministlikud - kui peale sümbolismi muidugi on üldse midagi feministlikku "Tisside" koolikiusamise tagajärjel libahundistunud ja seejärel igasuguse reaalsustaju kaotanud teismelisest peategelases.

Raamat ise aga meenutab veidi mingi salaseltsi siseväljaannet. Pealkiri "Aphra" erilise infotulvaga uudistajat üle ei vala, puudub juhatust andev ees- või järelsõna (lugudele endile eelnevad küll autoritutvustused, kuid eeldab nendeski orienteerumine juba mingit kompetentsi) ning tagakaanel toodud autorite loetelust on asjassepühendamata raamatusõbrale tuttavad heal juhul kaks-kolm nime. Millega tahan öelda, et inimene, kelle pilgu üllitis on nt. raamatupoes kinni püüdnud ja kes seejärel raamatut sirvima asub, teada saamaks millega tegu, paneb selle varsti sama targalt letile tagasi. Kasvõi pealkirjaalune tekst "valik ulmejutte sellelt, sellelt ja sellelt ja teistelt" oleks võhikule abiks.


1 Kahtlemata on ka mingi teksti sisu esma- või teisejärguliseks liigitamises midagi sügavalt isiklikku. Et näiteks "Übermenschi" kätketud emotsionaalne laeng kadudeta lugejani jõuaks, oleks hädasti vaja USAs veedetud lapsepõlve (ehk siis lektüürina koomikseid ja ühes sellega sissejuurdunud superkangelase kultust). Samavõrd kaugeks jäävad religioonikaugele inimesele religioossete isikute usulised vapustused ("Lohe ja risti tee").
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Andrilgi, on minu jaoks üks kindlatest asjadest suvel uus Skarabeuse raamat. Üldiselt võib nendega täiesti rahule jääda, isegi nõrgematest leiab midagi. Mis aga puutub kõige esimesse, siis ületamatuks jäänud on see siiani: vapustavale sisule lisaks leidub tänapäeva eesti oludes mõeldamatu pealkaas.

Nüüd siis “Aphrast”. Kuna kõiki jutte ei jaksa üksikult arvustada toon siin välja enim meeldinud või ka mitte meeldinud.

George R.R. Martin - Lohe ja risti tee. Minu jaoks on George eelkõige ja ainult “Song of Ice and Fire” autor. Selles loos siin on näha, et kirjutada mees mõistab, sisu aga kahjuks on täiesti mõttetu. Juudas, Jeesus, Peetrus, Paulus - who gives a shit? Nüri, igav ja mõttetu.3.

Kim Newmani “Übermensch”. Tobe, lollustest kubisev ja poliitiliselt ülimalt korrektne lugu. Hinne 1. Miinusega.

Jack Vance – Kuukoi. Üks kogumiku tippudest. Ääretult kummaline kultuur tõi esimesena meelde LeGuini analoogilised asjad, oli aga tädi omadest mäekõrguselt üle. Jutu headust ei muuda ka asjaolu, et kahtlen sügavalt taolise kultuuri jätkusuutlikkuses. No kujutage ette linna, kus igal inimesel on kaasas paarkümmend kitarri, torupilli, viiulit, karmoshkat, bändzot, suupilli ja vilet, et teiste inimestega suhelda.

Gene Wolfe oma “Kerberose viienda peaga” tõstab kogumiku väärtust suuresti. Vance`i kõrval kogumiku tipplugusid. Kummaline kultuur, kummalised olud. Niimoodi on isegi raske öelda, mis selles loos meeldis või mis mitte. Jäi ainult tasapisi lahti kooruv lugu veidrast tsivilisatsioonist.

Zelazny jutus tunneb ära hea loo, kuid ilmselgelt vananenu. Praegusaja infoga Marsi kohta pole sellise looga midagi peale hakata, lisaks veel mingi Piibli peatükk, mille üle seal lausa kultust tehti, kuid mis usukaugele lugejale suurt midagi ei ütle.

Blochil leidub muidugi igasugu lugusid. Kogumikku valitud “Model” esindab järjekordset hammastega naise – kõikide meeste õudusunenäo – varianti, mõjub aga hästi.

.Kogumiku teisest poolest tõuseb selgelt esile Suzy Charnase “Boobs”. Libahundilugu, kus lendab verd ja soolikaid, ent mis sellest hoolimata on eriliselt optimistliku alatooniga ja absoluutselt mitte ängistust tekitav. Mida aga ei saa öelda kogumiku teise poole ülejäänud lugude kohta, kuid ängistust tekitavad mitte sisu headuse pärast, vaid pigem sellepärast, et nad kipuvad ununema hetk peale lugemist.

Siiski, tõhus kogumik. Silverberg, Vance, Wolfe, teatud reservatsioonidega ka Bloch ja Charnas tõstavad keskmise nii kõrgele, et ülejäänud lugude keskpärasus ei paistagi nii jube. Tobeda mulje jätavad illustratsioonid, mis mõjuvad põhikooliõpilase tunni aeg kuivatuspaberile soditud pildikestena.

Tugev “neli”.

Teksti loeti eesti keeles

Väga kiiduväärt antoloogia. Pakub nii kosutavat lugemiselamust, kui lisab eesti ulmeruumi olulise koguse tõlgitud klassikat. Kui rääkida sisulisest poolest, siis on kogumik väga nutikalt koostatud. Siin on selged tipptekstid (Vance, Silverberg, Wolfe, Zelazny), mis moodustavad raamatu selgroo ja annavad talle identieedi - just nende järgi jääme seda raamatut meenutama - ja on ülejäänud lood, mis on kõik mõnuga loetavad ja moodustavad tippude vahele asjaliku sidusaine. Igas antoloogias on mõned tipud ja liiga palju superkraami kokku ahmides jääksid mõned asjad teisi varjutama. Selles raamatus on kõik tasakaalud nagu paigas. “Aphra” on sama meeldejääv raamat, kui “Lilled Algernonile”, ja kui ta ei saavutagi samasugust resonantsi, siis ilmselt sellepärast ajastu on lihtsalt teine.

“Aphras” teevad eestikeelse debüüdi Vance, Collins, Willis ja Wolfe ning ka vist Zelazny lühiproosa on eesti lugejale tundmatu. Juba autorite nimistu veenab, et lugeja on heades kätes ja rahulolu garanteeritud. Kui see oli koostaja eesmärk, siis minu vajadus Vance’i ja Wolfe’i teoste vastu igatahes kasvas. Kaks nõrgimat pala on Leinonen ja Willis aga kuna muud head materjali on nii palju, siis ka see ei sega. Minule pole Willise jutud kunagi istunud, aga ilmselt on see maitseküsimus ja miks mitte eesti lugejale tuvtustada kõige rohkem ameerika auhindu võitunud kirjanikku.

Antoloogia keskmine tonaalsus on selline kenasti klassikalise sf’i ja õuduse vahele jääv. Siin pole liigliteratuuritsevat hämarulmet ega “Analogi” kruvisid ja mutreid. Enamik lugusid on mõistetavad ka ulmet mitte tarbivale publikule ja ilmselt suudab see raamat ulmet Eestis ka kõvasti legitimiseerida ja polulariseerida. Just selline raamat võib paljudele selgeks teha, et ulme pole tähesõjad ja tolkinismus.

Kui rääkida vormistuslikust küljest, siis tahaks mainida, et jagunemine kahte ossa eraldi alapealkirjadega tundub pisut tarbetuna. Tähendab, see ei riku midagi, aga samas ei häälesta ka eriti mingile lainele. Keskmise lugemusega ulmehuviline võiks samasuguste alapealkirjadega antoloogiaid kokku seada kümneid... aga mis mõte sellisel katalogiseerimisel ikka oleks? Koostaja mõte on selgemini tuntav muidugi “Armastuse ja seksuaalsuse” osas... “Lummavad maailmad” on pisut laialivalguvam. Aga kui näiteks need alapealkirjad ära jätta ja esitada need lood suvalises järjekorras? Ei muutuks sellest minu arvates mitte midagi - ikka oleks päris hea antoloogia. Nii et see jaotus mõjub pisut kistuna, kui nagu öeldud, ei riku samas midagi. Kuigi võib-olla oleks hittide hajutamine teiste lugude vahele veidi parema efekti andnud. Mis küll hinnet ei mõjuta (küll aga müüginumbreid ja antoloogia retseptsiooni) on ilmselt see, et vähemteadlikuma ulmehuviliseni jõudmine on raskeks tehtud. Antoloogia on tõepoolest salaseltslikult vormistatud - mingi lühike saatesõna oleks võinud kas või tagakaanel ikkagi olla. Ja ainus aspekt, milles “Aphra” kõvasti “Lilled Algernonile” alla jääb on muidugi illustratsioonid.

Teksti loeti eesti keeles

Esimene võrdlus, mis tuli kohe pähe, kui olin paar esimest juttu läbi lugenud: tegu on kogumiku «Lilled Algernonile» õigusjärglasega. See mulje süvenes kuni teise osani. Küsimus on puhtalt aga maitses. Kui kogu esimene pool koosnes täiuslikest ning nauditavatest juttudest ja jutustustest jne, siis teine pool ei olnud mu jaoks enam see. Jah, ka seal on tugevad tekstid, meisterlikud, kuid ma ei ole kunagi aru saanud isegi koomilisse võtmesse pandud räigustest. Jah, nad mõjuvad täpselt nii, nagu on oletatavalt mõeldud. Kolm korda üle vindi ja naljakas on ka. No ei ole seda soolikat, ei ole. Kuigi just teises osas on antoloogia nimijutustus «Aphra». Lugu on lummav oma perverssuses ja pretsedenditus ihas ilusa järele. Kõik sõltub sellest, mis on konkreetse inimese jaoks ilus. Ja samuti on just teises osas see teismelise libahundi lugu.

Kogu esimene osa aga on selline, mida ma episoodiliselt jäängi lugema mitmeid kordi üle.

Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata hea antoloogia ning "Skarabeuse" järjekordne õnnestumine. Aitäh, Arvi Nikkarev! Olen lugusid üksikult arvustanud ning kuigi ei pea kõiki neist suuremaks asjaks, on üldmulje siiski tore.

Eelarvustajad on võrrelnud "Aphrat" legendaarse antoloogiaga "Lilled Algernonile". Loomulikult jääb "Lilled Algernonile" unikaalseks oma ilmumisaja tõttu... Sest oli ju LA peale lihtsalt väga hea antoloogia olemise ka see üks ja ainus. LA-l on siiski peale illustratsioonide üks oluline omadus, mida käesoleval kogumikul vähem on. Selleks on stiiliühtsus. LA koondab SF-i kuldajastu tipplugusid aastatest 1940-1961. "Aphra" võinuks olla sarnane kogumik konkreetselt uue laine jaoks ning piirduda 15-20 aasta pikkuse perioodiga. Siis vast tõesti oleks mõtet rääkida väärikast järglasest "Lilledele Algernonile". Praegu aga on "Aphra" siiski vaid üks hea antoloogia teiste hulgas.

Teksti loeti eesti keeles

Hinne sellele kogumikule on kahtlemata "5". Kas seda julgeb just LA järglaseks pidada, näitab aeg, kuid naeruväärne ei ole see trooninõudlus kindlasti mitte. Väga palju on eelmistes arvustustes ära öeldud, nii et raske on olla kordamata, samas paneksin (kasvõi enda jaoks) kirja muljed, mille jutud jätsid:
Martin "Risti ja lohe tee" -- korrata jääb vaid LL arvustust -- jälle see tüütu ristiusu panteon -- who gives a shit? Häälestab kogu raamatu suhtes negatiivselt, kuid õnneks oli kõige viletsam esimeseks.
Newman "Übermensch!" meenutas mulle pisut Spinradi "Terasunelmat" -- sama vabandava muigega serveeritud nilbe hüperkorrektsus, mille seedib ära vaid hästi teostatud ja üsna vaimutiheda teksti tõttu.
"Valkeida lankoja" ilmumist siin teiste seas saab seletada vaid Arvi huviga Soome ulme vastu -- viletsavõitu kohalik ümberjutustus "X-files"-i tüüpi urban legend-ist; olgu, üsna meisterlik, kuid ikkagi annab signaali, et põhjanaabrite ulmest tuleks pigem hoiduda.
Järgmist 4 lugu tahaks kunagi eraldi arvustada ja nende eest kogumik hinde saabki -- jääb vaid korrata AG arvustust selles osas. Huvitav muide, ma ei teadnudki, et Vance`i ja Wolfe`i varem eesti keeles ei ole... ei ole vist jah. Nojah, neid kahte jõledat karuvanaema, Collinsit ja Willist ka... Väitleks vaid ehk LL-ga Zelazny koha pealt -- Bradbury "Marsi kroonikad ja tuhat teist teost, olgu või Strugatskite "Purpurpunaste pilvede maa", on tänapäevaks selgelt vananenud info baasil kirjutatud, ent see ei vähenda nende väärtust. Nojah, antud konkreetse loo mõistmiseks tuleks muidugi kasuks, kui Koguja raamat läbi loetud.
Bloch "Model" on lihtsalt tore meelelahutus. Jällegi väitleks LL-ga -- minule oli lugu ainult naljakas; ilmselt kuulun seda tüüpi meeste hulka, kel istub sees sügav alateadlik veendumus, et riist on soomustatud :-}}}
Wolfe "It`s very clean" ja Collinsi "Aphra" on igasuguste lühikeste televersioonidega lõputult äralörtsitud lood (teate küll neid "Twilight zone" või "Strange tales" tüüpi juppe, mida lastakse hilisõhtul inimestele, kel pole und, sest nad pole päeval midagi sellist teinud, mis aju väsitaks, ja kus iga idee on surutud 40-ne minutiseks, et koos tiitrite ja reklaamiga tund kokku tuleks -- ideede vanadekodu, krematoorium otse üle õue...)
Charnas "Boobs" --pretensioonitu libahundilugu, ei midagi erilist, kuid üldse mitte halb.
Willis "Kõik mu tütred" -- kah tore lugu, selline armsalt perversne. Autoril on üldse sellised toredalt õelad lood, kahju vaid, et see eriti ei mõjunud, sest vint oli nii üle keeratud, et see ainult nalja tegi.
Teksti loeti eesti keeles

Tõepoolest, jälle üks suurepärane kogumik Skarabeusilt. Seekord küll mitte ainult ühele autorile pühendatud, vaid teatud teemadele. Kogumiku üldmulje on igati positiivne. Ligi pooled jutud (Moonmoth, Passangers, Cerberus jne.) valmistasid tõelise lugemuselamuse. Samas oli ka paar tugevat pettumust (Aphra, Boobs, It`s Very Clean), mis panid parimal juhul õlgu kehitama, halvimal ajasid lausa vihale. Loomulikult võib vaielda juttude valiku üle, kuid üldiselt oli terve antoloogia taseme poolest üsna ühtlane. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles

Rikun ilusa rea ja panen kirja teistsuguse arvamuse ning hinde.

Enamikku kogumiku lugusid iseloomustas minu jaoks mitte kuhugi jõudmine - lugeda oli nauding aga pointi ei leidnud.

Kogumiku 12-ne jutu hulgas leidus minu jaoks ainult üks väga hea lugu ning kaks lihtsalt head juttu - vastavalt siis Silverbergi "Reisijad" ning Vance`i "Kuukoi" ja Wolfe`i "See on väga puhas". Ülejäänud lood olid keskmised (ei liha ega kala) ning Blochi "Modell" isegi õudusjuttude kategoorias allpool igasugust arvestust.

Illustratsioonide kohta on üleval juba mainitud, lisaks oli kogumiku esimeses pooles veel ka küljenduslikke apsakaid valedesse kohtadesse sattunud tühjade ridade näol.

Kokkuvõtteks on "Aphral" kindlasti koht minu raamaturiiulis, aga see on selgelt kehvem koht kui kogumikul "Lilled Algernonile".

Teksti loeti eesti keeles

Nagu ma olen ka varem ütelnud - mulle jubedamal kombel meeldib Arvi Nikkarevi veetud väikekirjastus Skarabeusi looming. Igasugused huvitavad tõlkeulme kogumikud ja mõnevõrra veidrad (lühi)romaanid - jah, palun! Alati on seal midagi vägevat, samal ajal ka jura - aga mis on ka loogiline kuna kõik ei saagi kõigile meeldida. 
 

Raamatu kujundus on omapärane, kaas on ulmeline (noh ja sisu ka) aga ei ees ega taga pole juttu, et millega on tegu. Tagakaanel on vaid autorite nimed - mis  ulmehuvilisele PRAEGUSEKS ütlevad midagi aga kõigi teiste jaoks ilmselt mitte väga. Aga omal ajal...

...raamat ilmus aastal 2005, tollal polnud Martini “Jää ja tule laulu” ka veel eesti keeles avaldatud - võinoh, Martinit polnud eraldi raamatuna veel üldse siinkandis avaldatud. Zelazny ja Silverberg olid vist ainsad, kes oli aastaks 2005 eesti keeles eraldiseisvana ilmunud. Seega oli “Aphra” omal ajal väga korralik sõõm õhku, tutvustas paljusid autoreid keda veel polnud väga palju siinkandis maakeeli kohatud.
 

Antud juhul on tegu jutukoguga, suurem osa autoreid oli endale tuttavad vähemalt nimepidi ning Arvi on valinud välja omakorda neil autoritelt mitmeid tunnustatud jutte. Raamat on jaotatud kahte osasse, esimene osa on “tavalisema” sci-fi/horrori päralt, teine pool keskendub rohkem armumaailmale.
 

Mis meeldisid praegu, aastal 2020 lugedes:
 

Jack Vance “Kuukoi” - võrratu maailm kus suheldakse mitmete erinevate muusikariistade abil ja kantakse maske. Sisu ja puänt ise on nii ja naa, pole kindlasti paha aga endale jäi rohkem meelde just keskkond.
 

Robert Silverberg “Reisijad” - üsna lühike aga kuidagi väga tugevalt mõjuv pala sellest kuidas maailma on vallutanud omamoodi tulnukad, kes vahetevahel inimesi “üle võtavad” ning teevad siis erinevaid põnevaid asju (jutus küll keskendudatakse “vaid” seksile). Rusus ja meeldis! 
 

Gene Wolfe “Kerberose viies pea” - ühe poisi kasvamise lugu, maailm mis koosneb kloonidest, androididest, kujumuutjatest ning natuke ka pärisinimestest. Lummav maailm, kahjuks jäi natuke poolikuks kuna Wolfe tegelikult kirjutaski kunagi “The Fifth Head of Cerberus” nimelise lühiromaanikogumiku, mis koondab kolme lühivormi. Antud raamatus on ainult esimene. 
 

Nancy A. Collins “Aphra” - nimilugu, omamoodi õudus mehest, kelle fetiš on isegi fetišite piirimaade mõistes veel üsna… omapärane. Ühtepidi justkui selline “tavaline” lugu aga poeb naha alla.
 

Gene Wolfe “See on väga puhas” ning Robert Bloch “Modell” - kaks sümpaatset kiiret sutsakat. Lihtsad aga teate - kuidagi töötasid enda jaoks.
 

Suzy McKee Charnas “Tissid” - jummel kui äge, kiire ja terav jutt! Sisust ei saa rääkida kuna siis pole tulevastel lugejatel huvitav.
 

Connie Willis “Kõik mu kallid tütred” - ma pole ammu niipalju naernud raamatu taga kui selle, raamatu lõpuloo juures. Räägib põmst elust ühikas läbi ühe tütarlapse silmade aga kogu see maailm on ühtepidi lihtsalt lahe, just lõpupoole pürgides ikka kuradima võigas. 
 

Mis niiväga ei istunud:

Roger Zelazny “Koguja roos” - selle üsna pika loo lugemise ajal hajus tähelepanu kiirelt ning haigu tuli peale. Muidu on Zelazny ikka meeldinud, see ei haakinud üldse. Mingil hetkel jätsin pooleli sest no kui ei köida siis ei köida.
 

George R. R. Martini “Risti ja lohe tee”, Kim Newman “Übermensch!”, Anne Leinonen “Valged lõngad”- möh? Kolm avapala mis ei jätnud isegi mitte külmaks vaid tekitasid siiralt nõutust. Ma saan autorite eesmärkidest küll aru aga.. meh, pähh ja möh.
 

Kokkuvõtvalt - eks jutukogud tekitavad ikka võrdlusmomente, mul on väga hea meel, et selline raamat on eesti keeles olemas ning siin mitu kena kobeda lugu sees, lisaks kõvasid keskmikke. Endale riiulisse tagasi ei pane, läheb järgmisele ringile. Aga eriti just omal ajal oli see raamat eesti keeles vägagi märgiline ning oli ka praegu mõnus lugeda. Huvitaval kombel on just algusepoole lahjemad lood aga mida edasi seda huvitavamaks läks. Mulle see seksi-värk vist ikka meeldib...

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2020
juuni 2020
mai 2020
aprill 2020
märts 2020
veebruar 2020

Autorite sildid: